Neljapäev, 4. aprill 2013

Loviisa lõhnamaailm

Loviisal on eriliselt tundlik nina.
Kui ta juba kord paljutähenduslikul ilmel õhku nuhutama hakkab, on peagi "pärleid" oodata.
Nii on ta näiteks süüdimatult ja valjuhäälselt küsinud: "Kas x on meil? Tema haisu on tunda!"
"Tädi x haiseb," kommenteeris ta kord koristajat- tegu oli vaid puhastusvahendite lõhnaga... Nii häbi!
"Siin poes on nii vastik hais, lähme kohe välja!", on mitmeid kordi valjult kuulutanud.
"Emme, nuusuta, mu näpp haiseb, öäkk- ruttu pesema!" on kõlanud korduv nõudmine (kusjuures mina pole kunagi mingit haisu täheldanud).
Olen talle püüdnud haisu ja lõhna vahet selgitada- kuid seni asjatult. Mis võõras- see haiseb...
Ja mitte ainult...
Tegelikult oleme päris hädas. Õigemini ei julge enam hädas ollagi... Sest kui tualetist peaks Loviisale mingi vängem hais ninna hõljuma, sõitleb ta "süüdlast" armutult. "Ma ei saa ju enam siin olla! No miks peab nii tegema?"
"Mine ära," äigas ta kord mu tavapärasele embamisele rabedalt vastu, "mis vastik kalahais!". (Illustreerimiseks ka mõned öökimishäälitsused). Tegu oli vaid hommikuse lõheleiva- mitte nädalase joomatuuriga...

Aga täna sai Johann uued kummikud. Voodriga ja puha. Loviisa oli kadedusest roheline. Temale jäid ju Johanni vanad punased. Küll ta kaebles ja hädaldas, küll mõtles välja põhjuseid, miks punased kanda ei kõlba. Ise keerutas muudkui venna uute saabaste ümber.
Lõpuks tuli trump.
"Kuule Joss, need kummikud ju haisevad!"
Joss astus ligi, nuusutas siit-sealt.
Hoidsin hinge kinni...
"Nendel on uute kummikute lõhn," teatas poiss lõpuks kindlameelselt.
"Mina neid küll kanda ei taha," üritas Loviisa pead kuklasse ajades veekord venna rõõmu rikkuda.
Mina panin aga kiirelt ette, et läheks hoopis homme lompidesse solberdama. Sellega olid kõik nõus.
Sest kevade lõhna on juba kõikjal tunda!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar