Piimamees

Õnneks on maaelu veidi ka linna tulnud. Mnjah, muidugi ei ela me ju päris linnas.

Aga ikkagi on uhke öelda, et meil on siin nüüd päris oma piimamees! 

Kui imevahva tunne on koju jõudes külmakasti kiigata ning leida sinna varem valmisjäetud purk ääreni täis vastlüpstud piima!

Meie kolm "piimavasikat" on igatahes õndsuse tipul.

Muide, Karl Johann ei ole kunagi eriti "piimakas" olnud. Alles eelmisel aastal ei võtnud ta piima suu sissegi! Kevade ja suve jooksul on aga toimunud vaikne muutus ning nüüd palub poiss toidu juurde piima järjest sagedamini.

Lisann seevastu on tõeline "piimasõltlane". Tema võib päeva jooksul lausa mitu tassitäit alla kulistada. Ta kuulutab kõigile regulaarselt ka külmiku piimavarude seisu, andes eriti häälekalt märku juhul, kui see läheneb kriitilise piirini.

Loviisalgi ei ole piima vastu midagi, kuid olen täheldanud, et temal esinevad "piimaneelud" periooditi. Ilmselt on rikkumata lapse keha parim dosaator, teades eksimatult, millal midagi vaja.

Olen omaaru-toitumisnõustajad, kes mingeid norme paika panevad, omaette lihtsalt välja naernud. Mina ei ole Jossile kunagi vägisi piima sisse pressinud. Ega ka muid piimatooteid. Ju siis nüüd tuli õige aeg.

Teisalt ei ole ma aga ka tõbise lapse nina alt piimatassi ära napsanud, viidates "teadjate" arvamusele piimast kui hirmsast limatekitajast. Meie aja toidukülluses elavad inimesed oma elu ikka liiga raskeks. Tugevad lapsed paranevad ju niikuinii kiiresti- piimaga ja piimata!

Niisiis piimamees on meie majas nüüdsest väga oodatud mees!

Muhu

Siiski ei jõua ma enam nii tihti kirjutada, kui varem. Põhjus on lihtne.
Mul on nüüd Muhu saarel oma talu!
Jah, suvi oli emotsionaalses mõttes tohutult raske, ometi täitus just selle raske suve lõpul üks mu ammuseid unistusi- saada Muhusse päris oma maamaja.
V.oli ostuga nõus tingimusel, et Muhu on minu "projekt".
Mu isa sünnitalu asub meie maamajast linnulennult umbes kilomeetri kaugusel. Lapsena Muhus veedetud suvedel kasutasime just sellest majast möödaviivat teekest ratastega ujuma sõitmiseks. 
Niisiis on rand meie maamajast vaid väikese jalutuskäigu kaugusel!
Rand oli toona kivine. Sisse läksime tennised jalas. Umbes rinnuni vees asetses hiiglaslik kivilahmakas, mida kutsusime "suurekaks". Päris ujumiseks tuli tennised "suurekale" jätta ja kivilt peakat hüpata.
Praeguseks on rannajoon nii palju muutunud, et "suurekat" ma küll üles ei leia!
Ükskord oli ujumaminekuga hirmus kiire. Pidin isatalust "ujukad" haarama, teised lapsed jäid eemale kurvi peale ootama. Kihutasin mis hirmus. Paksul kruusal aga jalgratas libastus ning kukkusin suure hoo pealt kogu pikkuses kruusale. Mu käed, jalad ning isegi kõht olid verised. Sääreluus ilutsenud auk tuletab praegugi armi näol seda hirmsat kukkumist kui aegluubis meelde. Ujumine jäi muidugi mõneks ajaks ära.
Kas teate, et põldmarjad on päris valmis? Ja et sookured juba lähevad- igatsusest pakatavate kruugete saatel?
Mina aga tulin esivanemate tallatud radadele, oma juurte ligidale, selleks...et jääda.

Konnapäästja

Käisime Johanni ja Loviisaga õhtusel rattatuuril. 

Praegusel ajal on tee peal palju konni. Et konn on Loviisa lemmikloom, tegelebki ta meie matkadel ja rattasõitudel peamiselt konnade päästmisega, kandes kõik tee peal kalpsavad krooksujad emaliku hoolega ohutule mururibale.

Täna pikutas asfaldil eriti rasvane isend. Loviisa viskas ratta juba sõidu pealt kus seda ja teist ning juba oligi suur konna-Lonni ta soojade pihkude vahel. Vähe puudus, et "nõiutud prints" suudlusegi oleks saanud! 

Mõni minut hiljem vuras samast mööda auto. 

Loviisa rind pakatas uhkusest. 

"Ma päästsin selle konna elu!" õhkas ta.

Siis aga muutus tüdruku pilk vidi äraolevaks ning kerge kibedusnoot hääles, lisas ta tasakesi: "Kahju ainult, et sellest ajalehtedes ei kirjutata..."

Üle pika aja

Vahepeal ei olnud mul mitte mingisugust kirjutamissoovi. Suvi oli kirju, tuubil täis erinevaid emotsioone, naeru ja pisaraid, uhkust ja meeleheidet. Rida erinevaid rolle, valik erinevaid teeradu ning kõige krooniks vajadus olla ema, kakskümmend neli tundi ööpäevas.
Suvi oli meeletult raske.
Raskustes oleme me aga suhteliselt üksi. Vinname seda va kannatuste karikat kord ühele, kord teisele õlale. Ära kah ei raatsi visata. Nii on väsimus kiire tulema. Ning kurtmine tekitab kuulajais ebameeldiva tunde.
Niisiis- mul läheb igati hästi!
See, millest ma täna ei kirjuta, jääb niikuinii hüplema praeguste ja tulevaste ridade vahele, pistes südikalt rinda teemadega, mida võin julgelt lahata.
Igatahes olen jälle valmis "pastakat haarama".

Äikese eel

Merel kogus äike jõudu. Sihvakad välgunooled tantsisklesid rünkmustade pilvede vahel kõuekõmina üha kiireneva trummipõrina saatel. Tõusev tuul tõstis randuvad lained paarimeetriseks vahtupuristavaks valliks. Kõige selle kohiseva kaose seest vilksatas aeg-ajalt kolm õnnelikku lapsenägu. Rõõmsatest naerusuudest võisin aimata vaimustunud kilkeid, tuuleveskitena vehklevad käed-jalad keerasid otsekui kõigele omalt poolt veelgi vinti juurde.
Istusin liival ja tundsin sõnulseletamatut rahu. Just selles majesteetlikus mühas asuski vaikuse märkamatu tagauks.
Teisisõnu võib ehk ütelda nii:

Kiriku ümber 
puhus täna see vägev soe tuul,
kõik kohises lakkamatult,
kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,
teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut
leek isegi ei võbelenud.
Kõik see möll
oli ainult väljas.
(T.Õnnepalu)

Rahaabi

Peame maamaja ostuplaane.
Lapsed on kangesti elevil.
"Millal me juba sinna majja sõidame, kas homme?" pärib Loviisa.
"Ootan´d lapsuke, ega need asjad nii kiiresti ka ei käi!" manitsen mina.
"Aga miks me homme ei või minna?"
"Sest emmel on võib-olla vaja veel pangast raha juurde küsida," seletan.
Loviisa nägu lööb särama. Ah et nii väike probleem!
"Emme, sa ei pea pangast raha küsima!" hüüatab ta rõõmsalt, "ma võin kogu oma hoiupõrsa raha sulle anda!"
"Mina annan ka!" kepsleb Lisann ligi.
"Minu raha võid ka võtta," teeb Johanngi veidi raske südamega õilsa otsuse.
Noh, see mure on niisiis lahendatud...

Täiskasvanud inimene, sa ju vastutad!

Töötasin kunagi Õnnepalees lühikest aega koos ühe naisega, kes suitsetas vahetpidamata ja tema silmad... jah, need veekalkvel silmad ei unune ealeski- tundus, nagu nutaks ta vahetpidamata. Viimaks selgus, et tema aastane tütar oli mõni aeg tagasi poriloiku uppunud...
Mina ja kolmikud armastame hullupööra Pikakari randa. Muidugi on meil üle Eesti ka teisi lemmikuid, kuid kodustel suvepäevadel keerame autonina tihtilugu just sinna. Põhjus on muidugi laevalainetes! Sest mis võiks olla toredam, kui see, kui möödasõitvate laevade (möödasõitvad laevad on nimelt kõik Tallina sadamasse saabuvad ja väljuvad laevad) tekitatud salalikult kaldale lähenevad, järk-järgult korralikku jõudu kogunud ning viimaks hiidlaineteks kasvanud veemassid rannasolijaile korraliku äkkrünnaku korraldavad, pahaaimamatuil ujujail hetkega üle pea lajatavad, nii et kogu seda määratut jõudu tunnetades ka kogenuil ikka ja jälle südame alt õõnsaks võtab ning tugevast adrenaliinilaksust lausa kiljatama sunnib! Ei, sellise vaatemängu vastu pole sulnitel päikesepaistel pilkuvatel järvesilmadel midagi panna!
Medalil on aga ka teine külg. Seesama lõbus laintemöll võib olla ülimalt ohtlik, kui ei täideta ellujäämiseks vajalikke elementaarseid reegleid, millest esimene kõlab nii: lapsed püsigu vanemate valvsa pilgu all kalda lähedal.
Pikakaril läheb nimelt üsna ruttu sügavaks.
Seetõttu panigi mind täna imestama, et mitte öelda vihastama fakt, et kohtasin rannal kolme väikest last, kelle vanemaid ei suutnud ma vähemalt kümne minuti jooksul tuvastada! Esimene poisike jooksis trio kala kallale- neil on nimelt üks hiiglasuur täispuhutav oranž kala nimega Mulli, mille turjal on vahva lainteharjal ratsutada- püüdes seda Loviisalt ära rebida. Joss ei jätnud talle omaselt õde hätta ja asus rünnakule, lükates "vaenlase" ilma liigse tseremooniata ristseliti vette. Muutusin hetkega valvsaks. Kuid poisikese vastu ei tundnud keegi huvi! Ta sulistas minu vaateväljas, kord lähemal, kord kaugemal. Alles tüki aja pärast tuli ta ema, jäätis käes ning pääsesin lisalapse valvamisest.
Siis tulid laevalained. Käsutasin oma lapsed kalda lähedale. Tõusin igaks juhuks ka päevatustekilt püsti, et vajadusel vette söösta. Korraga nägin ühte ujumisrõngaga last, kellest just hiidlaine üle oli rullunud, puristamas ja läkastamas, silmis ilmselge kabuhirm. Laevalainete ajal pole muide kaldale pääsemine üldse lihtne, veevood suruvad muudkui tagasi. Lapsel pole vajalikku jõudu kusagilt võtta. Vanemaid polnud paraku samuti kusagilt võtta. Õnneks pääses seegi laps pika rabelemise peale veest ning ehk leidis kellegi, kes temast hoolis.
Kolmas põnn oli õige pisike ning otsis vanemaid vetelpäästjate seltsis.
 Kui mina olen trioga üksi rannas, olen nagu valvekoer. Mitte hetkekski ei pööra ma pilku kõrvale! Sestap ei mõista ma, kuidas on võimalik laps rannas ära kaotada?! Või minna rahuliku südamega jäätist ostma? Jätta laps ujumisrõngaga hiidlainete kätte? Jutt on koolieelikutest! Kahe kuni viiestest!
Tihti naerame ameeriklasi ja nende kentsakaid seadusi, a´la et laps tuleb kooliuksel otse õpetajale üle anda või et enne kaheksateistkümnendat eluaastat ei tohi üksi koju jätta, muidu tuleb kriminaalkaristus. Kohati on jah imelik! Eesti tundub aga asi olevat teises äärmuses. Kuidas muidu saab vohada säärane ükskõiksus ja vastutustundetus? Minu meelest peaks (väike)lapsed silmist kaotanud vanematele kehtestama kopsaka trahvi- ehk vähemalt rahakaotushirm teeks inimesed veidi tähelepanelikumaks? Kuigi- mis väärtus on rahal lapse elu kõrval! See võib juhtuda nii kiiresti, nii märkamatult... Ja aega enam tagasi ei pööra.
 Naine Õnnepaleest läks sel saatuslikul päeval samuti vaid hetkeks. Sellest piisas eluaegseteks pisarateks. 
Mina aga soovin hüpata oma lastega üle lainete, taustaks meremüha ja kilked. Seltsiks teisedki rõõmsad perekonnad.
Toredad hetked, mida hiljem õnnelikuna meenutada...