Alateadvus

Eesti Kontserdil on välja tulnud uus kontserdisari “Mängud alateadvusega”. Kinkisin emale sünnipäevaks pileti selle sarja kontserdile, kus tõeliselt väljapaistev vene pianist Miroslav Kultõšev esitas tunnijagu Skrjabini klaverimuusikat, kuulajail tuli aga kott-toolidel ümber klaveri lebotades kogeda iseenda sisemaailma vastust kuulatavale.
Et olin eelnevalt kogu päeva viibinud isikliku arengu supervisioonil, oli mul sellise kogemise talumiseks juba “käsi valge”. Ütlen “talumiseks” seetõttu, et Skrjabin sellises doosis ei ole lihtsalt ja libedalt alateadvusega häälestuv muusika. Ebakindlus ja pidevad otsingud harmoonias ja rütmis saadavad ajule signaali pinevaks valvsuseks, maskuliinsed kõlavärvid tõmbavad eri lihased siit-sealt tahtmatult pingule, pidev mitte-kohalejõudmine kasvatab kärsitust.
Oli ääretult huvitav.
Muusikuna lisaksin aga veel ühe nüansi. Nimelt aiman, kui ajamahukat ja närvesöövat tööd nõuab sellise kontserdi ettevalmistamine. See aimdus muutis minu jaoks võimatuks vaadelda muusika taustal vaid iseennast. Jälgisin ainiti pianisti käsi ja miimikat, tundsin rahuldust ta laitmatu tehnika ja eksimusteta mängu üle. Usun, et osa tema kogetust muutus ka minu kogemuseks. Huvitav, kas pingutusega kogetav üldse erineb pingutuseta kogetust? Ja kas kott-tool oli kogemuse võti või lihtsalt võimalus?

Pubertiteet

Nii armas sõna, eks!
"Pubertiteedist" oleme Loviisaga praegusel ajal korduvalt vestelnud. See on teema, mis ajab teda mingil põhjusel natuke ärevaks, kuna siis tulevad vinnid ja "armukad"- teine sõna, mis on minu meelest imearmas!
Muuhulgas oleme Loviisaga arutanud, et murdeiga ehk siis tema keeli "pubertiteet" ei pruugi endaga kaasa tuua mingeid olulisi muutusi. Et kui teismelise peres on rõõmus ja usalduslik õhkkond, ei ole lapsel vaja oma suurekskasvamise tõestuseks mässata, kodust ära joosta või koolist puududa. Suurpoodides jõlkuvaid noortekampasid hüüame Loviisaga "kurbadeks teismelisteks" ja tunneme ka päriselt kaasa, et neil õnnetuil puuduvad trennid ja hobid ning et nad ei saa usaldada oma vanemaid ega iseennast.
"Armukas" ei ole muide üldse "armukese" sünonüüm. Armukas on see, kellesse armutakse! Loviisa tunneb end vahel olevat ka ise veidi armunud ja kinnitan selle täiesti normaalse olevat- ka mulle meeldis just tema eas üks aasta vanem koolivend ning üks poiss muusikakoolist. Kui lugesime raamatut "Kadri", siis kohas, kus selgus, et Urmase meelest on Kadri klassi kõige ilusam tüdruk, oli Loviisale kohemaid selge, et "nad on nüüd armukad".
Vaat nii on lood. Elu sealmail, et sellised teemad...

Dilemma

Dilemma,

kas tunda kaasa

või tunda nagu ei tunnekski,

on tõepoolest pöörane

Oinas leidis mihklipäeva
(sulu sees.)
Mina muutusin miinusmärgiks
(sulu ees)
tunduvalt varem.

Ühest küljest
on pisut kahju.
Teist külge ei hakka ette pöörama

Tema ühele kaardile pühitsetud elu
niikuinii

kaastunnet ei sisalda.

Sõber

Meil kolmikutega on üks sõber. Õigupoolest see sõber ei teagi, et on meie sõbraks saanud. Seetõttu on tegemist ühe õige isevärki ja salapärase sõprusega. Või (jäin hetkeks mõttesse), on tegu hoopis inimesega, kellele meie neli oleme pannud nimeks Sõber? Vaatenurga küsimus...
Sõber jagab meiega üht juppi hommikusest kooliteest. Tõsi, see on ehk vaid kilomeetrine ühisosa, kusjuures tema kõnnib, meie möödume autoga ja sõbral pole teejagamisest aimugi. Asjaolu, miks ta meile silma jäi, on see, et ta üks jalg on vist haige ja ta lonkab veidi, aga näib sellest pisiasjast hoolimata alati lõpmata positiivne ja heatujuline ning paneb oma olekuga ka meie hommikud rõõmsalt särama! Tema olemasolu on me hommikusel teel lausa nii oluliseks saanud, et küünitame või kaelad kohekorra, et teda kindlasti silmata ja talle salamisi lehvitada.
Me ei tea, kui vana Sõber on, aga meile meeldib mõelda, et ta käib ülikoolis, sest sinna see tee ju viib. Küllap on ta teel hommikusele loengule, mõtleme. Oleme arutanud, kas ta elab meie meelest üksi või veel vanematekodus või äkki on tal hoopiski juba naine? Minu kujutelmas elab Sõber üksi ühes eelmise Eesti vabariigi-aegses Nõmme puumajas hubasel ärklikorrusel. Kolmikud arvavad, et tal on ka ema. Samas võib tal välimuse järgi juba ka oma pere olla. Samuti ei tea me, mis rahvusest Sõber on- me pole temaga ju sõnagi vahetanud.
Praegu oleme veidi mures- juba mitmel hommikul ei ole me Sõpra ülikooli poole kõndimas kohanud. Äkki on ta haigeks jäänud, muretses Lisann. Ehk sõitis reisile, arvas Loviisa. Võibolla sai ülikool läbi, pakkus Joss. Või valis kõnni asemel bussi- või autosõidu, pakkusin omapoolse variandi. Kõik võib olla.
Igatahes püsib praegu veel lootus Sõpra taaskord me ühisel hommikusel kooliteel kohata. Nii ära olime juba temaga harjunud!

Veetakso

Kas te teate, mis on veetakso? See on sõiduriist, mis tormab esiots püsti veel peal, mitte kiilupidi vees nagu normaalne laev. Veetakso on nagu suur mootoriga kummipaat, alt lame. Sa istud sealsel toolil kaksiratsi nagu hobuse seljas ja hoiad käsipuust kõvasti kinni, sest muidu võid tuulise ilma korral maha pudeneda. Laevuke viib sind laineharjadel liueldes (või laineharjal hüpeldes ja lainepõhjal põrgeldes või siis hoopis laineharjalt lendu tõustes ja lainepõhja mürtsatades) kiiresti punktist A punkti B (kusjuures B on pahatihti mõnel saarel) ja sinu südant täidab riistapuu kiire liikumise tõttu sügav rahuolu.
Täna kasutasime veetaksot kiireks Naissaarele jõudmiseks. Kes täna aknast välja vaatas või lausa õue sattus, teab, millised ilmaolud valitsesid hommikupoole Tallinnas ja lähiümbruses. Äraarvamatud. Oli tuuline ja aeg-ajalt sadas. Kui meie Rohuneeme sadama poole hakkasime sõitma, läksid olud äärmuslikuks. Taevast tuli alla jämedaid piisku. Tuul lausa lõõtsus, puhudes täpselt udus vaevuaimatava Naissaare poolt. Meri oli porikarva, lainetipud kaetud valgete vahututtidega.
Siis sõitis sadamasse Helis ja ütles, et Otto tuleb ka Naissaarele kaasa. Ja oli seda öeldes rahulik! Jah, muidugi oli meil eelnevalt olnud jutuks, et sõitku nad pealegi kogu perega, Helis esineb ja N.valvab Ottot. Kuid sellise marutuule kontekstis tundus too mõte täiesti arulage. Ma tammusin mööda sadamakaid ja oigasin endamisi. Tundsin, et mul on tõeline hirm.
Olen olnud Helisele suht ekstreemne ema. Mäletan meie turnimisi vaatetornides, kaljudel ja puude otsas. Millegi ees polnud minuga mõtet põnnama lüüa. Lihtsalt- oli reegel, et alla ei kuku! Ja kõik.
Ja nüüd ma siis vanaemana kartsin. Kartsin nii, et mine või hulluks!
Õnneks on minu noored külma kõhuga. Nad vaatasid veidi imestunud nägudega mu poole ja tõstsid vihmakilega kaetud turvahälli mingi vastuvaidlemisvõimaluseta veetaksosse. (Tõsi, tegelikult nad isegi küsisid eelnevalt kaptenilt, kas imikut võib säärase ilmaga veetaksol transportida, mispeale too merekaruna muidugi "jaa" vastas- ja sellega oli asi otsustatud.)
Juba sadamast väljasõidus selgus, et too sõit ei tule kergete killast. Mütaki, mütaki lendas laev laineharjalt põhja. Jonnakalt kündis ta end vastutuules edasi. Vasaku poole toolidel istuvad reisijad said uljaid veesahmakaid. Otto turvahäll oli õnneks tuule eest kaitstud. Külm sel poisil küll ei olnud.
Ma ei teagi, mida ma kõige enam kartsin. Võibolla vanaema roll juba iseenesest produtseerib ajus hirmu- ja paanikatunnet? Mine tea.
Püüdsin kogu selle ekstreemse meresõidu vältel aimata meremüha seest titekisa. Seda aga ei tulnudki. Sest sel ajal, kui meie tegelesime enese kinnihoidmisega, kiljusime eriti suurte aukude ilmudes ja olime selles väike-olemise tunnetuses pisut ärevad... jäi Otto turvahällis magama.
No mis mul siis enam oli öelda ja närvitseda. Sõnum kõneles enese eest- on aeg hakata usaldama. Ka teisi peale iseenda. Antud kontekstis lapsevanemaid, aga kunagi ei tohi unustada ka Teda, kõrgemat. Ega me päris kõige eest ju muidu niikuinii kaitstud pole...

Ekraanivaba päev

Homme on meil lastega ekraanivaba päev. Nad on praeguseks hoiule andnud oma nutitelefonid, ära on pandud ka x-boxi ja telekapuldid. Kavatsen homse pühendada täielikult oma lastega asjade koostegemisele ning nendega suhtlemisele.
Ekraanivaba päeva kutsus ellu kolmikute kool ja minu meelest on see igati väärt ettevõtmine.
Pange teie ka homseks oma nutiseadmed lennureziimile või lülitage hoopis välja!

Kolmikud, kolmas klass (järg 2)

Korjasin Muhus põldmarju. (On tohutult hea põldmarja-aasta!) Mu kõrval oli kraav, üle kraavi aed ja teisel pool aeda põllumaa. Sattusin olema põllu-asukaile, nimelt vasikakarjale, kes parasjagu oma emmedega korralikku mäletsemist õppisid, tohutuks vaatamisväärsuseks. Nad kogunesid aia taha päris mu lähedale, vahtisid varjamatu huviga, jalad harkis, lõuad jahvatamas ja näisid korraga nii tuttavlikud...
Hierarhia oli paigas. Aremad piilusid julgemate selja tagant, mõni päris tragi harjutas häältki, lastes kuuldavale igati korraliku kukehäälse "muuu". Ja kui kamba "juhtkutt" järsku heast peast saba taeva poole tõstis ja ummisjalu minema kablutas, järgnes talle sõrgade klobinal kogu kari.
Üha enam tundus mulle, et olen seda vaatepilti mingis muus kontekstis juba näinud. Ning korraga lajatas mulle pähe- Karl Johann ja poisteklass! Purskasin südamest naerma!
Lehmalapsed lonkisid jälle mäletsedes lähemale. Emad- daamid,jäid taaskord võpsiku varju...
Karl Johann ei pahandanud üldse, kui teda vasikapoisiga võrdlesin. Uudishimulik, rõõmus, pisut rohmakas ja lõpmata ilusate silmadega, on ta üks igati tiptop kasvueas poiss, kelle jalanumber juba minu omaga mõõtu võtab, kuid kes ikka ja jälle pool-juhuslikult end mulle sülle poetab.
Karl Johann tublidust ei saa mõõta meie, naiste kriteeriumite järgi. Ta on tubli iseenda mõõdupuu järgi. Kui Joss on tubli, teeb ta koduse töö peaaegu ise ära. Vaid kõige raskema õppetüki jätab ta targu mainimata (aga see tuleb niikuinii õdede kaudu välja, just hetkel, kui Jossi kannad ukse vahel õueminekuks välguvad). Kui Joss on tubli, riputab ta oma kooliasjad ise riidepuu peale. Ainult koolivest kipub jääma känkrasse koolikotti õpikute alla. Kui Joss on tubli, paneb ta oma telefoni peale kooli ilusti aknalauale. Ainult et vana telefoniga saab ülakorrusel ikkagi mängida, vaikselt ja mõnusalt. Kui Joss on tubli, siis ta toas jalkat ei mängi. Ainult ühe löögi magamistoas teeb, millest peegel tuhandeks killuks puruneb. Kui Joss on tubli, paneb ta külma ilmaga jope selga. Ainult varbad jäävad paljaks, tema poolest kuni lume tulekuni.
Joss on tubli. Kujutan ette, millise dilemma ees see väikemees igal päeval seisab, püüdes ühest küljest näida lahe ja suvaline, et saada aktsepteeritud omavanuste seas, teisest aga pälvida iseendaks olemise eest kiitust ja tunnustust täiskasvanuilt, eelkõige ehk minult. Mina ju näen seda siirast ja südamlikku Jossi, kes vahel oma kriimu käe mulle autosõidul pihku poetab. Kes näitab ette kõik marrastused ja sinikad, et ma "valu varesele" puhuksin, kes muretseb siiralt õdede pärast, kui nood liiga kauaks on jäänud, kes tõesti tahab, et temal sama lihtne oleks kui õdedel, kel kõik näib edenevat mängleva kergusega, just seetõttu, et küllap on tüdrukutel lihtsam edasi lükata seda tohutut seespulbitsevat mängulusti, millest tema, Jossike, nüüd ja praegu sekunditki kaotada ei taha. Kas peakski...
Ma ei saa neid ühe mõõdupuuga võtta. Joss märkab mu rasket kotti ja aitab selle tuppa. Ta jälgib hommikul Waze'ist, millist teed mööda peame kooli sõitma, et mitte ummikusse jääda. Ta uurib minult päeva jooksul miljonit fakti- täna näiteks seda, kui vanaks elavad sipelgad. Temaga on ülihuvitav vestelda, ajaloost, inimestest, elust üldse...
Aga kui ma talle kooliga pidevalt peale pressin, läheb ta lukku ja tahab peituda ekraani taha. X-boxi lõputusse maailma. See on koht, kus ta tunneb end olevat tõeliselt hea ja kõikvõimsa. Miks ta siis sealtki pidevalt minema aetakse?
Jossi on väga lihtne armastada, sest ta on ise nii kohutavalt siiras! Vahel nõuab ta küll kaameli kannatust, kuid ikkagi väidan, et temaga saab ainult heaga. Ja tüdrukutega ei tohi võrrelda! Tema ei ole tüdruk.
Ta tuiskab poriste botastega tuppa, leiab laualt paki riivjuustu, mida ma just pidin hakkama pastale raputama, haukab sealt peotäie, teist samapalju pudiseb põrandale. Kui kuuleb, kuidas mu kopsud õhuga täituvad, mõistab hetkega "lappamaminekut". Seal ta siis seisab jalad harkis, suu mäletsemas, suuril silmil vaadates. Nagu need vasikad seal põllul...
Purskan südamest naerma. Muidugi olen ma õnnelik!
Õnnelik Jossi üle, õnnelik Loviisa üle, õnnelik Lisanni üle!
Mul on terved, targad ja toredad lapsed. Jah, olen vahel kohe kangesti hädas. Aga see käib ikka ja alati õnnelikkusega käsikäes.