Klassikokkutulek

See, et meie põhikooliaegne klass kokkutuleku otsustas korraldada, on minu jaoks ime. Tegelikult ei olekski too üritus vähemalt sellisel kujul päris kindlasti teoks saanud, kui möödunud aasta lõpul poleks traagilisel moel elu jätnud üks meie toonane klassivend.
Niisiis, tulime reedel kokku. Meid oli üllatavalt palju- viis tüdrukut ja kümmekond poissi ning isegi klassijuhataja oli kohal. Tunne oli... hästi kummaline. Ma ei saaks öelda, et miski oleks taaselustunud. Toonased rollid, suhted, grupid- seda ei olnud enam. Kuidas saanukski- mõnega neist tänaseks välja kujunenud isiksustest kohtusime viimati pea kolmkümmend aastat tagasi!
Aga see kõik oli kuidagi sürr! Nagu mingi unenägu, mida oleme üheskoos näinud ja millest igaühele on jäänud mingid tunded, aistingud, pidepunktid... Millest õhtu jooksul ilmuvad tänasesse üksikud fragmendid- otsekui tuttava viisiga igivanast laulust, mille enamus sõnu on juba meelest läinud, kuid kui keegi mõnelt realt arglikult otsa lahti teeb, tahaks kohe kaasa ümiseda. Mingi magusvalus ühenduse tunne... mõnes mõttes tahaks nagu lahti rabeleda, hüüda "vaadake, olen nüüd täiesti teistsugune, mul on oma elu, omad valikud"... teisest küljest, kas olen ikka teine- või oli see ainuvõimalik rada, mida mööda pidin just nende inimestega käime, et tänasesse jõuda?
Huvitav, kuidas kõik kooslused, milles elu jooksul viibime, jäävad omamoodi tundmustena mälusoppi- ja kui oluliseks need aeg-ajalt osutuvad! Me ei saanud ju seltskonda valida- lihtsalt pidime koos eksisteerima. Ega tänapäevagi koolisüsteem paku teistsugust lahendust. On see hea või halb, mine võta kinni! Enne seda kokkusaamist oleksin muide üsna kindlalt "halba" pakkunud. Mul oli selles koolis nimelt üpris raske. Nüüd aga vaatasin oma kaaslasi hoopis teistmoodi pilguga. Mul oli hea ja uhke tunne, kui kuulsin, et kellelgi on läinud hästi. Tundsin kurbust silmnähtava ebaõnne üle. Kui palju me üldse saame eluteed valida- ja kui palju on juhus? Ka see, mis oli meie kokkusaamine ajendiks, võis olla nii üks kui teine...
Jõudsin koju kell 4 hommikul. Sellest on vist üsna lihtne järeldada, et oli tore ja südamlik õhtu.
Aga seda, kas kunagi kordame, näitab vast aeg...

Saabas

Karl Johanni elus on ainult väga tähtsad asjad. Vähetähtsatega ta ennast lihtsalt ei koorma! Tähtsaid asju koguneb Karl Johanni ellu nii riburadapidi, et rabele või hulluks! Aga täna sokutas end vahele ka üks äärmiselt ebaoluline asi- nimelt pidi Karl Johann ruttama eelkooli. Aga mitte eelkool ei olnud ebaoluline, vaid hoopis see, et enne tuli ka kiiresti riietuda. Riietumine on Karli elus äärmiselt tüütu ja täiesti ebaoluline protseduur! Seetõttu tegeleb Karl Johann riietumisega "üle jala". Täna lausa otseses mõttes. Vaatasin juba aknast, et kuidagi suur jalg sel poisikesel... aga täit tähelepanu pälvis too "ülejala" protsess juba eelkoolis, kus selgus, et üks jalg ongi tohutult suur, teine kusjuures harjumuspäraselt normaalmõõdus! Lähemal uurimisel tuli välja, et Karl Johanni hooletult jalga astutud Kuoma talvesaapad kannavad numbrit 37 parem, ja 32 vasak jalg. 37 number talvesaabas kuulub muidu igapäevaselt mulle.
Aga nagu ma ütlesin, on see äärmiselt ebaoluline. Mõtlen siin isekeskis, et milleks seda üldse oli vaja praegu kirjutada!?

