Esmaspäev, 9. märts 2015

Viiul

Mul on kabinetis laua peal väike viiulikujuline pudel aprikoosi likööri. Keerutan seda pudelit tihtilugu sõrmede vahel. Eriti meeldib mulle pudeli kaelal neljanda sõrmega vibrato´t harjutada. Kahjuks ei ole sel pudeliviiulil keeli. Ja ka poognat pole peenele keelekastele paraku juurde lisatud. Muidu oleks lihtne. Täna õhtul mängiksin Monti Csárdás´it . 
 Alustaksin nagu muuseas. Sissejuhatust võib venitada. Lubatud on isegi fraasisisesed kõikumised- kõik see lisab vaid vürtsi allasurutud kirele. Kõrgeimad noodid lõhestaksid otsemaid Kuulaja hinge, kriipides südame verevermeisse. Ometi anuks ta jätkamist. Madalate toonidega tekiksid ta otsaesisele sätendavad piisad, mis aeg-ajalt suurte pisaratena meelekohtadelt allapoole niriseksid.
Täna ei tunneks ma mingit halastust. Mul on selleks täielik õigus.
Kiire osa haaraks kaasa kogu ruumi. Oskan keerutada nii, et pearinglust ei teki. Mul on jalas pannaldega tantsukingad, seljas ülimalt kahar seelik. Tempo kogub aina tuure. Keeled muutuvad poogna all kõrvetav-tuliseks. Kuulaja tahaks hullununa viskuda seeliku pitsivahtu, et silme eest möödalibisevat elu jõuga taas tänaseks taandada. Aga ta on oma toolile otsekui kinni liimunud. Oimukohtadel tukslevad veresooned. Hingamine on katkendlik.
Oi, kuidas mulle täna viiul meeldib!
Lõpp oleks järsk. Kummardaksin seeliku kahisedes. Aplodeerida ei oleks vaja. Ta ei oleks selleks võimelinegi...
Vaataksin talle sügavalt silma ja keeraksin valju raksakaga viiulikaela kahekorra. Võtaksin jultunult ühe suure sõõmu säravpuhta armastuse terviseks.
Ning seejärel...
Laseksin tal taibata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar