Hello Kitty, my friend!

"Pane nüüd tähele, "müksasin eile õhtul Helist Rocca al Mare keskuse ukse juures. Inimesi vooris ja vooris välja. Suuri. Väikeseid. Noori. Vanu. Neid kõiki ühendas miski. Neil kõigil oli üks asi, mis muutis nad Suureks Sõbralikuks Rahvamassiks. Kotike! Südametega kotike. Kõigil! Me ei uskunud oma silmi... Nojah, teadsime küll, et homme on see va sõbrapäev. Aga et kõik inimesed sellest nii pöördes on, tuli küll halva üllatusena. Kujutage nüüd ette karmi olemisega onklit, südamekujuline põrsas kotis! Või peene mantliga prouat, kaenla all tulipunane padi, üle mille jookseb kiri "I Love You". Öäkk. Tahtsin otsemaid sõna võtta. "Kallid kaaskodanikud! Kas see, millele te täna raha kulutasite, muudab teid või teie sõpru veidikenegi õnnelikumaks? Kas te ei arva, et ainult kaupmehed võivad sellise jama üle rõõmustada? Ükski normaalne inimene aga mitte. Ükski normaalne inimene mitte! Ärgake, inimesed!" Helis ei tahtnudki osta. Ometi tundis ta teatud survet. Et kui temale kingitakse midagi, siis peaks ju tema ka... Kommiriiulil oli täna tore müügisaalis seista. Rahvamassid imetlesid teda! Võtsid meeleldi tema poolt pakutavat! Hello Kitty peakujulised kommid! Roosad ja jõledad! Osta need! Need sobivadki kõige paremini sõbra ehmatamiseks. Sõbra mõtlemapanemiseks. Et mis on siin maailmas tähtis... "Mõtle", müksas Helis mind õhtul. Olime teleka ette tühjal pilgul teletupsusid jõllitama jäänud. Mitte, et see meie igapäevane "menüü" oleks, aga kolmikute taltsutamiseks on meil telekaga reegel- "nii vähe, kui võimalik ja nii palju kui vajalik". Kolmikud olid ilmselt oma vajaliku doosi kätte saanud ja tegutsesid "tagaridades"- meie Helisega aga jõllitasime, "targad" näod ees. "Mõtle, kui sa elaksidki sellisel maal", tuli Helis lagedale hullu mõttega. "Mõtle- sa ärkaksid üles- ja oleksid teletupsumaal! Su ümber jauravad "neli õnnelikku teletupsu". Sa küsid midagi, nemad aga naeratavad sulle ja teevad "kalli-kalli-kalli". Täiesti ebaadekvaatsed tüübid. Õudne!" Einoh, tõepoolest! Sellisel maal läheks esimese tunniga hulluks... Aga siis hakkasin mõtlema. Lugesin hiljuti Delfist, et kõige rohkem tunnevad inimesed puudust hoolivusest. Eilseid südamekotikeste-horde meenutades seda küll ei arvaks. Aga ometi on nii. Miks? Sest me oleme pealiskaudsed. Me ei ole ju kohal! Heal juhul on meist kohal vaid Hello Kitty pea! Aga see ei aita ju hoolida, või mis? Parem kõva nätakas kriitikat sõbralt, kui kesine kalli naeratavalt "teletupsult". Kas pole? "Howdoyoudo?"- "Howdoyoudo?" Kalli- kalli- kalli! FB- 951 friends. Like! "How do you do?" Hello Kitty pea vaatab mõistmatult vastu. Hammustan tal mõtlikult kõrvad ära. "How do you do?" Pool Kitty pead kaob mu kurku. "How do you do?" Viskan pulga kah minema. Täna ma küll FB ei ava. Täna ma ühelegi sõbrale ka ei helista. Mkmm. Teletupsumaa kohutas liialt ära. Südamekujulise põrsaga onkel samuti. Ja Hello Kitty, my friend- sina olid kah liiga magus!!!

Kes aias- lapsed või vanemad?

Enamik mu tuttavatest emmedest on lasteaia pooldajad. Enamik mu tuttavatest emmedest ei sea sellist asja üldse küsimusegi alla!
Lastevanemate seas on üldse väga levinud üsna must- valged hoiakud. Nagu näiteks vaktsineerimisega. Foorumites käib alalõpmata üks lõputu kisa ja kraaklemine teemal, kumb on mõrtsukas- kas see, kes vaktsineerib lapsi või see, kes mitte. Mulle isiklikult tunduks seal üüratult tobe sõna sekka ütelda. Kellele minu arvamus korda läheb? Igaühel on nagunii oma, õige arvamus. Siin, oma isiklikus blogis võin küll südamerahuga kinnitada, et ei pea vaktsineerimist õigeks- ja võtta endale õigus seda kogunisti mitte põhjendada! Sest ei viitsi. Sest tahtsin hoopis teisest asjast kirjutada. Pealegi- õnneks on valdav enamus mu tuttavates selles teemas minuga ühes paadis!
Aga lasteaia- teema koha pealt tunnen end päris nukralt üksikuna.

"Nad ikka õpivad seal nii palju", kõlab viimase kui ühe argument lapse lasteaeda paneku kasuks. Isegi mu sõbranna poetas meie viimatisel kohtumisel just sellesama lause, jätsin targu niutsatamata, et "ka sina Brutus"! Pealegi ütles ta tookord selle teema lõpetuseks välja, et tegelikult ei ole ka tema lasteaia-usku. Ainult et meie erialal on väga raske koduste lastega tipus püsida. Nõustun, see on võimatu! Ning kuna ta lapsed üsna harva lasteaeda külastavad, siis miks mitte asja positiivset külge märgata:)
Mõni emme väidab, et lapse jaoks on väga vajalik teiste omavanustega mängida. Et sellepärast on lasteaed üks tore koht. Ka sellele väitele olen olnud sunnitud püüdlikult kaasa noogutama. Esmapilgul tundub see ju üsna mõistlik põhjendus. Vanemad võibolla tõesti ei oska mängida!? Või pole neil tahtmist... Aega nagunii mitte... Mulle isiklikult pole küll kunagi karjakaupa mängimine meeldinud- aga no mine sa tea!
Ühesõnaga kajab kõigist juttudest siiras veendumus lasteaia kui institutsiooni toredusest ja hoopis harvem lihtsalt valusast vajalikkusest ning oma last sinna mitte panna ei tule kõne allagi! Isegi minu Veiko alustab vahel oma juttu, ise igatsevalt kaugusse vaadates nii: "Siis, kui nad juba lasteaias käivad...".
Oh, armas Veiko, ohkan mõttes. Sa ju tead, et Sinu naine on eluaeg vastuvoolu ujunud!
Aga ma ei vasta midagi. Meestele pole mõtet vastu vaielda. Tuleb lasta ajal minna. Eks siis näe!

Nüüd riskin küll saada järjekordselt ebapopulaarseks, aga julgen avaldada arvamust, et tegelikult ei ole lasteaed lapsele põrmugi vajalik. See on vajalik ainult vanematele. Lasteaed on möödapääsmatu variant juhul, kui ema peab tööle minema. Või kui ema tahab tööle minna. Aga et hoida last lihtsalt niisama esmaspäevast reedeni hommikust õhtuni kisava lastekarja seas selle nimel, et ta seal "õpiks"- see on minu jaoks ikkagi pisut kõrge hind. Enamik meist ju ei tööta ka kahekümnekesi ühes ruumis! Hommikust õhtuni. Iga päev. Selline olukord paneks normaalse täiskasvanu hulluma! Mida peaks siis tegema väike laps?
Pooldan sügavalt kadunud Gunnar Aarma mõtet, et esimesed seitse aastat peaks laps viibima oma ema energiaväljas. Tal pole mingit vajadust võõra seltskonna järele. Mitte keegi ei hoia tal silma peal selliselt nagu oma ema seda teeb!
Mis juhtub, kui ta ei õpigi enne 7-aastaseks saamist ära sama palju uusi laule ja tantse, kui tema lasteaias käivad eakaaslased? Arengupeetus? Küllap mitte. Pakun, et tunduvalt arenenum fantaasiamaalim ja tunduvalt suurem turvatunne.

Kas mulle on lasteaed vajalik? Triole küll kindlasti mitte! Neil on juba kodus paras lasteaed. Pigem vajaksid nad varsti "üksi olemise aeda". Muretsevad ju psühholoogidki selle üle, et üha rohkem täiskasvanud inimesi ei oska ega julge iseendaga olla. Summutades oma mõtteid teleka, raadio või internetis surfamisega, kaotavad nad lõpuks enese "mina" täiesti. Teiste elud, teiste tunded... Ja siit algavad probleemid. Ma soovin väga, et minu lapsed oskaksid oma mõtteid, oma südant kuulata. Aga kus nad seda harjutavad, kui nende maailmas pole hetkegi üksindust?
Ja mina juurdlen veel selle üle, kas mulle on lasteaed vajalik!

Üks ema kirjutas just täna kusagil foorumis "kohutavatest kahestest" rääkides nii: "Pean veel sügiseni seda olukorda taluma. Siis lähevad nad ometi lasteaeda!" Lihtne!
Vaat mina ei oska nii mõelda! Ma ei oska, hoolimata sellest, et olen õhtuti lõputult väsinud. Hoolimata sellest, et ei jõua päeva jooksul midagi muud, kui joosta ja kasida, hüpates hullunult ühelt tegevuselt teisele, vahel ainsateks sõnadeks huulilt "ei puutu" või "ära tee!". Vaim närbub "otsekui hirv, kes kisendab veeojade järele". Ma ei oska! Näen vaid usaldavaid lapsesilmi ja minu poole sirutuvaid käsi...
Ikkagi- kas mulle on lasteaed vajalik?

Nägin unes, et pidin Jaani kiriku uuel orelil mängima. Jumalateenistus algas, kuid mina ei osanud enam isegi pilli sisse lülitada! Selgus, et seal on üks suur lõõts, mis tuleb jalaga lahti tõmmata- muidu orel ei hüüa. Tagunud paanikaga selle kummalise lõõtsa lahti, taipasin aga, et koraale mängida ma ikkagi ei oska! Palusin hardalt oma endiselt kolleegilt abi (millegipärast sehkendas ka tema sealsamas). Ta keeldus. Jumalateenistus oli lörris ja mina ahastasin...See unenägu vapustas mind tõsiselt! Ma ei ole ainult ema... Ma igatsen vahel harjutada- kohe hingest, tõsiselt! Mis nüüd saab?

Võtsin eile postkastist ajalehe, mille esikaanel ilutses pealkiri "Mailis Reps- 100% poliitik ja 100% ema".
Lastega päeval, oreliga öösel- nii käiks lause see minu kohta!?
Ärge ajage naerma! Imeinimesed on olnud ikka rohkem muinasjuttude rida...

Naine internetist. Esmapilgul 200% ema. Super- kui vaadata tema poolt perefoorumisse püstitatud teemade pealkirju. Aga niipea, kui silma jääb tema poolt püstitatud teemade hulk, kerkib üles küsimus, kas ta mujal üldse jõuab olla, kui arvuti taga! Ning kui keegi viitsib lugeda mõne ta postituse sisu, hakkab lausa kahju. Lapsest nimelt. Sel õnnetul väikemehel pole vist võimalik ühtki liigutust teha, ilma et ta emme seda netis ei kommenteeriks! "Kell 22.47 algas tal sügava une faas", kirjutas too ema kord. No tule taevas appi! Kas tõesti istub keegi lapse unefaaside vaheldumise ajal tema kõrval, arvuti näpus? (Selle postituse otsa komistades tärkaski mul huvi tema internetis käimist pisut jälgida.) "Enne uinumist ta ohkas", lisandus veidi hiljem meile kõigile teadmiseks. "Täna sõi ta 130 grammi asemel 110 grammi putru", muretses ta järgmisel hommikul. Hmm, siinpool mõõdetakse putru ikka kausitäite, mitte grammide kaupa! Ja miks peaks keegi teine sellest huvituma? Seesugused ja muudki kõikmõeldavad teemaalgatused ja kommentaarid ilmuvad ta sulest iga päev- ja minu meelest mõni igas tunnis (ning loomingulisemal perioodil võib vahesid lausa minutites mõõta!)- ja need ei ole mitte lühikesed ja konkreetsed, vaid ülipikad, vajadusel copypaste´id erinevatest allikatest, põhjendused ja arutelud. Mina igatahes ei suuda ühtegi lõpuni lugeda. Pole aegagi nii kaua internetis istuda!
Millegipärast usun, et ülalmainitud lapsele võib lasteaed päris suur kergendus olla. Keegi tegeleks temaga ka!

Nii et kõik on suhteline...

Hea siiski, leidsin viimaks, et lasteaia-variant ikkagi tagataskus on! See ei ole hea variant. Kuid mitte ka väga halb. Väga halb oleks siis, kui ma oma lapsi enam ei märkaks. Väga halb oleks siis, kui ma peaksin kahetsema millestki loobumist. Millestki, mida ma samuti väga armastan. Inimene ei pea milleski olema 100% täiuslik! Veel vähem 200%! Õnneks! Sest ta on inimene. Minul tuleb seda veel õppida.

Kiskumise kõrgaeg

Teate, ma ei suuda enam! Kui isegi Helis märgib ära, et siin majas on asjad päris hullud, siis on nad seda tõesti! Täpsemalt selgitades on see lihtsalt kohutav, mida kolm kätepaari päeva jooksul korda võivad saata! Ja see on ka kohutav, kui jubeväga väsinud ma sellest olen, olgugi, et magan öösel täiesti normaalsed tunnid, vahel tiba rohkemgi! Asi algab hommikul. Me riietume. Riietumine on muidugi juba iseenesest omaette ooper, aga seda ei hakka ma praegu lähemalt kirjeldamagi- muidu ei jõuaks ma eales tänase jutu põhituumani. No vot. Esimene, kes riides, hakkab otsemaid tegevust otsima. Järgmine, kes riides, liitub truult. Ja kui kolmaski endale hilbud ümber saanud, algab meie rõõmus päev, täis uusi avastusi ja põnevaid paiku, kust veel ei ole midagi puruks kistud! Veiko ja Helis lahkuvad hommikul vara. Kiiruga on nad midagi hamba alla otsinud, sama kiiresti aga laua tagant lahkunud, jättes sinna ilmtingimata midagi ripakile. See on aga viga! Olen seda korduvalt rõhutanud- paluvalt, tungivalt, pahaselt- aga ei miskit... Esimene trio liige, kes hommikuti riidesse saanud, tõttab tihtilugu kõigepealt trepist alla kööki- eks vist lootuses midagi põskepistmiseks leida. Eks ta ole näljane peale pikka, kosutavat und! Hakka siis veel teisi ootama! Leiud on seni väga põnevad olnud. Suhkrutoos näiteks. Wow, kus need terad lendavad! Krõbinal laias kaares! Ükskord oli issi kohvitass ka pooliku kohviga ripakil- seegi sai järele proovitud, aga kuna ei maitsenud, tuli põrandale kallata. Ma ei räägi targu korrast, kui veidi kauemaks ülakorrusele kohmitsema jäin. Sedaaegu lõppes laualt huvipakkuv kraam otsa (loe: kisti juba maha) ja tuli aeg uuteks vallutusteks. Nad leidsid jälle selle õnnetu kuivainete sahtli! Selle koha pealt tardub mu suu peenikeseks kriipsuks ja palun teil ise edasi mõelda- kui soovite, siis tuttava lastelaulu meloodia saatel: oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis küll sellest asjast sai?! Usun et hullemadki kujutlused ei vasta sellele, mis oli tegelikkuses. Mulle igatahes jääb elu lõpuni meelde, mismoodi näeb välja jäme meresool segatuna maisitärklisega. Loomingulise inimesena nendin selle tagantjärgi huvitavaks- läbi klaaspurgi vaadatuna lausa kaunikski. Tol hetkel aga ei hakanud ma pikalt imetlema, sest põrand... Ei, mu suu läks jälle kriipsuks! Mitte sõnakestki enam! Mõistusega inimene (st. inimene, kel parasjagu ei ole kaheaastaseid kolmikuid majas) küsiks nüüd kindlasti ettevaatlikult, et mind mitte rohkem ärritada- et miks need kuivainekesed siis seal alumises sahtlis peavad olema?! Aga sellepärast, et need ei ole vähemalt eluohtlikud- ja midagi, (usun, et kõik nõustuvad) peab ju ometi alumises sahtlis ka olema! Et miks ma neid üldse üksinda allkorrusele lasen? Ka sellele on mul vastus! Hee, ma olen juba harjunud, et isegi kaheaastastele peab ära põhjendama, miks. Peab põhjendama- ka siis, kui hääl papagoi moodi kordamisest, käskimisest, keelemisest ja karjatamistest varese moodi kraaksuvat häält teeb. No põhjendan siis- aga sellepärast, et meil on juba pikka aega ülemise värava kinniti katki! Selline lihtne põhjus ongi! Aga veel pole õige aeg tulnud kallist meest kiruda. Las aga koguneb, küll siis tuleb ühe jutiga:) Meie päev aga jätkub hoogsalt. Kistakse kõiki ja kõike. Kõige all mõtlen eelkõige iseennast. Katsugu ma ainult end vargsi istuma seada. Trio on otsemaid kohal ja alustab turnimist. Kusjuures nad lähevad kaklema, kes tohib mööda mind turnida, kes mitte! Kaklemisega kaasneb karjumine. Kaklemisega kaasnevad ka pisivigastused (ei, ma ei räägi siinkohal iseenese pooleldi katkimurtud ribidest, lömastatud maost, ärasõtkutud munasarjadest või peastkistud juuksesalkudest- nendega tulen ma toime)- vaid laste omadest- teineteist tõugatakse, libisetakse, kukutakse, lüüakse end ära. Ja seda kõike saadab kõrvulukustav kisa. Minu tagasihoidlik isik jääb ühes valuaistingutega tahaplaanile. Ma olen väsinud! Mulle ei meeldi, kui on kuidagi kabinetti pääsetud, kõik olemasolev tehnika sisse lülitatud, arvuti lolliks aetud ja raamatud riiulitest põrandale kistud. Mulle ei meeldi isegi see, et on pliiatsiga lauale joonistatud. Ei aja naerma! Mulle ei meeldi, et mu inglise vanamuusika noodis on osad palad markeriga nii ära soditud, et sealt mängida pole enam võimalik. Mulle ei meeldi avastada oma kaunist jõulist roht-tups liiliat kurvalt raagusseisvana- tupsud mööda tuba laiali loobitud ning mõned imepisikesteks tükkidekski rebitud. Mulle ei meeldi leida triot Helise toast- näiteks jalgupidi tema läpaka peal trampimas. Mulle ei meeldi neid näha autovõtmeid närimas, šampoonipudelit põrandale tühjendamas, külmas ruumis paljajalu päterdamas, kättpidi kaminas, jalgupidi liguneva pesu kausis, ninapidi klaasikildudes... Seda kõike olen näinud. Seda ja veel enamat näen iga päev, iga tund. Kuidas ma ei suuda neid taltsutada? Kaheaastaseid! Ma vannun kätt südamale pannes- see ei ole võimalik! Ikka on kuskil mingi pragu, mingi auk, mingi vaba tee... Trio läheb. Trio teeb. Ma riidlen küll. Ma, piinlik öelda, lausa karjun. Ma tunnen end hulluvat. Ja siis ma haaran pahareti oma raudsesse haardesse, tunnen, kuidas sisemus krampi kisub, raev pulbitseb sees... Soe lapsekeha. Väikesed käed. Väikesed jalad. Lükkan ta tuka üles. Suudlen teda otsaette. Aitäh, et sa olemas oled! Aitäh, et sa terve oled! Ma ei oska muud teha. Tõesti ei oska!

Nõmme tüdrukud

Nõmme tüdrukute kamp koosneb viiest liikmest. V.A.K.I.M. Oleme kõik üsna karakteersed tüübid ning see on mõnele meie tuttavatest lausa hirmu nahka ajanud, mistõttu meie armas hingekarjane meid mõnda aega tagasi "Nõmme gängiks" ümber nimetas- aga seda ei saa väga tõsiselt võtta! Eks siis tehkemgi nii, et Nõmme gäng oleme eelmainituile õudusunenägude tekitamiseks, enamikul koosviibitud ajast ja teineteisele oleme aga ikka toredad Nõmme tüdrukud! Ma ei maini meie keskmist vanust. Mainin vaid, et hingelt oleme kõik noored! Ma ei maini eluraskusi, mida meil kõigil seljatada on tulnud. Mainin vaid, et mis ei tapa, teeb tugevaks- ja lõbusaks! Ma ei maini meie nõrkusi. Mainin vaid, et mõnigi kord võib näiline nõrkus hoopis tugevuseks osutuda! Kuulake vaid! K. on naiselikkuse etalon ja headuse võrdkuju. Ta on nagu meie kõigi ja kaudselt kogu inimkonna ema! Mõni aeg tagasi oli meie församlingslokalerna´le kuuluvas köögis kraanikausi kohal silt "Pese oma nõud ise, su ema ei tööta siin!". Iga kord, kui sellest pesemata teetass käes möödusin, ohkasin kergendatult- ta töötab ju siin siiski! Usun, et nii tundsid kõik... Silt kadus varsti. K. kuulab nurisemata ära kõik joodikud. Talle puistavad südant tüübid, kel üks silmnähtav või mitu alles hiljem ilmnevat "kiiksu" (see teine variant on tegelikult veel hullem). Ta on vanainimeste vaieldamatu lemmik. Lapsed armastavad teda. Tal on eri hääletoon loomadega rääkimiseks. Ta veetlus muudab igas eas meestel põlved nõrgaks. Talle lausa peab töölauale hommikukohvi tooma ning ei tule kõne allagi talle mantlit mitte selga aidata! Nõmme tüdrukute kambas on K. kanda just see "hea haldja" roll. Kui meie V.-ga kellelegi oma hinnangutega tema meelest parasjagu liiga teeme (meie oleme kamba "karmid tüübid"), pöörab ta jututeema nii peenelt ja osavalt mujale, et unustame poole sõna pealt (loe: oleme sunnitud unustama), millest hetk tagasi rääkisime. Muidugi võib K. ka ise kellegi või millegi kohta mõne krõbedama repliigi pillata, krõbedama, kui "ta on nii tore!"- kuid otsemaid silub ta selle fraasiga, mis algab sõnaga aga- ning siis järgnevad juba päris kiitvad hinnangud, ka siis, kui eelnevalt kriitikanooli saanu on salakaval manipulaator, paadunud pätt, parandamatu sõltlane või lihtsalt nõdrameelne. Inimesed oleme kõik, kõlab K. loosung. Kui siia lisada, et K. on Kopenhaageni lennujaamas telefoni teel mänglevalt miljonikrooniseid tehinguid teinud, püüdes ise samal ajal naerukrampe summutada (see situatsioon oli lihtsalt niivõrd jabur) ja lisaks on ta puhtalt omaenese vaistule tuginedes mõne päevaga nelja erineva kinnisvaraobjekti omanikuks saanud, ühtegi ostu hiljem kahetsemata (mis mind isiklikult lihtsalt ahhetama pani)- siis leiab tema näol tugeva kinnituse fakt, et naiselikkus võib mägesid liigutada! V. ei liiguta mägesid. Tema vallutab neid. V- ga võib rahumeeli koos luurele minna- kui ta just parasjagu mõnda uut 70-päevalist palverännakut ei korralda, kuhu päris ihuüksi suunduda. Oma mõtetega silmitsi. Teadmata, mis ees ootab. Hirmuäratav, kas pole? Sitkus ja visadus on V. loosungsõnad. Vastupidavus on tema trump. Kusjuures eelmainitud omadusi peab ta pidevalt proovile panema- kas siis otseses või kaudses mõttes. Aga peab! Mäletan, kui olime koos jalgattamatkal. V. vaim oli küll parasjagu katkemas järjekordse inimkatse all- ta proovis nimelt enda peal, kas põhimõtteliselt on võimalik paadunud vanapoisist osavat manipulaatorit inimeseks ümber kasvatada (etteruttavalt ütlen ära: ei olnud!), aga ometi suutis ta samas magada paljal puupõrandal õiglaseund (jah, olid, olid asemealused kaasas, aga ta lihtsalt ei hooli seesugustest "pisiasjadest"!)- ja mina seal kõrval, oma erimugavutega madratsil, vaid püherdasin unetult, ilma mingite parasjagu käimasolevate katseteta! Respect, V.! V. tundub olevat pidevalt "millegi tõelise" otsinguil, ise teadmata, kui õnnelik ta tegelikult on! Talle on ülaltpoolt antud peotäis kõige tänuväärsemaid isikuomadusi- kuulamisoskus, abivalmidus ja osavõtlikkus- kui vaid esimesi juhuslikult pähekaranuid siia kirja panna. Põhiasi on aga, et V. on alati olemas (ka siis, kui ta parasjagu kuskil rändab). Ja see ütlebki ju kõik! Ka on just temaga seotud kõige naljakamad ja pöörasemad sündmused, nii siin, kui sealpool Läänemerd- lubatagu mul vaid mainida sõnu "dansenkväll", "vägivald" või "Ruhnu karu"- ja juba me naeramegi kõik! Kuna naer öeldakse olevat terviseks, on V. toonud tervist endale ja meile kõigile! Seda kinnitab ka fakt, et ta on juba üle poolte Nõmme tüdrukutest kaasa tõmmanud ühte toredasse reedeõhtusesse trenni, mis süvenedes peaks meist igaühel aitama eneses üles leida "ürgnaine". V. on selle juba üles leidnud- ja ma olen peaaegu kindel, et ta ise teab seda ka... A. on meie seltskonna vaatleja. Mulle meenuvad A.-le mõeldes alati buddha mungad, kes enesele ühtegi liigset emotsiooni ligi ei lase- muidu olevat ju nirvaanasse pääs võimatu! A.-gi tundub olevat sedasama teed läinud. Ta vaatleb kogu seda kirevat ilmaelu vaikides pealt ning kui kommenteeribki midagi, siis põgusalt ja laskmata kirel end kaasa tõmmata. See on superomadus! Minul täielikult puuduv, seega absoluutselt kadestamistvääriv! A. kommenteerib enda või oma lähedastega juhtunud sündmusi nii, nagu annaks ta meile parasjagu pirukaretsepti. Siis ei kõrgendata ju ka eriliselt häält ega viskuta ägedalt žestikuleerides laua taga siia-sinna, ehkki tekst, mis A. suust tasakaalukalt voolab, just seda nõuaks! Toon näite. "...see mees oli täiesti hull. Ta ajas oma naist kirvega taga. Lõpuks tegigi otsa peale." Õõvastav! Jube! Kohutav! A. suust kõlab aga nagu "...siis võta kaks klaasi soodaga segatud jahu ning lisa tainale..." Nõmme tüdrukud on juba õudusest pool- laua- all, aga tema jätkab tasaselt samas vaimus veel mitu minutit ning lõpuks teeb lühida kokkuvõtte à la "mehed ikka tahavad, et neist hoolitakse" ning jutt on läbi. Meie alumised lõualuud võdisevad ning ühtegi poolt- ega vastuväidet mõne aja jooksul kuuldavale ei tule. Kui "hea kook" väriseval häälel välja arvata... Jah, A.-lt peame me kõik õppima enesevalitsust ja stoilist rahu- olgu elu milline tahes... Kui eelmainitule lisada, kui tähelepanelik ja pisiasju märkav on A. teiste inimeste suhtes , paljastub temagi trump- teod sõnade asemel! Sest- "mehed ju tahavad, et neist hoolitakse!" Küllap naisedki... I. lisandus Nõmme tüdrukute kambaga ajal, mil mina kolme tollal väga pisikesega kodunt väljas käia ei saanud. Sestap olen I.-t veel liigvähe tundma õppinud, et teda kuidagigi iseloomustada. Tore naine, on ainus, mida praegu oskan öelda. Aja möödudes lisan aga kindlasti mõndagi. *** Nõmme tüdrukud kogunevad varsti jälle. Järgmine on vene stiilis pidu. Oo, siis saab nalja! Ma juba tean, kelleks kehastun! Tore on mõelda, et on olemas sõbrad, kes elu eriliseks muudavad!

Agressiivne müük

Täna saab mu kallis abikaasa, kellega juba 16 aastat ühiseid muresid ja rõõme olen jaganud, 47- aastaseks. Märgin selle lihtsalt ära. Sest täna ei taha ma sugugi teha Veiko iseloomu süva-analüüsi, veel vähem lahata pikaajalise abielu võlusid ja valusid. Kuigi see oleks ju vägagi intrigeeriv teema! Aga ei! Niisugust tuju mul küll täna ei ole. Aga küll tuleb, kindlalt:) Seniks kirjutan millestki hoopis muust...

Aasta 2011 peaks tulema mu uusaasta lubaduste järgi rahaasjade kordaseadmise aasta- ütlesin selle tookord välja ühe hingetõmbe ja pisut paatosliku näoilmega, et ei oleks kaksitimõistmist. Aga kus sa sellega!- mu sõbranna purskas ikkagi kõva häälega naerma ning nentis, et no "korda" saab nad ajada mitmel viisil. Tema teadvat neid viise samuti päris hästi. Õnneks jättis ta lisamata selle kõige kehvema variandi- nimelt et äraraisatud raha "asjad" on ju ka omamoodi korras. Niisiis sõnastus jätvat soovida ja olevat liiga mitmetimõistetav. Mu uhkusest pakatav rind võttis veidi madalama asendi sisse...
Aga hea küll- kogusin end veidi ning püüan alljärgnevalt lahti seletada, mida ma tegelikult (ühe võimalusena) rahaasjade "kordaseadmise" all mõtlen.
Jalutasin mina eile pärastlõunal Rocca al Mare keskuses ja unistasin. Ootasin, millal Helis koolis kontrolltöö kirjutamise lõpetab, et siis üheskoos koju minna. Olin Veikole sünnipäeva kingituse juba ära ostnud (see käis sel aastal kähku). Nüüd hakkas kergelt kõrini saama. Tuleks Helis juba kiiremini! Ma ei salli shoppamist! Kõikvõimalikud allahindlused ja 2=3 pakkumised pole hoopiski minusuguste jaoks. Miks ma peaksin ostma näiteks kaks särki, et saada kolmandat tasuta??? Ma tahan ühte, palun!
Minu tüüpi inimene läheb poodi, vaatab- oh, kui ilus asi- proovib kiiresti selga ning kui kassas maksmiseks läheb, heidab põgusa pilgu ka hinnalipikule- ning tardub!- midaaa? Järjekordselt raudselt kõige kallim eksemplar omasuguste seas! Ei mingit majanduslikku mõtlemist...
(Juba teemast kõrvale kaldunud! Lobamoka tiitel kah spontaanse ostleja omale lisaks!)
Niisiis jalutan uniselt Rocca keskuses. Ei kuule, ei näe. Lihtsalt kulgen. Ühtäkki tunnen, et keegi võtab mul õrnalt käest kinni. Võpatan. Ärkan reaalsusse. Milline nahaalsus, käib kõigepealt mõttest läbi. Aga ei- nahaalsus see päris ei ole. Mu ees seisab sensuaalne vene naine, naeratades kõige kaunimat naeratust. Ta silitab mu kätt ja küsib kudrutades, otsekui räägiks lembesõnu oma armukesele: "Kas ma tohin Teie kätt pesta? Mul on siin midagi erilist." Tavaliselt käin seesugustest koridori- müügilettidest kauge kaarega mööda ning kui keegi mu poole pöörduda söendabki, saab ta järsu ja konkreetse äraütlemise. Koheselt. Ja nüüd seisab see venelanna mu kätt silitades ning mina ei saa sõnagi suust! Piinlik tunnistada, aga mu´s tärkas lausa huvi! Lähenemine oli niivõrd jultunud- ja samas nii teistsugune.
Muidugi tahtis ta müüa. Nad kõik tahavad müüa. Nad kõik tahavad minu pealt raha teenida. Ta pesi mu käe (mis muutus sametpehmeks), viilis küüned mingi erilise risttahukakujulise viiliga, mille neljas tahk andis küüntele seletamatult kauni läike. Samasuguse kudrutava häälega (kuid vahepeal vene keelele üle minnes) tegi ta tasakesi teatavaks kõik need lõputud allahindlused, mida ta minu, kui eriti ainulaadse inimese jaoks ainult täna, siin ja praegu teeb. Ning märkamatult oli kogu kraam, mida ma oma edasise eksistentsi säilimiseks loomulikult väga-väga vajasin, kottigi pakitud.
Kuid järsku ärkas mu aju! Ta hakkas palavikuliselt tööle. Nii. Ainus, mida ma siit tõeliselt tahaksin, on see tore viil. "Eto", ütles veetlev müüjanna, "maksab üksi samapalju, kui kõik need asjad kokku, mis ma Teile nüüd kingin." Ah et tema kingib! Ah et viil üksi maksab 25 eurot, ehk 400 krooni? Ehhee! Ja mina pean olema tark ja ostma nüüd kreemipotsiku, veel ühe tavalise küüneviili, eri-erilise kingitusena silmamaski- ning siis saan ka ihaldatud läikeviili- 400 krooni eest!
Uusaasta lubadus meenus mulle. Ära tee lolle oste! Rahaasjad korda!
Ma ei taha seda kreemi! Mul on kreeme mustmiljon! Ma ei taha ka silmamaski ega tavalist küüneviili, mille saab Prismast 50 eurosendi eest! Mis põhiline- ma ei taha raha kulutada! Sest mul ei ole neid asju vaja!!!
Üüüü, vilistasinn mõttes... Mida öelda?
Ta sirutas juba käe kotiga. Ma pidin sellest tobedast olukorrast välja rabelema! (Siin küsin esimest korda, miks ma ei öelnud lihtsalt: "Tänan, ei!"?)
Raputasin pead: "Mul pole sularaha."
"Oi, kaardiga saab meil ka maksta, zdes, paljun!"
Tont võtaks, nüüd on koridoris asuvatel müügilettidel ka kaardimakse automaadid! Üüüü...
"Ma ei tea... kas mul arve peal ongi nii palju raha..." Punastasin vist ise ka, nii läbinähtav-kuuldav oli see vale. (Siinkohal küsin teist korda, miks ma ometi ei öenud: "Tänan, ei!"?) Müüja vaatas mulle arusaamatult otsa. Nu što?
"Teate", kogusin end ja vaatasin talle silma, "ma jalutan siin veel natuke ringi. Kontrollin pangaarvel oleva raha seisu ja tulen siis tagasi." (Siinkohal nendin kolmandat korda, et "tänan, ei!" oleks igal juhul ausam olnud.)
Aga ta oli sellegipoolest kaotanud. Ta ei suutnud seda varjata. Ta muutus tavaliseks naiseks. Sulandus ülejäänud võõrastega. Ma ei suutnud seda vaadata. Lahkusin leti äärest. Kiire sammuga. Rahaasjad olid selleks küll päevaks korras hoitud, (vot midagi taolist mõtlesingi oma uusaasta lubadust andes!), kuid midagi jäi pakitsema.
Nüüd ma juurdlen.
Esiteks. Mis värk selle müügiga ikkagi on? Kas kõigile, sealhulgas minule, saaks tõesti oma tooteid kaela määrida, teades mingit saladuslikku nippi? Mida sel juhul tegi see naine valesti? Algus oli ju paljutõotav! Nii hästi pole veel kellelgi minuga läinud.
Teiseks. Kas müügiedu nimel tohib valetada (öelda, et üks või teine toode on viimane; et mina saan selle eriti soodsa hinnaga)? Nagu ma hiljem kuulsin, räägivad nad kõigile sedasama juttu... Miks inimesed, teades, et neile valetatakse, ometi usuvad? Või ongi kogu nipp vaid selles, et oled kellegi sõnade järgi erakordne?
Kolmandaks. Miks ometi tekkib tunne, et äkki ma tõepoolest vajan seda ostu? Miks hakkab kahju müüjast? Miks tekkib süütunne äraütlemisest? Kuhu kaob reaalne mõtlemine? Konkreetsus? Võime öelda lihtsalt "tänan, ei!"?
Mulle tuli mõistus õnneks õigel ajal tagasi. Ometi on, nagu selgus, veel palju õppida.
Miks muidu läksin auto juurde õue kaudu, et sellest müüjast mitte enam mööduda...
***
Üks pisiasi veel- küünte läige, mis pidi tuhmuma kahe nädala pärast, oli läinud kahe päevaga...

Orelile

Orelihelid mu tõotatud teel
paiskuvad südamest valla
sõrmede alt pääseb lendu mu meel
kirikuvõlvide alla
laulma
jah, elu mis ongi ju muud
ajas ja ruumis vaid vahe
lugude vestmiseks paotada suud
mõnikord puudub mul tahe,
tarkus ja enesemääratlussoov,
oskus ehk sõnasid seada
muusika ongi ehk ainuke proov
tahta ja tunda ja teada.
Muusika ongi ehk ainuke sild
sõna ja sõnatu vahel
ajatu ajaloo leidmata kild
see, mille inimlik tahe
kaotas kord.
Muusika voogab mu seest.
Voolab mu tunnete üle.
Osake palvest ja ristimisveest,
lapsest, kes Naisel on süles
Osake mõttest, mis poolikuks jäi,
hetkel, kui ärkasin üles.
Osake ajast, mis teisiti käib
ajast, mil helide süles
keeruka fuugana elutee ring,
torm mõtte lennukas vahus
mänguna kaigub.
See ongi mu hing.
Kõik minu vaikus. Ja rahu.

Täna olid puud

Täna olid puud. Pikad sihvakad männid. Kleenukesed raagus kased. Olin end muusikatuppa pikali visanud. Seal on kitsas aken. Sain jälgida ainult tüvesid. Tuulemurru tänav oli täna tuule päralt. Olime ennist üritanud lastega väravast välja jalutama minna. Nii nagu me ikka teeme, kui oma aias igavaks läheb. Kui aga lumehunnikute kaitsvate selgade vahelt tänavale jõudsime, tõmbas tuul hetkega kopsud täis ja puhus meile peale oma kargeimat hingeõhku. Hiiglaslik kopsumaht. Ähvardav vilin. Me loobusime kohe. Mõnikord ei ole allaandmine häbiasi. Nüüd olin pikali. Sirutasin oma paljad jalad mugavalt aknalauale ja jälgisin tüvesid. Männid kõikusid tasakesi. Tuul lükkas neid lääne poolt tugevasti ja visalt. Nad andsid pisut järele. Kooldusid õrnalt vastassuunda. Aga säilitasid väärikuse. Kased seevastu lasksid end tuuseldada. Neil ei olnud mehist jõudu, millega vastu panna. Nad olid sagrised, kui hooletusse jäetud kasimata lapsed. Otsekui nutnuks tuulega kaasa kõige ebaõigluse eest siin ilmas, tõmblesid nende mustvalged kehad rütmiliste luksatustena. Kõrvaltjälgijal on alati lihtsam. Tema ei pea ennast avama. Reetma. Võib vaid arvamust avaldada. Ja sedagi mõttes. Olles ise tuule käes tuuseldada, ei tea, kuidas käitunuks mina? Kas soliidselt ja väärikalt või kaskede moodi hüsteerilis- neurootiliselt? Kui palju on üldse valikuid? Ja milliseid valikuid pakutakse? Täna tundsin, et vajaksin lumepalli. Tahtsin visata. Läbi klaasi. Sihtida veidi- ja visata. Tundsin, et nüüd, lõpuks ometi saaksin tüvele pihta! Kooli ajal oli pallivise mu kehalise kasvatuse tunni nõrgim ala. See oli häbiväärselt hale. Need olid mingid tümakad, rasked pallid. Paar meetrit. Hinges rebenes- aga see oli kõik. Täna olid puud. Krobelised. Külmad. Juuripidi maas kinni. Mina olin kõrvaltvaataja. Vaatasin mõtte välja. Lumepallid lendasid mu mõlemast käest teele. Parema käe pall tabas männi tugevat tüve. Ümmargune valge mütakas jäi kaunistama krobelist pinda. Muu ei muutunud. Puu tegi mulle vaevumärgatava kummarduse. Vasaku käe pall ei tabanud. Sihitud kask naaldus tüvega kaaslase seljale ja lainetas seal tuuleiilide taganttõukamisel ahastava kaeblemise saatel. Pihtas- möödas. Nagu elus ikka. Homme katsume vast väravast välja jalutama saada. Kui oma aias igavaks läheb.