esmaspäev, 10. jaanuar 2022

Süsteemi orjad

Saime trioga uued ID kaardid kätte. Kõik, mis eelneb nende valmimisele, on nüüd väga mugavaks tehtud. Avalduse saab esitada elektroonselt, kodus tugitoolis istudes. Piltide tegemiseks tuleb küll minna PPA kontorisse kohale, et need sealsetes boksides teha lasta, meie aga valisime ühe teise fotoboksi, kust saime pildid otse minu meilile ja sealt juba edasi avaldusele. 

Dokumendid valmisid vähem kui nädalaga. Kättesaaminegi sujus ning teenindus oli viis pluss.

See, millest tahtsin aga kirjutada, on aga hoopis PPA suhtumine oma töötajatesse. Mõelda vaid, nad istuvad pikad päevad oma töölaua taga ja teenindavad minusuguseid dokumendi taotlejaid sinine mask ees ja kilekindad käes!  Kõik peavad inimväärikuse alandamisele alluma. 

Kas tõesti leidub väikeseid tigedaid omikorone ka arvutiklahvide vahel? Hüppavad need tõesti sealt ka töötajaile suhu? Kliendi ja töötaja vahel on ju klaasist sein! Kompenseerivad säärased “ohutusabinõud” tõesti inimese õigust ja vajadust hingata pika tööpäeva jooksul puhast õhku? 

Mul oli seal kuidagi imelik ja kurb. Need tublid inimesed tundusid seal nagu orjad. Täiesti lolli süsteemi orjad…

laupäev, 8. jaanuar 2022

Meenutuskarp

 Olen endiselt igapäevase harjutamise lainel! Mul on nii hea meel sellest teada anda!

Aga täna kirjutan hoopis muust. Karl Johann oli oma kapist välja tõstnud ühe minule kuuluva karbi. Tõin selle oma tuppa ja tõstsin sisu välja. Kui palju põnevat avastasin seal olevat! 

Leidsin sealt näiteks oma esimese abiellu astumise avalduse, täidetud korrektselt minu ja minu poolt armastatud meesisiku poolt, ühes tasutud riigilõivuga, mis oli toona, 1993.aastal 15 eesti krooni. Olgu siinkohal öeldud, et see abielu jäi väga hullude asjaolude tõttu sõlmimata, küll aga tõi selle meenutamine veidi esile toonased tunded. 

Ootasin sel ajal oma esimest last. Olin 19 aastat noor, täiesti segaduses ja eluvõõras. Hoidsin maailma kramplikult oma õlul, otsekui kukkunuks see muidu kildudeks. Eriti sellest hoidmisest muidugi kasu ei olnud. Elu liikus ikkagi omasoodu ja see mis kildudeks pudenema pidi, see ka pudenes. Ma lihtsalt ei teadnud veel, et suures plaanis toovad killud õnne. 

Ah, mis seal veel oli! Samal, minu esimese lapseootuse ja muude segaduste ajal, tiirutas orbiidil üks soomerootsi mees, mingi isa töökaaslane või äripartner. Ta sai küll minult rahuliku korvi, kuid saatis sellest hoolimata lugematul arvul kaarte ja kingitusi. Vaat need leidsingi sealt toredast karbist. 

Samast, 1993. aastast on pärit ka kaks kaarti, millel mulle  pühendatud armastusluule. Kahjuks või ōnneks sai seegi rüütel korvi, kuid praegu hindan tema luuleandi ja julgust nende luuletustega oma tundeid väljendada suurepäraseks! 

Samas karbis oli veel kirjavahetus mu kalli sõbrannaga, kes sünnitas oma esimese lapse neli kuud enne mind. Ah, kui armsad me olime ja kui palju need kirjad mulle toona tuge pakkusid! 

Ja minu päevik... Paks, kõvade pruunide kaantega saladuste hoidja. Jaa, ma tunnen seda habrast noort tüdrukut, kes seal oma mõtteid ritta sätib. Lasen tal rahulikult olla. Nii noortelt ei saagi eeldada tohutut elukogemust. Samas- see siirus, mis neist ridadest kiirgab, võtab lausa silma märjaks. Peale esimesi pettumusi ei saa me enam kunagi olla maailma ja inimsuhete osas nii usaldavad ja ausad. 

Esimesed diplomid. Lõpetatud koolid, omandatud haridus. Kaardid erinevateks tähtpäevadeks. Mõned inimestelt, keda eriti ei mäletagi. Teised kallitelt, kelle käekiri jääb alatiseks meelde. Hoolimine, meelespidamine, rõõm, innustamine. Elu ilusad hetked, mis võisid samaaegselt olla ka tohutult rasked. Või siis lihtsalt pöördelised. 

Vahel on tore seesuguseid karpe avada. Liiga tihti aga mitte. Minevik on kõige ilusam siiski pisut ähmasena.


Inimlikkuse mõõde

 Ma ei teagi enam, kas olen tugev või nõrk. Küllap ühtaegu mõlemat. 

Elu tähendusrikkus kaalub kindlasti üles kõik kõhklused. Ometi tuleb meil suhestuda. Teiste inimeste, mõistetamatute arusaamade, vahel ka iseenda pisut lõhestunud isiksusega. Seetõttu tuleb tugevuse ja nõrkuse küsimuse alla eelkõige see, kui palju minu tugevus või nõrkus teisi inimesi mõjutab ja kui palju teiste inimeste suhtumine minu tugevusele või nõrkusele kaasa aitab. 

Vahel jagan oma kirjutisi ajast, mil kolmikud olid väikesed. Sel perioodil esines üsna ekstreemseid päevi, mida olen halastamatu otsekohesusega kirjeldanud. Väidan, et raskuste väljakirjutamine tegi minust tugevama ja tervema inimese. Paraku olen täheldanud, et mõni inimtüüp reageerib neile lugudele hoopis teisiti, kui olen eeldanud. Ülemäära tõsiselt, lausa traagiliselt. Minu eesmärk pakkuda pisut ekstreemset huumorit saab sedakaudu lausa pea peale pööratud. Ja see omakorda paneb mind tundma end nõrga ja abituna. Aga vastu vaielda pole mõtet. See, kes haletseb või lohutab, mis sest, et tohutus ajalises nihkes, positsioneerib küllap hoopis iseenese hakkamasaamist ning minu toonane õuduste (ja muide ka õnne) -aeg on otsekui karguks elutakistustest ülehüppamisel. Võibolla ma ei peakski seda tähele panema. Aga kuna mu isikuomadused ei luba enese osas mingitki haletsust, seisangi säärastel puhkudel lõhkise küna ees- tugev või nõrk?

Vahel võib asi olla ka teisiti. Hiljuti kirjutas Helis, kahe väikelapse ema, ühest enda eriti ekstreemsest päevast. Ja minul tõusid õudusejudinad üle pea. Nagu ehk mõnel mu "humoorika" elukirjelduse lugejalgi. Liiga tubli, lausa eneserebestamiseni liiga tubli, trummeldas mu aju nagu mantrat. Milleks oli vaja minult selliseid mustreid üle võtta? Asi on selles, et tegu on mu oma lapsega. Ja ükski ema ei suuda näha lapse vaeva. Ta tahab otsekohe osa koormat enda kanda võtta ning kui seisab silmitsi tõsiasjaga, et temast, üdini ülekoormatust, pole abistajat loota, tunneb end taaskord nõrga ja jõuetuna. Kas tõesti ei olnud ses jutus midagi naljakat, küsis Helis nõutult. Jajaa, ma tean, et see pidi olema naljakas, ma tean, et sina kogesidki seda naljakana, kuna muidu ei jäänuks sa ellu- kuid mu enda elu lõi siinkohal nõrkuse ja jõuetuse jääkülmade lainetena taaskord ülepea kokku... Sinu eest, mis siis, et sa ei palunud.

Olen siiski astunud tubli sammu paremuse poole ning suudan mõnes olukorras väljendada ka mõningast ükskõiksust. Olen sel nädalal kaks korda teravalt tundnud, kuidas mind on kas soo, vaadete, valikute või mille iganes pärast püütud tühistada või madaldada. Ei, mitte otseselt, vaid väga kaudselt. Aga ometi väga tajutavalt. Huvitav, et teatud "meeste maailmas" sobivad naised ainult mingitesse ninnu-nännu rollidesse. Need peaksid olema vähetasustatud või lausa heategevuslikud ning ilmtingimata seotud lastekasvatuse või koduga. Suurest asjadest saavad seesuguse kandva idee kohaselt aru vaid mehed. Rahade liigutamine, millegi korraldamine, vastutuse võtmine (kasvõi iseenda elu ja valikute eest) ei tule minusugusel niisiis kõne allagi! Saan sellisest vaiksest "elimineerimisest" aru küll. Aga olen jäänud üllatavalt rahulikuks. 

Ja oh neid õpetussõnu, kuidas elu ja asjad päriselt käivad! Ehh, vahel mõtlen, kas "nõuandjad" õigupoolest ka sellele mõtlevad, et enamiku ajast funktsioneerin üsna adekvaatselt, eriti mis puudutab maailma tajumist, poliitilisi allhoovusi, samuti isiklikku analüüsivõimet ning tühipaljast arvutusoskust. Miks mulle peab tingimata vastanduma? Mis takistab mõistmist, sõbralikkust? Siiski, ka sellistel puhkudel suudan jääda rahulikuks ning taanduda. Varem ehk poleks.

Mis mind siis aitab? Luule, kunst ja muusika- kui vastata lühidalt. 

Sõitsin täna koju. Minu kodukanti jõudes võib hulgaliselt nautida postkaardi-vaateid. Talv ei ole kaugeltki mu lemmik-aastaaeg. Peale jõulu, mis on kõige raskem, peale seda, kui olen oma elamisest kõrvaldanud kõik ehted ja kulinad, mis mõjuvad minu jaoks vajalikel vabadel, lagedatel pindadel lausa prahina, kuid on laste jaoks kaunid ja olulised, jah, peale seda kõike läheb küll veidike kergemaks, kuid paneb mind päev-päevalt siiski proovile. Mind ei kisu külmaga õue kõndima. Ma ei talu pakse vammuseid. Pelgalt mõte suusatamisest, mida paljud tunduvad nautivat, tekitab mus ahastust. Valge värv seostub millegipärast elutusega.

Aga ma ei kurda. Talletan tardumuse muusikasse. Mu talvine maal on ääristatud aknaraamiga. Kogun sõnaseadmise ilu ja haaran selle oma ellu ja mõtetesse kaasa. Imetlen inimeste erinevaid andeid ja püüan ka ise paremaks, loomingulisemaks saada. Aga kõige selle juures katsun napsata oma isiklikku tugevusse või nõrkusesse jumalikku juhtimist, tänutunnet, oskust taanduda, vajadusel ka esile kerkida. Niisiis, siirast inimlikkuse mõõdet, mida ei saa nii lihtsalt kõigutada.

neljapäev, 6. jaanuar 2022

Trennist ja muust

 Täna käisingi trennis! Sealsamas tantsulises aeroobikas, kus olen kunagi käinud aastaid. No küll oli mõnus, lausa ülivõrdes! Kuidas ma küll vahepealse aja trennita hakkama sain? 

Šoki sain aga ka. Mu elektri- ja gaasiarve oli ligi tuhande eurone. Millegipärast tekitab see mulle mingid sisemised  värinad. Mõistus ütleb, et saan hakkama. Aga emotsioon kütab hirmu- mis siis, kui ei saa? 

Helis küsis täna, et huvitav, miks eeldatakse, et tegelema peab just naise tunnetega, mitte niivõrd mehe omadega. Huvitav, mõtlesin. Minul on just kergem teada, et oma tundeid ei saa kellegagi jagada, nendega tegelemise eeldamisest rääkimata. Kui jagan, pettun. Nii on see alati olnud

Las praegu olla rõõmuaeg!

kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Enesekiitus

 Küll ma olen ikka tubli!

Juba neli päeva järjest olen harjutanud nii orelit kui klaverit. Ärge naerge midagi, see pole sugugi nii lihtne. Kui algul arvasin, et teen endale nädalaplaani, siis nüüd pean tõdema, et varem, kui iga päeva hommikul pole mõtet päevaplaanigi paika panna- kõik võib muutuda. Ometi olen suutnud end kokku võtta ja hoolimata teele tulnud takistustest lubatu ellu viia. 

Enesepiitsutamine pole hea. Kui aga ennast üldse mitte sundida, kipub kergesti tekkima äravajumine. Eriti, kui on, kuhu vajuda- näiteks seesama mõnus tugitool, kus praegugi neid ridu kirjutan. Äravajumisega seoses on ka enesehaletsus kärme ligi tulema ning selle minema peletamine on tüütu töö. Niisiis, mõõdukas sundimine teeb pigem head. 

Homme kavatsen minna trenni. Teinud oma kehaga rahuseisundi, on see poole kergem otsus. Tean, et miinus viis kilo praegusest kehakaalust oleks mu enesetundele ideaalne, aga ma ei kavatse seda enam hüsteeriliselt saavutada, vaid proovin rahumeelset lähenemist. Selleks kirjutasin personaaltreenerile, kes ehk minuga selle teekonna ilu ja tervise heaks ette võtaks. 

Lastega on mul ikka tohutult vedanud! Nüüd, 13-aastastena, kui kõik valud ja vaevad on möödanik, on nendest vaid puhas rõõm! Loomulikult kimbutavad neid mõned teismeea probleemid- näiteks igikestev juurdlemine, mida teised arvavad. Aga see läheb ju üle!

Tegelikult mõtlen vahel isegi, mida teised arvavad. Õnneks läheb see ka minul suhteliselt kiiresti üle. Arvaku mis tahes!

Tunnen hetkel, et olen õnnelik ja rahul. Kui veel unerežiimi ka korda saaks...


pühapäev, 2. jaanuar 2022

Muinasjutumees

 Meenub üks lugu.

Vestlesin internetis kellegagi, kes esitles end ilusa, targa ja edukana. Illustratsiooniks olid ka mõned pildid, millele ma ei pööranud erilist tähelepanu. Tundus olevat igati usaldusväärne vestluspartner. Kirjaoskaja samuti. Märkas, tunnustas, oli huvitatud. 

Ühel hetkel aga küsis ta, kas ma muinasjutte usun. Sattusin algul segadusse, edasi aga arenes lugu kiiresti. Ta üritas mulle selgeks teha, et selliseid inimesi, nagu ta mulle endast maalib, ei ole olemas. Ja et mina, kergeusklik, läksin ses vestluses õnge. 

Tundsin hetkelist pettumust, siis aga hakkasin mõtlema. Kuidas ei ole olemas? On ikka! Ja just sellist inimest ma ju sooviksingi enda kõrvale leida, mitte grammigi kehvemat. Ta jutus ei tundunud ka midagi ülepakutut. Näis olevat haritud, laia silmaringiga, väärikas. Tõsi, tema poolt üles riputatud pildid rääkisid suhteliselt uhkest elamisest. Kuid nagu ütlesin, ei olnud sel minu jaoks mingit tähtsust, muigasin meheliku edevuse üle ja õigupoolest ei sirvinudki neid õieti. Mul on endalgi kõik olemas, mida vajan. 

Usun endiselt, et targad, toredad ja hakkamasaajad on päriselt olemas. Siinsamas, meie keskel. Miks ei võiks üks sattuda minuga vestlema? Ma ei leidnud tagntjärele mõeldes ühtegi “konksu”, mille otsa oleksin komistanud. Normaalne tuttavaks saamise dialoog. Muidugi oli hiljem kahju kulutatud tunni pärast, millega oleks võinud midagi targemat peale hakata. 

Toreduse ja tarkuse osas ei hakka ma selle vahejuhtumi tõttu küll allahindlust tegema. Teise hea elujärg oleks loomulikult samuti boonus, kuid mitte eesmärk omaette. Tõsi, õnnetusehunnikust siiski ei unista. 

Juurdlen nüüd selle üle, kuidas selliseid inimesi vältida, kes sääraseid imelikke mänge harrastavad. Muidugi, eks see internet ole üldse üks riski-bisnes…

Tore aasta algus

Ah, kui toredasti see aasta algas!

Minu tunded on sellised: kui jõuluajal oleks veel otsekui mingi vana koorem õlgadel, siis hetkel, kui suurem paugutamine vaibub ning uue aasta esimene pooltund on juba igavikku tiksunud, tunduvad kõik asjad olevat järsku lahenduse leidnud ning õhk mu ümber, olgugi saluutide tulevinest paks, on ometi kuidagi selge ja klaar. Mõtted lendavad positiivsuse lainetel, näol püsib naeratus, kerge on olla.

Täna mõtlesin veel imestusega järele, mille pärast ma õigupoolest vanal aastal niiväga südant valutasin! Jõudsin järeldusele, et ega ma seda väga adekvaatselt hinnata oskagi. Pean väga selgelt jälgima, kus algavad ja lõpevad minu isiklikud piirid ning tegutsema eelkõige enese heaolust lähtuvalt.

Vana-aastaõhtu tõigi mulle esimese säärase kogemuse vaat et koju kätte. Olin nimelt dilemma ees, kas kutsuda oma peole keegi, kes seda väga soovis, õigupoolest mind selles lausa survestas.Või mitte. Teate, see, et suutsin südame kõvaks teha ja oma sisetunde järgi talitada, oli lausa mu hingerahu pääsetee! Hiljem laua taga istudes ja sõpradega šampanjat limpsides kujutlesin, milline olnud variant b. Pidu olnuks rikutud, kindel see!

Soovingi endale uueks aastaks oskust õigel ajahetkel seisatada ning tunnetada, kas üks või teine otsus aitab mu õnne- või heaolutundele kaasa või mitte. Kui mitte, tuleb lasta sel minna. Süda ei valeta kunagi. Liigne kiirustamine võib aga südamehääle kergesti summutada. 

Šampus voolas ojadena, lõbu oli laialt, uus aasta lõi pauguga ukse lahti. Nüüd muutub kõik!