Pikk kuu

Minu meelest on jaanuar kuu, mis vältab umbes kolm korda kauem, kui teised kuud aastas. Tundub, nagu annaks iga saabuv aasta, kuuldes inimeste nutulaulu aja halastamatust rutust, uusaastalubaduse voolata senisest palju aeglasemalt, millele küll, nagu uusaastalubadustele ikka, veebruari või hiljemalt märsti jooksul käega lüüakse, aga mis vähemalt jaanuarikuul alati täpselt ja soliidselt meeles ja südames seisab. Lastes minusugustel aeglaselt praadida. Või mis praadida- külmuda!
10 aastat tagasi oli vaieldamatult mu elu pikim jaanuar. Kolmikud olid äsja sündinud. Me ei olnud paika saanud mingiki päevarütmi. Õuetemperatuur püsis jonnakalt -7 ja -10 kraadi vahel. Nende kraadidega veidi enneaegseid vastasündinuid pikaks ajaks õue ei pane. Ega seda väga saanudki- lumehanged kõrgusid vähemalt poolde aeda. Vankrirattad keeldusid lumiste roobaste vahel igasugusest koostööst. Püsisin toas ja püüdsin lutipudelite ja mähkmekuhja all päevi õhtusse veeretades kuidagi ellu jääda. Tõsi, igapäevaasjadega hakkamasaamiseks oli mulle organiseeritud päris palju abiväge, ometi adusin just noil jaanuaripäevil kõige teravamalt tohutut emotsionaalset üksindust. Appikene, kui haavatav võib ikka inimene vahel olla...
Praegune jaanuarikuine hingeseisund on muidugi hoopis teine, kui toona. See on sootuks teine ka nelja või viie aasta tagusest ajast, kui mu elus toimusid pöördelised muutused. Praegu taandan selle lihtsalt mingi kummalise, rahutu ohutunde nimetaja alla.
Seoses külmaga on kõige rohkem asju, millega ma ei pruugi hakkama saada. Näiteks kipub miinuskraadide ja suure lumega üles ütlema autovärava kinni- ja lahtisõidu mehhanism. Samuti kipuvad kinni külmuma auto tagumiste uste tihendid nii et neid pääseb kasutama vaid üle esiistmete või pagasniku kaudu. Jäätunud korstnajalg vajab krõbedate kraadide korral vähemalt tunniajast puhuriga soojendamist, et sauna ilma tagasilöökideta (loe: suitsu sisseajamiseta) küdema saaks. Täisvõimsusel huugav küttesüsteem muudab toaõhu kuivaks ja mõjub kahjulikult nii hingamiselundkonnale kui nahale. Nende ja paljude teiste probleemidega tuleb talvel tahes tahtmata rinda pista. Ma pigem väldiksin neid.
Tahtsin üle pika aja minna tantsulise aeroobika trenni. Nagu kiuste oli treener haigestunud. Otsustasin selle aja hoopis kõndida. 
Kõnni-ja rattarada läks mingi aja suusatajate omaga paralleelselt. Ilm oli krõbekülm, sestap tõstsin kohe käimistempo lakke. Küllap tegid sama ka suusatajad. Nad ilmusid otsekui lenneldes ja kadusid sama kiirelt metsa tumedasse rüppe. Teineteise järel. Murdmaasuusatajad lihtsalt peavad olema mingi eri inimtõug, mõtlesin isekeskis. Minul see kunst ei õnnestunud.
Peagi hakkas soe. Nüüd suutsin jälgida kõike seda tardunud ilu, mis külmataat oli valge pintsliga maalinud. Filigraanselt valge härmatisega väljajoonistatud puud. Sädelev lumi. Puhtal lumel kaugusse tippivad jänesejäljed...
Suurte räitsakutena sadamahakkav lumi parandas postkaardi ilmet veelgi. Käisin ja tunnetasin... et peaksin seda ometi kogema sama ilusana, kui ta tegelikult on. Aga et ma ei suuda. Et see ilu on kuidagi võõras. Et see kuulub kellegi teise unistuste ilma. Et selle ilu ja minu vahel on mingi nähtamatu müür ja mu pärisolemus soovib, et see ilu jääks püsima teisele poole müüri. Ei tuleks minu poolele. Jääks nende pildiks. Ilusaks, kui kaugeks.
Muidugi on kinnikülmunud autovärav pseudoprobleem, kui mõelda soojale toale ning armastavatele lastele. Muidugi on vingu ja tossu sisseajav saun köömes, kui panna sinna kõrvale meie kõikide head tervised. Muidugi tunnen Kõigekõrgema armastust ning olen tänulik.
Aga jaanuaril oleks nüüd küll aeg pillid kotti panna. Kõigel on ikkagi piir.