Vabakava

 Kisa muutus väljakannatamatuks. Lapsed, need kaunid elu õiekesed, mängisid altari ees kulli. Ennastunustavalt. Kui laps mängib ennastunustavalt kulli, siis unustab ta kõik ümbritseva. Mängurõõm paiskub iseenesest lapsest välja- kilgete, jooksumüdina, tagaajamise, kättesaamise, tõukamiste, põnevushüüatuste ja üldiste naerupahvakute kaudu. Kiriku akustika võimendab laste loomingulised hüüded kõrvulukustava lärmini. 

Tunnen end kurja tädina. Õnneks on minusugune kooripealsel kinni. Urisen vaikselt lõua alla koledaid mõtteid viisaka lastetoa vajalikkusest, tige pilk ainiti monitoril. Olen siin juba kakskümmend minutit sedaviisi istunud, tohtimata liikuda. Kiskjalikus poosis, nagu urin ehk lubas ette kujutada, oleks ju asjal välist jumetki! Aga ei, mu asend on märksa proosalisem. Kui tigedast sisust ei teaks, näeksin välja nagu organist. 

Need seal all ei kavatsegi oma jõnglasi vaigistada. Kui ma oleksin laps, siis mina ka ei vaikiks. Asi on nimelt üle mõistuse palju üle aja läinud! Nüüd kukkus üks kõhuli ja pistis röökima, see oli igati ootuspärane, ülemeelik mäng lõpeb alati ühtviisi- ja pruuditoas, oh imet, ärkas kah keegi ellu. Unustasin vist öelda, et just pruuditoa uks oligi see, mida monitorist ainiti passisin. 

Mulle selline ebamäärane aja surnukslöömine ei istu, ja kellele see meeldikski, kui su elu minut minuti haaval mõttetusse jookseks. Need seal all muidugi mu jõllitusminuteid mõttetuks arvestada ei suvatsenud. Ärkasid korraks ellu, tuuseldasid uksest sisse-välja, tegid ebamääraseid liigutusi, seisatasid ukselävel, võtsid külalisi vastu, saatsid mõne minema. Aga üritus ei alanud ega alanud. 

Kuna ma praegu neid ridu kirjutan, võite aimata, et lõpuks see siiski algas. Lapsed olid küllap juba kirikupinkide vahekäikudesse magama jäänud, üleväsinud laps uinub kus iganes. (Mäletan üht seika oma elustki- mu kolleeg oli mulle magistritöö kirjutamisel abiks, me kumbki ei pannud tema paariaastase lapse unerütmi tähele ja too jäi lõpuks magama otse me silme all, elutoa klaasist laual.) 

Oh seda elu! Enamus sammuvad altari ette kirikuõpetaja järel. Mõned kasutavad teisi taktikaid. Tänased sooritasid aga vabakava- esimese minu mängimiste ajaloos. Nimelt tekkis mul sellal, kui mängisin kolm korda järjest kokkulepitud pala, Wagneri pulmamarssi alapealkirjaga Here comes the bride- olgu siia vahele öeldud, et tavaliselt jõutakse püha altariesise ette ühe mängukorraga- kolm küsimust. Muide, veel üks vahemärkus- mängu ajal pähekargavad küsimused on ebaotstarbekad, sest võivad endast kujutada suurt ohtu komistamiseks, koperdamiseks ja teiste tähtsa päeva muul viisil ärarikkumiseks, samas neid väga vältida ei anna. Aga see selleks.

Esimene küsimus oli- kus on peigmees? Teine küsimus- kuhu kadus kirikuõpetaja? Kolmas- mis juhtus pruudiga? Sellele kolmandale ma vastust ei saanudki.

Tseremoonia oli täis õndsust ja rõõmu. Hästi kergendav oli kuulda, kui palju on maailmas armastust. Minu kiskjalik loomus ülal oreli juures püüdis selles armastuse hulgas pisukese umbusuga kaasa lainetada. Üritasin end üles kütta, transsi viia, unustada kõik halb ja keskenduda heale. Tunnetada kõikehõlmavat ühtekuuluvust. Mõelda põõsakesele väljal ja lumetutikesele korstnakese otsas. Vaid silmad reetsid mu mujalviibimist, piiludes aeg-ajalt kella. Kõht oli jube tühi ja kolmikutel hakkas kool läbi saama... 

Üritus lõppes sama kaua, kui algaski. Kõik oli ebaselge ja inimliikumiste trajektoor kulges kiriku kuninglike võlvide all siksakis kõikvõimalikke ilmakaari mööda. Kuidas nad väljusid, ei tea. Mendelssohni Pulmamarss läbis lugematul arvul korduskatseid. Tulemus oli unikaalne- lõpus tuututas vaid üks kinnijäänud vile hädist mayday signaali.

Kuni kustus temagi...

    

Kas…

 Kas kõlvatult või armastusest kantult

Kas lennusulgedes või murtud tiivul

Kas emmates või hoopis äraantult

Kas igavesti või vaid uduviivul

Kas olematuses või päris elus

Kas nõrkuses või tugevuse väega

Kas inimeses või vaid mängulelus

Kas südamega või ehk pelgalt käega

Kas põgusalt ja rohtukasvand rajal

Kas nähtamatult, nimetult ja näotult

Kas olevikus, kuigi valel ajal

Kas kukelauluta ja kellakäotult

Kas hapruses ja purunemisohus

Kas olemise määramatus valus…

Kas andestus või hoopis viimne kohus

Kas südames või kehas- või vaid jalus…

Kas naerdes, silmist sädemeid ehk saates

Ning tõustes vastu iseenda pikkust

Kas peegelpildis või ehk otsevaates

Ning tundes armastuse tõelist rikkust

Jah, kas…

Kes seda vastust julgeb kanda

Kas kõlvatu või armastusest kantud

Kas võtta vaid või vastupidi- anda

Kuid mida siis

Kõik juba ammu antud…

Pühamu

Ole mu pühamu.

Luba oma silmist märgata 

hinge ja universumit,

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes

tunneksin meeldivat jahedust,

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel…

Süda olgu sul Piibli asupaik

Tee, et avaksin selle

alati

armastuse käsu kohalt.

Tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud

naiselikkus ja ilu.

Maarja lapsega külglöövi maalil.

Väärikas alandlikkus

põimumuna

armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad 

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu

otsekui kirikuhoone.

Seisku nad alustaladena

vastandlike jõudude,

mees- ja naisenergia,

positiivse ja negatiivse,

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal…

Armastus

 Ma seisan jälle sel kivil. Taas puhub tuul mulle otse näkku, taas kinnitab ta hooletu tuhinaga mu niisketele juustele laineharjadelt lahtipääsenud, hallide pilvede poole üles püüdleva soolavihmase uduloori. 

Niisiis, olen kui üksik looritatud pruut ulgumere kaldal, suurel, lamedal kivil. Tunnetan tuule jõulist hingust, mere mehelikku energiat. Mina, naine.

Kivil seismine ei ole tihti mu tegelikkus. Tavaliselt pole mul selleks päriselus mahtigi. 

Hoopis sagedamini on see visualiseeritud, tunnetamaks kõigutamatut keset, rahupunkti, südame häält. Seda tunnet ei tabaks ma iial ei metsas ega põllul, ei rabas ega jõgede-järvede kallastel. Ainult siin, kus vaateväljal silmapiir ning soolased pritsmed põskedel. Kas päriselt või sisekaemusena. 

Iga kord pisut teisiti. 

Suvi oli ülisoe. Soojuses ja valguses tõuseb tahes tahtmata silme ette kamaluga ilu ja headust. Ka need muinasjutud, mis ei kipu väga õnnelikult lõppema, võivad end suvesoojuses nagu mõnulev uss kiviaiale kerra tõmmata- mine siis tea, kus on algus, kus ots! Nii võivad seguneda kirg ja ilu ning äng ja valu, mille lõõskav päike omakorda uimastavaks praeb. 

Jahe meretuul toob kõik taas ilmsiks. 

Vaatan oma peegelpilti kesk sädelevate põhjakivide, millest sööstavad rütmilises rahutuses üle kõiksust ja keset hägustavad raugenud jõuga laineharjakesed. 

Armastus…

See sõna kätkeb mu jaoks hoopis enam, kui käsikäes loojangusse jalutamine, harmooniline kooselu, kus teineteist mõistetakse poolelt sõnalt, sulnid pilgud ja pikad õhtud põsk põse vastas. Minu armastuses peitub paraku ka paine, valu, igatsus, lootus ning lõpuks… pettumus. 

Juba armumine ise on paras paanikaseisund, “roomaja aju” ülim valvelolek paeluva paarilise käitumise suhtes, tohutu vaimne ja füüsiline pinge kogu elundkonnale, hormoonide möll ning samas katse säilitada mingigi adekvaatsus. See kõik- unetus võitlemas meeletu väsimusega, tohutu töövõime paralleelselt täieliku läbikukkumisohuga, eufooria vaheldumas paanikaga- peab olema salastatud. Olles ometi nii inimlik…

Pisut looritatud pilk kõrvaldab kõik armastatu ihulised ja hingelised puudused, ravib pahed ja surub sügava suudluse mineviku varjudele. Sel korral, minuga, on ju kõik teisiti.

Ah, kuidas ma seda armastustunnet armastan! Naiivset lootust, ülimat usaldust, enese vabatahtlikku äraandmist, andumist. Kuidas saaksin ma sellest loobuda- isegi, kui peaksin igal korral pettuma? Mu elu oleks kordades vaesem, kui poleks mälestust kurku pekslevast südamest, üle keha värinaid tekitavast silmsidemest, ühekssulades kallistustest, põhjatutest suudlustest või ebamaisest ühtest. 

Jah, ka siis, kui viimaks võtab maad ilmsikstulek, et on midagi veel, ja see midagi võib rikkuda kogu ilu, vaat et elugi, ja siin ei aita enam valvelolek ja kõikide oma võlude väljakäimine, lihtsalt see miski tuleb ja lõhub kõik maatasa, jah, isegi siis, pisarais ja meeleheitel, igatsen seda tunnet üha uuesti. Äkki järgmisel korral…

Ma ei tea. Tean vaid seda, et see, mis minuga on toimunud, on olnud armastus. Tõeline. 

Tuul tirib mind looripidi kivilt. Sa oled mine oma, näib ta ütlevat. Täna panen ma visalt vastu. Ma ei anna end üksinduse meelevalda! Siin kivilatakal on vaid mu mõtted ja olemus, mu kese ja kest. Aga see tunne, see meeletu-meeletu tunne, see kuulub mujale. See kuulub kindlasti kuhugi, kuhu, seda teab vaid ehk… ehk tuul? 

Kõikuma löönud usk

Sel ööl ma mõistsin, et

mu usk on löönud kõikuma,

mu elu hinge lõikuma

on hakand. Puhast vett

jõin kosutuseks, kuid

ei kustutanud janu see.

Kus kaotasin ma eluvee?

Ränd kõrbes kestis kuid…

Ei palvetada saand

ühtäkki enam, lugeda

ma pühakirja. Pugeda

sain peitu. Piibli kaant

ei kergitanud ma.

Kust leida võisin lohutust

maailmas, kus vaid kohustus

ja lõputu moraal?

Ent ikka olen hea!

Sest armastusest kantult vaid

mu tõotused kõik antud said.

Las kahetseb, kes peab!

Märgilisus

Mul pole mingit mineviku määra,

mis tänasesse tõstaks taevalikkust,

vaid käega viipan head ja taunin väära,

nii püüan teed, mis õige. Päeva pikkust, 

mis koidukumast algab, ööga lõpeb

küll mõtted ei saa märgiliseks muuta.

Vaid pilk ja sõnad, puudutus ja ohked

need võivad luua, suunata ja suuta.

Muu märgiline voolab kohvitassi,

ja kauni kleidina end lubab kanda.

Ei olemise kergus küsi passi,

kui elule vaid tagasi on anda,

mis laenatud. Mis loeb ja kestab, 

ei päiksena saa pimestada silma!

Ma oma valge kübara alt sestap

nii avasilmi kaeda suudan ilma,

mis rikub vahel riivamisi rahu.

Siin risti märgi ärtu mastiks muuta

kord võtan, kord ka muud, mis pihku mahub.

Kes otsib, sel ka leida tasub suuta...

Kas pole nii, et kogu õnn on õuel, 

kus elu tiksub armastuse väega?

Kus püüad päeva, õnnepärlid põues

ja imet maalid võbeleva käega...

Mul pole mingit mineviku määra,

mis tänasesse tõstaks taevalikkust,

vaid käega viipan head ja taunin väära,

nii püüan teed, mis õige. Inimlikkust.

Liiga külm

 Maapind otsekui tuksleks soojuseihaluses. Hallikas-kollakad päikeselaigud, mis vaevaliselt läbi porikarva pilvede koltunud rohutuustidele väge andma maanduvad, värelevad nende kukaldel ootusärevalt. Olemegi kohal, kas kuulutame üheskoos  kevadet? Ja teie, kus ometi olete, te noored, erkrohelised võrsed?

 Aga ei- veel ei tule kahvatutest päikeselaikudest raasugi sooja, see kõik on vaid ettevalmistus, eelmäng. Mannetu kujutelm. Lohutamatult nutma pursates paiskub õlgkollaste kõrte püstjas parv uuesti kummuli, tuul lükkab paksemad pilvekardinad hooletult rapsides niigi viletsalt kumava päikeseketta ette ja see, mis mõneks sekundiks lubati kevadet kuulutama, kaob hetkega. Vähe sellest- needsamad pilvevatid sülgavad veel lumehelbeidki takkajärgi. Lompidele moodustuvad tuhanded mõtlikud sõõrid. Oleks siis vihm...

Liiga külm, ütlen ma teile. Liiga külm! Vaatan ootusärevalt ringi. Keegi ei ühine, ei vasta. Vaid tuul, see igipõline tujukas kambajõmm, tõukleb ja tuuseldab, mõistmata vahelgi vaikida. Kusagil siinsamas raksatab suurem puuoks. Madal-krobeline heli mõjub ehmatavalt otsekui ahelsuitsetaja mahlane köhatus. Märja puu pehkinud lõhn jõuab tuultkaudu sõõrmetesse. Peenemad oksad klõbisevad piisku pillutades niisama kaasa. Nagu kastanjetid.

Mu kinnastatud käed tõmbuvad üha külmemaks. Niiskus tungib kontidesse. Hallil pilvetaustal lendab kolmnurk musti kogusid. Haned. Kaagatused kaiguvad kuidagi valulikult. Küllap on neilgi külm. Vähemalt sama talumatu, kui mul. Lohutav! 

Liigutan tasakesi käsi. Randmed on nõtked ja liuglevad üles-alla nagu baleriinil. Küünarnukid tõusevad tasapisi järele. Peagi haaran liigutustesse õlavarredki. Lennusulgede tekkimist õieti ei märkagi. Tugevad tiivad kannavad mind ühtäkki laotuse suunal. Rünkmustad pilved moodustavad mu ees ähvardava müüri. Sisenen neisse joovastava hüüdega, mille kõrguses lehviv tuuleiil hetkega endasse püüab. Edasi libiseme juba üheskoos- tuul ja mina, nagu ikka sellistel puhkudel. Läbime ränkrasked sajupilved mängleva kergusega, magustoiduna raiume end läbi paksude valgete vatitoppide. Hõredad kiudpilved ülal taevase ilu lävepakul on vaid hooletuks ampsamiseks. Kirsid tordil.

Ja ongi päike. Täies hiilguses. Säravkollane, soe! Emban ta kuldseid kiiri, surun pea ta sooja sülle, luban end kallistada, hellitada. Mind valatakse otsekui kullaga üle. Ah, päike, ma pole seda väärt! Kuid silita siiski...

Õnnis soojus, mu pidev igatsus, palun püsi minuga veel kaua!

Pentsik tuju

 Mul vahel peale tuleb pentsik tuju

mil rangelt keeldun asjalikust nõust

siis tornis turnin või jääaugus ujun

ning ilma-asju muudan kõigest jõust.

Kuid ilma-asjad- ega need ei muutu!

Jääauk ehk klaasistub ja torn on libe.

Kuid tegelikult ilmasse ei puutu

ju see, mis hinges magus- või mis kibe.

Või puutub? Tõesti, audientsi leian

kui väljun veest ja tilgun, märg kui kass!

Ah, ärge parem arvake, et peidan

ma tundeid. Üsna täis on tass

ja tühi pea. Eks arvake, mis seisus

ma olen, kui ma mitu sõõmu

jõin ilu, õnne, veidike ka armu

ning peale võtsin tükikese rõõmu?

Eks sellepärast ongi pentsik tuju

ja rangelt keeldun asjalikust nõust. 

Ja sellepärast elumeres ujun,

end kompetentseks mõeldes kõigest jõust...

Külma ja kuuma mäng

Kuidas oli tulla

Läbi pimeduse ja lummetuisanud metsaraja

Siia, minu juurde?

Ulatan sulle tassi sooja teega

Su külmast kanged käed

Klammerduvad kohmakalt ümber selle.

Vaikid. 

Pliidi all löövad veidi niisked halud sädemeid.

Vist oli erakordselt külm? 

Juba päeval tundus sedaviisi.

Minu meelest olgu toas pigem soe...

Kas hakkas soe?

Su sõrmed silitavad kruusi siledat pinda.

Üles-alla. 

Mul on pliidi juurde asja. 

Tunnen su pilku seljal. 

Tardun hetkeks.

Heldeke, juba miinus kaheksateist!

Ah, kui palav siin on!

Lähen võtan selle kampsuni...

Su käsi.

On tulikuum.

Murdosa enne seda puudutust

Oli õhk kõige pinevam...

Haiku

Südametuksed

kollaste lehtede all.

Suudluse lummus.

Vaikuseliblikas

Ah et mida ma leian vaikuses?
Vaikuses leian enese liblika-mina. Vahel on mul sinise-valgekirjud tiivad, vahel muutuvad valdavaks oranzikad toonid. Harvem kannan rohekaid või lillakaid värve. Ei saa küll öelda, et värvid poleks üldse tähtsad, aga veelgi olulisem on võime ajas lennata.
Vaikuses elustuvad üksikud fragmendid möödunust, sulandudes mõnikord väga lihtsasti olevikuga ühte, mõnikord jällegi jäädes rippuma korraliku distantsi taha, mistõttu tulebki kasutada õiget peibutusvärvi tiibadega liblika-mina. Liblikal ei tundu olevat mingit aru. Ainult ilu. Ta laperdab muretult õhus ning puhkab rahuga värvilistel õitel. Tema jaoks ei ole eilset päeva, homsest pole tal aimugi. Mis peaks minul olema?
Vaikuses ma koorin näiteks kartuleid. (See on väga halb näide, sest ma koorin kartuleid enamasti vastumeelselt ja suure kiiruga. Aga las ma harjun mõttega kartuleid koorides häädmeelt tunda!) Niisiis koorin- ja mingi oluline mälestus on samal ajal ripakil aegade hämaruses, tuletades end pingsalt meelde. Vargsi poen liblika-mina kirevasse kesta, ületan lenneldes ajavahe ning maandudes otse sündmuse keerises, sirutan oma imelised tiivad laiali. Keegi ei märka, et vean enese järel tugeva niidiga kinnitatult tänast päeva ning praegust hetke.
Sama on tulevikuga. Miks peaks ta olema tundmatu vaid seetõttu, et ajaliselt ei ole veel kätte jõudud? Liblika-minana tean ma, kuidas elan ülejärgmise suve samal päeval või viie aasta pärast jõuludel.
Ma rohin peenart (see on märksa parem näide)- ja lihtsalt tean, ja üsna eredalt. Sest mu liblika-mina, see arutlusvõimetu putukas, on oleviku ka tulevikku tarinud, eputades nüüd oma punaste täppidega kusagil imetoredal aiapeol või siis hoopiski mingi tundmatu maa hingematvalt kaunil rannal.
Nii unistama kui mäletama peab suurelt, kas pole tõsi!
Kui mulle öeldakse "katsu kogu aeg elada praeguses hetkes", siis tunnen nagu polekski täiuslik. Sest mulle ju meeldib lennelda. Umbrohu väljajuurimise hetkel ei pruugi olevik pakkuda piisavat- see on lihtsalt vajalik toiming. Aga lenneldes liblikana samal kohal asetsevale tuleviku-terassile, omandab tüütugi tegevus graatsia ja elegantsi.
Ega ma kauaks ühele või teisele poole jäägi. Arutleda meeldib mulle siiski siin ja praegu. Liblikas las lendleb vahel ka omasoodu- siia-sinna. Nagunii tassib olevikku turjal- nii mineviku kui tuleviku poolel...

Pilved

Ikkagi on mul liiga vähe aega pilvi vaadelda!
Eile lõi punetav läänetaevas oma iluga mind vaat et oimetuks, kui värvipurgiga või lihvijaga või millega iganes lõõtsutades majanurga tagant välja tormasin, niisked salgud silmisse takerdumas ning kalosside alt väljaturritamas porised murutuustakud.
Muhus kaotan igasuguse daamilikkuse!
Peaksin oma äsjavärvitud verandalt väärikalt välja astuma, seljas maani lillemustriline suvekleit, jalas sobivas toonis kõrged lahtised kingad ning käes pokaal kerge mulliga roosat veini, mille Keegi just äsja on välja kallanud. Peaksin graatsiliselt päevitustooli langema, silmad sulgema ja sõõmukese rüübet maitsma, seejärel kuulatama... Tuhandepäine linnukoor rõkkab mu enese õues, räästa all sekundeerivad hoolsa ema poolt priskekssöödetud pääsupojad, kel varsti ehk aeg esmaseks tiivasirutuseks. Kuskagil kaugemal kruuksatab sookurg- tema häälest aimdub tundmatut traagikat ning põllult kostab kuue möödaratsutava hobuse summutatud kabjaplaginat.
Nüüd peaksin avama silmad. Aeglaselt ja väärikalt.
Keegi seisaks mu ees ja viipaks taevasse. Pilv puude kohal ripuks kui hiigel-õhupall (samasugune, kui tänasel koduteel märgatu). Selja taga oleksid seevastu vaid mingid õhkõrnad kribalad. Laia joonega purjetaks õhupalli suunas tumedama kõhualusega isend. Ega sa mulle siin vihma kavatse tuua!?
Taamal põlluveerel puulatvade kohal moodustuks aga kaunis rida peenekoelist pilvepitsi.
Vaat see oleks seisund, mida vajaksin.
Koos Kellegagi, keda vajaksin.
Või siis... kasvõi üksipäini.

Ürgmees

Eile kohtusin Ürgmehega.
Enne, kui nimetatud kohtumist täpsemalt kirjeldan, seletan veidi tausta.
Nimelt on meil Muhus kaks põhilist hea asukoha poolest tihedamat kasutust leidnud ujumiskohta- koduküla rand, mille ääres elame ning lõunarand, kuhu sõidame vahelduse mõttes. Kui koduküla rannas kasutame kivi- ja saviseguse merepõhja tõttu "ujumispapusid", siis lõunarand, oma asukoha tõttu väikelaevasadamas, pakub võimalust sulpsatada ülepea vette otse redelilt (vähendades seega oluliselt ka vettekastmise agooniat, mida esineb küll peamiselt minul ning hoopiski mitte triol!)
Eile olime lõunarannas.
Loviisal on üks vahva kala. Kala nimi on Mulli. See hiiglaslik oranz elukas pakub oma muheda olemisega lastele palju-palju rõõmu. Eile ukerdas Mulli seljas ja Mulli ümber laintevahus üheaegselt neli last viiest kohalolnust- kuna viiendal on rangluumurd ja tema pidi leppima närvilise kiirkõnniga ujumissilla ühest otsast teise. (Kaks last olid mu sõbranna jagu.)
Oli tuuline. Tuul puhus maalt merele. Iiliti tundus see lausa väiksema tormina. Ilm ise oli aga mõnusalt soe. Ning siis see juhtus.
Ühel hetkel kukutas Mulli ühe lastest oma turjalt sulpsti! vette ning enne, kui keegi ahhetadagi sai, keeras oma oranzi kõhu ülespidi ning lipsas liugleva kergusega kai lähedusest minema. Lapsed adusid otsemaid, et sinnasuunas pole soovitav järgneda. Selle tarkuse eest tuleb neile muidugi au anda! Ometi aga ei suutnud nad aga säilitada täielikku väärikust, (mis on nende vanust arvestades samuti mõistetav). See, milline südantlõhestav maailmavalu nende südametest ning suukestest nüüd taeva poole paiskus, kaigudes sireenina üle tugevaima tuuleiili, pani vere tarretama tõsisematel merekarudelgi (kes parasjagu kailäärel argimurede eemalepeletamiseks õnge vibutasid ning kõrvale kesvamärjukest hea maitsta lasksid).
Olime abitud. Mulli kaugenes tohutu kiirusega. Ta sinised küljeuimed otsekui viibanuks meile hüvastijätuks. Olime kindlad, et Mulli on nüüdseks mälestus.
Siis aga astus mängu Ürgmees. See toimus otsekui aeg-luubis. Otsekui filmis, kus Kangelane haarab oma lummusse kogu vaatajaskonna. Ta läheneb väärikal sörgil, orkester mängib taustal Tutti´s imekaunist nõretavat viisi, piccolo trompetid koguvad jõudu ja kõrgust. Ta jõuab randa, heidab jooksu pealt seljas üleriided ja viskub sealtsamast, hiigelrahnude pealt mäslevaisse lainetesse, et päästa... meie Mulli.
"Ärge selle kala pärast küll...", häälitsen abitult. Kujutletavad kriitikud teevad selle pisirolli muidugi maatasa. Kus on Ürgnaine, ah?, küsivad nad käsi laiutades, kus on sensuaalsus, kirg? Vaatan kohmetult enda ümber. Lapsed luksuvad endiselt nutta.
Fookus koondub taas Ürgmehele, kes ujub, kui nõtke delfiin, jättes enda teed märgistama vahused lained.
Mulli on väga kaugel.
Tundub, et Ürgmees hakkab väsima. Tuul tõuseb, vahemaa Mulli ja Ürgmehe vahel pikeneb veelgi. Aga ta ei jäta. Muusika on taandunud pinevaks pianoks. Viiulid saevad madalas registris tremoloid.
Kas ta annab alla? Ehk oleks mõistlik?
Lapsed on vait. Nad põrnitsevad altkulmu merele.
Äkitselt muudab dirigent tempot. Uus motiiv põimub varemkuuldud peateemaga, väändudes topelt-fuugana muusikasse ning lisades uut pinget vee peal toimuvale võitlusele. Sisse astuvad astuvad flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, tuubad, metsasarved, tromboonid ja trompetid. Ürgmees paneb mängu viimase jõu. Creszendo. Lained peksavad halastamatult. Kulminatsioon võtab kõrvakuumise. Ja siis kostab vägev timpanipauk... Vaikus. Subito.
Käes!
Tagasitulek ei ole enam nii huvitav. Mazoorne lõpukoraal venib kaunis pikale. Ürgmees on tõepoolest väsinud- ja et Mullil on ühes uimes tilluke auk, on ta pooleldi õhust tühjaks jooksnud, mis ei kergenda temaga ujumist kuigivõrd. Lõpuks nad siiski maabuvad, Ürgmehe üüratu õlalihas üle pooltühja Mulli. Lapsed huilgavad vaimustusest. Pobisen sisutühje tänusõnu. Kus on Pilk?, ahastavad kriitikud. Ega see mingi film ei ole!, käratan mõttes vastu.
Ning korraga on ta kadunud. Nii nagu tekkis, nii ka läks. Kas ta üldse oli olemas?
Ürgmees, kes päästis meie katkise kala. Meie Mulli.

Viiul

Mul on kabinetis laua peal väike viiulikujuline pudel aprikoosi likööri. Keerutan seda pudelit tihtilugu sõrmede vahel. Eriti meeldib mulle pudeli kaelal neljanda sõrmega vibrato´t harjutada. Kahjuks ei ole sel pudeliviiulil keeli. Ja ka poognat pole peenele keelekastele paraku juurde lisatud. Muidu oleks lihtne. Täna õhtul mängiksin Monti Csárdás´it . 

 Alustaksin nagu muuseas. Sissejuhatust võib venitada. Lubatud on isegi fraasisisesed kõikumised- kõik see lisab vaid vürtsi allasurutud kirele. Kõrgeimad noodid lõhestaksid otsemaid Kuulaja hinge, kriipides südame verevermeisse. Ometi anuks ta jätkamist. Madalate toonidega tekiksid ta otsaesisele sätendavad piisad, mis aeg-ajalt suurte pisaratena meelekohtadelt allapoole niriseksid.
Täna ei tunneks ma mingit halastust. Mul on selleks täielik õigus.
Kiire osa haaraks kaasa kogu ruumi. Oskan keerutada nii, et pearinglust ei teki. Mul on jalas pannaldega tantsukingad, seljas ülimalt kahar seelik. Tempo kogub aina tuure. Keeled muutuvad poogna all kõrvetav-tuliseks. Kuulaja tahaks hullununa viskuda seeliku pitsivahtu, et silme eest möödalibisevat elu jõuga taas tänaseks taandada. Aga ta on oma toolile otsekui kinni liimunud. Oimukohtadel tukslevad veresooned. Hingamine on katkendlik.
Oi, kuidas mulle täna viiul meeldib!
Lõpp oleks järsk. Kummardaksin seeliku kahisedes. Aplodeerida ei oleks vaja. Ta ei oleks selleks võimelinegi...
Vaataksin talle sügavalt silma ja keeraksin valju raksakaga viiulikaela kahekorra. Võtaksin jultunult ühe suure sõõmu säravpuhta armastuse terviseks.
Ning seejärel...
Laseksin tal taibata.

Ürgnaine

Istusime tol õhtul lastega Haapsalu kuursaalis. Aeg oli hiline, tüdrukud kolistasid tagaruumis nõudega, saalis polnud peale meie hingelistki. Taevasse sättisid end istuma järjest tumedamad rünkpilved. Meie silme all moodustus lühikese aja jooksul mere kohale täiuslik mustjas müür, meenutades veidi esinemisvalmis inimmassi laulukaare all, kõik ühtselt sisse hingamas, kui dirigent on tõstnud käed...
Haudvaikus. (Ploomimahla lurin läbi värviliste kõrte ei lähe arvesse).
Ja siis- hele sähvatus!
Veel üks!
Mitte ükski puuleht ei liigu.
Haudvaikus.
Kolmas sähvatus.
Neljas.
Ja siis korraga sähvib kogu taevas...

Ürgnaine tõstab minus pead. Tõusen. Haaran lapsed sülle. Astun läbi avatud akna. Kõnnin sirgeselgselt mööda merd mäslevate piksenoolte poole. Näen vee peegelsiledal pinnal oma naiselikku "mina", oma silmade sisemust, näen tukslemas ürgset jõudu, kartmatut ja suurt. Lasen juuksed valla. Tuulevaikuses on tunda esimene nõrk õhuvoog. Tekitan seelikuga vaevumärgatavaid, siis aga juba suuremaid ja suuremaid lained. Nähtamatu värin haarab kogu merepinna. Keerutan end tõusva tuule taktis. Tants muutub üha metsikumaks. Laste kilked ühinevad lainemühaga. Vahused harjad heegeldavad välkkiirelt külluslikku pitsi mu seeliku alläärele. Keerlen märkamatult üha kõrgemale ja kõrgemale sähviva taeva poole. Kaldal koolduvad puuladvad hirmunult maadligi. Lained peksavad sadamakai kõrget äärt, otsekui hullunud vangid. Esimesed rasked piisad langevad südamelöökide rütmis. Vesi voolab niredena üle näo ja rindade. Kiht kihi järel eemaldub ihult ja hingelt võõraid katteid. Merevoogude vahune kleit libiseb hääletult õlgadelt. Olen looduse stiihia meelevallas. Alasti ja kartmatult. Mina. Naine.
Käib kõva raksatus. Maa ja taevas lõhenevad hetkeks helendava piksenoole sügavas torkes. Vallandan võiduka hüüde, milles seguneb hundi ulg ja esivanemate joig. Tuul nüpeldab vihmamärgi juukseid vastu selga. Ülimuslik armastus voogab läbi keha ja meelte.
Siis raugeb kõik. Torm taandub. Kaugenev kõuemürin ei tundu enam ähvardav. Tilk tilga järel merresulpsatavad üksikud piisad kisuvad vägisi naeruvirvenduse suule. Sügaval seelikutaskutes uinuvad väsinud lapsed.
Mu peod on täis punaseid õisi. Pillan need ükshaaval merre. Seljataga peegeldub merest taevasse õrnpunane ehakuma...

Mahl on otsa saanud. Aeg on minna.
Sedapuhku siis jälle veidike teistsugusena...

Täna olid puud

Täna olid puud. Pikad sihvakad männid. Kleenukesed raagus kased. Olin end muusikatuppa pikali visanud. Seal on kitsas aken. Sain jälgida ainult tüvesid. Tuulemurru tänav oli täna tuule päralt. Olime ennist üritanud lastega väravast välja jalutama minna. Nii nagu me ikka teeme, kui oma aias igavaks läheb. Kui aga lumehunnikute kaitsvate selgade vahelt tänavale jõudsime, tõmbas tuul hetkega kopsud täis ja puhus meile peale oma kargeimat hingeõhku. Hiiglaslik kopsumaht. Ähvardav vilin. Me loobusime kohe. Mõnikord ei ole allaandmine häbiasi. Nüüd olin pikali. Sirutasin oma paljad jalad mugavalt aknalauale ja jälgisin tüvesid. Männid kõikusid tasakesi. Tuul lükkas neid lääne poolt tugevasti ja visalt. Nad andsid pisut järele. Kooldusid õrnalt vastassuunda. Aga säilitasid väärikuse. Kased seevastu lasksid end tuuseldada. Neil ei olnud mehist jõudu, millega vastu panna. Nad olid sagrised, kui hooletusse jäetud kasimata lapsed. Otsekui nutnuks tuulega kaasa kõige ebaõigluse eest siin ilmas, tõmblesid nende mustvalged kehad rütmiliste luksatustena. Kõrvaltjälgijal on alati lihtsam. Tema ei pea ennast avama. Reetma. Võib vaid arvamust avaldada. Ja sedagi mõttes. Olles ise tuule käes tuuseldada, ei tea, kuidas käitunuks mina? Kas soliidselt ja väärikalt või kaskede moodi hüsteerilis- neurootiliselt? Kui palju on üldse valikuid? Ja milliseid valikuid pakutakse? Täna tundsin, et vajaksin lumepalli. Tahtsin visata. Läbi klaasi. Sihtida veidi- ja visata. Tundsin, et nüüd, lõpuks ometi saaksin tüvele pihta! Kooli ajal oli pallivise mu kehalise kasvatuse tunni nõrgim ala. See oli häbiväärselt hale. Need olid mingid tümakad, rasked pallid. Paar meetrit. Hinges rebenes- aga see oli kõik. Täna olid puud. Krobelised. Külmad. Juuripidi maas kinni. Mina olin kõrvaltvaataja. Vaatasin mõtte välja. Lumepallid lendasid mu mõlemast käest teele. Parema käe pall tabas männi tugevat tüve. Ümmargune valge mütakas jäi kaunistama krobelist pinda. Muu ei muutunud. Puu tegi mulle vaevumärgatava kummarduse. Vasaku käe pall ei tabanud. Sihitud kask naaldus tüvega kaaslase seljale ja lainetas seal tuuleiilide taganttõukamisel ahastava kaeblemise saatel. Pihtas- möödas. Nagu elus ikka. Homme katsume vast väravast välja jalutama saada. Kui oma aias igavaks läheb.