Killukesi

Õde Ellu leiab sahtlist hunniku kudumisvardaid ja teeb kolmikutele ettepaneku kuduma õppida. Tüdrukud on rõõmuga nõus, Joss aga poriseb omaette: "Ma pole mingi vanaeit, kes koob..."
Kuidas on asjalood nüüd, paar päeva hiljem?
Tüdrukud on ammu loobunud.
Jossil on aga valmis kootud kümme ilusat tumesinist rida!

                                                      ***

Laulatuseks paluti klaveril esitada Michael Jacksoni lugu "I just can´t stop loving you". Vaatasin originaalesitust youtube´ist. Loviisa seisis mu kõrval. Juba loo avaakordide ajal läks ta suu kõveraks ja kulm kortsu. Veidi aja pärast sikutas ta mind varrukast ja ütles väriseval häälel: "See naine näeb lihtsalt kohutav välja! Ta näeb välja nagu... mees!"

Külla

Ma ei saa aru, miks meie juurde tullakse häämeelega mängima, aga vastu kutsumises ollakse suhteliselt tagasihoidlikud? Okei, okei, tegelikult saan aru küll- küllap kardetakse, et kui kolm marakratti majast läbi käib, tuleb kiiremas korras mõelda kapitaalremondile või hullemal juhul lausa rusudest taasalustada... Vastupidisel juhul aga arvatakse mind silmas pidades, et ah, tal pole vahet kas üks laps ees või taga... Tegelikult on küll vahe! Enda omadega on mul nimelt kord majas, külaline tuleb aga oma seadustega ja kui ma just ei taha karm ja ebaviisakas olla, tuleb mul tõenäoliselt tekkivaile "pingekolletele" märksa teistmoodi reageerida- ja ega triogi eilased pole, nemad kasutavad mu "haavatavat" positsiooni väga halastamatult ära!
Mõeldagu, milline rahu ja vaikus on mu majas, kui lapsed parasjagu külas mängimas! Kõnnin mööda tube, õnnis nägu peas, jalutan aeglaselt ühelt korruselt teisele ning jälle alla tagasi. Kohendan õrnalt diivanipatju, silun päevatekki. Istun tasakesi tugitooli ja sulen silmad...
Näen unes, kuidas trio sõbra majas on sõda. Köögipõrand on täis purukspekstud nõusid, sinnasamasse on maha kallatud prügiämber. Diivanipadjad on lõhki lõigatud ja lilled halastamatult pottidest välja kistud. Televiisoriekraani keskpunktis haigutab hiiglaslik auk. Laest tilgub vett. Kusagilt kaugemalt kostab kohutav plahvatus...
Ärkan võpatades.
Ah, jälle keerasin jutu üle vindi. :)
Võite küll mu lapsed külla kutsuda, nad on viisakad ja hea käitumisega. Oskavad öelda tere, palun ja aitäh. Ei sisene saabastega ega hüppa pererahva voodil- kui just võõrustaja ette ei näita :) Ei lõhu midagi muidu, kui kogemata :) Söödan neil enne kõhukesed täis ka, et pärast pikemat poeretke tarvis poleks :)
Mulle väga meeldib, kui meil on külalised. Aga endale meeldib kah külas käia. Mulle meeldib, kui lastel on külalised. Aga ka see, kui nemad käivad külas.
Nihuksed mõtted siis täna... ;)

Ülesanded

Laste töö on mäng. Mina aga soovin nüüd, mil kolmikud on jõudnud eelkooli-ikka, hakata neid tasapisi tutvustama ka "päris" maailmaga, kuhu kuuluvad mõningad kohustused, vastutusalad või kui soovite- lapse oma väikesed, tähtsad ülesanded.
Karl Johann vastutab näiteks nõudepesumasina tühjakstegemise eest. Tema ülesanne on lausa igapäevane, kuid ei võta eriti palju aega. Karlil on juba ammu selge, kus käivad tassid, kus taldrikud, kuhu asetada potid, kuhu kausid. Piisab mul vaid hõigata, et masin lõpetas töö, kui Karl Johann juba jooksujalu tuleb ja töö kähku ära teeb. See on ju väga tähtis töö! Sest kuidas saab masinasse uusi nõusid paigutada, kui vanad ees?
Lisann vastutab kõikide meie maja lillede eest. Ta teeb seda pühapäeviti, kuid see töö on ka aeganõudvam. Põhjapoolses küljes on meil neli orhideed. Neid ei kasteta, vaid leotatakse. Elutoas on palju erinevaid taimi. Ka neist tuleb teada! Näiteks seda, et aaloe lehe peale ei või vett valada. Või et piimalillele, mis ulatub laeni, tuleb kallata terve kannutäis. Õde Helise toa aknaesine on mitmete kaktuste päralt- neid kastab Lisann üle kahe nädala. Tema töö on samuti ülivajalik. Muidu närtsiksid ju lilled ära! Lisanni helde süda ei unusta aga oma lillekesi kunagi.
Loviisale olen samuti ülesannet mõelnud. Ta on aidanud siit ja sealt, kuid päris oma kohustust tal veel ei ole. Kas keegi oskaks soovitada mõne toreda, vajaliku ja jõukohase ülesande, mida peaks regulaarselt tegema, mille tegematajätmine oleks märgatav ja mis annaks lapsele enesekindlust- et see on just temale hästi tegemiseks usaldatud töö?
Kõik ettepanekud on teretulnud!

