laupäev, 8. oktoober 2022

Ihualasti

Ihualasti astun ma välja 
iseenese silmaveest,
merelainete vahused väljad 
kattevarjuks mu taga ja ees,
hing on peegelsile ja paljas, 
verevermeis ehk süda küll näib,
aga vaim püsib virge ja haljas, 
ajavoogudes kahlamas käib.

Ihu märjaks sai soolase veega, 
veidi valus ta katmata pind,
pisut teistmoodi tuulise teega
kutsub lootus ja armastus mind.
See, mis oli, las jääb seljataha,
upub pisaramerre ja kaob,
kukub tükkideks kivile maha,
iseenesest kindluse laob.

Muud ei olegi tahta ja tunda,
kui see jääv, mis on Jumala and.
Ära kistud või uhutud randa
mille nimel kord kannatand,
mis ei väärigi pisaraid, nuttu,
sest vaid kiindumus väärtuse lõi.
Tahaks helitult haihtuda uttu,
uueks sündida, armuda ruttu.
Kuid ei tea veel, kas suudan ja võin…

kolmapäev, 5. oktoober 2022

Õpetajate päeval Õpetajale


Sa lendasid täna ära.
Kogu taevalaotus on täis hanede hõikeid. Ka nemad lendavad. Et tulla kevadel tagasi. 
Aga Sina ei tule enam siia tagasi. 
Sügislehedki lendavad tuules. Nad on kirjud ja kaunid, kuid neid ei ole kauaks. Talv heidab nende üle jäise teki ja kevadeks on nad kadunud. Et anda ruumi uutele.
Sina olid peaaegu terve sajandi. Su elu oli kirju ja rikkalik nagu päikesepaisteline sügispäev. Sinus oli jõulisust ja kuraasi, aga seejuures olid Sa tõeline daam. 
Sa lendasid täna ära. Ma pidin lähipäevil tulema, aga ei jõudnud. Elus kipub see ikka nii olema, et me ei jõua...
Neid kordi, kus jõudsin, oli samuti palju. Need olid toredad hetked muusika ja inspireerivate inimeste seltsis. Sinu juures kodus, maalide keskel.
Mäletan paljusid Sinu ütlemisi ja nõuandeid. Elu kohta üldse, aga ka minu elutee käänakute kohta. Aga kõige enam mäletan sõnumeid, mida laususid mulle läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 
Täna mängin Chopini. Vihmapiiskade prelüüdi. Vaikselt, väljapeetult. Kuulan iga nooti, laulan välja iga fraasi. Panen muusikasse kõik, mida mulle õpetasid. Küllap helised ka Sina kaasa…
Tuhat tänu Sulle, armas Õpetaja!
Ilusat lendu taevalikku muusikasse!

esmaspäev, 3. oktoober 2022

Haned läinud


 Eile õhtul käisin saunas. Peale leili on mul kombeks minna välja verandale jahtuma. Sel ajal on juba pime, aga ma ei süüta kunagi verandal mingit valgust. Lasin eilegi tuuleõhul oma kuuma ihu peale puhuda ja tunnetasin sügise niisket ja karget hingust. 

Eilne õhtu oli väga eriline. Minu pea kohal pimedas sügistaevas käis vilgas elu. Haned lendasid üle. Parv-parve haaval. Nende pisut traagilise alatooniga kaagatusi oli täis kogu õhk. Kuulasin ja mu süda tõmbus kokku. Jälle üks suvi läinud... jälle see lõputa hall aeg tulekul...

Teate, mulle ei meeldi see mõte. Üha vähem meeldib. Praegu on oktoobri algus. Aprilliski veel võib olla lund, ja sooja eikusagil. Aga mida saan ma teha? 

Ometi oli ses õhtus ka ilu. Need kaagatused olid nii lõpmata kaunid. Usun, et seda olid linnudki oma tugevate ühtlaste tiivalöökide ja sooja peksleva südamega. Ikka omade keskel. Ikka-ikka lõuna poole. Kui ma kujutlen seda pilti pintslitõmmete läbi, oleks see sügavsinistes öötoonides, sekka mustjat ja rohekat. See oleks linnutee, valkjas tähejutt taga. Imede ime. Ja kõige suurem ime on see, et linnud teavad täpselt, kuhu lennata.

Ma saan hästi aru, miks need haned just eile õhtul nii häälekalt lahkusid. Juba täna on nii lõpmata külm. Sellele õhule panin nimeks jäine hingus. Tean, tean, ta on mu vana tuttav. See, keda väga teretada ei taha ja kelle eest ummisjalu põgenen. See, kes pigistab jäiselt nii südant, kui kätt. Kunagi meelitas ta mu enesega kaasa, lubades kokku puid ja maid, et siis tasapisi surnuks külmutada. Vaevu õnnestus põgeneda. Hingel on siiani külmakahjustused, ülekantud mõttes muidugi. Nüüd tean olla targem. 

Mu kamin on usaldusväärsem kamraad. Villastes sokkides jalatallad ta küljel ja raamat pihus - vaat see on õige turvatunne. Las külm teeb seal väljas oma vigureid. Näh, vahtragi punasega üle kallanud!

Aga mina õue ei lähe. Mkmm! Juba küllalt kannatatud.

pühapäev, 2. oktoober 2022

Muljed luuletamisest

 Täitsin oma lubaduse ja kirjutasin septembris iga päev ühe luuletuse. Algul oli see põnev, alates kümnendast päevast muutus raskeks ka. Kahekümnenda päeva paiku oli aga juba luulerütm käes ja asi tuli lihtsalt ära teha. Isegi viie Veneetsias veedetud päeva jooksul leidsin selleks võimaluse ja aja. Nii sündis näiteks üks luuletus kirikus, teine aga lausa laeval püsti seistes ning ühelt saarelt teisele sõites. 

Luuletuste kvaliteet ei ole minu hinnangul ühtne. Mõnel päeval lippas sulg paremini, mõnel tuli tekst lausa “välja imeda”. Oli ka kordi, mis algselt loodu kustutasin ja uue kirja panin. Ühel korral jäin avaldamisega päeva võrra hiljaks, aga enamus sellest luuletusest oli siiski õigel päeval valmis ja ootel. 

Need luuletused on tihedalt seotud minu eluga, kuid palju valupunkte esitan ülekantuna looduslüürikasse ja eksistentsiaalsetele teemadele. Mulle meeldib kirjutada armastusest, naiseks olemisest ja suhetest, leian, et seal on oluline mitmekesisus, haaratus ühest või teisest vaatenurgast. Eks päeva meeleolugi ole teravalt tunda. 

Lõppkokkuvõttes leian, et võin selle challenge’i lugeda kordaläinuks. Paljud toetavad mind kogu südamest. Mulle tõesti meeldib kirjutada, aga olen üsna ebakindel. Samas ei juurdle ma kunagi, kas olen halb või hea. See olen mina ja mõni luuletus lihtsalt on palju parem, kui teine. Saan end võrrelda vaid iseendaga. 

Sügis on inspireeriv aeg. Loominguga tegelemine on nagu meditatsioon. Hoiab ära ja ravib kurbi mõtteid. 

Minu kõht

Täna kirjutan oma kõhust. Kõhust, mis on saanud teenimatult suurt kriitikat. Ja väga vähe kiitust.

Figuuriga ei ole mul kunagi erilist muret olnud. Mind on õnnistatud peene kondi ja pigem kõhna kehaehitusega. Peeglist vastuvaatav on mulle üldjoontes täitsa vastuvõetav. Noh, viimasel ajal siiski mõningate mööndustega.

Kui kolmikuid ootama jäin, see oli siis veidi enam kui 14 aastat tagasi, hakkas mu kõht koheselt kiirelt kasvama. Mäletan, et juba augustis küsiti minult, millal sünnitan, tähtaeg oli ometi lausa jaanuaris, korraline keiser detsembri lõpus. Oktoobris paistis mu kõht hiiglaslik. Julgelt nagu lõpurasedal.

Sel ajal hakkasid kõhule tekkima esimesed “triibud”, venitusarmid ehk striiad. Neid muudkui lisandus. Kõhu kasvades muutusid nad punaseks ja hakkasid sügelema. Raseduse lõpus oli mu hiiglaslik kõht üleni punasetriibuline. 

Midagi ei aidanud. Kõhunahk oli lihtsalt nii viimase piirini pingul. Ega ka siseelundeil parem seis polnud. Need olid täiesti kokku pigistatud. Ikka selleks, et pisikestele ruumi teha. Ma ei saanud õieti süüa, sest täiskõhu tunne tekkis koheselt ja kõhukinnisus vaevas igapäevaselt. Käisin iga natukese aja tagant pissil, sest põis ei saanud normaalselt täituda. Hingeldasin väiksemagi pingutuse peale, sest täiel rinnal sisse hingata oli võimatu. Isegi rinnakorv, eriti see osa, kus roided kohtuvad, tundus olevat totaalselt valesti. Minu kõht oli järjest hiiglaslikum. 

Naine on loodud kandma üht last korraga. Oodates kolmikuid, oli kõik hoopis teistmoodi. Ühel heal päeval ei mahtunud ma näiteks enam oma autorooli, mingil ajal ei saanud iseseisvalt saapaid jalga ja pidin käime kingadega, mille kannaosad lääpa tallatud. Ühe tuttava käest sain laenuks hiigasuure jope, paraku pruuni. See kõik pani mind ennast äärmiselt ebanaiselikult tundma, seksikusest ei hakka mitte rääkimagi. Olin nagu mingi suur liikuv monstrum. Teistele pakkus mu muundunud keha suurt põnevust. Minu jaoks oli aga asi naljast kaugel. 

Lõpuks jõudis kätte laste sündimise päev. Uskuge, ma lugesin enne plaanilist keisrit mitte tunde, vaid minuteid! Olemine oli täiesti ilmvõimatu, seda nii istudes, lamades, kui seistes. Minu eesmärk oli aga eelkõige sünnitada terved lapsed, kes ei vaja peale sündi nädalate pikkust ülesturgutamist. Muidugi ei sõltunud see ju ainult minust, aga olen oma kehale siiski ääretult tänulik, et ta minuga koostööd tegi ja nii võrratult vastu pidas.

Keisrilõige toimus kohaliku seljasüstiga, mis tähendab, et olin kogu protseduuri vältel täiesti ärkvel. Oma arust sain vabalt ka varbaid liigutada, kuid see võis olla ka pseudotunnetus. Kõhu lahtilõikamine tundus kanga lõhkikäristamisega. Imelik tunne! Igatahes käis kõik väga kiiresti ja lapsed sündisid siia ilma paari minutiga. 

Peale ühte päeva intensiivis ja vereülekannet sain minna tavapalatisse. Seal sain end esimest korda pealaest jalatallani üle vaadata. Minu kõht nägi välja selline, nagu oleks veel üks laps sinna sisse jäänud. Niisiis, kõhu järgi taas üheksas kuu. Lisaks oli mu rinnaku alumine osa paindunud laste ruumikitsikuse tõttu väljapoole ning alumiste roiete kokkupuutepunktis oli kompamisel tunda inetu mügarik. Õnneks tõmbas see pikapeale tagasi. Nagu ka kõht. 

Peale pikaaegset tagasitõmbamist nägi mu kõht välja nagu tühi jahukott- õnnetu ja kortsus, valged triibud peal. Olin selle peale väga jahmunud. V. arvas, et võiksin selle ilulõikusega taas kenaks korrigeerida. Millegipärast vihastas selline väljaütlemine mind väga. Sisimas olin tohutus segaduses.

Hakkasin oma kõhtu häbenema. Sedasama, mille varjus mu kallid lapsed said nii pikalt kosuda ja kasvada, et neid loeti täiesti ajalisteks beebideks. Minu meelest oli see lihtsalt kole. Teda tuli hakata peitma.

Ma ei kandnud kuni üle-eelmise aastani bikiine. Ainult trikood. Mitte keegi ei tohtinud seda "õudust" näha. Lahutus lisas ebakindlust veelgi - milline uus mees sooviks endale nii koleda kõhuga naist!

Õnneks tuli mu arusaamisesse muutus. Tuli järk-järgult ja tagasilöökidega, aga tuli. Ühtäkki hakkasin taipama, et just kõht on see minu kehaosa, mille üle peaksin tundma kõige rohkem uhkust. Just kõht on ära teeninud tunnustuse. Ta on ilus just sellisena. Veidi armilise ja väljaveninuna. Minu kõht oli mu laste kodu enne nende sündi ja ta pidas selle katsumuse vastu! Taipasin korraga, et mu kõhul polegi midagi viga. Olin ta ise koledaks mõelnud. 

Ostsin sel aastal väga ilusad bikiinid. Kannan neid uhkusega. Ma ei ole kahekümne aastane sünnitamata naine. Olen naine, kes on ilmale toonud neli last, viimasena kolmikud. Ma ei tohi seda unustada. Ma tohi ennast piitsutada. Ja mis kõige tähtsam - ma ei tohi öelda oma kõhu kohta midagi halvustavat. Ta on just sellisena kaunis. Just sellise, mitte päris perfektsena. Ja kusjuures - mõtlesin ikka täiega üle! Ise uskusin ka...

reede, 30. september 2022

30 Minu lend

Septembrikuu päevad mind rõõmuga täitsid,
hinges lootuse läitsid,
et kõik läheb üle,
mis muserdab, rõhub.'

Oktoobrikuu hallade tundmus küll õhus,
kuid armastus südames,
ootusärevus kõhus
kindluse andsid,
viisijupp jupihaaval 
külmadest päevadest edasi kandsid.

Soojemat kohtumist
süda ehk aimas.
Õhu virvendav seisak ja sumbumus
siiski mõtetes painas.

Tegelikkus 
kõik päriselt rikkus.
Ärkasin üles
just enne, kui lagunes koost
minu kõrgele lend.

Nüüd kõlagu toost
raugenud hoole,
lõppenud loole,
kuid ka oktoobrikuu lennu
kõrguse
kauguse
kiirendushoole.

neljapäev, 29. september 2022

29 Nöör


 Milleks käia nööri mööda
Kui saab käia rajal
Mis viib nöörist hoopis mööda
Teele, mida vajan
Milleks nööril rippuda
Kui ei vii mind tippu ta
Köie kõikuma kui ajan
Valusalt sealt alla sajan