Leon I

Beebikutsikas Leonardo tuli meie majja Helise 11.sünnipäevaks. Ta sündis Paldiski lähedal 8-liikmelises pesakonnas koos viie õe ja kahe vennaga. Oma valiku tegime paarinädalaste imearmsate kutsikate seast ning koerapoisi, kellele hiljem pandi nimeks Leonardo, jätsime kojutoomiseni meelde suure C-tähe kujulise seljamustri järgi.
Täpselt kahekuusena asus Leonardo elama meie juurde. Algul oli tema magamiskohaks suur naabritelt laenatud näitusepuur, hiljem aga ehitati tema tarbeks õuele nägus kollane vaateaknaga kuut. Kasvatasime Leonardo teadlikult õuekoeraks, kuigi külmadel talveöödel oli tal magamiskoht ka garaazis. Üle toa piiride ei astunud see koer kunagi. Uks võis vabalt lahti olla.

Meile tulles oli Leonardo segaduses. Eks ta igatses ema järele. Muuhulgas kartis ta näiteks muru ning söendas selle peal vaid roomates edasi liikuda. Kohanemine toimus siiski küllalt kiirelt. Kui meie südame oli ta võitnud juba sünnikodus, siis "ümber näpu keeramine" leidis aset just nüüd, kohanemisperioodil.

Ta võis olla ehk kolmekuune, kasvanud ehtsa Maksikoer Fiki kombel iga päevaga lausa silmnähtavalt, kui ühel heal päeval otsustasime Helisega, et on aeg teha Leonardoga üks tilluke jalutuskäik. Noh, näiteks ümber meie kvartali. Kaval beebipoiss käis samme nii umbes kolmkümmend kuus- siis aga heitis tee peale pikali. Tema enam ei jaksa! Jah, paar sammu suutsime ta imekombel edasi meelitada- siis heitis uuesti siruli! Vaene väike, mõtlesime Elluga. Egas midagi, tuleb kanda!
Ah et kolmekuune tundub teile piisavalt väike, et teda kanda? Võib-olla küll. Ainult et- see ei kehti bernhardiini kohta. Kolmekuune berna on tohutult raske! Kandsime teda nii kordamööda kui kahekesi korraga, keeled vestil mõlemal. Pisike paks poiss peesitas mõnuga meie kätel. Koduväravast sissekandmine tegi meele nii rõõmsaks, et koeralaps jooksis kohe kaks auringi ümber kogu hoovi. Säh sulle väsinud koerabeebit! Kogemustega bernakasvatajad pidid end seda lugu kuuldes oimetuks naerma.

Ükskord kandsime teda veel. See oli bernhardiinide erinäitusel Võru-Kubijal, kus meile oli ööbimiseks reserveeritud peen lemmikulooma-tuba. Hotellipidajail oli vist selle toa tegelik otstarve läbi arutamata jäänud. Või ei tulnud neile toale silti kinnitades bernhardiini-tõug meelde. Mnjah, chihuahua´ga oleks vast selles suht korralikult välja vedanud. Küll aga mitte berna-beebiga. Ta pärjati küll näitusel muuhulgas parima beebikutsika tiitliga, kuid hotellituppa ei tahtnud ära mahtuda sellegipoolest. Pealegi pidi sinna jõudmiseks kasutama treppi. Seda aga Leonardo ei osanud. Ja tal polnud vähimatki kavatsust õppida! Trepi all olnuks küllaldaselt mugav. Kuna aga keegi meist, inimestest polnud huvitet ööd trepi all veetma, pidime taaskord jõuvarud koondama- ning pika vedimise peale saime ta nii teisele korrusele, kui tuppa. Olgu mainitud, et tol ööl ei maganud me silmatäitki. Kui toast poole moodustab voodi ning teise poole bernhardiin, ei ole uni kerge tulema. Leon sai siiski pika perutamise peale viimaks sõba silmale, kuid tema kõrgete detsibellidega norskamine ülejäänuid selles tegevuses just ei innustanud.  Hommikul lasi ta hotelli punasele vaibale suure loigu- tasuks meie magamata öö eest, mille peale naersime igatahes mõnuga.... (järgneb)

Liiga vähe mänguasju

Olen lastele mänguasjade ostmisel väga valiv. Eriliselt tõrjuv olen igasugu plastmassjullade ning mis seal salata- kõiksugu jubeda moenänni (koletisnukud jms.) suhtes. Eelmise aasta sünnipäevakutsele lisasime palve kinkida asjade asemel elamusi. See toimis ülihästi! Teatripiletid, ujulapääsmed, muuseumide ja näituste kinkekaardid ja mis kõik veel andsid suurepärase ühisaja veetmise võimaluse kogu aasta vältel!
Ülalmainitust hoolimata on trio mängutuba asju täis nagu ladu.
Ning ülalmainitust hoolimata arvavad nad ise, et neil on mänguasju häbiväärselt vähe.