Saun

Meie Imago teraapia juhendaja, kaunis daam ja ülivinge terapeut Ameerikast, esitas meile ühes vestlusringis justkui muuseas jahmatava küsimuse: "Kas keegi tahaks minuga homme Raua sauna tulla?"
Meie, kaheksa õpihimulise eesti tulevase Imago-terapeudi ridades võttis maad täielik vaikus.
"Are you sure..." alustas keegi köhatades.
"Ma ei soovitaks," täiendas teine.
"Muide... City Spa on ka täitsa hea," piiksatas kolmas.
Meie laitmatu juhendaja pilgutas kiiresti oma pikki tihedaid ripsmeid.
"Ma ei taha mingit City Spaad," teatas ta resoluutselt, "tahan sellist sauna nagu oli Venemaal! See oli nii lihtne ja ehe!"
Kanäe, mõtisklesin mina.
Olen Raua saunas käinud küll- ainult et see oli, ee... nii aastat kolmkümmend viis tagasi. Millegipärast oli tol suvel (mõneks kuuks?) kodus soe vesi kinni keeratud ja kappasime emaga pesemisvõimalust otsides mööda linna. Veerenni saunas oli remont. Tulbi oma oli suletud. Rauasse saime. Ma ei mäleta tollest käigust eriti midagi, aga maja ise on sest päevast alates hästi meeles! Kas ma sinna uuesti siseneksin, on eriküsimus.
Mul on nimelt ühissaunaga päris mitmeid lapsepõlvemälestusi, noh, mitte just kõige helgemaid...
Kadrina saunas tuli olude sunnil käia enam kui üks kord. Kadrina on nimelt selline pull koht, kus keskküttega kortermajades puudub siiani soojaveetorustik! Kui suur boiler olemas, saab dushi all käia küll- vanaemal see aga seitsmekümnendate lõpus millegipärast puudus.
Niisiis võtsime kord nädalas ette hirmuäratava teekonna aleviku ühissauna. Mainin igaks juhuks ära, et hirmu tundsin küll ainult mina. Aga minu käest ei küsinud keegi- laps tuli ju puhtaks saada! Kadrina saunast meenuvad mulle eranditult kohutavalt vanad ja kohutavalt paksud tädid. (Vahemärkusena lisan, et ka Helisel, kel samuti olevat õnnestunud (oluliselt hiljem!) kõnealust asutust külastada, on meeles vaid vanad tädid, kes "tissi üle õla viskasid ning vahuse nuustikuga rinnaalust nühkisid"). Kuna inimese keha ei kuulu mu praeguse vanuse ja arusaamade juures enam kritiseerimise alla, samuti on ilumeeles toimunud teatud korrektiivid ning lisaks olen täna veendunud, et tegelikult viibis neil õhtuil saunas ka nooremaid ning kõhnemaid isendeid, usun end nõndaviisi mäletavat võõrasse ning intiimsesse keskkonda sattumise trauma tõttu, milleks ma sugugi valmis ei olnud ning mida keegi minuga ei arutanud.
Saun algas logudest kappidest, mille ette kuivatajad vanu ajalehti viskasid, et neil jalgupidi peal trampida- enne kui kingad jalga sai. Kapid olid kitsad, seetõttu kartsin tohutult, et kellegi paljas kere mind riietumise ajal kogemata riivab. Pesuruumi pääsemine oli juba väike võit- kuid mitte kauaks. Tollal olid käigus ühiskasutuses kausid, mida vaheldumisi kuumast ja külmast kraanist keerates täideti. Ka pead pesti samades kaussides ja selga paluti nühkida naabril. Lõpuks lajatati kausitäis pesuveega enesele selga ning oma osa said ka kõrvalseisjad- kaasa arvatud mina. Tundsin õõvastusega, kuidas võõras vesi mööda ümber mu varvaste keerutas.
Saunalava oli suur ja kivist. Mõni oli pesukausi leiliruumi kaasa vedanud ja leotas selles oma jalgu. Teine vihtles nii isukalt, et mõni leht ka minu ihul maandus ja uue minitrauma põhjustas. Laval vahendati ka külauudiseid, mis pidurdas oluliselt vanaema tegutsemiskiirust ja pikendas mu niigi talumatut piina.
Muide, kõige hullemad olid taluda inimeste jalad. Vaat see on mu "kiiks" tänapäevani! Paksud kollased seestunud küüned, valedest jalanõudest puseriti või pealekuti hoidvad varbad ning valged, lõhenevad kannanahad rääkisid ehk tollal rohkem nõukogude naise raskest elust ja kasinatest ravivõimalustest, kuid ajavad siiani "kananaha" ihule. Teate, ma vaatan alati paljaid või sandaalides varbaid! Hoolitsetud, ilusa pediküüriga jalad rahustavad...
Muide, ka tänapäeva lapsed on võõraste alasti inimeste suhtes tundlikud. Käisime ükskord Nõmme ujulas. Saunas palus üks vana tädi mul oma selg puhtaks nühkida. Võin kergendusega öelda, et minul ei olnud sellega enam mingit probleemi- aitasin inimest lahke meelega. Siis aga märkasin enda kõrval seisvat Loviisat. Ta silmad olid õudusest pärani ning poolavatud suu allapoole krampis. Oli see vast vaatepilt!
"Miks sina pidid selle tädi selga pesema?" nõudis ta riietusruumis.
Seletasin kuis oskasin. Noh, et vanasti oli nii kombeks ja...
Tegelikult arvan täna, et iga inimene on ilus just seesugusena nagu ta on. Armid, kumerused ja muud "puudused" on ju vaid märgid käidud eluteest- nii hästi või halvasti, kui seda on osatud. Kõik pole ka enda teha.
Öeldakse,et keha on vaimu tempel. Lisaksin, et alla anda ei tasu- aga üleliia põdeda samuti mitte!
Lõpetuseks- ma ei teagi, kas meie juhendaja käis Raua saunas ära. Ja kui käis, siis kuidas tal läks.
Mina aga oleks oma mälestusi heietades justkui puhtamaks saanud...

.

Tõsised teemad

Arutasime Karl Johanniga tõsistel teemadel. Kuidas mõned inimesed suudavad teist tappa? Miks vanasti giljotiini kasutati? Kuidas inimesed suutsid seda pealt vaadata?
"Tead emme," usaldas poeg mulle, "mina ei suuda isegi lüüa kedagi!"
Silitasin väikemehe uljalt turritavat lakka: "Sa ei taha haiget teha?"
Noogutus. "Aga Lisann," jätkas poiss, "suudab küll lüüa."
Murelik korts ilmus poisikese siledale otsaesisele. "Lisann lööb kohe päris palju. Mina ei suuda- aga tema suudab..."
Veidike vaikust.
Seejärel selginemine: "Aga tead- ma ei usu, et ta selle pärast päris pätiks läheb!" :)