pühapäev, 24. jaanuar 2021

Sõnastatud

 Nüüd ma siis lõpuks tean ja oskan ka sõnastada, mida eelkõige ootan inimeselt, keda soovin oma ellu!
Inspiratsiooni!
Kuidas ma küll enne selle peale ei tulnud? "Minu inimene" peaks mind inspireerima! Ta peaks mind nii eluliselt kui loominguliselt tõstma, mulle tiivad andma. Ta peaks olema huvitav, eriline. Ta peaks minus uudishimu ja õhinat tekitama. Peaksin temast lausa vaimustuma. 
Tahaksin ka ise olla tema silmis pärl ja iga päevaga aina säravamaks muutuda. Et ta paneks mind tahtma pingutada ja teeks seda ka ise. Et me elu ja tegemised oleksid puhas looming ja rõõm! Inspiratsioon!
Kui enne olin oma elus loominguline vaatamata abielule, siis nüüd sooviksin olla loominguline tänu abielule (armastusele, suhtele). Vähemaga, tunnen, ma enam ei lepi. 
Teate, kui raske on inimesel oma võimeid realiseerida, kui teda kogu aeg allapoole tõmmatakse, kui ta head ja andekad küljed tähelepanuta jäetakse, kui ta saavutusi pisendatakse, tema pingutusi naeruvääristatakse. Sellises keskkonnas loominguline olla on omaette saavutus. Muidugi, siiski võimalik, kui väga tahta, kui teisiti ei saa ja kui eneseusku täielikult ära ei kaota. 
Mina ei saanud teisiti, aga kahtlen endas aeg-ajalt siiani...
Niisiis, inspiratsioon, inimesed, ei vähemat! Ah et armastus? Aga see ju ongi armastus!

Võlupeegel

 Ma vaatan võlupeeglisse
näen noort ja nõtket naist
näen pilku, tulvil armastust,
näen sedagi, et vaist
võib petta. Teda kaitseks seal,
kus kõik on alles ees.
Vaid kujutis on peegli peal,
kuid hing on peegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse
näen mitmekülgset naist,
näen pilgus julget unistust.
Sel teravam on vaist,
kui noorel. Veidi väsimust,
kuid ilu enam veel.
Näen küpse naise armastust,
seal võlupeegli sees.

Ma vaatan võlupeeglisse
näen kindlameelset naist,
näen pilgust elukogemust
ja erakordne vaist
tast kiirgab. On see hingejõud,
mis peeglist vastu keeb?
Ta pole enam noor. Mis on,
mis ilusaks ta teeb?

Ma vaatan võlupeeglisse
näen kaunist vana naist.
Näen kõiki teisi naisi ka
ta silmis. Minu vaist
mind peegelpildis ühendab
mu elukaareteel
neist kõigiga. Ja pühendab
mind saladusse. Veel

ma mitmeid kordi vaatama
ja mõista püüdma pean,
miks võlupeegel näitab mul
neis kõigis naistes head 
ja ilusat. Siis taipan ma,
see pole peegel, kust
näen end, vaid tuleb Jumalalt 
nii palju armastust...






reede, 22. jaanuar 2021

Notalgia paresthetica

Lugesite “nostalgia”? Ei, õige sõna on siiski notalgia!

Igatahes on tegu ühe diagnoosiga, mis kõlab nii armsalt ja mille kirjeldus on veel armsam. Kuulake vaid!

