Kirik

Mu vanavanaema oli vaga ja usklik naine. Ta elas üheksakümne ühe aastaseks ning mäletan teda ikka palumas Taevaisa poole, et too teda ometi enese juurde võtaks.
Ma ei tea, kas seetõttu, kuid kiriku teema on mind alati paelunud. Kui olin seitsme- kaheksa aastane, suvitasime toonase sõbrannaga Kadrinas ning lehitsenud ühel päeval juba selleks ajaks lahkunud vanavanaema kirikuraamatuid, otsustasime üheskoos, et hakkame nüüd ka usklikeks.
Võtsimegi gooti kirjas lauluraamatu ühes ning läksime pühapäeval kirikusse. Teenistusest ei mäleta ma suurt midagi. Mäletan vaid seda, et kirikus olid mõned vanad naised, kes meid uudishimulikult piidlesid. Meie suurim probleem oli aga hoopis see, kust leida lauldavate koraalide numbreid. Meil ei olnud halli aimugi, et kiriku seintel rippuvail tahvleil olid need kenasti kirjas. Lappasime oma vana raamatu lehti (mis polnud niikuinii parasjagu kasutusel olev, vaid pärit ehk eelmise sajandi vahetusest) ning loomulikult ei klappinud ühedki sealsed sõnad orelilt kostva viisiga!
Usklikuks "saamisega" läks peale seda ebaõnnestumist veel kõvasti aega.
Ometi on toosama Kadrina kirik mulle mõnes mõttes siiani kirikutest kõige tähenduslikum. Ilmselgelt on see sügavalt seotud minu identiteedi ja juurtega, kandes endas igaviku ja ajatuse müstilist hõngu. Liiga lihtsustatud lähenemine oleks öelda, et kuna Kadrina kirikumõis oli mu esimene kodu, mõjutavad minu esmamälestused kõiki edasisi tundeid ja aistinguid. Ei, need tunded ja aistingud on tekkinud juba ammu enne mind, ületades sugupõlvi ning põimudes nähtamatute juurtena kõikide nende eiisade ja esiemadega, kes tänaseks puhkavad Kadrina kirikuaias.
Aga muidugi on mul selle paigaga ka isiklik suhe. Mu tudenginoortest vanemad, kel polnud veel Tallinnas eluaset, kolisid ajutiselt koos vastsündinust minuga ema vanemate juurde Kadrina kirikumõisa. See asus otse surnuaia kõrval ning kirikuni oli sealsest välisuksest vaid mõnikümmend meetrit. Mu mäletamist mööda oli ses majas rodu imetillukesi veevärgita kortereid. Meie korter asus vasakpoolse paraadna teisel korrusel ja kõik selle kolm akent avanesid vanaema aiamaa suunas, mis asus kirikumõisa taga, olles järsust nõlvakust alla minnes viimane enne võpsikut.
Mu vanaisa mängis Kadrina tuletõrje orkestris, millest omakorda moodustus punt vaskpillimehi, kes matustel mängimas käisid. Mul ei lähe eales meelest need arvukad korrad, mil vanaemaga aias viibisime ning ülalt kiriku poolt hakkasid esmalt kostma ühtlased, aeglased kellalöögid, seejärel aga kaigus üle nõlva kaeblik puhkpillimuusika. Vanaema sirutas selga ning nentis mõnigi kord umbes nii: "Näe, A. kantakse välja. Noorelt läks!" või "Nojah, see on nüüd see B, kes end surnuks jõi" või "Täna on suur matus, üks Neeruti kandi naine uppus ära, lapsed jäid maha..."
Minus tekitasid need lausejupid kahetisi tundeid- ühelt poolt õudust, teisalt põnevust. Tänaseks on toonased tunded asendunud üksikute mälupiltidega- valge kirikutorn paistmas põlispuude raagus latvade vahelt, vanaema kasvuhoonest järelejäänud üksikud vaiad, sisselangenud katusega kõrvalhoone, koltunud lehed- reaalsuses, paralleelpiltidena minevikust lokkav aed, taamal kaagutavad haned, maailma parim ronimispuu, minu inimesed, kõlama jäänud lausejupid, kirikukell...
Küllap kohtab tegelikkustki fantaasiates, mälestuste ja muinasjutu piirimail, igavikus ajatuses, kus minu valu ei ole vaid minu, ja minu rõõm ei kuulu vaid mulle, sest seda on maitstud juba ammu enne mind ja maitstakse ka pärast.
Aga see kirik on otsekui pidepunkt, vaatad mõisa, alevi või Viitna tee poolt, minevikust, olevikust või tulevikust, reaalsusest või kujutelmast. Ta valge torn paistab kõikjale.
Rahulik on olla.

Sõrmus

Vahel juhtub minuga eriskummalisi asju.
Õige varsti peale seda, kui mu vanaisa ära suri, kolisime majja, kus elame praegu. Ühel päeval tuli ta vaatama, kuidas meil läheb. Ei, ta ei tulnud sisse. Ta jalutas maja lääneküljel asuvat tänavat mööda ning meie akende juures lihtsalt seisatas. Nägin teda köögiaknast. Huvitav, et ma ei tundnud mingit hirmu. Vaatasin vaikides. Ta seisis ja vaatas mulle vastu. Pruun jope seljas, sonilätu peas- nagu ikka. Ei, see ei olnud lihtsalt sarnane mees. See oli kindlalt tema. Ühel hetkel mõtlesin, et vaatan, kas ta paistab ka teisest aknast. Liikusin trepihalli suure akna juurde, mis avaneb samale poole. Ja nagu arvata võite, oli ta kadunud...

Kevadel kaotasin sõrmuse, mille mu vanaema mulle 9.klassi lõpetamise puhul kinkis. See oli kuldsõrmus, mida kaunistamas imetilluke lilleke. Mul oli sellest sõrmusest tohutult kahju.
Eile mõtlesin taas sõrmuse peale. Helistasin igaks juhuks isegi nahaarsti kabinetti, kus me aprillis Lisanni nahapõletikuga seoses olime käinud ja kus arst käskis kõik mu sõrmused eemaldada, kuna nende alla pidavat kogunema massiliselt baktereid. Mine tea, äkki jätsin sinna? Aga ei midagi...
Köögi pikal aknalaual on mul viis aastat seisnud vanaema pilt. Tema lahkumisest saati. Seal nõnda koristades tundsin järsku, et pildi aeg sellel kohal on ümber saanud. Mõtlesin, et tõstan selle hoopis kabinetti. Mõeldud-tehtud. 
Teate, olen pidevalt sellelt aknalaualt tolmu pühkinud, tõstes asju ära ja tagasi. Seetõttu ei saa järgnev olla lihtsalt mingi pime juhus. Asi oli nimelt selline, et kui ma aknalaua juurde tagasi pöördusin, lebas sellel... toosama sõrmus.

Sügisene

 Kui tollel päikeselisel pealelõunal rabaveerele jõudsime, oli vaher pool tukka punaseks, pool kollaseks värvinud, mets mühistas tuulehäälselt naerda ning õhus hõljus kõdu magushaput aroomi. Sügise sünnipäev oli parasjagu täies hoos. Pressisime end vaevu peente piduliste vahelt õigele rajale.
Taamal siugles pisut lombakas laudtee kutsuvalt jändrike mändide vahele, kus põhjatud rabajärved oma peegelsiledas tardumuses neisse kummardujate silmadest hingepõhjagi ära näitavad. Vaid jõhvikate punavad põsed ja päikese pisut kahvatum pärlendus hommikustes kastepiiskades, vaid mingi eriskummaline väärikas ajatajutus, mida inimlaps esmalt sookailu intensiivse lõhnabuketi kaasnähuks võib arvata, kuid mis ka kõigele muule elavale üle näib kanduvat, vaid see vähene reedab kaduvuse jaheda hinguse peatset lähenemist.
Novembrikuu esimestel päevadel tõmmatakse lihtsalt ja tasahilju õrn lumetekk kõige siinse, otsekui magava lapse üle ning kuni kevadeni jätkub tardumus valges unekuues.
Eks elu olegi kui unenägu. Möödanik moodustab üksikuid kokkusulavaid värvilaike mälestuste kangas. Kanäe, see kõver tamm all kirikumõisas, mille rohekashallikat sammalt oli hää küüntega katkuda. Vanaema ja taat istumas kõrvuti majaesisel pingil. Ja mina ülal mäel mõtlemas, et ühel hetkel neid enam ei ole.
Enam ei ole...
Ei ole ei maja, tamme ega inimesi. Seda kohtagi ei tunne enam ära. Vaid mälestuste muster jääb. Sügiskirju. Õunalõhnaline. Üksikute vihmapiiskade ja sookurgede kaugelt kaiguvate kruugetega.
Mina olen endiselt olemas. Seal rabaveerel kohtan end taas. Esmalt piidlen silmanurgast. Siis astun vargsi lähemale. Tõmban juuksesalgud silmadelt. Asetan käe tasakesi lõua alla ja tõstan langetatud pea. Vaatan otse silma. Näen end läbi mitmete inimpõlvede. Läbi sündide ja surmade. Läbi valu ja hirmu. Läbi üleelatud häbitunnete. Läbi teeskluse. Läbi arguse. Läbi haigetsaamise.
Klirrrr! Viimane kiht mu kaitsekilbis puruneb omaenese pilgu ees tuhandeks killuks. "Kas ma olen piisvalt hea? Kas ma olen piisavalt hea? Kas ma olen piisavalt... hea... hea..."
Hea... hea... kruu... kruu... Sookured.

Lapsed mõõdavad puuroikaga lauka sügavust.
Vajub, vajub...
Oh, mis kell juba on! Hakkame nüüd minema!
Kuhu see aeg küll lendab?

Aeg süüdata küünal

Käin surnuaial üliharva.
See ei tähenda, et ma lahkunuile ei mõtleks.
Mul on nendega lihtsalt väga konkreetne "suhe"- nad ise ütlevad, mil on jälle aeg küünal süüdata.
Nad ilmuvad unes.
Kõik nemad, kes mulle elus olulised olnud.
Ja kui ära käin, ei tule nad enam kaua aega.
Eile käisime Kadrinas vanaema korteri ostusoovijatega kohtumas. Tagasisõiduga läks kiireks, sestap surnuaiale ei jõudnud. Kuna järgmisel nädalal pean niikuinii uuesti minema, ei muretsenud liialt.
Aga öösel ta ilmus. Lihtsalt oli jälle olemas. Nagu vanasti. Ma ei mäleta, kas vestlesime. Või lihtsalt vaikisime. Kes veel oli. Kus. Ja miks.
See ei oma tähtsust.
Tähtis on ära käia. Vaid üks küünal!
Siis jätkame jälle. Kumbki omas ilmas.

Hingedepäev

Ma tunnen temast puudust.
Ikka veel.
Sama teravalt.
Sellest on nüüd üle aasta.
Küünlaleek aknal võbeleb, otsekui oleksid nähtamatud huuled sinnasuunas väikese pahvaku hingeõhku lennutanud. Aga ei, vaid tõmbetuul....
Akna taga sirutavad puud oma paljaid oksi nagu kangeid konte tuhandesse suunda laiali, võbistades neid kergelt, otsekui sooviksid mulle tonti etendada. Aga mina olen julge. Hunt.
Esimest korda peale ta surma tema koju sisenedes oli seal mingi kummaline heli. Täpselt elutoa ja magamistoa vahel. Tühjendasin parasjagu kappe, kui see algas. Täiesti ebamaine. Kõrge. Veidi nagu vidistav. Ma olin kindel, et see on tema. Lugesin mõttes ühe palve ja tundsin, et ei karda sugugi. Vastupidi! Sisenemine tundmatusse maailma, kus olemise ja olematuse piirid võivad kergesti ähmastuda, tõstis küll püsti kõik mu ihukarvad, kuid põksuv süda rinnus tundis äravalituks olemisest siirast rõõmu- ja mis seal salata, pisut ehk uhkustki! Mõelda vaid, ta võttis minuga ühendust...
Katkine suitsuandur, lõpetas isa lakooniliselt mu eufoorilis-neurootilise teadjanaise karjääri.
Leek värahtab jälle. Elus tuli.
Vaade leeki, iseendasse ja igavikku.
Tasakesi sekundeid loendav seinakell.
Mingi ähmane tundmus lapsepõlvest.
Nägin teda alguses väga palju unes. Ta lihtsalt oli, vahel ehk vestlesimegi, kuid ärgates ma üksikasju ei mäletanud. Nüüd on need unenäod lakanud. Eks oligi aeg. Ärkveloleku ja unenäomaailm kuuluvad siiski siia ilma...
Mälestusedki kuuluvad siia.
Üksikud tuttavatoonilised lausekatked. Soe silmavaade. Kallistus ja käeviibe aknalt.
Küünlaleek.
Minevik.
Olevik.
Tulevik.
Valgus pimeduses.
Siin- ja sealpoolsuse lävepakk...

Jumalaga jätmise kõne

"Minu vanaema on kõige pragajam", ütles Karlsson väikevennale.
See lause Karlssoni raamatust meenub mulle alati, kui mõtlen tagasi oma lapsepõlve aegadele ja tuletan vanaema meelde.

Teda, kes punase jalgrattaga "ajast" (aiast siis tema keeles) tuli, tomatid, millesarnaseid pole ma ealeski mitte kusagil kohanud, kotis, astus rühkival sammul uksest sisse, alati täis tegutsemisindu ja töötahet.

"Pragaja" pole öeldud sellepärast, et ta oleks olnud kuri. Vastupidi- armastavamat vanaema pole olemaski! Ta oli lihtsalt niivõrd väge täis. Ta ei olnud hoopiski mõni ninnunännu vanaema, kes tasakesi lapse pead silitab ja katkeval häälel muinasjuttu vestab. Ei! Tema elu ja elu temaga läks täiskäigul. Must värv oli süsimust ja valge oli lumivalge.

Vanaemal oli kõva kõlav hääl. Väga ilus lauluhääl! Ja eks ta siis sellega pragas ka. Mäletan selgelt, kui istusime Mardiga põõsas ja kuulasime ülaltkostvat vanaema pragamist. Ju me mõne lollusega hakkama olime saanud! Ja sellest polnud üldse lugu, et meid enam toaski ei olnud. Riid tuli ära riielda ja peale seda oli see unustatud. Must värv muutus hetkega taas lumivalgeks ja me olime jälle kõige-kõige kallimad. Neid valjuhäälseid "kõige-kõigesid" teavad ilmselt teisedki- vanaemale helistades kostusid need kõrvalseisjalegi ära- ja neid juba jagus. Helisele ütles ta vahel kümme korda järjest "minu kõige-kõige-kõige jne. kallim!"

Mina kuulsin seda viimati teisipäeval (14.09)- siis juba mitte enam nii kõlaval häälel, kuid ometi kogu südamest. "Kuidas need lapsed küll nii kallid on", imestas ta ohates. "Aga vanaema on ju ka kallis", vastasin mina. "Vanaemad on jah ka alati kallid", oli ka tema nõus.

Kui kallis vanaema tegelikult oli, tunnen teravalt nüüd, mil teda enam ei ole- see on tunne, mis valusalt südant pitsitab, kui ikka ja jälle meenub, et nüüd peab läbi ajama ilma temata.

3250347- tuhandeid kordi olen ma seda numbrit valinud ja kuulnud armsat häält vastamas. Tere vanaema! Olin ju kaugel ning viimastel aastatel ei saanud väikeste laste tõttu peaaegu üldse külas käia- nii arutasime just telefoni teel kõikvõimalikke ilmaasju poliitikast moeni, muusikast spordini. ta oli kõigega kursis, see oli uskumatu! Elu huvitas teda!
Praegugi tahaksin ma valida sellesama numbri ja küsida mitut asja, mis veel küsimata jäi. Ratsuritähe kohta seletas ta eelmisel aastal põhjalikult- aga kas ma siis meelde jätsin! Arvasin ju, et küsin sel aastal uuesti.