Suusi käib nüüd meil üsna harva. Peale vanemate lahkuminekut elab ta ema juures Tartus, kus alustas sel sügisel ka kooliteed. Vahemaast hoolimata on Suusil isaga väga tihe kontakt- võiks öelda lausa hingesugulus. Nad armastavad ja igatsevad teineteist tõepoolest väga! Ainukeseks minu jaoks kaheldavaks armastuse väljenduseks on R. poolt Suusile ostetavad loendamatud asjad ja asjakesed, mis paiskavad paraku tahes-tahtmata tüliõunu ka meie õuele (just minu- mitte trio!- teistsuguste vaadete tõttu).

Sel nädalavahetusel oli Suusi meil. Tal oli mitu uut nänni ühes. Kolmikud olid kadedusest rohelised. Suusi lahkudes paiskas Joss, osalt kurbusest, osalt vihast, mulle näkku jõhkra süüdistuse:
"Suusi isa ostab Suusile kõike, mida ta tahab! Tal on niiiii ilusad asjad! Sina ei osta meile kunagi mitte midagi! Kuuled- mitte kunagi!!!"
Kuna minu reageering ei olnud piisavalt osavõtlik, kõrgendas poisike hääletooni ning tulistas mulle silmade vahele täiesti relvitukstegeva ja üdini haavava püändi: "Kuuled- tal on isegi üks koer! Üks punane plastmassist koer! Ja see kakab!!!"
No nii tõsise süüdistuse peale peaks küll avalikult oma läbikukkumist tunnistama...

Vann

Meil on kodus päris suur vann.
Mäletan hästi aega, mil kolmikud vannis pisikeste pallikestena üles-alla hüppasid ning nii rõõmsasti pladistasid, et kogu vannituba ujus. Vann oli neile toona basseini eest!
Märkamatult on möödunud mitmeid häid aastaid ning lugematuid pühapäevaõhtuid vannivahu, laevukeste-pardikeste, mullitamiste, sukeldumiste ning seebilõhnaliste kallidega.
Möödunud pühapäeval oli meil aga ilmselt üks viimaseid ühis-vanne.
Trio ei mahu nimelt enam kolmekesi meie suurde vanni ära ning vannituba ujub viimasel ajal mitte niivõrd koordineerimata liigutuste kuivõrd lihtsalt Archimedese seaduse tõttu (mis kõlab nii: vedelikus kehale mõjuv üleslükkejõud on võrdne selle keha poolt väljatõrjutud vedeliku kaaluga- ning meie näite puhul nii: kuna trio kehakeste üleslükkejõud on ajaga oluliselt kasvanud, pole veele vannis piisavalt ruumi ning see peab vägagi kaalukalt taanduma põrandale).
Ülatoodud seadusest lähtuvalt otsustasime üheskoos, et Joss hakkab edaspidi vannis käima omaette.
Aga mõelda vaid, milline tore eluetapp on läbitud kolmikuks olemise teel!

Hädavale

Jube huvitav- tihtilugu just siis, kui oled midagi täiesti kindlalt ära otsustanud, juhib kellegi nähtamatu käsi asja kardinaalselt vastupidisesse suunda.

Mul oli täna just järjekordne seesugune kogemus.

Otsustasin nimelt mõni aeg tagasi, et ei valeta enam. Mitte et ma mingi eriline valevorst oleksin, aga ikka tuleb ju eneseõigustuseks või väljavabandamiseks asju vahel veidike ilustada või siluda!

Hiljuti jõudsin aga pika mõttetöö tulemusel järeldusele, et tegelikult oleks vägagi võimalik ka hädavaledeta hakkama saada. "Ei saa" asemel öelda "ei taha" jne. Miski ei tohiks seda takistada!

Ega takistanudki. Kuni tänaseni.

Täna aga helistas mulle jälle see laulja. Mkmm, sellest lausest küll mingit skandaali ei haista- ta ei ole tuntud! Aga see-eest on ta üsna tüütu, kui helistamise-soone peale satub. Taipasin otsemaid, et head nahka sellest kõnest ei tule. 

Põhjus on lihtne- ta tahab laulda. 

Ja soovib, et mina teda orelil saadaksin.

Kõik oleks ju hiilgav, kui poleks ühte "aga". Vaadake, asi on nimelt selles, (kuidas nüüd peenetundeliselt öelda) et kui ta laulab, tuleb mulle kangesti nutt peale. Ja need ei ole harduspisarad.
Uskuge, kehvapoolne instrumentalist, kes kangesti esineda tahab, on tublisti kuulatavam variant, kui isehakanud laulja, kes oma oobertoonide kireva värvigamma tõttu adekvaatse kõrvakuulmise kaotanult vaesele kuulajaskonnale heal juhul vaid peavalu suudab garanteerida. See, mida inimese häälepaelad suudavad produtseerida, on igas mõttes uskumatu!

