Aeg süüdata küünal

Käin surnuaial üliharva.
See ei tähenda, et ma lahkunuile ei mõtleks.
Mul on nendega lihtsalt väga konkreetne "suhe"- nad ise ütlevad, mil on jälle aeg küünal süüdata.
Nad ilmuvad unes.
Kõik nemad, kes mulle elus olulised olnud.
Ja kui ära käin, ei tule nad enam kaua aega.
Eile käisime Kadrinas vanaema korteri ostusoovijatega kohtumas. Tagasisõiduga läks kiireks, sestap surnuaiale ei jõudnud. Kuna järgmisel nädalal pean niikuinii uuesti minema, ei muretsenud liialt.
Aga öösel ta ilmus. Lihtsalt oli jälle olemas. Nagu vanasti. Ma ei mäleta, kas vestlesime. Või lihtsalt vaikisime. Kes veel oli. Kus. Ja miks.
See ei oma tähtsust.
Tähtis on ära käia. Vaid üks küünal!
Siis jätkame jälle. Kumbki omas ilmas.

Aus vastus

Lubasin lastel kaussides vanniloomadega solberdada. Ainult kättpidi! Vaevu sain aga pilgu ära pöörata, kui juba oli kogu kamp jalgupidi vees ning lõbusad piisad tuiskusid igasse ilmakaarde. Sellest tuli suur pahandus. Lisann põgenes talle omaselt päkkade välkudes- vaid väikesed märjad jäljed suunda näitamas...
"Kas ka sina olid jalgadega vees?" küsisin Lisannilt hiljem.
"Ei olnud!" kõlas esmalt selgelt.
Hetk hiljem muutus aga tüdruku olemine ebalevaks, ta piidles mind oma sassis tuka alt suurte silmadega ning sositas usalduslikult: "Tegelikult olin... Aga sulle ütlen, et ei olnud..."

Mina, suusataja

Meie metsas käivad suusatamas ilmselt ainult need, kes enne kusagil varjatud nurgatagustes hullumoodi trenni on teinud. Nad ilmuvad välja ühekaupa nagu vaenlased elektronmängu esimeses levelis, mööduvad minust kui postist (elektronmängus peaksin ma nad selle koha peal maha lööma) ning kaovad vilet lüües kaugusse.
Ükskord möödus üks sportlik tütarlaps minust telefoniga rääkides. Laisal uisusammul.
Teinekord möödus klassikat harrastav noor neiu, kes otsis parasjagu midagi taskust.
Kolmandal korral jäin jalgu armunud paarile, kes purjetasid käsikäes, ise sulnilt vesteldes.
Neljandal korral heitis poisiohtu noormees möödudes mu poole tavaeestlasest kaastundlikuma pilgu ning andsin mõttes mõista, et tal on õigus.
Viiendal korral õpetas ema oma juntsut "eesseisvast objektist ohutult mööduma".
Kuuendal kuni sajandal korral segunesid aga möödujad juba sihvakate männitüvedega ning mõistsin, et olen sellest kõigest  väsinud. Komberdasin koju, guugeldasin sõnal "suusaõpetaja" ning järgmisel päeval sain tolle sõna kehastuselt teada ehmatava tõsiasja- tegevus, mida seni metsas teinud olen, ei olegi suusatamine! Ja asjandused, mis mul all, ei olegi suusad!
Nüüdsest hakkab siin ilmuma uus rubriik "Marise kasvamine suusatajaks".

"Ema", ütles Helis, kui me end suvel rattamatkale sättisime ning mina uhkelt oma mähkme-püksid (loe: jalgratturi püksid) jalga tõmbasin, "sa võid ükskõik kui ägedaid spordiriideid kanda-sportlase moodi ei näe sa ikkagi välja!"

Seda me veel näeme, Helis! ;)

Loviisa killud 7

Loviisa (värvides metssea-pilti): "Miks ta selline välja näeb- nagu laulu-kiisu*- liiga suure pea ja väikse pepuga?"
Mina: "Noh, Jumal lõi ta selliseks..."
Loviisa (kohkunult): "Mina küll ei taha, et Jumal mind lööks!"

                                                                * * *

Loviisa (lahkunud külaliste kohta): "Kas nemad ei olnud autoga?"
Mina: "Ei, neil ei ole autot."
Joss (elutargalt): "Autod maksavad palju raha."
Loviisa: "Võtad Viid-Pangast**! Ta annab kirja ka,et võid osta!" (arendab teemat edasi) "See tädi seal seina sees vist sööb ka paberit..."

* Pet shop-i suure peaga kass, tüütu tüüp, kes võib ka öösel heast peast kõva häälega laulma hakata
** ilmselt Swedpank

Unustatud kitarr

Avan kitarri kõvasti tolmunud kasti.
Tõmban vaikselt üle häälest äravajunud keelte.
Sellest on nüüd viis aastat...
Ma ei õppinudki korralikult mängima.
Koos üheainsa ebaõnnestunud esinemisega viskasin pillikasti ka kõik mälestused sellest ajast.
Eile sain teada, et mu õpetajat ei ole enam.
Et ta tegi seda ise...

Ma ei oska midagi öelda.
Sellistel puhkudel ei saagi vist midagi öelda.
Kitarr lebab kastis. Ma ei võta teda välja.
Veel mitte.
Aga tean, et kunagi teen seda jälle...

Äravajunud pillikeeli saab alati korda seada.
Katkenut aga enam mitte kunagi...

Suur mure

Loviisa nutab. Voodis. Lihtsalt heast peast.
Küsin, mis juhtus.
"Ma ei tahaaaa, et mu kõht lõhki lõigatakse!!!"
-Miks peaks keegi su kõhu lõhki lõikama?
"Et beebisid välja saada... Ma ei tahaaa..."
-Tavaliselt ei lõigatagi ju kõhtu lõhki, lapsed lihtsalt sünnivad!
"Kuidas nad siis välja saavaaaad???"
-Tead, on üks spetsiaalne koht...
Loviisa kisub kõhu paljaks ja lausa kisendab:
"Minul ei ole üüühtegi kohta!!! Mingi auk peab ju olemaaaa!!! Näita kohe, kus see on! Koheeee!"
Ta ei kuulanud, et laste saamiseni läheb veel kaua-kaua aega. Ta ei kuulanud, et suurena on vaja esmalt leida üks tore mees. Ta ei kuulanud sedagi, et sünnitamine ei ole kohustus. Ta oli lihtsalt väga väsinud. Tõmbasin teki üle palja kõhukese, silitasin käeseljaga vargsi ühe une-pai ning juba ta magaski. Õndsat lapse-und, sokuke kaisus...

Vetelpääste- Joss

Lisann ronib basseinis õde Ellule nii hoogsalt kukile, et viimane hetkeks tasakaalu kaotab ja nägupidi vette vajub. Tuntud "plikside-eest-vastutaja" Joss tabab aga äreva hetke, jõuab hetkega sündmuspaigale, surub hoolitseva käekese suure õe lõua alla, et see jälle veepinnal püsiks ning lausub rahustaval toonil: "Õde Ellu, ma hoian su koonu!"