Paljutki oleks olnud vanaemalt õppida. Milliseid meistriteoseid ta kudus! Soojad toppidega kindad, mille pealt külmal talvel peale kelgutamist lumekäntsakaid sai näksitud. Imeliste mustrite ja veel keerukamate palmikutega kampsunid, mis olid seljas kui kunstiteosed. moekad mütsid, kaunid sallid, soojad triibulised sokid- kõik see meenutab mulle vanaema.
Kui hästi ja millise armastusega ta süüa tegi! Meie peod lõppesid eranditult sellega, et olime end heast-paremast pooloimetuks vitsutanud, tema aga küsis imestunult:"Kas te ei söögi midagi?" Olin vahel lausa pahane, et ta mulle karpidega toitu kaasa pani- nüüd saan aru küll- see oli tema viis oma armastust näidata.
Kui hea käsi oli tal aianduses! Tomateid, neid unustamatuid, ma juba mainisin. Tema käe all kasvas kõik. See lokkav aed all kirikumõisas jääb alatiseks meelde.
Ka vanaema säravpuhas kodu jääb meelde. Tema lõhn, kõik kapinurgad, mis lapsepõlve jooksul läbi sobratud, lilled, mis teda nüüd taga nutavad. "Mina ju räägin lilledega", ütles ta, kui imestasin, kuidas tal kõik nii hästi kasvab.

See kõik on nüüd minevik. Alles on mälestused. Needki tuhmuvad ajapikku. Ometi olen ma kindel, et vanaema ei unune iial. Ka oma väikestele, kes teda mäletada ei saa, jutustan ma sellest kuldsest inimesest palju lustakaid lugusid.

"Taevas paistab päike", ütlesin ma talle.
"Olen lõoke väike", vastas tema. See oli viimane, mida omavahel rääkisime.
Neljapäevalgi, kui sättisin end taas haiglasse, paistis päike. Siis aga helistas ema ja ütles, et hetk tagasi vanaema lahkus. Läksime sinna. Seal ta lamas, punane pihlakakobar rinnal, nägu õndsalt naerul. Laulsime talle seda laulu "Taevas paistab päike". Ma arvan, et see meeldis talle.

Tänu Sulle, kallis vanaema, et Sa nii kaua meiega olid! Surm ei ole katastroof, kirjutas Helis oma blogis. Tal on tuline õigus! Surm oli Su pääsetee igavesse ellu, kus ei ole enam seda vaeva, mida pidid siin viimaste kuude jooksul taluma. Me peame olema rõõmsad, et nüüd oled Sina seal, kuhu me kõik ükskord jõuame, juba ootamas- ilma vaevade ja valuta, rõõmsate silmade ja soojade pehmete kätega- nagu vanasti!
Puhka rahus, mu kõige, kõige, kõige, kõige, kõige ... kallim vanaema!

Vanaema juuksed...

...olid nii pehmed, kui täna ta pead silitasin. Ta istus sellesama maja esikus, kus oli lapsena üles kasvanud ja nüüd suve veedab, sest üksi enam hakkama ei saa. Pehmed hallid juuksed...
Vahel mulle tundub, et ema on liiga karm temaga. Tõreleb. Läheb närvi. Samas saan ka temast aru. Ei ole lihtne vanainimest hooldada. See on ikka väga raske- nii füüsiliselt kui vaimselt. Nii et tegelikult on ema väga tubli, et selle enda peale võttis- keegi teine meie suguvõsast ei oleks praegu selleks võimeline. Ja ta annab kindlasti oma parima- nii nagu tema oskab ja suudab. Müts maha!
Ometi on mul tunne, et vanaema on praegu nagu mõni ese, mida ühest kohast teise tõstetakse. See ei ole sugugi viide kellegi valestitegutsemisele või tegematajätmisele, on lihtsalt kurb. Ta istub, kuid vestlusest osa ei võta- sest nagunii ei saa aru ja kellelgi pole ju aega ega viitsimist midagi üle seletada. Söök tõstetakse taldrikule, ole hea ja söö. Riided antakse selga, palun, kanna. Kui tahad, mine maga, kui tahad istu niisama. Ta tundub olevat loobunud.
Aga mulle tundub, et temas on siiski veel sisemist potentsiaali. Ma arvan, et see "teine maailm", kus ta aeg-ajalt ära käib, on vajalik selleks, et oma kujutlusteski elamist mängida. See "teine maailm" on ju tegelikult rikas, fantaasiaküllane ja hea. Seal on ka temal oma roll.
Tunnen praegu teravalt, kui õudne on lause "ei ole aega". Need kolm sõna hõlmavad hirmuäratavat tegelikkust, kus igaüks meist jookseb kuhugi, ajab mingit seletamatut "oma asja". Kui kokku saadakse, on kõigil tarvis ühe hingetõmbega ära rääkida kogu "asjaajamise senine kulg", kusjuures ega kedagi ju huvita teise asjad, peaasi, et omad lagedale saab lobisetud! Nii hüpatakse kiiresti ühest teemast teise, vürtsitatakse igat neist mõne sealsamas pähekaranud kommentaariga ja niiviisi kapates veedetaksegi kogu koosolemise aeg (ning ilmselt kogu elu). Kel enam jaksu ei ole pöörase tempoga kaasa joosta, arvatakse "ringist välja". Jäetakse üksi.
"Kui näed, et jäetud sa üksinda
siis näed, et elu ei naljata
kuid nalja nõuab siit igamees
ma parem siis istun kolde ees"
J. Liiv

Ma ei oska ka ise seda olukorda muuta. Tahtsin väga vanaemalt küsida, kus siis ikkagi oli see kool, kuhu nad iga päev 5 kilomeetrit kõndisid. Tahtsin küsida veel nii paljut, mida seni küsinud ei ole- varem küsis vanaema ju alati MINU elu kohta- ja kus ma siis armastasin talle lobiseda, tema kuulas ju alati! Ta tõepoolest kuulas alati- kiirustamata, huviga! Nüüd oleksin mina tahtnud kuulata...
Aga lapsed on väikesed ja ei anna asu. Nii ma siis sättisingi end jälle kord teele ja ainus, mida teha jõudsin, oli silitada vanaema pead. "Küll me varsti kohtume jälle", ütles ta. Küll me kohtume, kallis vanaema- ja küll ma siis küsin... Seni las jääda mu kätesse Su juuste pehmus, et sellega oma laste päid silitada...

Vanaemast

Minu vanaema oli siis, kui ta veel noorem oli täpselt selline nagu Karlssonil! Kõige pragajam. Tal oli niivõrd vali hääl, et kui ta pragama hakkas, kostis see üle kogu maja. Me olime selleks ajaks juba ammu toast pagenud, aga ka välja kostis see hiiglama hästi- lausa sõna-sõnalt! Mis iiinimesed te küll olete, oli ta lemmikfraas. Aga sama kiiresti kui ta pragama hakkas, läks ta tusatuju ka üle ja me olime jälle maailma kõige-kõige-kõige kallimad lapselapsed- mida ta kuulutas sama valjuhäälselt. Vanaemal oli tohutult ilus ja vali lauluhääl. Ta laulis meile nii omaloomingut kui eesti ja maailma koorimuusika kullafondi kuuluvat. Ikka sama valjuhäälselt, nii et tingimata kostis õue- lausa sõna-sõnalt! Minu vanaemal oli kaks põhihobi, need olid poliitika ja mood. Viimases oli ta lausa spetsialist. Kuna ta oli väga põikpäine, siis mille ta pähe oli võtnud, selles jäi ta edaspidi kõigutamatuks. Nii oli ta pähe võtnud ka selle, et minul pole eriti moesoont ja tema ülesandeks on mind selles vallas pidevalt harida. Tihti juhtus nii, et kui mõne uue riidehilbuga tema silme alla läksin, vaatas ta mind hindavalt pealaest jalatallani ning lausus siis virila naeratuse saatel: aga see värv ei ole ju üldse moes- või- oh, kui ebamoodne lõige sel jakil on, kust sa sellise ostsid- või lihtsalt- koleee. Teismelisena ajas see mind tohutult närvi. Olin vahel lausa solvunud ja karjusin ta peale. Aga ega see teda ei kõigutanud! Talle jäi ikka tema arvamus. Vahel võis vaid kaastundlikult lisada: mis sa sellepärast karjud, see jakk lihtsalt on kole ja kõik. No mis sa teed! Kusjuures minu õde ta näiteks kunagi ei kritiseerinud. Oleks tema seljas olnud ütleme seesama kole jakk, oleks ta vast öelnud, et see on päris kena. Kahjuks või õnneks me ei kanna õega samas stiilis riideid. Kui ma juba abielus olin, läks asi märksa paremaks. Vanaema nimelt avastas, et mu mehel V-l on jube hea maitse. Nüüd küsis ta alati mu uue riideeseme kohta, kas ostsin selle V-ga koos. Muidugi õppisin ma üsna ruttu selgeks hädavale: jaa, me ostsime koos. No näe, kostis vanaema rahulolevalt, V-l on ikka hea maitse, küsi alati tema käest! Edaspidi ma siis küsisingi- alati! :) Kui telekast tuli poliitika saade, pidi olema hiirvaikus. Telekas käis muidugi hiigla-kõvasti, nii et õuegi kostis kõik sõna-sõnalt- aga katsus keegi midagi piiksatada, kohe oli kõttttt!!! Juhtusin ma kogemata poliitikasaate ajal helistama, küsis ta alati imestunult, kas ma saadet ei vaatagi!? Ega ma niisama lihtsalt ei pääsenud, hiljem jutustas ta mulle selle ümber- sõna-sõnalt, pidin olema viisakas ja kannatlik. Kui ta juba vanemaks jäi, laskus ta madalamale ja luges isegi Kroonikat (tema, kes ta kunagi "külamuttide plära ei suutnud kuulata" ja lolle seebikaid ei vahtinud). Siis jutustas ta mulle ka kuulsuste elu telefonis ümber- kusjuures oma arusaamise kohaselt, ta sai vahest natuke teistmoodi aru, kui ajakirjas seisis. Nii olid mõnedki paarid lahus ja mõned kummalised jällegi üksteist leidnud! Ma pidin nõustuma, sest vastu vaidlemist vanaema ei sallinud. Selline koloriitne kuju oli minu vanaema... Aga miks ma minevikus räägin, ta ju elab! Jah... paraku on aga aeg teinud oma töö ja neist veidrustest ei ole enam midagi alles. On lisandunud uued, mitte-vanaemalikud, vanadusest, jõuetusest ja abitusest tulenevad ning vana on vajunud mälestustesse. Kuidas ma igatsen taga endist vanaema, kes alati ootas laud lookas- hea söök oli ka ta elu mõte- ja kui olime end oimetuks vitsutanud, küsis imestades: kas te midagi ei söögi!? Igatsen vanaema, kellele esinedes sain kõige südamlikuma aplausi, milletaolist pole saanud ühelgi päris kontserdil. Igatsen vanaema, kes küsis põhjalikult kõigi mu sõprade kohta ja viitsis minu heietusi kuulata. Igatsen vanaema, kes andis mulle kõige ilusamad maasikad, kõige küpsemad tomatid ja kõige kaunimad õunad. Kes kudus mulle kõige soojemad kampsunid ja toppidega kindad... Kes kuulutas valju häälega kui kallis ma talle olen... Eks siis nüüd ole minu kord kuulutada: vanaema Sa oled hea ja kallis! Oled alati olnud ja oled ka nüüd, väga vanana. Südamesse jääb ju kõik kõigest hoolimata alles...