Püha Lucia

Ülehomme on Luciapäev. Eestipäraselt luutsinapäev, kuid kuna Eestis seda märkimisväärselt ei tähistata, nimetagem seda ikkagi rootsipäraselt Luciapäevaks- kõlab märksa ilusamini ka!
Olen Luciapäeva korraldanud üle kümne aasta. See on üks meeleolukas üritus- eriti, kui sisu üle mitte juurelda.
Ausalt öeldes ei saanud ma mitme aasta jooksul aru, mida rootslased täpselt Lucia all mõtlevad. See kummaline riietus, need vastikud safanimaitselised (maitsetud) "lussekatterid", eesti keelde tõlgituna pehmelt öeldes laus-jaburad laulud... Ei, arvatavasti ei saaks ma siiani aru, milleks seda kõike vaja on! Kui ma poleks süvenenud...
Nüüd, kui olen ise Luciapäeva traditsiooni veidi eestipärasemaks- ja seega ka eesti keeles mõtlevale inimesele arusaadavamaks- kohendanud, on see minu (ja tean, et ka paljude teiste) jaoks avanenud hoopis uues tähenduses. Ja kinnitan, et seda oleks ka eestlasele hädasti vaja- jõulutormlemise aseainena.

Mu hingevalgus küünaldena süttis
on pimeduses kirgastav ta sära
mu hingevalgus küünaldena süttis,
et võidaks rõõm ja kurbus läheks ära

Sel küünlaleegil õnnistus on anda
mis tulnud teistpoolt ajastute ruttu
võib igaüks meist seda hinges kanda,
kui ammukuuldud kaunist muinasjuttu...*

Nii loeb Luciaks kroonitud tütarlaps. Legendi kohaselt (legende on päris mitu, aga järgin siin mulle kõige enam meelepärast) oli Püha Lucia usklik neiu, kes otsustas oma elu pühendada Kristusele. Teda sunniti aga vägisi abielluma ning peale tema lõplikku keeldumist torgati tal karistuseks silmad peast. Ta elas vagas Jumalakartuses elu lõpuni ning kuulutati peale surma pühakuks. Ta on pimeduse ja pimedate kaitsepühak. Seetõttu ilmubki ta just kõige pimedamal ajal aastas.

On valgus ja selgus me kohal sel ööl,
kui pimedus katmas on maad
Sul järgneme, Püha Lucia, sel ööl,
mil meile end ilmutad sa.

Meid juhi siin mailma kannatusteil
vii ajatul rännakuteel
taas sõimeni, kus ootab Lunastus meid,
usk, lootus ja armastus veel...**

Luciaks kroonitud tütarlaps kannab peas päris küünaldest krooni. Alternatiiviks on ka elektrilised küünlad, kuna küünlarasva on juustest väga halb kätte saada- kuid meil on siiski alati eelistatud seda õiget. Teda saadavad "tärnor"- tüdrukud ja "stjärngossar"-poisid. Päris pisikesed valgetes ürpides tüdrukud-poisid rivi lõpus on alati ääretult südatsoojendav vaatepilt.
"Nüüd läheb alles möll lahti", seisis täna Kristiine keskuses mingil reklaamil. Vastupidi, tahtsin öelda. Nüüd võiks küll hetkeks seisatada. Vaadata seda puhast, valget lund, millega meid on õnnistatud. (Jah, lund on tohutult, kuid on meil valikut? Ei ole ju! Sooviks keegi lume asemel porihunnikuid? Küllap mitte. Siis tuleb rõõmustada, et on lund, ja leppida, et seda on palju.)
Mõelda sellele, mis on elus hästi. Uskuda, loota ja armastada. Sõnakõlksud? Oh, ei! Mõtetel on tohutu jõud! Kui kõik head mõtted sõnadesse vormida ja koos lumehelvestega taevasse lendlema lasta, siis võib juhtuda palju imesid!

Ser du stjärnan i det bla? Allt som önskar, kan du fa...

Tohutult ilusa sõnumiga laul. Paneb mõtlema. Mõttetusele, millega end päevast päeva kurname, märkamata midagi ega kedagi enda ümber. Armastamata. Naeratamata.
Meil kõigil on oma raskused kanda. Igas päevas tundub lausa ilmvõimatu midagi imelist leida. Aga see on ju meie elu, mis möödub! Kas loovutame tõesti ühe päeva nukrusele, ja veel ühe tigedusele, ja veel ühe kättemaksuihale? Ja kõik need sõnumid meist lendavad õhku! Lumehelvestega tiirema. Palju kurjust, viha, kadedust... "Nüüd alles läheb mölluks", seisab kurjakuulutaval sõnumil.
Ei, ei lähe! Sest Lucia tuleb jälle. Ta kuulutab, et jõulud on varsti käes. Ta toob valguse majja. Pimedus peab taanduma!

On aasta pimedaim öö, ei kusagilt valguskiirt koida,
kuid ootusärevust hinges ei hoia, kui kaugusest kostumas laul
See lummav helide keel ja taevalik küünalde sära
sind inglitiivul viib pimedast ära me taevase lootuse jõul.

Nüüd valgus ulatab käe ning silmi ja südameid paitab,
ta õiget rada sul näitab ja aitab ka pimedad nägijaks taas.
Usk, lootus, armastus jääb ka siis, kui on raskemad päevad
on valgus hinges, kui silmad, mis näevad ka siis, kui on pimedus maas.

Püha Lucia- valguse kandjaks sa
Püha Lucia- soojuse andjaks sa
püha Lucia- kuulutad lootust meil
Kristuse ootust meil kinnitad sa!***

*Minu kirjutatud Lucia luuletus (2000)
**Minu kirjutatud luuletus, mida loeb üks "tärna"- tüdruk (2001)
***Minu kirjutatud laul "Püha Lucia" (2005)

Kuhu küll see kuues kinnas jäi?

Õueminek on ko-hu-ta-valt raske! Kui veel paar päeva tagasi ma ainult väsisin sellest mõttest, et tuleb õue minna, siis nüüd on lisandunud ka värinad. Õudusvärinad nimelt.
Olen proovinud nii ja naa. Esmalt tõime koos kõik vajalikud riided diivanile valmis. See variant osutus peale järeleproovimist sobimatuks. Kolmikud nimelt ei jaga matsu, millised riided on vajalikud. Emme ütles: "Toome riided diivani peale." Kolmik kuulis: "Toome kõik kodus olevad riided, mis näppu jäävad, diivani peale." Ja siis hakkas neid tulema... Hüüdsin asjatult: "Kullakesed, neid asju pole vaja, viige palun tagasi!" Mkmm. Emme ju tahtis asju! Kui lõpuks purjetasid kogu kuhja otsa issi karvase säärega pikad kummikud, siis ma tundsin selle riidessepaneku variandi sobimatu olevat. Ma tundsin, et jään sellele üritusele alla. Olin kaotaja. Luuser. Ei suutnud lapsi ohjata. Ei jaksanud kogu ebavajalikku hunnikut õhtukski tagasi panna. Valisin järgmise võimaluse.
Sulgesin nad riietumiseks meie väikesesse eeskotta. Enne tassisin sinna muidugi kõik vajalikud riided. Ainult- ma ei oleks eluski osanud arvata, et see väike eeskoda nii tohutult palju muidki asju sisaldab! Aga noo- see on ju kõige väiksem küssa, kui sul on kolmikud. Nemad näitasid mulle lahkelt, mida eeskoda õieti sisaldab. Jälle läks möll lahti... Kes on kõige tublim? Kes loobib emmele kõige rohkem asju? Ma lausa vandusin omaette. No milleks on mu mehel vaja näiteks kuut paari koeraga jalutamise kindaid? Ah et Helisel pole talvesaapaid? Kuidas nimetada sel juhul neid kahte paari, mille otsa ma hetk tagasi käpuli lendasin? Minu enda kõik teadaolevad kingad kah eeskojas? Aiiii, nii et ka need, mille konts mulle kolmikpoisi pihust kukkudes varbasse kinni jäi! Oh ei! Kingaviksi ei tohi võtta! Ära puutu autovõtmeid! Ei kisu! Istu siin! Istu sina siin! No paneme soki jalga! Palun paneme soki jalga! No miks sa saapa enne topid?
Ja siis suur kingariiul, apppiiiii... Tunnen end korraga nagu Jeesus Kristus läbi rahva heidetud palmiokste Jeruusalemma ratsutades. Minu ette langeb aga lugematul hulgal kingi. Loviisa heidab lausa üle õla, kõrges kaares. Teistel nii stiilselt ei lähe. Nemad loobivad madalamalt, kuid seda kaugemale. Hosianna ei hüüa keegi! Kõik nohisevad mõnust. Välja arvatud mina. Jah, kaugel minevikus oli see lugu hoopiski teistsugune...
Nutt tuleb peale, kuid ma ei nuta. See värk siin on mind nii vintskeks teinud, et pisaraid pole! No ja pealegi saame lõpuks riidesse. Jääb vaid koera saba. Kindad. Viis. Mis viis? Kuus peab olema! Üks, kaks , kolm, neli, viis, loeb mu pilk veelkord kiirelt. Viis igati viisakat kinnast. Viis. Reas. Kingade vahel.
Rohkem pole mul tahtmist midagi lisada. Ma tahan, et nad õue läheksid, sest neil juba silmad vilavad uut lollust täideviimiseks välja otsides. Ma lausa kardan! Ja nüüd on see kuues kinnas kadunud!
Ropendan (hästi vaikselt).
Nüüd võtan kõik, mis pihku jääb ja heidan katlaruumi. Veiko kindad, Helise saapad, minu kingad, tossud, kummikud, kuuskümmend mütsi, kaloss, hommikumantli vöö, hantel, mingi mõttetu tops. Ennast heidan kõhuli. Otsin! Kolmikud lagistavad naerda. Emme naljatab! Kus k... see kinnas on???
Leian kinda. Hingeldan. Hetk hiljem sõlmin jälle ümbruskonnaga rahu. Kolmikute emadel on nimelt see hea omadus, et nad halva kohe unustavad, kui olukord laheneb! Nüüd läheme hoopis kelgutama!
Ainult seda luban ma küll, et homme mõtlen kindlasti uue, palju parema viisi sel raskel Kolgata teel- teel kolmikutega toast õue...

Inimesi jälgides...

Huvitav, kas teistel on ka nii, et nad inimesi, kellega aeg-ajalt kokku puutuvad ja keda nägupidi küll teavad, kuid tegelikult üldse ei tunne, oma fantaasias kellekski hakkavad voolima. Minul on näiteks oma trennikaaslaste tüpaažidest tekkinud väga selge ettekujutus, kuigi ma ei tea neist ühegi nime, rääkimata sellest, mis valdkonnas nad tegutseda võiksid. Aga ainuüksi jälgides nende liikumist trennisaalis ning enne ja pärast tenni, olen andnud neile eneselegi märkamatult nimed ja püüan aimata ka neist mõne tegevusala. Kahtlemata kõige karakteersem kuju meie trennis on Vehkleja. Vehkleja on kohe väga äge! Niipea, kui muusika mängima hakkab, hakkab Vehkleja vihtuma. Ma pole midagi sellist varem näinud! Aukartustäratav, kuidas ta end pilduda suudab! Kõik tema liigutused on treeneri omad kuubis! Ütleme, et on vaja teha käteringe. Vehkleja ringitab siis nagu vurr, teda peeglistki vaadates hakkab pea ringi käima! Kui on vaja teha ristsammu, hoidke teised alt! Vehkleja kaarutab otsemaid hiiglaslike sammudega nagu tank rünnakul ja kui eest ei page, jääd lömastatult maha! Kui treener ütleb "painutage" on Vehkleja valmis enesel kaela kahekorra väänama, peaasi, et tema painutus kõige hoogsam ja sügavam oleks! Minu liigesed ei peaks pooltki sellist vibutamist vastu! Kusjuures Vehkleja meelest teeme me trenni mitte muusika rütmis, vaid kiiruse peale- ta on alati teistest vähemalt pool takti eespool, heal juhul edestab lausa taktiga- noh, siis on jälle uhke võidumees olla! Eks ta vast imestab ka vahel omaette, et keegi teine talle kunagi järele ei jõua. Üüratu võhm, arvab ta kindlasti. Mulle aga meenuvad nii Don Quijote kui tuuleveskid. Vahel tunnen lausa hirmu, et ega tal ometi mõni jäse kogemata küljest lenda! Vehkleja taha ei tasu tantsima sattuda- siis läheb kõik sassi! Õpetaja on Vehkleja vastand. Väga korrektne ja korralik. Samas hoopiski mitte mingi trenni-tibi, kes oma tutikaid Nike´i tossusid käiks demonstreerimas. Sisukas. Tuleb aegsasti kohale ja võtab sisse platsi esimeses reas. Matkib treenerit vapustava osavusega. Suudab eksimatult järele teha ka kõige keerulisema kava. Võiks treenerit vabalt asendada, arvan mina. Imetlen Õpetajat! Venelanna on väga veetlev. Ainult mäluga on tal kehvasti. Tal seisab meeles kogu aeroobikakavast ainult veerand. Seda veerandit üritab siis iga nelja kuni kaheksa takti järel ülejäänute pikemasse kavva sobitada. Vahel harva see ka õnnestub. Tavaliselt juhtub aga kõrvaltantsijaga üks kuni kaks eri raskusastmega kokkupõrget. Venelanna meelest igati okei. Kõrvaltantsija kiristab hambaid. Nu potšemu? Venelanna on muidu samuti väga korrektne. Soeng ja... Ainult tal on üks imelik komme. Talle meeldib peale trenni riietusruumis alasti ringi jalutada! Jah, kõnnibki täiesti porgandpaljalt edasi- tagasi! Ma ei oska sellele nähtusele muud seletust leida, kui et ilmselt ta tahab näidata, et soeng ei ole tal mitte ainult juustes, vaid ka khmm... mujal. Vanainimene. Kui ma esimest korda trenni tulin ja teda nägin, arvasin, et olen sattunud pensionäride võimlemisrühma ja valmistusin mõttes peale esimest trenni viisakalt vabandades pagema. Aga ohoo! Selgus, et Vanainimene teeb enamikule trennikaaslastest nii võhma kui koordinatsiooniga pikalt ära! Kui ta jalg ka mõne painutuse ajal enam nii kõrgele ei tõuse kui muiste, pole sellest küll midagi! Vanainimene on cool! Vana Kooliõde. See nimetus talle on tinglik. Nimelt kõige piinlikum on hetk, kui taaskohtud mõne inimesega, kellega oled kunagi hoopis mingis muus situatsioonis tegutsenud ja sa ei suuda meenutada, millal, kus ja miks. Vana Kooliõega on just nii. Mul pole õrna aimugi, kes ta on, kuid tean , et ta on mu elus ka varem mingil põhjusel olnud. Vana Kooliõe käitumisest paistis, et see ei ole olnud just kõige toredam. Paistis, et me ei salli teineteist. Õigesti öeldes paistis, et Vana Kooliõde mäletas meid teineteist mitte sallivat. Mul endal oli küll täiesti neutraalne tunne. Aga paistis, et Vana Kooliõde häirib ikka täiesti tõsiselt, et ka mina just sinna treenima sattusin. Ükskord venitas Vana Kooliõde irooniliselt "Nooh, kas pesema ei tulegi?" Asutasin end nimelt peale trenni otsemaid kiiruga koju ruttama. Kohmasin vastuseks, et kavatsen kodus dušši alla minna. Vana Kooliõde sai mu kohmetust vastusest hoogu juurde ja venitas veel iroonilisemalt üle kogu riietusruumi: "Kujutage ette, tal on ka kodus dušš!" Mul hakkas kuidagi imelik. Seisin keset riietusruumi nagu püünisesse sattunud räpakoll. Siis aga kogusin ennast ja põrutasin vastu: "Mul on kodus väga palju väikeseid lapsi!" See vist mõjus. Vanal Kooliõel jäid edasised sõnad kurku kinni. Tal kadus edasine trenniisu üldse ära. Nii et ma ei saanudki teada, kes ta tegelikult on! Tagarea Plikad käivad trennis ainult siis, kui on lühike tantsu- ja pikk hantlikava. Neile käib üle jõu absoluutelt igasugune vähestki koordinatsiooni vajav tegevus. See-eest hantlid peavad olema raskeimad! Minu meelest on küll mõjusam pigem kergete hantlite- ja pikkade kordustega trenn, kui see, et esimese lihasgrupi juures enesele rebestuse põhjustad! Aga no ma ei hakka seda neile ütlema. Sest Tagarea Plikad on üldse teistsuguse mõtlemisega. Kuulsin, kuidas üks neist peale trenni telefoniga rääkis: "No mis tahtsid?" Elukaaslane vist? "Kümme õlut? No olks. Aga see on mu viimane raha, arvesta sellega!" Piidlesin silmanurgast. Ise täitsa ilus tüdruk. Kujutasin elavalt ette, kuidas ta vaeseke käe otsas oma viimase raha eest ostetud õllepudelid diivanil lebotavale kasimata mehepojale ette tassib. Juurdlesin omaette, mis küll noored tüdrukud selleni viib? Selge on see, et tantristlikku seksi küünlavalgel selles peres ei harrastata! Õlleuimane kähkukas on vast ainus, mis vaene neidis vastutasuks saab! Ptüi, mis mõtted!!! Nõjatusin veel hetkeks kujutluses lauale, kuulates psühholoogina neiu pihtimust õõvastavalt koletust lapsepõlvest, kus isa joomahoogude ajal vägivaldseks muutudes kogu peret klobis. Et nüüdsest jätkabki selle pere meesliin jõhkruse ja naisliin alandlikkuse võtmes... Ah, misasja! Psühholoogid ei lase ju teiste elumuresid enesesse! Mida mina siin siis pead murran? Tore ju, et neiu vähemalt trennis käib! Mina Ise pidavat kah naljakavõitu olema. Kandlilisevõitu liigutustega. Vähe plastilisust. Helis ütles nii. Mina Ise usun ka. Mine tea, võib- olla olengi juba Vehkleja mõtetes Puunukk ja Venelanna arvates Kontkõht? Aga ega ma sellest ei heitu! Naudin ikka täie rinnaga! Nagu teisedki- igaüks isemoodi ja kõik ühe eesmärgi nimel- saada paremaks ja kaunimaks naiseks... Imestan, et meie kena treener, vaadates tunnist tundi meie vehklemist, karglemist ja puterdamist, suudab valjuhäälset naerupahvakut tagasi hoida. Omaette ta küll pugistab vahel veidi. Tont teab, mis nimed veel temal meile antud on!

Nüüd ka veidi lindudest

Täna panime koos lastega linnumaja üles. Uskumatu, kui palju rõõmu võib tuua ühine tegutsemine! Puistasime laste lakkamatu jutuvadina saatel päevalilleseemned majja ning asetasime selle seejärel nagu ikka, elutoa akna all kasvava tamme oksale rippuma. Kahjuks täna ei märganud veel ükski lind, et toit on kohal. Käisime ühtelugu vaatamas. Aga küll nad homme tulevad! Helisel oli lindude suhtes valvas pilk (arvatavasti on siiani). Ta eristas minu arvates kõiki sulelisi, kes meie pakutavat nokkimas käisid! Lähemalt on mulle aga meelde jäänud kolm. Mart oli vilgas tihasepoiss. Õigupoolest ei olegi mul Mardi kohta midagi tarka lisada, sest ega mina ju teda teistest sajast tihasest ei eristanud. Kui tegingi mõnikord katset ja hüüdsin sisetunde ajel: "Näe Mart!", ajas Helis huuled torru ja pomises lootusetu häälega: "Ema, see ei ole ju Mart." Mart oli ikka täitsa kindel tüüp, oma viga, et mul nii vilets äratundmistaju on! Jüriga oli palju lihtsam. Teda oli üks. Üks puu all hüplev musträstas. Jüri mis Jüri! Huvitav, musträstas ronis majja ainult kõige käredama pakase aja- ja siis ta ka minu meelest vaid magas seal sees. Teri sõi ta ainult maast- neid, mis tihased maha ajasid. Möödunud talvel läks asi segaseks, Jüri oli vist naise majja toonud ja pisipere soetanud. Musträstaid oli igatahes päris mitu. Ja minul äraarvamine jälle sassis! Maarika oli meie lind ainult mõne nädala. Kuid selle vähese ajagagi kirjutas ta end meie aiaasukate ajalukku. Maarika oli nimelt pirakas hall tuvi, kel meeldis verandal kudrutamas käia. Meil Helisega polnud selle vastu midagi, kuid Veikole oli asi vastukarva- ta nimelt tegi verandale muudki. S...us, ütles Veiko lihtsalt. Nii käis Veiko Maarikat ühtlugu verandalt ära plaksutamas, kuid Maarika tuli alati tagasi. Kuni... Ühel päeval istusime tavalisest pidulikumas lõunasöögilauas. Mina, Helis, Veiko ja ämm. Hakkasin just midagi seletama kastme maitsestamise kohta, kui Veiko järsku nagu nõelatult üles kargas, juuksed raevust püsti peas veranda poole tormas ning täiest kõrist röökis: "K...di Maarika!!!" Meilgi, kes me teadsime, KES on Maarika, pidi toit kurku kinni jääma. Vaene ämm oli aga närvivapustuse äärel. Ta seletas hiljem väriseval häälel, et mõtles sekundi murdosa jooksul, missugune hirmus joodik Maarika see nüüd küll olla võib, kes võõrastel verandadel tuterdamas käib ja kelle peale Veiko nii ennastunustavalt karjatab (linnu nimi Helise rõõmuks ilusti peas!). Ühesõnaga ehmatus oli õudne! Maarika ehmatas ka sellest niimoodi ära, et enam ta meile ei tulnudki. Siis käib meil aeg-ajalt veel üks lind. Väga šeff tüüp. Rähn (vist nimetu). Minu vaieldamatu lemmik! Millise kiirusega võib ühe sulelise pea trummeldades käia! Trrrrr, mööda puukoort üles. Trrrr, tagumik ees jälle alla. Triljon lööki sekundis. Seda imet võib vaatama jäädagi. Ainuke mure on see, et väga käreda pakasega ei viitsi rähn trummeldada. Mis siin ikka ilmaaegu energiat raisata! Ta kugistab hoopis Martide rasvapallid paari pehme lõuatäiega alla ja lahkub ilma erilise tseremooniata. Kalliks läheb, muud pole midagi... Vaat seesugune elu on meil Pilliroo suleliste riigis...

Mitte ainult Leonardost...

Ma alati imestan, kui väidetakse, et inimesed jaotuvad kassi- ja koera- inimesteks. Mina isiklikult pole kumbki! Olen küll läbikukkunud koerapidaja, kes laste sündides enam looma jaoks aega ei leidnud- mis aga ei ole sugugi vähendanud mu armastust meie suure pereliikme vastu- lihtsalt fakt, mida pean jõuetult tunnistama. (Õnneks on mul äärmiselt vastutustundlik mees, kes kutsu eest hoolitsemise täiesti enda õlule on võtnud.) Küll aga hakkasin aru saama, kui valedel alustel meie koera-võtmine siiski käis. Ning ütlen siinjuures täie tõsidusega, et Leonardo on meie pere viimane koduloom. Kuna Helis oli pikka aega ainuke laps, olin toona kahe käega selle poolt, et koer majja tuleks. Samas ei tahtnud ma mingil juhul toakoera. Mitte mingil juhul mingit klähvitsat! Lisan siia sosinal, et minu jaoks algab koera mõõt kui mitte bernhardiinist, siis no hundikoerast vähemalt. Niisiis suur õuekoer. See oli esimene suur viga. Ma ei lähtunud mitte koera, vaid iseenese heaolust. Lapsendamise puhul otsitakse alati lapsele sobivat peret, mitte vastupidi. Olen kindel, et kui koertele otsitaks peresid samadel alustel ning meie oleksime järjekorras, ei leiaks meie juures kodu mitte ükski peni! Sest nagu ma eelnevalt mainisin, ei tahaks ma mingil juhul toakoera. Aga koer kui isend ongi ju loodud inimese lähedal elama. Miks seda mulle ei öeldud? Miks ei öeldud, et kui ma koera õue elama panen, siis ükskõik kui toredad tingimused ma talle loon, hakkan ometigi päevast päeva nägema aknast sisse vaatavaid igatsevaid silmi? Miks öeldi vaid seda, et jajaa just see ongi teile õige koer, too talub õues ka kahekümnekraadist külma? Ma ei tulnud selle pealegi, et Eestimaa suvi on liialt lühike, et kutsuga tema tüdinemiseni (mida ei juhtu iialgi) päevast-päeva õues möllata ja et sügise saabudes see enam sugugi nii meeldiv pole. Ma ei tulnud ka selle peale, et tõukoertel võivad esineda samasugused haigused nagu tundlikel inimestel- näiteks nagu allergia- mille väljaravimine peaaegu võimatu, kuid leevendamiseks peab rahakott puuga seljas olema. Et teda tuleb kammida- ja et selle protseduuri loomulik koostisosa on õuetäis karvu. Et ta kakajunn on mõõdult suurem väikelapse käsivars- ja vahel on kõht ka lahti... Ja mis kõige hirmsam... (sügav ohe)... et ta on nii tohutult truu,et häbi hakkab... Esimene koer, keda oma elus mäletan, oli Kadrina kirikumõisa Pauka. Too oli suur mustakarvaline peni, kes elas mõisa elumaja taga suure kuuse all ja haukus praktiliselt kogu aeg. Arvan, et haukumise pärast ma teda nii selgelt mäletangi. Võimalik, et sellest sai alguse mu allergia haukuvate koerte vastu. Pauka oli ketis ja kuna kett ulatus jalgrajani, siis olnud võimalik mänguhoos maja tagant läbi minna. Maailma ühed tobedamad väljamõeldised on minu meelest koertenäitused. Meie Leonardo on ilus kui ingel (jah, seda ütlen ma tema kurbliku rippuvate lottidega bernhardiinimolu kohta täie tõsidusega). Võitsime hoobilt parima beebikutsika tiitli! See juhtus täiesti kogemata Võru- Kubija bernade erinäitusel viis aastat tagasi. (Ma lihtsalt PEAN siinkohal kirjutama sellest, kuidas me ööbisime sealse hotelli "lemmikloomatoas", mis oli tavaline pisemat sorti tuba, kuhu lihtsalt VÕIS lemmiklooma kaasa võtta, aga ilmselt oldi arvestatud mõne pisema elajaga. Meie tassisime oma lontruse kolmekesi SÜLES teisele korrusele- ta nimelt kartis treppi! Püüdsime teda ööseks näitusepuuri magama uinutada. Aga magas ta seal jee! Ja "magasime" meiegi! Tema jaoks oli tuba liiga palav! Tema jaoks oli kõik liiga valesti! Mis nõme kuut! Ta ähkis ja lõõtsutas, kolistas puuriuksega, viskus pikali, tõusis kui nõelatult püsti, haigutas häälekalt, niutsus, kraapis, lompsis juua, sügas, trampis, ilastas kardinaid, higistas ja haises... maga siis sellisega! Hommikul, kui temaga jalutama kavatsesime minna, ei pidanudki õnneks toauksest kaugemale kõmpima- ta lasi sinnasamasse vaibale kogu oma öise põietäie-uksest välja tähendas ju tema meelest õue! Pärast vaatas kaastundliku pilguga koristajat, kes vaipa nühkis. Meie pidasime aga sadistlikku naeru- see oli tänuks magamata öö eest! Vaene koristaja polnud küll süüdi aga paraku on elus ikka nii, et "vaesed võllas". ) Edasi läks aga näitustega kõik allamäge. Meie kutsu kasvas järjest suuremaks ning teda oli järjest raskem veenda näitusel osalema. Ega me selle vastu ka ise erilist huvi tundnud, kuid oli ju selgitatud, KUI tähtis oleks võita juunior-tsempioni tiitel ning edasi maiteamis tsempioni tiitel. Seda ei öelnud keegi, KUI palju maksab igal näitusel osalemine, ja et soovitav oleks käia kõigil Eestis toimuvatel penide väljapanekul- et ehk MÕNELE kohtunikule pole öeldud, kes võitma peab. LOOMULIKULT ei öeldud MEILE, millist rolli mängivad võitmisel head sidemed! Nii võis juhtuda, et meie ees võitis ilma igasuguse väljanägemiseta loom (kole on nii öelda, aga tõde on see, et mitte kõikidel bernadel pole võluvat silmnägu ja vapustavat kere. Teatud kasvatajate isendid olid eriti armetud, rippuvate veripunaste alumiste silmalaugude ja kontkõhetu kehaehitusega). Õnneks ei läinud mul kaua aega, taipamaks, et see jama tuleb kiiresti lõpetada, et kauem sellist totrust oma rahaga mitte nuumata. Jah, jäi küll tiitlita, kuid kõige kaunim on ikkagi! Kõik koerad ei ole ühtviisi armsad. Kõige kohutavamad on kasvatamatud isendid. Mu ühel tuttaval on nii kohutavalt loll koer, et ma otsustasin nende juures enam mitte käia. See lojus on täiesti pöörane, ta hüppab ja kargab nagu arutu, teeb täiesti koordineerimatuid liigutusi, võib vabalt ka naksata (rõõmu pärast, ütlevad nad)! Mulle jääb mõistatuseks, kuidas võib selline loom inimesele rõõmu tuua? Mõistatuseks jääb seegi, kuidas nad ei taipa seda metsikut elajat kinni panna, kui külalised tulevad! Meie Leon on loomulikult treenitud. Meie poolt oleks olnud kuritegelik võtta oma esimeseks koeraks isane bernhardiin ja teda siis mitte treenida. Aga tähtsam veel kui trenn on tema kaasasündinud vapustavalt hea iseloom. Ta on niivõrd viisakas, kannatlik ja intelligentne, et sellele mõeldes käib mul jälle tuline jutt südame alt läbi, et selline loom peab õues elama. Kuid enam pole midagi teha. Ta ei tule tuppa. Ta ei tule uksepiidast kaugemale. Nii on teda õpetatud. Muhus on alati olnud koer. Minu varajase lapsepõlve kõikide sealsete koerte nimi oli mu mäletamist mööda Tipa. Kõik need Tipad olid väiksemat sorti pesueht krantsid. Ja kõik need Tipad jäid pulma- aegu auto alla. Kuni tuli viimane, koledusjärjestuses konkurentsitult esimene krants, kes jäi. Tema nimi oli Atu. Atu oli jubedat pruuni värvi, ara iseloomu-, kuid see-eest kõva kõriga. Ta oli alailma paksult puuke täis. Pererahvas armastas teda väga. Ma ka vahel mängisin Atuga, kui muud teha ei olnud.. Atu läks vikerkaare taha kui vanust oli vast kahekümne kanti. Teda päästis ta argus- vaene vanapoiss lihtsalt ei julgenud pulma minna, seega ei saanud ka auto temast üle sõita! Ühel päeval läksid kolmikud kuuti Leonardole külla. Ehmatasin end hingetuks, kui märkasin. Kõik kolm kuudis! Leon-võõrustaja samuti. Mõelda vaid, mis oleks võinud juhtuda, kui tegemist oleks olnud ebastabiilsema närvisüsteemiga loomaga. See on TEMA piikond, TEMA kodu, TEMA maja- ja tal on täielik õigus seda ka näidata! Aga ta ei näidanud. Ta ei teinud lastele midagi! Ta istus tikksirgelt nurgas, sellal kui trio teda kilgates näppis. Ta ootas rahulikult, kui tulin ja olukorra lahendasin, endal käed värisemas. 85 kilo ei ole naljaasi. Kolme peale napilt üle kolmekümne kilo selle pole selle vastu miskit! Sõbrannad ütlesid, et olen liiga tundlik. Et Leonardol pole häda midagi. Et vaadaku ma ometi ringi, kui paljud koerad elavad õues- ja on lausa ketis! Ja neilgi pole häda. Äkki on neil õigus. Kuigi ma isiklikult ei saa siiski aru, mis mõte on võtta koer ja ta KETTI panna!? Siis ei saa ta ju isegi kellelegi ebasoovitavale kallale minna! Saab ainult suurest igavusest haukuda ja sellega naabrite närve kulutada (kui omaniku enese närvid rauast juhtuvad olema). Siinkohal kordan veel, et kiiks vihata kõiki haukuvaid ja ulguvaid penisid tuleb ilmselt lapsepõlvest- aga nüüd, täiskasvanuna, püüan aru saada, et tegelikult pole koerad süüdi. (Eriti raske on see siis, kui lapsepõlve- Paukade taaskehastused kolmikute magamistoa kuuldeulatuses just täpselt uneajal oma "veetlevaid" hääli hakkavad treenima). Võtku ma siis kass, ütlesid needsamad sõbrannad, kui kinnitasin, et Leon jääb viimaseks. Tänan, ei, ma ei taha ka kassi. Sel erakordselt külmal talvel, kui Helist ootasin, tuli (või pandi) meie ukse taha väike kassipoeg. Ta oli kõhetu ja silmade ees oli justkui mingi kae. Käik loomaarsti juurde selgitas, et loomakese silmad olid lihtsalt nii põletikulised! Meil ei olnud südant teda minema saata. Jätsime endale ja ma süstisin teda mitu korda päevas. Mu käed olid ära kriibitud, sest lihtsalt see ei läinud. Aga terveks ta sai! Kui Helis sündis, juhtus aga jahmatamapanev seik. Leidsin Kita varitsevas poosis magava lapse kohalt. Ma ei saanud riskida. Viisime kassi maale. Mu vanaisa sai tema uueks armastavaks hooldajaks, kuni ta ühel päeval kadus... Minu senise elu kaks kõige tähtsamat looma on tulnud märgina lapse (või laste- vastavalt looma suurusest vist:) peatsest sünnist. Teisest olen juba pikalt kirjutanud, esimene oli aga väikest hõbepuudel Keiti- mu vanematekodu "esimene ja viimane". (Miks jutumärkides? Sest ema oli vist liiga enesekindel kui kunagi need sõnad lausus. Venna pere nimelt loobus Inglismaale sõites oma neljajalgsest sõbrast- kes oli ka neile muuseas lapse tuleku märgiks. Ja nii ta vanematele jäigi. Aga see selleks...) Keiti oli ilus! Kaks tumepruuni nööpsilma, sihvakas koon ja tihedalt lokkis hõbehall kasukas, millele pügaja kord paari kuu tagant soengut käis tegemas (soengut, mis meie jaoks imekaunis, tema jaoks aga nii häbiväärne, et ta sellega otsemaid mitmeks päevaks kappi peitus). Keiti tuli majja paar aastat enne Helise, Leonardo paar aastat enne kolmikute sündi... Väike Helis oli Keitiga suur sõber. Tavaliselt mängisid nad koos toredaid mänge. Aga eks Helis ikka veidi kiusas ka Keitit- näiteks ajas teda nukuvankriga, mida Keiti pööraselt kartis, taga. Lõbu kui palju! Kord, kui Helis oli umbes sama vana, kui kolmikud praegu, ütles ta mu süles olles korraga: "Tahan Keitit tauda". Muidugi ei tahtnud ta koerale haiget teha, see lause tuli ilmselt mingi muu asjaga seoses spontaanselt- aga oli nii armsalt siiras, et seisab siiani meeles! Keitist tulid hiljem ka Helise esimesed loome-oopused. Tean täpselt, kes on mu lemmikloom (noh, peale Leoni muidugi). Hunt. Üheaegselt metsik ja graatsiline. Üheaegselt truu paariline ja üksik uitaja. Üheaegselt hoolitsev vanem ja müstiline ööelukas. Hundi igatsev ulg on üks looduse võimsamaid hääli. Vaatasin dokumentaali sellest, kui kohutavalt on inimene oma pimedas vihas ja ahnuses seda liiki hävitanud. Mul on nii kahju! Saadan hundile mõtetes kogu oma poolehoiu! Ja nüüd lähen ütlen "head ööd" meie ustavale sõbrale. Võib-olla homme mängime veidi! Võibolla homme... Võibolla...

Palun vaikust!

Käisime lastega jalutamas. Oli tuulevaikne. Raagus puuokstel rippusid pikkade ridadena hilissügisese vihma pärlendavad pisarad. Paksud tumedad pilvetombud pressisid end taevas tihedasti teineteise vastu, otsekui oleks neil külm. Aeg- ajalt nuttis mõni neist, nagu saatusele allajäänud inimene, kargelt ja kiretult. Vihmapiiskade langemine moodustas kummalise ajavoo, olles ühlasi liikuv ja tarduv, tekitades seeläbi igavikulise tunde. Poolkõdunenud tumepruunid puulehed vedelesid teeäärsetes hunnikutes nagu väljaväänamata kaltsud. Hoolimata oma inetusest külvasid nad enda ümber eht-sügisest lõhna. Needsamad lehed, mis veel mõned nädalad tagasi tõid sügisballile oma värvide ilu, annavad nüüd siiraimat tunnistust kõige kaduvusest... Lapsed ei hoolinud looduse vaiksest vaatlemisest. Porilombid, need saladuslikud hallid mülkad, vedelesid kutsuvalt meie teel. Me ei möödunud neist! Kuis saanukski! Mulle meeldib see aeg! Kas inimesed on tõesti nii täitmatud, et enam sekunditki oodata ei läbe? Kas enesesse vaatamine ja vaikuse kuulamine on vaid üksikute hullude igatsus? Kaunid sügisvärvid said vaevu tuhmuda, kui otsemaid algas kaubanduses kirevkiiskavate jõulukuulide võidukäik ühes kõlaritest lõugavate viisikestega, mis sama vähe meenutavad lapsukest Petlemma tallis, kui needsamad ülalmainitud teeäärsed läbivettinud lehed oma kunagist ilu. See saast, mida meile päevast päeva kaela valatakse, mida meist keegi tegelikult ei vaja, lämmatab meid aegamisi. Ta lämmatab nii, et enamus ei saa arugi. Käisime laupäeval mardilaadal. Idee poolest tore üritus. Aga. Meie sealviibimise ajal astusid saali ja kõikide müügilettide keskele paigutatud lavakökatsil üles setu laulikud. Mul ei ole absoluutselt midagi eesti rahvuskultuuri vastu. Kuis saakski! Küll oli mul selle vastu, kuidas seda mulle sellel üritusel serveeriti. Loomulikult olid eidekeste nina alla paigutatud mikrofonid. Olen mikrofonidesse hakanud suhtuma kui mitte öelda tõrjuvalt, siis ettevaatliku eitusega. Need on mitmed mu enda kontserdidki kui mitte öelda kihva, siis heliliselt kehvapoolseks keeranud. Setu laul kõlab teatavasti kõva kõrihäälega. Ja kui see valjuhäälne kisakoor siis kõigist neist arvukaist kõlaristest mitmekordse võimendusega välja hakkas paiskuma, siis- no teate, olukord oli kultuurist enam kui kaugel. Üsna pea muutus see häirivaks. Ma ei tahtnud seal enam viibida. Ometi sundisin ennast. Helis oli ju samuti minuga ning soovis rõõmsal meelel ostelda. Tema ei ole veel sellises vanuses, et seesugused segajad kuidagi morjendaksid. Setude karjumine kestis umbes tunni jagu. Püänt on aga see, et niipea, kui nende etteaste lõppes, pandi maki pealt üürgama midagi sarnast- ja see kestis täpipealt ajani, mil lavale astusid uued esinejad, mikrofonid nina all. Ühesõnaga- vaikust ei võinud olla mitte hetkegi! Ma ei hakka kirjutama olukorrast, mis valitseb suurtes kaubanduskeskustes (mõtlen seda kohutavat muusikavalikut, millega poed oma kliente kostitavad, loe: väsitavad, loe:mõnitavad. Ma ei taha minna poodi nagu tibi hilisõhtul diskoteeki, aga olen sunnitud). See teema on aeg- ajalt on ka ajakirjanduse kultuurinurgakestes üles võetud, aga ega miskit ei muutu. Sellisel prahil on paraku tarbijad ja need on inimesed meie seast! Soovin, et oleksin pururikas ja külastaksin vaid kalleimaid butiike, kus ostlemisel valitseks sulnis vaikus või äärmisel juhul õige vaikselt kostev klassikaline muusika. Ma soovin seda ainult müra vältimiseks! Praegu on hingede aeg. Meie esiemad olid oma sügisesed toimetused lõpetanud ning valitses jõulu-eelne vaikus tubaste toimetuste ja õhtuste tasaste pajatustega vokivurina saatel. Hoiti hinge ja keha, et säästa jõudu eelseisvaks talveks. Mina sooviksin samuti enne jõule hinge tõmmata. Külluslikule sügisele jõuluorgiaga selga jooksmine on nagu pohmelliga peale võtmine. Hetkeline kergendus, mis viib lõpuks ikkagi mürgituseni. Päevane tuulevaikus on järk-järgult tormiks paisunud. Vihinal sööstab see mööda Tuulemurru tänavat, sikutades oma tuhande nähtamatu näpuga kaasa kaskede raagus latvasid, otsekui vallatu poisike lemmikplika juuksesalke. Sulgen nüüd arvuti, et saaksin kuulata selle hilissügisese tormituule ebamaist ulgu, vahtides ise küünlaleeki ja mõeldes eimillestki...

