Muljeid Pühalt Maalt 4.

Hauda ma sel korral ei saanudki- trio ei olnud nõus järjekorras seisma. Kuna silmaga vaadates panustasin vähemalt tunnisele seismisajale tihedas rahvasummas, halastasin vaesekestele ning piirdusime Kolgata mäe ning võidmiskiviga. Et samal päeval, ortodoksi kalendri järgi Vaiksel Laupäeval, oli Hauas taaskord süttinud Püha Tuli, saime ka oma küünaldega "värskest leegist" osa. Olen kindel, et lapsed tajuvad pühadust paremini, kui aimatagi oskame.
Teine minu ja küllap nüüdsest lastegi jaoks oluline paik Jeruusalemmas (mis on ühtlasi juutide kõige püham paik üldse) on Nutumüür. Nutumüür on jaotatud kaheks aiaga eraldatud palvealaks, meeste ja naiste pooleks, kusjuures meeste müüriosa moodustab umbes kolm-, naiste oma aga vaid ühe neljandiku selle kogupikkusest. Nutumüüri ääres tunnetatavat väge ja palvejõudu ei ole ma kogenud kusagil mujal. See on ülivõimas!
Peale palvetamist ei keerata Nutumüürile selga, vaid kaugenetakse sealt aeglaselt, selg ees. Visuaalselt inimene küll eemaldub müürist, ometi on selle vägi ja jõud ka distantsi pealt veel pikka aega lausa füüsiliselt tajutav.
Püha Vaim ja müüril istuvad hallid, tasased tuvid... lapsekäsi vaikselt libisemas mu pihku... tuhanded lendlevad palved... inimsaatused... armastus... igavik... 
Kõik on paigas. Siin ja praegu. Lihtsalt.
Aamen.

Muljeid Pühalt Maalt 3.

Surnumeri on maailma kõige soolasem veekogu. Soolasuse tõttu püsivad kõik ( ka ujumisoskusteta) inimkehad kindlalt vee peal. Tähele tasub panna vaid ühte "aga"- ei maksa rabeleda! Just viimatimainitud reegli vastu eksis rängalt härra Karl Johann, kes hirmsa plartsatusega laintesse sööstis, tulist soola sõõrmete kaudu kurku tõmbas, öökides kaldale tormas ning edasistest katsetest korgina veepinnal hulpida kategooriliselt loobus.
Lisann ei olnud oma ebõnnestumises ise kuidagi süüdi. Süüdi oli ta dermatiidi tõttu purukskratsitud nahk, mis kutsus merre kastmisel esile põletav-kipitava reaktsiooni ning päästis valla lapsesuiselt haleda hädakisa. Nii oli mul õige pea juba kaks kaldalkükitajat.
Loviisa pole niisama loobuja. Tema sisenes merre nagu õpetati, aeglaselt ja selg ees ning laskis end ühel hetkel lihtsalt ja graatsiliselt horisontaalasendusse. Nii sai vähemasti tema aimu tulisoolases vees ärauppumise võimatusest.
Loksusime kaldast päris kaugele. Päikesekiired paitasid me ninaotsi ning õrn tuulehoog tõi Jordaania mägede poolt kõrvu sulnist salaluulet.
Oo, kuidas ma armastan sääraseid hetki!

Muljeid Pühalt Maalt 2.

Pühal Maal osalesid kolmikud mitmetel minu poolt korraldatud mini-koolitustel. Nõnda õppisid nad riietuse järgi eristama juuti ja araablast, religioosset (ortodoksset) ja ultra-ortodoksset juuti, samuti etiooplasi ning põgusalt ka teisi palverändureid. Kõige sügavama mulje jätsid lastele väikesed oimulokkidega kipa´t kandvad juudi poisikesed, kes mänguväljakul triotki edutult mängukampa püüdsid haarata. Kui Jossilt küsisin, kas ta tema sooviks sääraseid oimulokke, raputas poiss ägedalt pead. Miks-küsimusele vastas ta ausalt: "Mul oleks nendega jube häbi lasteaeda mina!"
Nojah, ega küsimuse seesugune püstitamine ka minule erilist au tee...

Muljeid Pühalt Maalt 1.

Araablastele meeldivad valgete juustega lapsed väga. Valju rõkkamisega patsutasid, silitasid, näpistasid või kallistasid nad meie triot lausa lakkamatult. Lapsed talusid enda ümber toimuvat tralli stoilise rahuga. Asi oli seda väärt! Ohtrad kingitud maiustused rändasid kõhklusteta Loviisa avaratesse jakitaskutesse, kust neid tänaseni nii muuseas välja pudeneb.
Araabia meeste käitumises jäi aga hästi silma üks oluline nüanss- iseäranis tunnustavalt ning heldinult vaatasid nad Jossi. Ning alati küsiti ainult poisi nime. Muidugi olid ka tüdrukud nende arvates armsad, kuid poeg- vaat see juba on midagi! Ikkagi pärija!
Meie kirikuõpetaja P. arvas seepeale, et küllap muutub olukord  juba mõne aasta pärast vastupidiseks... ;)

Öö

Kas teate, mis tunne on istuda ülestõusmispühade öösel hiirvaikses kirikus? Kas teate, mida tähendab täidetud vaikus? See on tunne, et midagi enamat polegi vaja, et kiidulaulud, mis ülestõusnud Kristuse auks peagi kõlama hakkavad, võiksid vabalt ka laulmata jääda, sest iga õhuosake on niigi pilgeni täis armastust ja andeksandmist ning sellesama vaikuse jõud on võimeline tõstma üles kirikuvõlvide alla, jättes alla maa peale kõik inimliku, jah, kõik selle, mis tundub olevat tähtis me igapäevaelus, kuid millel pikemas perpektiivis puudub jumalik mõõde, olles seega vaid ületähtsustatud kattevari sihitule, vaid inimlikult mõõdetavale tegelikkusele.
 See vaikus siin pimedas kirikus on võimsaim prelüüd, mida olen eales mänginud...
Kristus on tõesti üles tõusnud!

Kevadrännak

Scoutsrännaku, 30 km mööda Pakri poolsaart kulgeva teekonna seekordseks ajaks tuli 4 tundi ja 52 minutit, mis tähendab, et läbisin raja peaaegu pool tundi kiiremini, kui eelmisel korral. Tore, et rännu- ja eluteel leidub sõpru, kellega ühte jalga astuda.

Küsimus

Seisan viimasel ajal tihtilugu küsimuse ees, kas igale inimesele ikka antakse nii palju, kui ta kanda jaksab? Või üritatakse talle aeg-ajalt salamisi turjale sokutada pisut rohkem? Ning kui ta selle "pisut rohkemaga" ära hakkab harjuma, siis ehk pisut rohkemgi veel? Et mis nägu ta nüüd teeb?
Kas mulle ainult tundub, et säärases olukorras mitte-kuuletumine hakkab paradoksaalsel kombel mängima su enda vastu? Siinkohal võiks kujutlusse manada eest, tagant ja külgedelt rünnatava, enesekaitseks tasakaalulatti viibutava köielkõndija, kelle tegevus küll pealtvaatajate kulmud imestusest pealaele kergitab (et ei kukugi maha!), kuid kellele hinnangu andmiseks hoopis sääraseid maadligi tembeldavaid fraase nagu "sinust ei oleks küll seda arvanud", "ise veel kristlane" või "teiste tunded ei lähe sulle küll korda" üle huulte libistatakse.
Süda võib ju kinnitada küll, et teen õigesti. Ometi hiilib kusagilt hingesopist pinnale kahtlus, et äkki olengi isekas, ärahellitatud ja mõistmatu? Äkki olengi kahepalgeline, kes räägib üht, kuid kelle teod näitavad teist?
Mis minuga sel juhul üldse peale hakata?