Pole aega

Vahel häirib mind päris tõsiselt see meie aja moodne sõnakõlks, kas siis mureliku ohke või tähtsa näoga üle õla visatud repliigi näol- "kohe üldse ei ole aega!"
Noh, eks eelkõige aitab see ehk alateadlikult inimese väärtust kinnitada. Mul on kiire tähendab teisisõnu- olen vajalik. Kui aga sellesse lausesse süvitsi kaevuda, leiab sealt ütleja kohta muudki huvitavat. Eelkõige räägin muidugi enda nimel :)
"Sul on niiii tühi märkmik!" imestas keegi hiljuti.
Mhmh, ega mulle täiskirjutatud päevad meeldigi. Märkmikus seisab see, mida tohi unustada. Peas aga see, keda ei tohi unustada. Eelkõige püüan mitte unustada iseennast.
Ma ei märgi kalendrisse lastele pühendatud aega, orelimängu aega, Tartus uue eriala omandamisele kuluvat aega, muhu tikandile kuluvat aega, lugemisaega, kirjutamisaega, aastaaegade imetlemise aega, teejoomise ja elu üle mõtisklemise aega.
Samuti ei märgi ma kalendrisse sihitut ringitormlemist ega tardunult enese ette põrnitsemist.
Kahetsusväärselt sageli on aga meie "rööprähklemise" taga midagi sootuks sügavamat. Inimese valu. Tahtmine seda võõraste silmade eest peita. "Mul ei ole aega," on vaid järjekordne plaaster kobrutavale haavale, mille sügavust ei julge vaadatagi.
Aga aeg ei paranda kõiki haavu, õppisin Tartus möödunud nädalal.
Aeg parandab vaid puhastatud haavad.
Seega on kätte jõudnud plaastrite äratõmbamise aeg...
Ai!

Ajupesu

Oli suhteliselt vaikne õhtupoolik.
Lapsed nosisid laua ääres võileibu, istusin ka nende juures.
Järsku rändas mu pilk põrandale, kust vaatas vastu ühtlane kiht sodi. Jälle!
Tõin ohates tolmuimeja ja lõin sellel tuurid üles.
Loviisa vaatas mind jahmunud näoga. Tema õhtune idüll oli kui noaga lõigatud!
"See on ju täielik ajupesu", hüüdis ta mulle läbi mürina pettumusest kriiskaval toonil.

November

Nii nagu mulle meeldivad minoorsed koraalid, meeldib mulle ka novembri kurbus ja rõskus. Loodus näib paistvat otsekui pisaraloori tagant, läbi halli udu, läbi mälestuste katkenud filmilindi, läbi inimeste, kes käinud neid radu ammu enne meid ning läbi nende, kes igapäevaselt meie kõrval, kuid ikkagi otsekui klaasseina taga. Noil hetkil tahaks põlvitada vihmast vettinud samblavaibale ning hääletult nutta. Märjad puutüved ning maa poole kaardus kollased kõrred jälgiksid tummade tunnistajatena mu katkendlikku sisse- ja väljahingamist. Nemad mõistaksid, et see ei ole päris kurbus.
Jah, see on seesama minoorne koraal, mis algab õige vaikse ning veidi minimalistliku eelmänguga, paisudes pikkade salmide kestel lõputult igatsevaks ning järjest kaugemale moduleeruvaks püüdluseks mõistmaks kõike seda lihtsat, mis näib ometi nii keerukana. Elu.
Karge õhk mõjuks ihule torkivalt ning metsa hõrk aroom lisaks vürtsina joovastust. Tõustes oleksin otsekui uuesti sündinud. Mu sammud ei jätaks samblale mingeid jälgi. Ma paistaksin läbi. Mu mõtted kehastuksid ning moodustaksid ühes märgade puutüvedega omapärase ansambli. Värvivaese, kuid inspireeriva. Ning läbi põimitud armastuse kumast...

Üks tore lugu Muhu saarelt

M. oli nii nelja-viiene, kui hakkas enesele hirmsasti õde või venda ihkama.
"Palun, palun, palun," lunis ta ema käest.
"Pole ju selleks õieti aegagi! Tarvis tööl käia ja raha teenida...," lõi ema käega.
"Sul tuleb ju nüüd neli vaba päeva," teadis nutikas väikemees.
"Nojah..., aga eks selle jaoks ole ju isa kah vaja..."
"Isa, isa!", sai nüüd poiss pahaseks, "iga asja jaoks on sul muudkui isa vaja! Kas sa ise ka midagi otsustatud või tehtud saad?!"

Leon III

Pühapäev ei pidanud olema millegi poolest teistsugune.
Kõigil olid omad toimetused, igaüks tegeles millegagi omas "mullis".
Kuni õhtuni.
Igal õhtul käib V. Leonardoga jalutamas. Koeral on ju samuti vaja päevased ajalehed läbi lugeda!
Seekord oli aga õu vaikne. Tuttavat jooksumüdinat ei olnud ega tulnud.
V.otsis ja hõikas. Viimaks märkas- Leon vist magab kuudis.
Läks lähemale, hüüdis. Ei midagi.
Tõi laterna.
Kuut täitus valgusega.
Ning korraga sai kõik selgeks.
Üheksa ja pool aastat külg külje kõrval, üheksa ja pool aastat sõprust, armastust, kindlustunnet ja lõpmata palju pehmeid karvaseid kallisid oli otsa saanud. Niisama lihtsalt. Nüüd ja praegu.
Vaikselt. Väärikalt.
Ta magas. Ja läks.
Seda ei olnud kerge mõista.
Elu ja surma küsimusi ei ole kunagi kerge mõista.

Ma tean, et sellega läheb aega.
Et ma ei ava enam vaikselt ust- äkki ta parasjagu magab teisel pool.
Et ma ei heida enam pilku otsaaknale- ehk just nüüd on see täis suurt karvast heatahtlikku nägu.
Et ma ei jookse enam müdinat kuuldes aknale- kelle peale ta seekord haugub.
Et ma ei heida enam väravast välja sõites pilku kuudile, mille aknal pikutab sõbra veidi lömmivajunud põsk.
Jää jumalaga, armas sõber!
Aitäh Sulle...

Leon II

Leonardo kasvas ilusaks ja tugevaks koeraks, kes pälvis alatasa imetlevaid pilke ning komplimente. Ka meie, algajate koerapidajate suunas tuli, noh, mitte just komplimente, küll aga imestavaid hüüatusi, kuidas ometi julgesime oma esimeseks koeraks valida just isase bernhardiini. Justkui oleks see midagi erilist.
Tema oli eriline, seda küll.
Paremat koera pole õigupoolest võimalik tahtagi. Kaks kõige paremini Leonardot iseloomustavat sõna on truudus ja väärikus. Omadused, mis inimloomadel tihtilugu vajaka jäävad...
Leonardo oli jäägitult truu. Et koera jaoks on kõige olulisem inimese tähelepanu, silitus või heakskiit, ootab ta seda igal võimalusel. Oma kogemusest kinnitan, et õuekoer on ses suhtes tihtilugu vaeslapse rollis. Peale kolmikute sündi jäi kvaliteetaega veelgi vähemaks. See oli paratamatus. Ometi oli Leonardo igal oma elupäeval valmis uuesti proovima. Kas sul täna leidub aega, küsisid ta silmad tihtilugu. Ah et jälle mitte? Proovime siis homme uuesti...
"Ei" oli "ei". Edasikaebamiseta. Seda nii suvise grillilaua ääres, kui võõraga esmakordselt  kohtudes.
Ainult ühel juhul kehtisid teised mängureeglid. Nimelt kohtudes suurte isaste koertega. Loodusel kehtivad omad seadused, mille vastu ei saa isegi inimene. Aga see oli ka ainus, mida pidime aktsepteerima.
(järgneb)

Leon I

Beebikutsikas Leonardo tuli meie majja Helise 11.sünnipäevaks. Ta sündis Paldiski lähedal 8-liikmelises pesakonnas koos viie õe ja kahe vennaga. Oma valiku tegime paarinädalaste imearmsate kutsikate seast ning koerapoisi, kellele hiljem pandi nimeks Leonardo, jätsime kojutoomiseni meelde suure C-tähe kujulise seljamustri järgi.
Täpselt kahekuusena asus Leonardo elama meie juurde. Algul oli tema magamiskohaks suur naabritelt laenatud näitusepuur, hiljem aga ehitati tema tarbeks õuele nägus kollane vaateaknaga kuut. Kasvatasime Leonardo teadlikult õuekoeraks, kuigi külmadel talveöödel oli tal magamiskoht ka garaazis. Üle toa piiride ei astunud see koer kunagi. Uks võis vabalt lahti olla.

Meile tulles oli Leonardo segaduses. Eks ta igatses ema järele. Muuhulgas kartis ta näiteks muru ning söendas selle peal vaid roomates edasi liikuda. Kohanemine toimus siiski küllalt kiirelt. Kui meie südame oli ta võitnud juba sünnikodus, siis "ümber näpu keeramine" leidis aset just nüüd, kohanemisperioodil.

Ta võis olla ehk kolmekuune, kasvanud ehtsa Maksikoer Fiki kombel iga päevaga lausa silmnähtavalt, kui ühel heal päeval otsustasime Helisega, et on aeg teha Leonardoga üks tilluke jalutuskäik. Noh, näiteks ümber meie kvartali. Kaval beebipoiss käis samme nii umbes kolmkümmend kuus- siis aga heitis tee peale pikali. Tema enam ei jaksa! Jah, paar sammu suutsime ta imekombel edasi meelitada- siis heitis uuesti siruli! Vaene väike, mõtlesime Elluga. Egas midagi, tuleb kanda!
Ah et kolmekuune tundub teile piisavalt väike, et teda kanda? Võib-olla küll. Ainult et- see ei kehti bernhardiini kohta. Kolmekuune berna on tohutult raske! Kandsime teda nii kordamööda kui kahekesi korraga, keeled vestil mõlemal. Pisike paks poiss peesitas mõnuga meie kätel. Koduväravast sissekandmine tegi meele nii rõõmsaks, et koeralaps jooksis kohe kaks auringi ümber kogu hoovi. Säh sulle väsinud koerabeebit! Kogemustega bernakasvatajad pidid end seda lugu kuuldes oimetuks naerma.

Ükskord kandsime teda veel. See oli bernhardiinide erinäitusel Võru-Kubijal, kus meile oli ööbimiseks reserveeritud peen lemmikulooma-tuba. Hotellipidajail oli vist selle toa tegelik otstarve läbi arutamata jäänud. Või ei tulnud neile toale silti kinnitades bernhardiini-tõug meelde. Mnjah, chihuahua´ga oleks vast selles suht korralikult välja vedanud. Küll aga mitte berna-beebiga. Ta pärjati küll näitusel muuhulgas parima beebikutsika tiitliga, kuid hotellituppa ei tahtnud ära mahtuda sellegipoolest. Pealegi pidi sinna jõudmiseks kasutama treppi. Seda aga Leonardo ei osanud. Ja tal polnud vähimatki kavatsust õppida! Trepi all olnuks küllaldaselt mugav. Kuna aga keegi meist, inimestest polnud huvitet ööd trepi all veetma, pidime taaskord jõuvarud koondama- ning pika vedimise peale saime ta nii teisele korrusele, kui tuppa. Olgu mainitud, et tol ööl ei maganud me silmatäitki. Kui toast poole moodustab voodi ning teise poole bernhardiin, ei ole uni kerge tulema. Leon sai siiski pika perutamise peale viimaks sõba silmale, kuid tema kõrgete detsibellidega norskamine ülejäänuid selles tegevuses just ei innustanud.  Hommikul lasi ta hotelli punasele vaibale suure loigu- tasuks meie magamata öö eest, mille peale naersime igatahes mõnuga.... (järgneb)