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 3.osa

"Kas sul on raske ka?", küsitakse minult aeg-ajalt.
See on muide hiigla keerukas küsimus. Mul oleks raske siis, kui mu ootused oleksid kõrgemad kui tegelikkus. Et aga pean end suhteliselt mõistlikuks emaks, ei hakka ma oma aasta kümnekuustelt mingite oma ootuste täitumist lootma (et nad käituksid nii, nagu minul mugav on jne.). Minu ootused on kuhjaga täidetud juba nende olemasolu tõttu!
Ja seetõttu vastangi tavaliselt et "meil läheb väga hästi". Sest mida mul ongi kurta- lapsed on terved ja täis tegutsemislusti, öösiti ja lõunauinakuid magavad nagu kulda, söögiisugi on hea!
Raskused tekitan ma endale enamasti ise. Õigemini olukord tekitab need. Kõik, mida laps vajab, on ema lähedus. Teda ei huvita, et ema peab tegema süüa, pesema nõud, kraamima toa, kasima lapsed- ning alles siis, kui peale seda kõike aega üle jääb, mängima nendega. Aega ei jää paraku kunagi üle. Laps peab selle aja emalt välja pressima! Vaene väike!
Olen täiesti veendunud, et kõik 90% lapse rahulolematusest tuleneb vähesest ajast, mil temaga aktiivselt tegelen. Ei, mitte nii, et räägin telefoniga, ise jalaga talle palli ette lükates. Mitte nii, et üritan telekast viimast uudist kinni püüda, ise keerates hajameelselt raamatu lehti oma põlvedel, mida lapsega koos peaksime vaatama. Mitte nii, et riisun õues lehti, sellal kui lapsed üritavad mind kõigest hingest jalutama meelitada. (Vahemärkus: mulle hullult meeldib riisuda- aga lastele mitte, kui ma riisun)
Meie jalutuskäigud, mil kõik koos jälgisime sügisvärvide muutumist puulehtedel, võrdlesime oma pikkust puu-laste omaga, korjasime kirjuid lehti ning priskeid tõrusid, vaatasime möödavuravaid autosid, on olnud kõige meeleolukamad ja rahulikumad õueskäigud üldse. Samuti on need tubased mängud, kus ma ise kaasa löön, kõige pikemad ja kilgeterohkemad. Ometi vasardab mul liiga tihti peas mõte, mida ma selle ajaga targemat teha saaksin. Mis toob rohkem kasu, kas laste jauramise hinnaga valmistatud õhtusöök või rahulolust ja turvatundest pakatavad lapsed, kel minuga nii tore õhtu on koos veedetud? Valikute küsimus, kas pole? Lühikeses perspektiivis üks, pikas teine... Loomulikult ei ole kellelgi võimalik ainult lastega mängida. Aga selle vajalikkust ei tohi alahinnata.

Õhtupoolikud on meil nüüd, sügisel, tubased. Mul on ääretult hea meel, et triol on nüüd päris oma mängutuba, mille nad kõik kenasti omaks on võtnud. Vahel on lausa nii, et mõni suurest seltskonnast tüdinu on ise tasahilju teisele korrusele mängutuppa omaette mängima roninud ja vaid klotside klõbin reedab, et ta seal iseolemist-tegemist naudib. Mina pean siis muidugi kahekordselt valvas olema. Maja peale laiali hajunud kolmikuid on ju veel raskem ohjata!
Kolmikute sõbranna Laura tõi Jossile mängimiseks väikese tolmuimeja. See oli juba eelmisel nädalal. Joss ahmis esmalt õhku- ta on nimelt hull harjade ja tolmuimejate järele! Siis kummardus ta masina kohale ja raputas pead, otsekui ei usuks oma silmi. Siis ütles vaikselt "oi-oi-oi"- ikka seda ilma imet uskumata. Aga kui masin kõigist ta kahtlustest hoolimata paigale jäi, tegi ta ühe vahva sõjatantsu- ja hakkas tööle. Nagu ma ütlesin, sai ta selle tolmuimeja peaaegu nädal tagasi. Sest ajast saadik on olnud masin ta lahutamatu kaaslane. Esimesel päeval käis ta ka õues olles läbi verandaukse klaasi piilumas, kas masin ikka alles. Söögitooli ronides kemplesime päris tükk aega, poiss tahtis nimelt tolmuimejaga lauda istuda. Lõpuks sain ta siiski nii kaugele, et see pargiti korralikult tema tooli alla. Kumbki pliks ei tohi Jossi tolmuimejat puutudagi! Õnneks ei ole pliksid erilised korraarmastajad, nii et sel pinnal pole meil tülisid olnud.

Sügispuud on oma värvilised kuued seljast heinud ja värisevad alasti külma tuule embuses. Meil on aga soe. Kohendan oma magavate laste tekikesi, silitan vaikselt nende päid. Sulgen akna- toas on nüüd värske õhk ja uni seda magusam. Kõik on vaikne. Astun ka Helise tuppa. Seal ta magab rahulike hingetõmmetega, tema, kes alles eile oli sama väike kui trio praegu. Nüüd aga käib seesama armas emme silmatera oma käike ja teeb oma tegemisi, ilma, et minul oleks jaksu ja tarkust millegagi kaasa aidata. Ma kallistan teda iga päev. Ma olen olemas. Aga kas sellest piisab? Ilmselt piisab. Ilmselt haare peabki nõrgemaks minema...
Mõistan, et iga elatud päev on kulla hinnaga. Iga lapse silmavaade, iga näoilme, iga samm. Homme on see kõik vaid mälestus. Tulevad uued naerud ja uued nutud. Elu läheb edasi.