Eelmisel varasügisel tundsin esimest korda, et mu selg sügeleb aeg-ajalt ühelt poolt abaluu kohalt. Uurisin ise peeglitega ja palusin ka lastel vaadata, misasi küll seda sügelust tekitab, aga kõik tundus olevat täiesti normaalne. Ei midagi kahtlast! Sügelus jätkus ja muutus regulaarseks. Minus tõstis tasapisi pead ärevus. 
Olen aeg-ajalt oma nahka kontrollinud Niine nahakliinikus. Seal on kompetentsed arstid, kenad ruumid ja korrektne teenindus. Tõsi, rahakotti tuleb kergendada, ja üsna arvestatavalt. Ilmselt seetõttu valisingi esmalt hoopis õe visiidi. Õe juures olin ka kunagi varem käinud.
Õde tegi mulle toona pisut iluravi, kõrvetades üht-teist mu kaelal ja rinnal. Mul oli vasakul küljel üks latakas sünnimärgi moodi asi. Minu jaoks oligi see senikaua sünnimärk, kui toosama õde sama protseduuri käigus selle lihtsalt mingi instrumendiga raksaki! maha kraapis. Kui ma temalt aru pärisin, mida ta ometi oma arust tegi, kehitas ta õlgu ja teatas- tavaline seniilne keratoom. Tema jaoks ei tundunud seniilsus sugugi küsimusi tekitavat, pigem vastupidi. 
Aga liigun oma jutuga seniilsusest notalgia juurde tagasi. Seda diagnoosi õde ei teadnud. Arvas, et võiksin ikkagi arstiga konsulteerida. Esmalt õnnestus mul saada aeg riikliku polikliiniku nahaarsti poole. Kui ma oleksin teadnud, et diagnoos tuleb siiski Niinest, oleksin muidugi kohe eraarsti valinud. 
Too arst vaatas mu selga ning tuli välja eriakummalise järeldusega- nahaprobleeme pole, aga pöördugu ma perearsti poole. Et tegelikult mu sügelus polevatki sügelus, vaid valu, mida ma sügelusena tajun (?). Arvatavasti sapikivid, lisas ta. No tere hommikust! 
Olin üsnagi segaduses ja häiritud. Võtsingi perearstile aja, nagu kästud ja podisesin talle nahaarsti kahtluse ette. Perearst turtsatas naerma, et kuulvat esimest korda, et sapikivid seljasügelust põhjustavad. (Etteruttavalt ütlen, et mulle on sel aastal erinevate näitajate analüüsid tehtud, kõik on korras.)
Minu seljake ei lasknud end aga neist aruteludest üldse häirida. Tema sügeles ikka edasi, kui tuju tuli. Ikka parema abaluu juurest. 
Lõpuks viskas mul üle. Võtsin uuesti Niine kliiniku tee jalge alla. Sel korral siis arsti juurde. 
Uuring oli pikk ja põhjalik. Et kui juba tuldud, olgu kõik üle kontrollitud. Nojah, ja lõpuks tuli diagnoos: "Teil on notalgia paresthetica."
Oot, misasi!
Minuealistel naistel, kes liiga palju sundasendis istuvad, võib mõnikord hakata selg parema abaluu kohalt sügelema. Täpset põhjust ei teata. Vahel tekib selle koha peale ka õrnalt tumedam laik. 
Tundub jabur? Pole viga, mulle tundus ka! Aga guugeldage! 
Siis näete, et ma ei aja siin mingit jama.
Kui, siis õige pisut seniilset nostalgiat...


teisipäev, 19. jaanuar 2021

Külma ja kuuma mäng

Kuidas oli tulla
Läbi pimeduse ja lummetuisanud metsaraja
Siia, minu juurde?

Ulatan sulle tassi sooja teega
Su külmast kanged käed
Klammerduvad kohmakalt ümber selle.
Vaikid. 
Pliidi all löövad veidi niisked halud sädemeid.

Vist oli erakordselt külm? 
Juba päeval tundus sedaviisi.
Minu meelest olgu toas pigem soe...
Kas hakkas soe?

Su sõrmed silitavad kruusi siledat pinda.
Üles-alla. 
Mul on pliidi juurde asja. 

Tunnen su pilku seljal. 
Tardun hetkeks.

Heldeke, juba miinus kaheksateist!
Ah, kui palav siin on!
Lähen võtan selle kampsuni...

Su käsi.

On tulikuum.
Murdosa enne seda puudutust
Oli õhk kõige pinevam...






pühapäev, 17. jaanuar 2021

Hanges

 Armastan tohutult sooja. Mulle meeldib väga end kamina juures tugitoolis kerra tõmmata, villased sokid jalas ja soe pleed õlgadel. Ka suvisel ajal otsin sooje, tuulevaikseid kohti. Ujuma lähen väga harva- vesi peab siis tõesti ülisoe, nii 25 kraadi ringis olema. 

Ainus, mille hoian jaheda, on mu magamistuba. Mu uni on jahedas poole sügavam. Kui veel abielus olin, tuli sellest kõvasti tüli, sest talvisel ajal avatud aknaga magamine olevat vastutustundetu, suvisel lahtise rõduuksega lausa lollus- keegi võivat ju tuppa ronida. Juba tervelt aasta olen saanud oma aknaid ja uksi vaidluseta reguleerida ja selles on tohutu võlu. 

Väga kuuma sauna ma ei kannata. Sattusin sel sügisel Mustamäe elamusspaas mingile vihtlemiskoolitusele. Selle läbiviijaks oli kena noor mees, kes lubas, et eriti vihast leilitamist ta meiega ette ei võta, pigem sopsutab kerisele vett erinevate vihtade pealt, mida meile demonstreerib ja mida meie hiljem proovime ja hindame. Teate, ma hakkasin juba esimese viie minuti jooksul minestama, kuna seal valitses leilitagi meeletu kuumus! Kaks vihta, eukalüpti ja mingi muu taime omad, suutsin siiski ära kaeda, siis aga hüppasin püsti ja teatasin, et mina kahjuks enam ei suuda. Minu kannul lahkusid sellest ruumist peaaegu kõik seansil viibinud naised ja paar-kolm meestki. Mõelda vaid, nad oleksid võibolla otsad andnud, kui oleksin edasi kangelast mänginud! Tundsin end hetkeks nagu mingi põgeneva jõugu vaimne liider 😊

Normaalse olemise sain tagasi, karates ülepeakaela ühe pisikese basseini jääkülma vette.  

Eile tegime meie juures sauna. Et õues oli üle mitme aasta miinus kaksteist, tekkis millegipärast samuti kange kiusatus lumehange järele. Või oli see hoopis kihk oma taluvuse piire näidata? Igal juhul tegime challenge’i, millest võtsime osa mina, Helis ja trio. Oli see vast kogemus!

Kui sa end saunas peaaegu oimetuks oled istunud, see peab olema umbes sama tunne, nagu seal õnnetul vihtade üritusel, siis tuleb juuksed mütsi või rätiga katta, plätud jalga torgata ja pisut hullunud pilguga saunauksest õue tormata. Jooksmise pealt tuleb anda kiire hinnang ümbruskonnas kükitavatele lumahangedele ja kui aju on fikseerinud neist kohevaima, tuleb end sinna ilma mõtlemata pikali visata- algul selili, siis kõhuli. Tunne on esmalt röögatu, aga kui juba taas püsti oled karanud, ei tundugi enam nii jube. Uuesti saunalaval istudes torgib kogu keha mõnusalt ja asjal tundub jumet küll ja enam. Seda kõike me eile praktiseerisimegi. 

Ma ei ole eriline talve- ega lumefänn. Nagu ütlesin, armastan hirmsal kombel sooja. Sääraseid inimkatseid kavatsen aga kindlasti korrata. Mõnus eneseületamine. 

kolmapäev, 13. jaanuar 2021

Meie uus koduloom

 Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust ega ka jänesest, närilistest, papagoist või- taevas hoidku- kaladest midagi kuulda, sest mul on nüüd uus lemmikloom, mänguasi, tööriist, kuidas soovite ja see teeb mu meele väga rõõmsaks, mõelda vaid, ma ei elagi enam puru ja pudi sees ja selle fakti auks tahaksin tõesti püsti aplodeerides hääle valla lasta:

“Robot, sinust ongi mu laul...”

Juurdlesin päris tükk aega- koristaja või robot. Kummalgi on õigupoolest head ja vead. Koristaja-kogemus on mul olemas, lausa viie erineva inimese näol, kellast nelja pean ausateks ja tublideks tegijateks. Viies oli natukene kahtlane, aga mis sest enam. 

Et neljast ülalmainitust kolm olid juba pensionieas, pidid nad mingil ajal oma töö tervislikel põhjustel üles ütlema. Neljas käiks aga ilmselt siiani kraamimas, kui poleks tulnud meie lahkukolimist V-ga ja minu ajutist ebamäärast rahalist seisu. 

Niisiis olen juba mitu aastat püüdnud ise meie majakest korras hoida ja eks see ole ka vaatamata sagedastele tagasilöökidele eam-vähem õnnestunud. Lapsed ei ole ju enam nii väikesed ja saavad ka ise kaasa aidata. 

Ometi oli mu põhiprobleem meie avatud 1.korrus. Seal keeb ikkagi päevast päeva nelja inimese aktiivne elu, mistõttu tekib rohkem ka sodi ja tolmu. Minu meelest pole midagi vastikumat, kui puru palja jalatalla all. Siinkohal ei saanud ka koristaja eriti aidata. Hea küll, üks päev on põrand sodivaba, järgmisel aga võin juba tunda, kuis mingid liivaterad ja leivapuru ja mis kõik veel mu jalatalla külge nakkuvad. Viimastel aastatel oligi meil tolmuimeja pidevalt pildil- tihti lausa keset tuba, et mul oleks hea-kerge tuuseldada, kui närvi püsti ajab. 

Ilmselt nüüd juba mõistate, miks robot-tolmuimeja üha sagedamini mu mõtteisse hakkas tulema. Teda saab ju seadistada igapäevasele usinale tööle, mis on hiigla-vahva! Nojaa, muidugi koristab ta vaid põrandapinda, muuga pean siiski ise hakkama saama, aga teate, sellestki on tohutu abi! 

Eile, kui meie uus seadeldis mööda laua-ja toolialuseid pusserdas, vaatasime lastega, et ta on tõesti otsekui mingi tore loomake. Kõige nunnum oli aga vaatepilt, kuidas tööst vasinud robotikene laadijat otsides õigest koridoriotsast mööda tuterdas ja seejärel veidikeseks segadusse sattus. Tõstsin ta hellalt ninapidi pesa poole, siis oli väsinud lemmiku kodutee juba kerge. 

Loviisa pani talle nime ka. Vist oli Gilbert. 




laupäev, 9. jaanuar 2021

See tunne

 Nii huvitav, et inimese aju on üles ehitatud mäletama pigem häid, kui halbu asju. 

Mõtlesin selle peale täna, kui Helis end oma kahe pojaga meilt lahkuma asutas ja mõlemad noorhärrad kogu protsessile häälekalt vastu seisid. Õigupoolest oli kisa lausa taevani. 

Ma ei hakka enesele mitte mingeid illusioone looma, nagu minu triol olnuks teisiti. Et neid oli kolm, on absoluutselt kindel, et päevi, kus karjus vähemalt üks neist ja päevi, kui karjus kolmest kaks, oli sagedamini, kui täielikku üksmeelt ning muidugi ka sagedamini, kui päevi, mil kõik kolm oma häälepaelad valla lasksid.

Aga nii naljakas, kui see ka poleks- ma ei mäleta seda! Ma ei mäleta, et üldse oleks mingit kisa olnud. Minu mälus on ainult väga rahulikud pildid. Jah, olen pingelisemaid ja lärmakamaid päevi ka siia värvikalt üles märkinud, kuid ka siit lugedes tunduvad need minust kuidagi eemal olevat. Loen neid ülestähendusi lausa nagu kellegi teise kirjutatut. Selles mõttes on hea, et mul jagus oidu ja jaksu kõike tähelepanuväärset kirja panna. Praegu oleks need seigad kadunud mis kadunud. 

Aga üks asi annab mulle siiski kinnitust, et ei olnud meil nii vaikne ühti, kui mulle täna meeldib mõtelda. Üks asi tuletab seda pillerkaart siiski meelde- see on see tunne. See tunne tekib mul alati, kui kisa ületab teatud detsibellid. Kisa, mis tekib näiteks lapse kukkumisest, ära löömisest, ka väikesest omavahelisest võitlusest, ei tõmba mind sisemiselt pingesse. Kisa, mis korraks tekib ja siis vaibub, seda tunnet ei tekita. Aga kisa, mis kogub tuure, millel ei pruugi olla loogilist seletust, mille peale tuleks ehk minulgi kuidagi reageerida, kisa, mis tekib väsimusest ja võib kõlada pikalt ning agooniliselt, vaat sellise kisa peale tekib mul ajusopis mingi äratundmine. See on otsekui kaja minevikust, ehk mõnest tõeliselt väsitavast päevast, ehk näiteks sellest päevast, millest mul on säilinud mõte, et huvitav, mida nad teeksid, kui ma nüüd sõidaksin, lihtsalt kuhugi ära, viskaksin telefoni autoaknast välja, mõõdaksin kilomeetreid tundmatus suunas, huvitav, millal nad taipaksid... aga muidugi ei olnud reaalselt kunagi olukorda, et oleksin ära jooksnud, põgenenud, mingiks ajaks kadunud. See ei tulnud kõne allagi.

Keegi pidi ju vastutama. Majanduslikult vastutas sel ajal V. Muidugi oli ka see tähtis vastutus, aga täna, mil kannan seda ise, tunnen, kui võrraldamatu on see emotsionaalse vastutusega, mida kandsin mina üksi. Kogu see aeg. Kui keegi mu tittedest kisas, tundsin end otsekui süüdi, et ei suuda teda vaigistada, esmalt vist V. rahulolu ja une arvelt, teiseks ka Helise rahulolu ja une arvelt, sest tema käis ju kahes koolis ja pidi kõige selle kõrvalt oma teismeliseks olemisega hakkama saama, kuigi tuhtilugu tundus mulle, et hoopis tema on minu partner, teine pool, lapsevanem, mis tekitas mulle veelgi rohkem süütunnet. Ma võisin olla oma koorma all üpris jännis. Miks muidu on aju blokeerinud kõik mälestused, aga jätnud selle tunde.

Ma ei taha enam sellisesse olukorda sattuda. Seetõttu tekibki mul põgenemisinstinkt iga kord, kui kuulen kisa, mis ei vaibu, olgu see siis lennukis, laevas, tänaval, kohvikus või kaupluses. Ma lähen ära- kui saan. Ja kui ei saa, siis tunnen, kuidas see tunne tuleb otsekui hiidlaine üle minu. Ta lööb mind emotsionaalselt tasakaalust välja, vahel lausa pikali. Tunnen abitust ja paanikat. 

Oma kallite lapselastega olen ma aga hakanud tasapisi toime tulema. Rubeniga on tegelikult üsna lihtne. Ta tuleb oma sülle külili keerata. See laps rahuneb süles ülikiiresti ja jääb tavaliselt magama. Ottoga võib olla pisut keerukam. Temale, kui juba pisut suuremale poisile aitab põneva tegevuse leidmine. 

Võib-olla on Helis juba märganud, kuidas ma selle tunde ajel käitun. Ei, ma ei saa sugugi kohe endale selgeks tehtud, et mina pole ohtustatud ja et ma ei pea rakendama mingeid mineviku toimetuleku mehhanisme. Esmalt hakkan siiski tohutult toimetama- hoopis muude asjadega! See aeg on mul enese kogumiseks. Aga seejärel tõmban kopsud õhku täis ja sukeldun sündmuspaigale. 

Täna, kui Helis oli lastega meie juurest ära läinud, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ka tema ajju tekib sahtel selle tunde tarvis. Ta on täpselt samasugune nagu mina- tohutult tubli, aga vahel siiski ka tohutult väsinud, mida ta vapralt varjata püüab. Nagu mina, ei tea ka tema ilmselt täpselt, et kas siis, kui ta lubaks endale kukkumist, langemist, keegi ta ka kinni püüaks... Ma vähemalt arvan nii. Ja nüüd ta seal kodus toimetab, sellal, kui mina mugavas tugitoolis teetassi keerutan ja kõike seda kirjutan...

Olgu nagu on. Rõõmsaid päevi oli kindlasti minul kordades rohkem, kui kehvemaid, ja on ka temal. Hoopiski ei talu ma seda, kui keegi just neid kehvemaid meelde hakkab tuletama. (Oi, mäletad, kui nad sul kõik haiged olid vms.) Vaat siis tuleb see tunne kohe tornaadona ja keerab üle pea kokku. 

Looja on meid ikka väga-väga targalt kokku pannud!