Mingil juhul ei soovi ma praegu olla üleolev. Loomulikult on kõikidel inimestel õigus esineda- ja küllap leidub igaühe jaoks ka tänulik kuulaja. Iseasi on see, kus üht või teist ülesastumist sobib korraldada. Isetegevus pole ju iseenesest põrmugi kehvem professionaalsusest ning enamus tababki hoobilt ära, kuhu end pakkuda. Näitlemishimulisena ei eeldaks ma ju Linnateatri huvi enese vastu, vaid alustaks ikka omakandi isetegevustrupi ausa liikmena! Aga mida teha nendega, kel piiritunnetus puudub?

Niisiis- telefon helises.

Toru mitte tõstes valetasin ma esimest korda.

Lauljanna oli visa. Tunni aja jooksul ründas ta mind viis-kuus korda. Kusjuures tal oli selleks täielik õigus! Tema ju ei loe minu mõtteid- "ära palun enam helista". Tema soovib, et ma vastu võtaksin ning prooviaja kokku lepiksin.
Mina aga ei saa vastu võtta. Sest ma ei julge talle öelda, et ei soovi temaga musitseerida. See ei oleks pealegi viisakas. Ma ei saa talle tunnistada, et kui ta tookord, kuus-seitse aastat tagasi, mind ära rääkis- ja see kontsert tuli veelgi jubedam, kui mu kõige tumedamad eeldused aimata lubasid- tõotasin ma endale, et ei ealeski enam!
Ja nüüd ta helistab...
Ma ei tulnudki olukorraga toime.
Peale seitsmeteistkümnendat helinat võtsin kätte... ja blokeerisin ta ära.
Säh sulle lõpmatut ausust!
 

Vanus

Inimese vanus on ikka tugevasti vaataja silmades! Kui mitmed eakamad inimesed ütlevad minu kohta siiani jutu sees "sina noor laps...", "sul noored jalad..." vms., siis Loviisaga arenes eile õhtul päevamuljeid vestes järgmine dialoog:
Loviisa: "Ma ei taha, et me ükskord ära sureme!"
Mina: "Mis sa nüüd, kindlasti elame me veel pika elu!"
Loviisa (mind pika pilguga vaadates): "No sinu kohta seda küll kindlalt öelda ei saa..." :D

Muhu ja Eesti

Kolmikutel on praegu veel Eesti piiridest arusaamisega raskusi. Mis mõttes, juurdlevad nad, sõidetakse laevaga Soome ja see ei ole Eesti, sõidetakse laevaga Rootsi ja see ei ole Eesti, aga sõidatakse laevaga Muhusse ja see on Eesti.
Ei aita ka see, kui seletan, et ühel või teisel naabermaal ei räägita ju meiega sama keelt.
Mis mõttes, juurdlevad kolmikud. Ka muhu keel on ju kohati arusaamatu!
Igatahes- kui eile õhtul praamiga mandri poole loksusin, seljataga pikk ja ülitöökas (seekord töömahu tõttu ilma kolmikuteta) nädalavahetus meie kauni maakodu heaks, sain Jossilt kõne:" Tere emme! Kus oled? Ah praami peal? Kas oled juba Eesti vetes?" :)

Treppredel

Mina vist enam poodi ei lähe! Sest teenindajatega mul tõepoolest kohe üldse ei vea!

V. avaldas kahtlust, kas ma ehk ise müüjate närvisüsteemile kuidagi ebasoodsalt ei mõju. Kakskümmend kooseluaastat pole ilmselt piisav aeg teineteise varjatud iseloomuomaduste väljakaevamiseks. Ehk on kujutluspildis tõepoolest lihtsam esile manada puntras närvidega kolmikumammat, lapsed seelikusabas, raevunult mööda kauplust tormamas ja valjuhäälselt oma õigusi nõudmas, vastasena vaene ehmatatusest värisev ning pisaraid ripsmete taha peitev nooruke müüja, kes füüreri kobrutava vihalaviini all oma viimseid väärikuseraasukesi päästa püüab. 

Olgu ära mainitud, et see tänane oli sel juhul üsna vinge vastane!

Võtan nimelt juba mõnda aega iga säärast janti kui näitemängu, kus ka mulle üllatuslik roll on usaldatud. 

Päris huvitav on jälgida inimeste erinevaid käitumismehhanisme- isegi, kui need enesele mõistetamatud tunduvad. Noh, nii mõtlen ma muidugi pärast...

Täna sattusin kauplusesse K-Rauta, kus müüdi soodushinnaga treppredeleid. Et mul oli üht säärast Muhusse vaja, läkski redel pikemalt mõtlemata kaubaks. Aga oh häda! Kuna trio oli kaupluses kaasas, ei märganud ma kohe kassas, et maksin redeli eest ikkagi täishinna- 25 euro asemel 39. Üsna tõsine hinnavahe, kas pole?

Avastasin vea alles auto juures, kui hakkasin mõttes peastarvutamisega tegelema ning makstud summa kahtlaselt kopsakas tundus.

Jätsin lapsed autosse ja tormasin tagasi, et ülemakstud summa tagasi nõuda. (Et sõna "nõuda" ei mõjuks liialt agressiivsena, lisan siia oma olukorda selgitava lause: "Vabandage, selle redeli hinnaks oli märgitud kakskümmend viis eurot, mina aga maksin kolmkümmend üheksa. Kas saaksin selle siiski soodushinnaga?") Selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. 

Kõige tähtsamaks tegelaseks ses järgnevas toredas näitemängus osutus kõiketeadev kassatädi, kelle juurde ma õnnetul kombel oma häda kurtma sattusin, kellele minu isik viisakast pöördumisest hoolimata vastukarva oli ning kes ilmselgelt ei soovinud mulle seda redelit hinnaalandusega ära anda.

"Kuulge, sellele redelile nüüd küll mingit allahindlust polnud!"

Kõiketeadva kassatädi korraldusel pidin kõigeks järgnevaks(!) esmalt infoletist mingi paberi hankima ning seejärel "osakonda" suunduma. (Kõlas, kui "kuriteopaika".)

Infos tuli päris pikalt oodata, kuna üks töömees vahetas parasjagu vales suuruses ostetud torusid ümber. Aga teha polnud midagi.

Lapsed olid endiselt autos ja aeg tiksus.

Vajalik paber käes, tõttasin jooksujalu "osakonda", st. paika, kus soodus-redelid seisid. Lubatud teenindajat polnud kusagil näha. Veidi kaugemal paistis aga veel üks infopunkt. Seal istus ka töötaja. Kurtsin talle kiiruga mure ära (kuna lapsed olid ju autos!), ta heitis treppredelitele põgusa pilgu, muutis hinna arvutis õigeks ja palus raha tagasisaamiseks uuesti ülalmainitud infoletti pöörduda. 

Aga siis saabus jooksujalu meie peategelane- tähtis kassatädi.

"Noh, kuidas redelitega on?"

Näitasin talle tõendit allahindluse kehtivuse kohta. Näitasin ka kollast hinnasilti treppredelite kohal.

"Kuulge, neil redelitel pole ju üldse samad koodid!"

Aga hinnasilt ja kirjeldus sildil vastab ju täielikult just neile redelitele!

"Need ei ole need redelid!"

Heake küll, aga näidake mulle siis neid redeleid! Mul on lapsed autos!

Nipsakas vastus, mis järgnes, solvas ikka päris korralikult:
"Huvitav, et kui õigete hindadega asju tahetakse soodushinnaga saada, on kõigil alati lapsed autos!"

Järgnes see, et tõin lapsed autost ära. Joss võib nimelt kergesti paanikasse sattuda, kui järsku avastab, et olen liiga kaua kadunud.
Kassatädi ei arvestanud vist, et neid nii palju on. Minu pilku vältides uuris ta oma pool tundi toolide koode.

Küsimuse peale, miks too teine töötaja siis kohe hinna ära muutis, tuli vastuseks: "Sinna letti ei oleks pidanud pöörduma. Neil seal on teine süsteem." (!)
Need "kahe eri süsteemi tüübid" ei suhelnud muide teineteisega kordagi!

Mingil hetkel võisin kätte võtta ühe teise, veidi teist värvi trepi, millel oli samuti teine kood- kuid kassasse ma sellega ei jõudnud- kõiketeadev kassatädi muutus jälle rahutuks ja pidas mu uuesti kinni.

Lõpuks anti mulle siiski luba võtta esimesena valitud trepp. Soodushinnaga. Aega oli läinud teist pool tundi. Ja ei ühtki vabandust!

Pöördusin tagasi infoletti. Ootasin seal koos trioga veelkord poole tunni ringis. Üks vene proua tahtis nimelt kõik ostetud kaubad ükshaaval tagastada.

Ega te vist enam väga ei imestakski, kui peale ülalkirjeldatut tõepoolest, lapsed sabas, raevunult mööda kauplust oleksin tormanud ja valjuhäälselt oma õigusi nõudnud?

Mina aga olen väärikas inimene.

Panin tagasisaadud raha hoolikalt rahakotti ning langetasin eesriide.

Kolmikud said tund aega tavapärasest hiljem lõunaunne.

Redel ootab pagasnikus rahulikult maalesõitu.