Ma tahtsin vaidelda, kui sügis
mind püünelt põrandale nügis,
et ennast kauniks etelda
ja kirjul lehil kätelda.
Ta edevus mind jalust rabas
ja otse südamesse tabas
mind äratundmine, et nii
saab endast muljet jättagi.
Kui kest on kirju, huvitav,
siis keda sisu huvitab!
Et soojast külma viib meid ta,
ei imetlejad aru saa.
Et ainult mõni nädal veel
ja kõik on märg ja kõdune,
saab küllaga vaid pimedust -
kas see ei piira imetlust?
Nüüd küllap vangutate pead,
kas näha ma ei oska head,
kas sügis mind ei kütkesta,
kui vaat et armudagi saaks?
Ei, pomisen siit põrandalt,
mind vedada ei saa te alt!
Ja teie vastu - vaat kus lops!
Sa oled lihtsalt kadekops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar