Esmaspäev, 8. aprill 2013

Trennis

Täna istus judotrenni "vanemate rõdul" üks ema oma 6-7 aastase tütrega.
Nii närvilist lapsevanemat pole ma ammu kohanud!
Ta õiendas ja tänitas ja mis kõige kohutavam- alandas oma last vahetpidamata. Tigedalt. Tülgastavalt.
Näiteks- laps joonistas Merineitsit, ema vaatas pilti ja ütles põlglikult: "No mis Merineitsi see selline on, see on üks kole plärakas."
Laps tõi mänguasjade kastist lelu, ema tänitas:" Mida sa vead siia tittede mänguasju..."
Laps hakkas midagi rääkima, ema käratas: "Ära karju siin niimoodi!"
Ühesõnaga, mida iganes see vaene tüdrukuke teha püüdis, ema poolt kostis vaid vastikut sõimu. Mitmed vanemad pöörasid pead, mina kaasa arvatud.
Aga keegi ei öelnud midagi.
Äkki see laps elabki pidevate mõnistuste saatel? Kas ja kui kaua säilivad sel juhul mingidki enesehinnangu riismed?
Või äkki oli emal lihtsalt kohutavalt halb päev? Homme on jälle enam-vähem normaalne?
Ei tea.
Eestlane naljalt ei sekku.
Kas peaks?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar