Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 2.osa

Kisa on väsitav. Lakkamatu kisa tekitab minus sellise tunde: kõht tõmbub krampi, kurku tekkib klomp, käed vajuvad jõuetult rippu, lõpmata kurb ja abitu tunne tuleb peale, kusagi sisemuses pulbitseb miski, mis tahab välja pursata, et kisa ometi vaibuks. Kisa on nagu energiavampiir.
Ütlen "tasa". 80-90% kisast ongi selline, millel nähtavat põhjust pole võimalik tuvastada ja minu "tasa" peaks olema kisa off-nupp. Aga nii lihtsalt mul muidugi tavaliselt ei lähe...
Kolmikute kisa võib laias laastus liigitada kolme alaliiki- igal lapsel oma kisa.
Loviisa kisendab tavaliselt vihast. Ütleme, et ta laob legoklotse üksteise otsa. Ühte tahab ta millegipärast teistmoodi paigutada ja see ei lähe. Loviisa topib. Täiesti jõust. Ta otsaesisele moodustuvad nähtamatud ponnistusepiisad ja silmamunad punnitavad koopakestest üha enam välja. Ja siis see tuleb! Maailma valusaim röögatus! Otsakui väljavihastatud lõvi möire. Mul tõusevad kujutluseski ihukarvad püsti, kui sellele mõtlen...
Teine näide: Loviisa on teatavasti kolmikutest esmasündinu. Ta ise teab seda, mina ei tea kust, aga teab. No ja sellega seoses arvab ta, et omab ka teistest rohkem võimu. On kolmikute pealik, kui nii võib öelda. Valitsejanna. Tema loosung on "jaga ja valitse". Ta üritab selle loosungi järgi talitada ja ei mõista kuidagi, miks teised, kaasa arvatud emme, tema poolt kehtestatud reeglit igal korral kohe sugugi ei tunnusta. Jagamine Loviisa moodi on selline: Johann mängib autoga. Loviisa tahab seda autot endale. Ta võtab. Aga- ta annab Johannile kohe teise auto. Tekkib segadus. Selgub, et Johann ei taha seda teist autot. Lisaks sekkub veel ema ja ütleb "ei tohi ära võtta" ja annab auto Johannile tagasi. See on juba andestamatu ülekohus. Sest Loviisa jagas ju! Ja valitses, mis teha! Ning Loviisa päästab taas valju vihakisa valla!
Ükskord võttis Loviisa Lisannilt midagi ära ja üritas selle tagajärjel tekkinud nuttu talle lutti suhu toppides summutada. See oli nii naljakas (kuigi päädis jälle Loviisa lõvimöirgega).
Hoopis teismoodi tüüpnutuga on Lisann. Tema kisa võiks nimetada pigem halaks. Lisann on kõva halaja. Kõrge, kaebliku häälega halab ta pea kõige üle siin karmis maailmas.
Mu vanavanaema Pauliine oli itkunaine- nii nimetati vanasti teatud gruppi tõsiusklikke külanaisi, kes käisid taludes teise ilma lahkunuile surnuitkusid laulmas- ikka selleks, et hingel oleks kergem minna. "Las mind so külge jäeda, Kui usklik lapsuke, Ja elu nõnda seada, Et saan siit taevasse..."- midagi sellist võis nende esituses kõrgel häälel kuulda. Kui Lisann oma hala jorutab, tuleb see mulle alati meelde (muidugi ei saa ma seda ise mäletada- aga ette kujutan küll elavalt)!
Karl Johann, väike vapper mees, niisama ei nuta. Tema nutt on asja pärast ja siis nii, et suured pisarad mööda põski alla voolavad. Ta tõmbab oma suu esmalt torru ja seejärel hüüab sealt vahelt õnnetult "üüüüzzzzz". See on nii ahastav hõige, et sellele lihtsalt ei saa reageerimata jätta! Ja muidugi saab ta alalõpmata haiget. Küll jäävad tal näpud kuhugi vahele, küll komistab ta millegi otsa ja lendab ninali- ühesõnaga üks normaalne poiss!
Kisa on seega meie elu lahutamatu osa.

Aga meil on palju toredat ka! Hommikupoolikuti käime õues (kui parasjagu mängukooli päeva ei ole). Nüüd, sügisel, annab õueminek mulle tublisti lisatööd juurde- sest too kamp on vaja ju riidesse toppida! See on vast "lõbu". Kõigepealt otsime üheskoos riided välja. Trio aitab mind selle juures tublisti. Muidugi veavad nad sahtlitest välja ka kõik ebavajaliku. Näiteks heegeldatud suvemütsikesed. Johann valib roosa. Lillega. Sobib priimalt! Lisann mütsi ei taha, ta võtab hoopis dressipluusid, siin põrandal on neid nüüd umbes neli- äkki paneks selle tumedama? Samal ajal on Loviisa jalatsite manu tormanud ja haaranud ühte kätte Johanni sinise parema jala kummiku, ja teise Lisanni roosa parema jala kummiku. Toppides viimast oma vasakusse jalga, mis on number suurem, kui Lisanni kummik, võib varsti kuulda tuttav- kõrvulukustavat möiret.
Mainin tagasihoidlikult ka mähkmevahetuse protseduuri, mis on tihti enne õueminekut ebameeldivalt hädavajalik, mõjutades asjade kulgu hoopis vastupidises suunas- lahtiriietumise poole- et pärast algaks kõik jälle otsast! Aga mina ei anna alla. Ei anna alla enne, kui viimane kui üks trio liige on riidesse topitud ja haljale aasale kepsutama saadetud...

Vaheuudiseid võitlustandrilt:) 1.osa

Trio on aasta ja kümnekuune. To-hu-tult armas iga! Mulle to-hu-tult väsitav iga!
Kui varem tundsin end nii, nagu maratonijooksja võiks tunda enne finishit, vaid üks kord päevas- õhtul, enne põnnide magamapanekut- siis nüüd juba kaks. Enne põnnide mõlemat, nii päevast kui öist magamajäämist. See on liialdamata selline tunne, kus jalad oleksid nagu kaks korda raskemaks muutunud ja lisaks vajuksid liiva sisse. Veel tuleb teha mõned sammud! Finish- laste voodi- juba paistab! Üks laps voodisse, teine, kolmas... Ja siis langen ise! Õnnis tunne! Puhkus!
Jooksmine, tassimine, pesemine, koristamise, käskimine, keelamine, mängimine, lohutamine- need kõik moodustavad nagu lõputu tiirleva karusselli igasse päeva. Mul ei ole aega mõelda. Mul on aega ainult tegutseda- ja sedagi aega napib pidevalt. Ometi tekitab lastega mässamine mulle kuidagi nii helge tunde. Nüüd juba tekitab helge tunde...
Minu meelest jagunevad emmed kaheks. Ühed, kellele meeldib hullupööra imik ja temaga kaasnev- tissitamine, mähkmed, sügelevad igemed. Ning teised, kellele eelmainitu eriti meeltmööda ei ole ning kes pigem sooviks sellest ajast võimalikult kiiresti "üle hüpata". Mina kuulun sellesse teise kategooriasse. Päris paljud naised ennustasid mulle, et titeaeg, see on aeg, mida igatsen tagasi, kui lapsed jalad alla saavad. Ma olen öelnud, ja kordan ka siin, et titeaega ei igatse ma tagasi mitte mingil juhul! Mulle meeldib see, mis on praegu ja see mis tulemas!
Mis siis on praegu? Lühidalt võib öelda, et majas keeb elu. Nad ärkavad hommikul kella poole üheksa/üheksa ajal reeglina rõõmsa meelega ja hakkavad vadistama. Teineteisele loobitakse kaisuloomi, üritatakse ulatada kätt- ühesõnaga, mäng läheb hoobilt käima! Hommikud on meil meeleolukad. Kuulan seda algul, ise alles virgudes, teisest toast ning tuju läheb heaks. See, et eelmisel õhtul jala pealt voodisse (või heal juhul arvuti taha) olin vajunud, ei tule hommikuti üldse meelde. Hommikud on täis lootust kaunile päevale.
Lapsed annavad mulle aega. Nende tuppa sisenedes olen juba rõõmus ja krapsakas emme, kes ütleb tere hommikust ja teeb kalli-kalli ja pai. Igaühel on juba praegu, kui sõnu veel napib, mulle hommikuti oma lugu jutustada. Ja hommikuti, imede ime, nad ei kakle, kes seda enne võib teha. Jutustame sellega, keda parasjagu riietan. Teised ootavad voodis oma järge. Riietes lapsed võivad mängutuppa minna- ja seda nad tavatsevad ka teha- jooksuga!
Nüüd, mil nad juba ise trepist on võimelised käima, jätangi nad vahel mängima, et hommikupuder ette valmistada. Nad on näljased, sestap tullakse mulle õige pea alla korrusele järgi.
Hommikust putru söövad lapsed ise. Mina aitan ainult kaasa. Topin nö. vahelusikatäisi:) Pean ütlema, et nad ei mökerdagi enam nii jubedalt, et õudusvärinaid tekitaks. Ainult veidikene! Muidugi pean pudrukausid kohe silmapiirilt eemaldama, kui näha, et enam ei lähe- muidu võetaks nendega küll vast muudki põnevat ette. Aga ma olen ju juba tark! Ennetan.
Peale putru sööme võileiba. Tavaliselt juustu või pasteediga. Vahepeal andsin neile lausa päris võileivad ette, aga üks tark neist tabas ära, et arukas on juust leiva pealt ära süüa ja leib maha poetada. Teisedki leidsid, et idee on teostamist väärt ja varsti ma ei viitsinud enam laua all küürutada. Nüüd lõikan võileivad kuubikuteks- siis lähevad ikka kogu täiega tükikaupa suhu. Kui mõni eksinud leivapaluke laua all välja arvata...
Peale hommikusööki on mänguaeg! Püüan siis ise lõunasööki valmistada. Aga... sel ajal ilmnevad esimesed probleemid. Ma ei ole ju nende päralt, kui pliidi ees askeldan! Ausõna, ma tahaks nende päralt olla, aga no emad peavad ju süüa tegema, eks! Nende meelest muidugi mitte. Seda nad ka teadustavad. Eriti Lisann.
Lisann on lahe tüüp. Alguses proovib ta heaga- toob mulle oma lemmikraamatu- veoautodest, ütleb kõlava häälega "aitäh" ja annab lahkelt mõista, et istugu ma nüüd rahulikult toolile ja hakaku vaatama. Me oleme seda raamatut vist tuhat korda vaadanud. Aga Lisann ei väsi. Ta hõikab ühtviisi vaimustunult nii palgiveokile kui eestlaetavale prügiautole, tema ovatsioonid pälvib nii madelauto kui harvester (mis need on, vaadaku igaüks teatmikust, mina juba tean!). Aga mul ei ole hommikuti aega seda raamatut vaadata, sest ega seda üks kord vaadata- seda tuleb vaadata vähemalt kümme korda! Pärast vaatame, kullake! Mkmm...
Järgmiseks võtab Lisann solvumise taktika. Ta laseb pea rinnale vajuda. Tõmbab suu allapoole. Kõnnib kaugemale. Silmanurgast jälgib, kas mõjub. Kui mitte (mul on nii kiire, et tavaliselt mitte), tuleb järgmine samm. Vigastuse tekitamine. Lisann kõnnib sahtli vastu. Näiteks. Kas ema nägi, et Lisann sai haiget? Kas ema juba tuleb? Lisann hakkab ju nutma nüüd! Mnjah, edasi pole mõtet jutustada, sest siis läheb päev juba täies hoos...

Polkovniku lesk

Ma tunnen teda hästi. Ta on kena vanemaealine naisterahvas. Krapsakas, rõõmus ja lõpmata heasüdamlik. Ainult et... tal on üks saladus. Ta kardab hirmsat moodi surma. Mingisugune vägi on pannud teda uskuma seda, et arstid ja ravimid suudavad ta surematuks muuta. Selleks aga, et ükski tõbi teda ühestki otsast kibutama ei pääseks, tuleb teha pidevat kontrolli. Vähe sellest- ta usub siiralt, et igal algaval päeval ongi teda juba kimbutamas üks või mitu erinevat haigust! Seetõttu analüüsibki ta oma enesetunnet nii päeval kui ööl. Ööd on teatavasti magamiseks. Aga ka une pealt võib mõni pisilane sisse vupsata ja laastamistööd alustada. Jah, näe, juba ta tundiski kripeldust kurgus, mis unise pea ja usina kujutlusvõime abil hommikuks korralikuks bronhiidiks on paisunud ja tingimata arsti kätt vajab! Ise sai küll öösel proovitud seitset eri rohtu, kuid miski ei aidanud. Antibiootikumid, siit ma tulen! Suurest närveerimisest on muidugi ka vererõhk lakke tõusnud ja vajab seda kõige kangemat ravimit- mis aga maos korralikud kõrvalmõjud tekitab. Aga selle vastu on rohtu! Kõige vastu on rohtu! Pole ühtegi tõbe, mida polkovniku lesk poleks põdenud. Neerud? Ojaa, mis seal rääkida- see oli 63-ndal aastal, kui see jama algas... Pea? Jajaa, temal käib pidevalt ringi. Uimane. Mitu korda on tomogaafiat tehtud. Peab vist jälle minema... Selg? Oh, hullemat selga pole kellelgi. Täna teeb eriti valu. Silmad? Nii, hakkame loetlema, rohekae, hallkae, glaukoom... Ohh... Uhh... Viimati oli kõht lahti. Mõned päevad. Kindlasti ravimite kõrvalmõjud, pakkusin mina pühas lihtsameelsuses... Aga... Ega nüüd pole küll midagi teha, ütles polkovniku lesk hauataguse hääle ja näilise murelikkusega, mille tagant võis aga aimata sügavat rahulolu. Ega nüüd pole haiglast pääsu! Jah, maksimum poole aastat suudab ta elada oma lõputute tõbede keskel vaid polikliiniku abiga, siis aga tuleb ikka päris haigla-igatsus peale. Ja ta kirjutatigi haiglasse! Jälle! Ausalt, seekord ma ei jõudnud ära imestada, kui kiirelt see käis! Ma tahaks ta perearsti ükskord silmast silma näha, tõesõna! Nüüd tehakse jälle see vastik soolteuuring, mis on (ilmselt ka tegelikkuses) tohutult valus, ohkas lesk, silmad naermas. Ja mõõka pean ka kindlasti neelama, reetis nüüd juba häälgi mõnutunde eelseisva protseduuri ees. Pool aastat tagasi oli tal see juba tehtud- aga enne seda oli lausa poolteist aastat vahet. Regulaarsus, seltsimehed, on kõige alus! Peaasi on mitte unustada oma vajalikke ravimeid haiglasse kaasa võtta, äkki hoiavad ikka terve nädala sees... Täna ta helistas. Kodunt. Juba lasti välja! Mis haiglad need tänapäeval on, inimesed kirjutatakse puruhaigetena tänavale?! Noh, kullake, ütlesin rõõmsalt, sul ei leitud ju jälle midagi, ega ju? Siiski, vastas ta võidurõõmsalt- leiti! Noo, venitasin igavledes, sest midagi hullu see ju olla ei saanud. Põiepõletik! Misasja, põiepõletiku sümptom pole mitte mingil juhul kõhulahtisus, vaidlesin ja julgesin ka tagasihoidlikult piiksatada, et mul on see vastik tõbi olnud. Polkovniku lesk oli vankumatu. Ega ma kõhulahtisusest ei räägi! (See on juba unustatud teema, reetis ta hääl.) Mul on põiepõletik! Nüüd pean antibiootikume võtma! Arst kirjutas mulle mingid, aga mul on eelmisest korrast ühed teised, võtan neid, need on ainult natukene aegunud. Arst leidis haiguse! Asi toimib! Kas sul on siis põies vaevusi, küsisin. Mäletan, et põiepõletik oli õudne... Vat enne ma ei pannud tähele, aga nüüd tunnen küll, et natuke pakitseb, vastas tema. Lisaks kirjeldas ta pikalt, kui valus oli soolteuuring ning kui jube oli sondineelamine. Aga nagu öeldud, oli see ta jaoks möödanik. Kuni järgmise korrani. Ühest küljest on mul kahju. Teisest küljest ei jõua ma ära imestada, kui terve ja tugev on inimese organism tegelikult, et sellisele kohutavalt ravimihulgale vaatamata funktsioneerib. Kolmandaks tahaks ma teada, millisest üleelamisest selline kiiks tekkib? Neljandaks aga küsiks endalt- miks see mulle nii korda läheb:)

Kiri sakslasele

Täna meenus mulle üks halenaljakas seik oma teismeeast. Käisin siis Muusikakeskkoolis. Millegipärast pidin ükskord majutama kahte tütarlast mingist saksa orkestrist. Ma ei tea, miks mina seda tegema pidin. Vist oli nii, et meie kooli orkestris ei leidunud nii palju majutusvõimelisi noori ja siis küsiti teistelt, mitte-orkestris-käivatelt õpilastelt, kas ehk nemad saaks- ja mina, kellele see tähendas teismeeas võimalust lõbusaks seltsieluks, olin rõõmuga nõus! Ma ei saa aru, kuidas mu vanemad küll sellise tobedusega nõustusid, kuid ilmselt olid väliskülalised tol ajal väga suur eksootika:) Sest ega mind sellepärast Saksamaale kaasa ei võetud, kui meie kooli orkester vastukülaskäigule asus!
Ja see, et meie orkester seal vastukülaskäigul käis, oligi point, kuhu tahtsin välja jõuda. Et meie peres oli elanud kaks saksa neiut (väike kõrvalpõige- mäletan, et üks neist mängis fagotti ja teine oli taimetoitlane (minu jaoks tol ajal midagi müstilist)- või oligi seesama, kes fagotti mängis taimetoitlane, sel juhul ma teist üldse ei mäleta...), oli üks neist mulle tänutäheks saatnud hiiglasuure kohvri. Meie orkestrandid andsid selle Saksamaalt tulles mulle pidulikult üle. Olin uhke, sest kellelegi teisele polnud sellist kingitust tehtud! Elasin koolist väga kaugel, aga kuidagi pidin selle suure, vana ja koleda kohvri läbi linna koju vedima. Ma ei väsinud, sest arvasin kohvri sisu olevat vaeva väärt- välismaalt tulnud ju! Kodus avasin selle aega viitmata, ise õhevil-puhevil...
Mu nägu venis pikaks. Pisarad tulid silma...
Kohver oli üleni täis vanu kaltse! Ma ei liialda. Need olid jubedad kontsud, mille saksa näitsik oli ilmselt oma vanaema keldrist välja kaevanud. Vanad asjad võivad ju ka stiilsed olla, aga need olid lihtsalt vanad, haisvad kaltsud. Sel hetkel tundsin esimest korda elus, millise klassivahega nood sakslased meisse olid suhtunud! Vastik!
Ma vist viskasin selle kohvri koos sisuga minema.
Seejärel võtsin pastaka. Kirjutasin kirja. Kirjutasin konarlikus inglise keeles, mida ma sellest asjast arvan. Alandus oli mu hinges nii suur! Vanemad ei lubanud mitte mingil juhul sellist kirja ära saata. Ütlesid, et jäägu see asi nii. Aga mina saatsin ikka. See oli üks väheseid tegusid mu pubekaeas, mida ka täna õigustan. Igal inimesel on eneseväärikus. Äkki jõudis see ka tolle upsaka sakslase teadvusse, kes "õilsast südamest" kingituse tegi- endale nimelt, sai kaltsust lahti!
Ma ei tea, miks see lugu mulle just täna meelde tuli.
Aga seda võin küll öelda, et kaltsukatest hoian siiani eemale.

Mina ja Vend

Olen Maris, viis aastat ja kaheksa kuud vana. Aasta on 1979. Ma sain venna. Ma ei rõõmusta eriti. Tahtsin õde. Ma... ma olen tujutu. Ema hoidis ja hellitas mind enne. Aga nüüd tal pole aega. Tahtsin ka venna moodi olla ja pissisin püksi. Ema riidles minuga väga ja käskis mul ise püksid ära pesta. Pesin kraani all pükse ja töinasin kõva häälega.
Olen kuus. Täna vedasin Venda jalgadest mööda põrandat. Ema tahtis mulle selle eest vitsa anda. See pidi tita kõhu ära venitama. Ronisin voodi alla peitu.
Olen seitse. Mul ei ole enam venda! On õde! Ta nimi on Eveliina. Tal on mu roosidega seelik seljas ja peas turritavad kaks raagus lühikest patsijuppi.
Mul ei ole enam õde. Sain ema käest riielda, et Venda narrisin ja talle tüdruku riided selga panin.
Olen kaheksa. Ma ei saa aru miks Vend peab lasteaias käima, kui ta igal hommikul nii hirmsasti nutab. Eile koolist tulles läksin jala bussijaama poolt koju ja nägin, et Vend läheb ka üksinda kodu poole. Isa tuli meile poolel teel vastu ja riidles väga. Nad läksid Vennaga lasteaeda tagasi. Kasvataja olevat helistanud ja väga närvis olnud. See ei huvita kedagi, et Vend on igal hommikul väga närvis.
Olen üheksa. Me ei taha õhtuti magama jääda. Meil on selline mäng, et loobime Venna trussikuid. See on kohutavalt naljakas. Ütlesin Vennale, et mustad on leina- trussikud. Ma ei tea veel, et selle tagajärjel pole Vennal ka kolmekümneselt ühtki musta trussikupaari!
Olen kümme. Me ei taha endiselt õhtuti magama jääda. Magame nüüd eraldi tubades. Kõõlume kumbki oma ukse küljes. Ulatan Vennale käe. Ta ulatab vastu. Tõmban teda järsult. Vend pladistab mõned paljasjalgsed sammud mööda koridori põrandat. Sellest piisab. Isa tuleb ja ütleb, et nüüd pole midagi teha, tuleb ikka rihm välja võtta. Mina teen näo nagu magaksin juba mitmendat tundi.
Olen üksteist. Ma ei viitsi Vennaga mängida. Hea küll, linna-liiklust olen nõus mängima. Aga ainult siis, kui kõik ägedamad autod on minu omad. Vennale jäävatel autodel puuduvad enamasti kõik rattad.
Olen kaksteist. Tulin just haiglast, kus olin umbes kaks nädalat põskkoopapõletiku tõttu. Vend oli minu äraolekul mu ilusatesse kardinatesse sälgud sisse lõiganud. Nutsin.
Olen kolmteist. Vend on midagi hirmsat korda saatnud. Isa tahab talle naha peale anda. Vend on ennast vetsu lukustanud. Ma vihkan vägivalda väga. Ükskord sain ka ise niimoodi vitsa, et ei julgenud kehka tundi minna. Sise-kehka vorm on mustad lühikesed püksid, millel kaks valget triipu külgedel. Nii piinlik, vitsa vorbid paistsid välja. Ütlen Vennale, et ärgu tulgu välja. Ta lõpuks ikka tuleb. Tobu, mina poleks tulnud!
Olen neliteist. Vend harjutab teises toas viiulit. See on kole. Üks lugu kordub pidevalt. Lõpuks avastab ema, et Vend on selle loo linti mänginud ja hoopis lintmakk esitab seda üha uuesti ja uuesti, Vend ise loeb hoopis kõhuli voodis raamatut. Mu sisetunne ütleb, et viiulikunstnikku tast ei tule.
Olen viisteist. Muhus hakatakse lammast tapma. Vend jookseb metsa ja ei anna mitu tundi näole. Teised imestavad, et mis tal hakkas. Lammas ju ei karju tapmise ajal! Mina aga mõistan, et Vend vihkab vägivalda veel rohkem kui mina.
Olen kuusteist. Ma ei saa aru, et kui mind on nii ilusaks ja targaks loodud, siis miks mu Vend peab nii loll ja nõme olema?
Olen seitseteist. Mul on käed sinikaid täis. Venna näol on aga küüntega tõmmatud vermed. Kaklesime. Teema oli enam kui tõsine- kes saab telekast endale meelepärast filmi vaadata. Mina tahtsin Farinellit, Vend mingit jama. Ulun vihast. Vanemad ahmivad õhku, nagu kalad kuival.
Olen kakskümmend. Ootan viimast kuud Last. On emadepäev. Telefon heliseb. Mina vastan. Tardun õudusest. Kõne on politseist. Elus? Elus! "Jumal on olemas", teatab isa sündmuspaigal käinuna. Autost pole midagi järel. Vend on terve. Selgub, et Venna sõbra isa on noore Eesti Vabariigi uusrikkur, kel raha vedeleb kodus lihtsalt klotsidena. Venna sõber võttis endale ka veidi ja ostis auto. Ta isa ei märganud midagi! Ta isa polnud küllap ammu tedagi märganud.
Olen kakskümmend üks. Vend on onuks saanud. Laps on Venna hoida. Koju jõudes avaneb kummaline pilt. Laps on jalgupidi vannis, mähe kõrval hulpimas. Vend seisab vannitoa ukse vahel. Ühe käega hoiab ta dushi, mille juga sihib püüdlikult Lapse poole. Teise käe sõrmedega surub nina kinni. Mu hämmeldunud küsimusele, mida ta oma arust teeb, vastab Vend: "Krt, ta hakkas s...uma!". Et ta oli siis teda püüdlikult pesta üritanud, nii jälestuväärne, kui see teismelise poisi jaoks oligi... Mu sisetunne ütleb, et Vennast tuleb kunagi hea isa.

Olen kolmkümmend kuus. Mu sisetunne ei petnud mind. Viiulikunstnikku temast ei tulnud. Aga tuli hea inimene. Tuli hea isa.
Lähenemas on isadepäev. Meie peres on traditsioon, et igal isadepäeval kogunetakse meie juurde pidulikule õhtusöögile. Aga Venna pere ei tule juba teist aastat. Nad elavad Inglismaal.
Head isadepäeva Sulle, kallis Vend! Me igatseme Sind ja Su peret väga!

PS! Mäletad seda Kõnnu kokukat, kus naersime peaaegu kogu öö- olin mitmel korral lausa lämbumas! Kellel veel on sellist venda?!

Tervist!

"Tervis" on selline hea särtsakas sõna! Ta on ju lausa naeratav, onju!!! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Läinud nädala keskel, kui üks kummaline vastik lihaste- ja kondivalu ning kohutavate külmavärinatega viirus mind maha tahtis murda, hakkasin äkki mõtlema, kust see alguse sai. Eiei, mitte haigus, vaid see kummaline absoluutselt eitav suhe mingisugusele võimalusepojukeselegi, et kogemata kombel haigestuda. Loendamatute ravimteede, jõhvikamahla, piimhappebakterite, villaste sokkide, c-vitamiiini üli- üleannustamise ja muude hüper-agarate ravivõtete kõrval jõusin koos kiire tervenemisega ka selle "kiiksu" algallika, mille tõttu mu süda juba sõna "haigus" või "palavik" nimetamisel jõnksu teeb, sõnastamise juurde. Pole midagi hirmsat. "Süüdi" on mu klaveriõpetaja Otsa-kooli päevilt. Viimases Ekspressis kirjutas psühholoog just sellest, kuidas üks autoriteetse inimese poolt lapsepõlves öeldud tõde (või pooltõde) võib hakata kummitusena mõjutama kogu edasist elu, võttes eri vorme vastavalt mõjutatava psüühilisele seisundile. Kirjutaja tõi näiteks oma vanaema poolt öeldud lause "daamid viina ei joo", mistõttu ta pole ealeski viina maitsnud- just sellesama lause pärast. (Vahemärkus- ka mina pole kunagi paljast viina maitsnud, aga muul põhjusel, viinaga hõõrumiste pärast, mida mu ema harrastas, kui lapsepõlves normaalse lapse kombel kord-paar talve jooksul külmetusega siruli olin). Aga just selsamal kombel sain mina endale pähe vasardama väite, et "täiskasvanud, endast lugupidav inimene ei ole kunagi haige". See lause võib kõrvaltvaatajale/kuuljale/lugejale olla täiesti jabur. Aga mitte mulle. Mu klaveriõpetaja, väga lugupeetud, tark, andekas ja kuulsast sugupuust (vana)proua pidi selleks, et minusse see väide kinnistada, tegema ei midagi muud, kui häälitsema ääretult põlglikult sõna "haiigeeeääh". Nimelt helistasin talle kord, et teatada, et seoses oma haigestumisega ei saa ma erialatundi tulla. Tavaline asi ju- oled haige, helistad, korras. "Tere! Õpetaja, ma täna ei saa tundi tulla, ma olen haige." "Haigäääää!?” Rohkem polnud vaja. Kirjapilti ei saa valada seda põlgust, mis telefonitorust kostis. See on mul absoluutselt selgelt siiani meeles! Ning sealt see lumepall veerema läkski... Klaveritunnist ei puudunud ma enam kunagi "tervislikel põhjustel". Aga see oli alles algus. Aasta aastalt juurdus "100% terve olek" mu mõtetesse ja iga juureharukene tekitas omakorda uusi veendumusi haiguste põhjustest ja ärahoidmise võimalikkusest. Mõte jääda tõbiseks ei tulnud enam kõne allagi. Ja kusjuures esmalt seostus see häbi, mitte murega. (Miks? Õpetaja põlglik hüüatus!) Raskeks läks siis, kui sündis Helis. Normaalne täiskasvanu ei võinud minusse süstitud veendumuse kohaselt endiselt haige olla, kuid mõtted arenesid mu peas omasoodu ning õige varsti jõudsin veendumusele, et ka normaalne laps EI TOHI haige olla. Eriti minu laps! Nüüd, nn. "tervenemise perioodil" saan väga hästi aru, et lapsed on ikka vahel haiged. Tunnistan, et ka kolmikute puhul on mul iga pisitõbegi oma psüühilise "kiiksu" tõttu, mis haigeolek kui keelatud seisund minus esile kutsub, ääretult raske taluda, kuid nüüd ma juba tunnistan probleemi ja see on esimene hea märk, mis annab julgust arvata, et need lapsed ei pea tõbised olles sama taluma, mida pidi Helis. Ma loobun siinkohal südantlõhestavatest kirjeldustest, mida ma kõike tegin, et mu laps terve püsiks. Ma loobun ka kirjeldustest, mida ma selleks tegemata jätsin! Noore emana olid mu valikud juhuslikud ja kaalutlemata, aga ometi ajendatud kõige paremast soovist- lapse heast tervisest. Kõige kurbnaljakam oli seejuures see, et kasvades hakkas Helis ajal, mil ta mõnda järjekordset viirushaigust põdes, läbi nägema ka MINU probleemi, mis alati kaljukindlalt tema haiguse kõrval seisis- ja mis, kui mitte paranemist ei raskendanud, siis sellele ka kuidagi kaasa ei aidanud! Nüüdseks on asi niikaugel, et Helis, juhul kui ta peaks end veidi kehvemini tundma, valmistab mind kõigepealt ette. Ta ootab, kuni mul kindlalt hea tuju on. Ta "kompab pinda". "Kuidagi väsimus on peal...". "Imelik tunne on...". Jälgib reaktsiooni. Kui ärritus tuleb kiiresti, lisab ruttu "palavikku küll ei ole". Kui ärritus viibib, julgeb paotada "viskan veidiks pikali". Siis mul üldjuhul küll reaktsioon juba tuleb. Käsi otsaesisele. Kui lõõmab, lähen raevu. "No midaaaa!!! Eiiiiii võiiii haiiiige olllllaaaaa! Eiiiiiii!!!", kisendab mu sisemus. Ette püüan küll manada hella ema parima põetajanäo, aga Helist ei peta enam ära! Midagi tuleb muuta, mõistsin hiljuti. Me oleme ju terved inimesed! Mis sest, et vahel viskab mõne viirusega palaviku üles! Mis sest, et tuleb nohu või köha. Milleks enda ja teiste närve rikkuda ja seda nii üle dramatiseerida? Lapsepõlvest külge jäänud kompleksidest peaks täiskasvanul olema võimalik vabaneda. KUI ta on psüühiliselt stabiilne. KUI ta on täiskasvanuks saanud. Kas mina olen?

Vihma tõenäosus väheneb...

See lause ei aita mitte kuidagi mitte millelegi kaasa! See on nagu tuhanded teised laused, mida päevast päeva oled kuulama sunnitud, kuid mille kuulamise asemel tahaksid hoopis aknale nõjatuda ja jälgida sügituule võimuses siia-sinna tuiskavaid värvilisi lehti...