Kord pinguldasin piire ennekõike
Kord vastuhakk mu südamesse puges
Kord oli armastus, mis ainsalt luges
Kord üllatusin iseennast nähes
Kord äratuntav olin ainult pisut
Kord liiga palju oli mind, kord vähe
Kord täis mu kõht, kord lausa hundiisu
Kord koore riisusin ja sulle andsin
Kord põhjakõrbend end sust eemal kandsin
Kord keegi paitas mind, kord keegi riivas
Kord püüdsin mõelda, kahjuks mitte peaga
Kord teele tõukas hirm, mis ankru hiivas
Kord õnnistet sain pühakirjareaga
Kord komistasin omakaevat’ auku
Kord nägin lasku, kuid ei kuulnud pauku
Kord oli piinlik, keegi et ei märka
Kord oli heameel, et mind nähti läbi
Kord uni tundus ainus märk, et ärkan
Kord lävel seisis väärikus, kord häbi
Kord nuttes seisin keset vihmaraju
Kord maalisin ma päikest läbi saju
Kord lootsin veel, sest loobumine luhtus
Kord karneval end ilmutas koraalis
Kord määrdund peeglist vaatas hingepuhtus
Kord vaikus muutus valsiks ballisaalis
Kord õnnestusin iseenda silmis
Kord hästi lõppes kõik, justnagu filmis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar