Mul pole mingit mineviku määra,
mis tänasesse tõstaks taevalikkust,
vaid käega viipan head ja taunin väära,
nii püüan teed, mis õige. Päeva pikkust,
mis koidukumast algab, ööga lõpeb
küll mõtted ei saa märgiliseks muuta.
Vaid pilk ja sõnad, puudutus ja ohked
need võivad luua, suunata ja suuta.
Muu märgiline voolab kohvitassi,
ja kauni kleidina end lubab kanda.
Ei olemise kergus küsi passi,
kui elule vaid tagasi on anda,
mis laenatud. Mis loeb ja kestab,
ei päiksena saa pimestada silma!
Ma oma valge kübara alt sestap
nii avasilmi kaeda suudan ilma,
mis rikub vahel riivamisi rahu.
Siin risti märgi ärtu mastiks muuta
kord võtan, kord ka muud, mis pihku mahub.
Kes otsib, sel ka leida tasub suuta...
Kas pole nii, et kogu õnn on õuel,
kus elu tiksub armastuse väega?
Kus püüad päeva, õnnepärlid põues
ja imet maalid võbeleva käega...
Mul pole mingit mineviku määra,
mis tänasesse tõstaks taevalikkust,
vaid käega viipan head ja taunin väära,
nii püüan teed, mis õige. Inimlikkust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar