Tark vanem

Lapsevanem peab olema tohutult tark. Ja noh, väike kavalus ei tule samuti kahjuks.
Minu koolijütsid on praegu harjumas. Kooliminek on niivõrd suur elumuutus, et pean neile harjumisaega võimaldama täpselt nii kaua, kui näen, et nüüd on see vist tehtud. Tagasilööke võib muidugi hiljemgi tulla. Aga siis saab juba uuesti reageerida.
Ühesõnaga- harjumine.
Protest võib tulla kust iganes. Ühel päeval ei meeldi ühele, noh, ütleme näiteks kunst. Teine arvab, et koor võiks olemata olla. Kolmas peab inglise keelt viiel korral nädalas liialt kurnavaks. Üks nõuab peale tunde pikapäevarühma. Teine tunnistab, et pelgab seda väga ja nutab päev enne pikka päeva jäämist lohutamatult. Kolmas väidab, et pikk päev on muidu lahe- kui ainult seda va pikapäeva sööki ei oleks! Siis avastab esimene, et ta ei taha trennis käia. Trenn olevat liialt väsitav. Pea valutab! Teine arvab, et ei ole see midagi väsitav. Kui ma vaikselt küsin, kas esimene sooviks teha trenni asemel midagi muud, arvavad kõik kolm, et trenn on tegelikult jah ikkagi üle mõistuse väsitav! Peale trenni on kõik rõõmsad.
Kõik eelkirjeldatu igapäevaselt kümnetes nüanssides on mulle päris paras "pähkel". Pean ju igaühe mure ära kuulama, seda tõsiselt võtma, ise rahulik olema (või vähemalt näima) ning adekvaatselt hindama, kas probleem vajab ka päris sekkumist või piisab ärakuulamisest. Enamikel (praeguseni vist lausa kõikidel) juhtudel on tegemist vaid segadusega tillukeses peas.
Õppida veel ei anta. Peale kooli või peale trenni ootavad mängud. Näen nii selgelt, kui tähtsad on sõbrad ja mängud seitsmeaastase koolijütsi elus! Mul on siiralt kahju lastest, kelle elu on lõputuid ringe ja trenne täis pikitud. Kel lihtsalt olemise aega ei jagugi. Lisaks veel jutuaega. Kaisusoleku aega. Murede kurtmise aega.
"Mis siis saab, kui sa meile pikka päeva järele ei jõua, enne kui see lõpeb?"
"Miks ma ei peaks jõudma?"
"Sa jääd ju tihtilugu hiljaks..."
"Pikka päeva ei jää ma kindlasti hiljaks!"
"Aga kui jääd?"
"Siis hakkab õpetaja mind otsima. Ta ei jäta teid üksi kooliõuele!"
"Kindel?"
"Muidugi!"
Homme on esmakordselt nii. Seni on oldud vaid veidike aega ja see on väga meeldinud. Siiski, jälle uus olukord. Jälle kohanemine. Natuke hirmutav...
Aga juba nad magavad. Päevad lendavad kui linnud. Hommikust saab märkamatult muljetest tulvil õhtu. Siis jälle hommik...
Mullegi tänaseks aitab. Homsest saab kindlasti tore päev!

Õnnelik

Mul on põhjust olla õnnelik ja lõpmata tänulik. Ma olen terve. Mu lapsed on terved. Mu õde ja vend on terved. Mu vanemad on terved.
Mul on mõned sõbrad ja palju häid tuttavaid. Mulle meeldib mu töö. Mulle meeldib mu kodu. Mulle meeldib trennis käia. Mulle meeldib Muhus. Mulle meeldib rattaga sõita. Meeldib unistada. Reisida.
Aga mõnikord on mul valus. Mõnikord isegi väga valus. Sellegi üle on tänulik meel. Julgus oma haavatavust näidata on palju võimsam, kui see kõik endasse suruda. Luban endale kogu hingest kurb olla. Imelik, aga kurbuses tuleb mind ümbritsev ilu nähtavale eriliselt kirgastes toonides!
Olen tänulik.
Sada protsenti rahulolu ei anta niikuinii kellelegi. Pealegi on võime õnne õnnena kogeda niivõrd suhteline! Igaühel on ju kanda oma taak. Las siis minu oma olla just selline nagu ta parasjagu on. Teadmine, et olen nii enese kui teiste suhtes  aus ning elan oma elu nende väärtustega, mis minu jaoks pühad, asetab mind seisma kindlale pinnasele. Täna ma juba tean, et olen väärtuslik,  just sellisena nagu olen. Teate, kui kaua olen pidanud oma "piisavuse" üle juurdlema! Olen lubanud enese lähedale niivõrd palju kriitikat, alavääristamist ja viha, julgemata isegi iitsatada. Kohendades end aastaid üht või teistpidi, ebaõnnestusin ikka ja jälle...
Tegelikult ei olnudki need ju minu tunded! Teise inimese süü ja häbi... Ah, mis sest enam!
Täna olen kohal oma tunnetega. Minu õnn ja rahulolu, minu piisake kurbust ja pisaratilgake  silmanurgas, kui hooman, kui lõputu ilu ja rikkus mind ümbritseb. Minu kallid inimesed. Minu uhkus oma edusammude üle. Kiitus Jumalale ja iseendale. Kõik, mis varem oli otsekui lubamatu...
Miks see hingetarkus küll nii visa on tulema?

Sügis

Lehed puudel muutuvad päev-päevalt värvikamateks. Huvitav, miks inimesel elusügisel ainult halli lisandub?
Mu mõtted on igasügiseselt igavikuliste teemade juures. Igavikku mahub teatavasti päris korralik ajalahmakas. Minu igavik, nii nagu see mu mõtetesse paigutub, on otsekui puzzle, hõlmates ühtaegu Piibli igavikku ehk siis päris algust, olles samas tihedalt põimitud ka mu enda päritolu, esiemade ja- isade looga, mis ulatub ju tõtt-öelda samuti tagasi "päris algusesse", kuid hoomataval viisil eksisteerib siiski vaid mõned inimpõlved. Ja veel erilisemal viisil on selle igaviku looga seotud minu lapsepõlv. Just sügiseti, kui lehed värvi muudavad, meenuvad mulle lapsepõlveseigad iseäranis selgelt just toonaste tunnete keeles.
Täna hommikul, kui olin lapsed kooli viinud, sõitis mu taga 23 buss. Korraga tuli mulle see tunne nii halastamatu tegelikkusega peale, et ta vist kiskuski mu hetkeks aastasse 1981.
Sõitsin nimelt 23-ga Nõmmele muusikakooli 2, hiljem võibolla lausa 3 korda nädalas. Sõit bussijaamast Nõmmele oli kole pikk, vist oma 40 minutit (pluss veel veerand tundi jalgsimatka bussijaama jõudmiseks). Mul läks alati bussis süda pahaks. Keskturu juurest tuli reeglina peale sada vanurit, kes kõik soovisid minu käest istet. Olin hästi kribu tüdruk ning kuna pidin lisaks muusikakooli asjadele tassima kaasas tavakooli asju, pidin lisaks südamepahale taluma ka valusaid õlgu. Kui buss sõitis läbi Rahumäe surnuaia, mõtlesin tihti surmast. Vahel oli põnev- kaugelt paistis mõni matus. Aga üldiselt ma veidi pelgasin seda surnuaia-kohta. Pikka aega oli mul isekeskis selline mäng, et kui surnuaed paistma hakkas, panin silmad kinni ning ei tohtinud neid enne avada, kui sellest läbi oli sõidetud- muidu läheb halvasti. Sel teel on palju käänakuid ning raske oli pimesi järge pidada, kus see buss siis nüüd täpselt on. Vahel olime juba otsapidi Nõmmel, kui silmaluugid taaskord lahti julgesin teha- "jess!", oligi möödas!
Aga mis ma tegelikult öelda tahan, on see, et kõikides neis mälestustes on Nõmmel alati sügis. Rahumäel ka. Kui kujutlen end bussis, on sügis, kui kujutlen kooli poole vantsimas, sahisevad lehed mu jalge all, kui vahin mõtetes klassiaknast välja- jälle sügis.
Mul on meeles üksainus solfedzo tund. Viiest sealkäidud aastast vaid üks. See pidi olema esimene klass. Õpetaja Eda Stern istus klaveri taga ja meie kõik laulsime:
Kukub alla eht
kullakarva leht
nagu vikerkaar
kõrval lehepaar...

Vaat see ongi see tunne. Sügis, igavik, mälestused, veidike surnuaedagi...
Täna möödub kuus aastat vanaema minekust. Teate, ta on ikka üsna tihti mu mõtetes. Aga nüüd ei ole need mõtted enam nii paljude emotsioonidega seotud, kui varem. Muidugi igatsen ma teda ikka veel. Näen vahel unes ta kodu. Ühes ta karbis on siiani selle kodu lõhn- mis on ju ühtlasi osa minu lapsepõlve lõhnast, seega turvalisusest, hoitusest, armastusest...
Ja taaskord sügis. Läbi aegade ühtemoodi sahisevad lehed. Päev-päevalt lõbusamad.
Veits nukker!

Pinge

Ilmselt on see kooli ja uue elu alguse tõttu, kuid Karl Johannist on järsku saanud "viitsütikuga pomm"! Eriti lööb see välja suhtlemisel minuga. Eks ma ju olengi talle kõige lähedasem ning usaldusväärsem inimene, kuid paaril hiljutusel korral on ta mu kaameli-kannatuse ikka korralikult proovile pannud!

Ehh, asi pole õieti milleski! Õigupoolest läheb kogu jant lahti, kui mu väsinud trio koolist tuleb ja selgub, et tüdrukutel ning poisikesel on puhkamisest sootuks erinevad arusaamad. Tüdrukud tahaksid nüüd elutoa põrandal vaikselt loomakestega kodu mängida, poisi jaoks on aga säärane ühe koha peal istumine puhas ajaraisk, mis tuleb otsemaid lõpetada. Asi päädib tavaplaani kohaselt plikade kisa ja peale kolme hoiatust minupoolse röögatusega. Ahjaa, seks ajaks on mõni trio liikmetest end kas  kuhugi ära löönud või tänase näite kohaselt botasega vastu ülahuult saanud ning "haavatu" ootab vesiste silmadega "süüdlase" karistamist. 

Meie peres on reegel, et käte ja jalgadega ei räägita. Kes on teist löönud, sellega "süüdlase" üle ei arutleta. Noh, tänane botas maandus muidugi huulele "täiesti kogemata", vist viskevõistuse heitealas, aga ometi, kuna põhipinged olid üles kruvitud juba koolist kojusõites, kui Joss Loviisa käetoe peal oma jalgu sirutada tahtis ning seepeale Loviisa käe läbi ühest tossust ilma jäi ning protesti märgiks Loviisa selga "kergelt tõukas", mispeale botas Loviisa käd läbi teab kuhu maandus ning lõpuks auto katus kisa tõttu lihtsalt minema lennata ähvardas- jah, nende lõbusate seikade peale, pluss kodune botaselend, kutsusin Karl Johanni enda kõrvale pikutama ja maailma asjust kõnelema. Joss oli maruvihane. Aga siiski tuli.

Temaga on see hea lugu, et kui tal lamades selga silitada, läheb viha ruttu üle. Nii võtsimegi üsna pea vestluseotsa üles, tähendab, Joss võttis, kui selleks valmis oli.

"Sa ema...", alustas ta, "oled vist tüdrukute kasvatamisega rohkem harjunud." Mu üllatusest suurtesse silmadesse vaadates jätkas ta: "sellepärast sa ei teagi, kuidas poisse kasvatada."

Vajasin seesuguse avalduse peale veidi kogumisaega. Olen ju ikka arvanud, et ju ma seda poiste maailma kah mõikan. Aga näe, mis selgub!

"Kuule," laususin viimaks, "sina võiksid mind ju siis õpetada!"

Ja seal me lebasime, emme ja pojake. Ta õpetaski!  Arutles, kuidas väsimusega hakkavad pliksid tõepoolest närvidele käima, ja igasugu muid teemasid ka- kuni arvutimängu 11-nda levelini välja. Mina aina kuulasin. Vahepeal silitasin vaikselt ta selga.

Teate, need hetked on taevane ōnnistus! Milline arukas poeg, kui loogilised mõtted, kui selged lahendused... Ning lihtsalt koosolemine. Meie kaks. Mingil hetkel ta muidugi kadus, jõudsin veel mõelda, et on ikka pikad koivad, paar hüpet ja kadunud, alles oli nii tibatilluke...- aga see polnud enam tema teema- tüdrukute toa poolt kostis midagi põnevat. Rohkem polnud me majas sel õhtul ühtki tüli (noh, kui üks asi välja jätta, millele põhimõtteliselt pidi vastu vaidlema).

Kooli direktor ütles, et kooliminek on esimese klassi lapsele nii stressi- ja muljeterohke aeg, et just vanemad peaksid endas kätkema seda tarkust, millega pinget veidigi maha võtta.

Usun, et minul see täna natuke isegi õnnestus.
Poiste kasvatamise juhtnöörid on igatahes nüüdsest  tagataskus kasutamist ootamas!

Kool

Sulge silmad ja kujutle.
Ärkad hommikul peale kosutavat ööund. Sul on piisavalt aega, et riietuda, süüa rahulik hommikueine, kontrollida üle, kas kõik asjad on kaasas. Ja siis rahulikult startida. Inimlikul ajal, päevavalguses...
Liikluses ei saa ma sulle täit rahu lubada. Üksainus tühine plekimõlkimine võib tuua kaasa täieliku kaose. Aga sul on siiski võimalus oma auto turvalises sisemuses tasakesi vestelda. Proovida üht või teist mööduvat nimetada vene keeles. Meenutada ka inglise vastet. Naerda, kui kõik sassi läheb. Või lihtsalt vaikida. Auto on kui rahulik oaas. Ei mingit tümpsu, ei mingeid uudiseid. Oled kaitstud.
Kohale jõudes näed paljusid tuttavaid nägusid. Jaa, kõik need inimesed, väikesed ja suured muutuvad päev-päevalt omasemaks. Tunned, kuidas su süda täitub headusega nende kõikide vastu.
Hommikupalvus on kui võbelev küünlaleek altaril- imevaikne, kuid kristallselge. Inimhääl on ülim instrument tänuks ja palveks. Rahu täidab järk-järgult kogu südame. Iga päev palvetatakse kõikide väikeste ja suurte eest, kes selle majaga seotud. Kõikide laste ja nende vanemate ning õpetajate eest. Nimeliselt. Iga päev!
Kui kätte jõuab aeg oma ruumi sisenemiseks, võetakse sind vastu kallistuse ja soojade sõnadega. Ilusat päeva! Õnnistust! Head!
Katsugu keegi väita, et sõnadel ei ole väge...
Kujutle vaid päeva, mis sel viisil algab!
Siis ava tasakesi silmad.
Mõtle hetkeks, mismoodi algas sinu koolipäev. Kas keegi üldse kunagi huvitus, kuidas sa end tunned, mis sinuga toimub. Või seisnes su väärtus vaid selles, kui hästi või halvasti olid omandanud hommikuse kontrolltöö materjali, mis paari päeva jooksul nagunii ununes... Tundsid ehk hirmu, võimalikku läbikukkumist, ebapiisavust? Sellel mõttel ei tasu pikalt peatuda. Oli nagu oli.
Olen tohutult õnnelik ja rahul, et oma lastele just selle kooli valisin. Et selline haruldane võimalus üldse olemas on! Tunnen, et ka minus on juba mõne päevaga toimunud tohutu muutus...

Peenhäälestus

See on hetk, mil tahaksin läbi meremüha hüüda: viibi veel!
Istun Naissaare inimtühjal rannal. Taevas pole ainsatki pilve. On soe. Tuul- jah, tuule otsisin ise üles, saare lõunakaldal oli liigagi palav...
Tean, et see võib olla selle suve viimane võimalus.
Tegelikult on mul tohutult muljeid. Augusti keskpaigast saati saanuks kirjeldada ridamisi kõiksugu imelisi sündmusi. Olen neid järjestikku enasse ahminud. Imestanud. Tänanud.
Aga kirjapanekuks ei ole veel valmis!
Ma istun siin punavate kibuvitstega kaetud liivadüüni ääres ja hoian suve kinni. Seda tunnet. Mu hinges on maad võtnud tohutu rahu. Taipan üha selgemini, et Selle väljaütlemiseks ei peagi midagi ütlema.
Ühesõnaga- toimub südame peenhäälestus...

Imago

Eile jõudis lõpule Imago suhteteraapia kolmas väljaõppemoodul ning minust sai superviseeritav Imago nõustaja. Supervisiooniaeg kestab kuus kuud, misjärel saan hakata taotlema terapeudi sertifikaati, mis antakse välja peale minu paaritöö lõpuvideo põhjalikku analüüsi Ameerikas Washingtonis.
Paljud eesti inimesed ei ole veel Imagost kuulnudki. Seetõttu toon esile mõned minu jaoks olulised punktid, millega Imago dialoogi läbi viies eelkõige arvestan:
1) Abielus ei ole konstruktiivset kriitikat. Absoluutselt igasugune kriitika on dialoogi hävitav ning muutusi takistav, kuna viib kritiseeritava kaitseseisundisse, milles saab toimuda vaid võimuvõitlus. Minu osa on tagada mõlema poole turvalisus. Imago dialoogi struktuur on selleks ideaalne viis.
2) Mõlemad partnerid vajavad tunnustamist. Mida sügavamad on ühe või teise lapsepõlvehaavad (need on enamasti sarnased, kuna valime alateadlikult partneriks sama haavatavusega inimese, kelle sügavamad vajadused on meie omadega sarnased), seda raskem on neist oma partnerile turvalisel viisil kõneleda, rääkimata sellest, et partnerist saaks su tegelik tervendaja. Vaid läbi empaatia ja tunnustamise saab tekkida turvaline ja sügav ühendus.
3) Imago dialoog õpetab "sirutuma teineteise poole". See teeb võimalikuks mõistmise, isegi kui partneri kōiki seisukohti täielikult ei jagata. Mõistmise pinnalt saab võrsusa usaldus end veelgi enam partnerile avada. Oma haavatavust näitavat inimest on kerge armastada.
4) Vaid läbi sügava ühenduse saavad hakata toimuma muutused. Meie "uus, vanad mustrid hüljanud aju" nõuab kohanemiseks aega, seetõttu ei ole Imago teraapia kiire protsess. Ta läheb kiht-kihilt sügavamale (olenevalt sellest, kui kiiresti paar valmis on) ning toob muutused esile märkamatult, kuid kindlalt.
5) Terapaut peab teadma mitte niivõrd, mida ta teeb (tuleb usaldada protsessi, Imago struktuur tagab õnnestumise niikuinii), kuivõrd MIKS ta teeb. Sügava ühenduse ja suure valu ilmsikstuleku korral on vaja terapeudi erilist, tervendavat kohalolu, sest paar teeb oma suhte ja ühenduse parandamiseks väga rasket tööd. Oskamatu sekkumine (või mitte sekkumine) võib tuua  kasu asemel suurt kahju.
6) See, mida ma Imago suhteteraapia õpingute ajal olen ise kogenud, on töös terapeudina oluliseks tööriistaks seljakotis. Terapeut ei pruugi olla sugugi vähem "haavatud laps", kuid just teadlikkus toob oskuse terveneda, valu empaatiaks teisendada ning kõike seda märkamatult ka oma paaridele õpetada.
Usun, et teen Imago abil imesid!