teisipäev, 10. märts 2015

Kosmonaut

Täna, autosõidu-teel koju, hakkas Joss rääkima, et tema ei saa küll kunagi naist võtta. Minu miks-küsimuse peale ajas poiss end istmel tähtsalt sirgu ja teatas, et kuna ta on otsustanud kosmonaudiks hakata, ei anna amet aega naise ega lastega tegeleda. Pere jaoks peab ikka aega olema!
"Mõtle, ma olen vahel kolm päeva järjest kuu peal!"
Veidi aja pärast arvas ta, et lemmiklooma võib ta tulevikus ehk siiski võtta. Selle võib kosmoserännakute ajaks emme hoida tuua...
"Naist ei too ju emmele hoida," lisas noormees mokaotsast.

esmaspäev, 9. märts 2015

Viiul

Mul on kabinetis laua peal väike viiulikujuline pudel aprikoosi likööri. Keerutan seda pudelit tihtilugu sõrmede vahel. Eriti meeldib mulle pudeli kaelal neljanda sõrmega vibrato´t harjutada. Kahjuks ei ole sel pudeliviiulil keeli. Ja ka poognat pole peenele keelekastele paraku juurde lisatud. Muidu oleks lihtne. Täna õhtul mängiksin Monti Csárdás´it . 
 Alustaksin nagu muuseas. Sissejuhatust võib venitada. Lubatud on isegi fraasisisesed kõikumised- kõik see lisab vaid vürtsi allasurutud kirele. Kõrgeimad noodid lõhestaksid otsemaid Kuulaja hinge, kriipides südame verevermeisse. Ometi anuks ta jätkamist. Madalate toonidega tekiksid ta otsaesisele sätendavad piisad, mis aeg-ajalt suurte pisaratena meelekohtadelt allapoole niriseksid.
Täna ei tunneks ma mingit halastust. Mul on selleks täielik õigus.
Kiire osa haaraks kaasa kogu ruumi. Oskan keerutada nii, et pearinglust ei teki. Mul on jalas pannaldega tantsukingad, seljas ülimalt kahar seelik. Tempo kogub aina tuure. Keeled muutuvad poogna all kõrvetav-tuliseks. Kuulaja tahaks hullununa viskuda seeliku pitsivahtu, et silme eest möödalibisevat elu jõuga taas tänaseks taandada. Aga ta on oma toolile otsekui kinni liimunud. Oimukohtadel tukslevad veresooned. Hingamine on katkendlik.
Oi, kuidas mulle täna viiul meeldib!
Lõpp oleks järsk. Kummardaksin seeliku kahisedes. Aplodeerida ei oleks vaja. Ta ei oleks selleks võimelinegi...
Vaataksin talle sügavalt silma ja keeraksin valju raksakaga viiulikaela kahekorra. Võtaksin jultunult ühe suure sõõmu säravpuhta armastuse terviseks.
Ning seejärel...
Laseksin tal taibata.

reede, 6. märts 2015

Meie eriline aeg

Juba mõnda aega on mul laste jaoks õhtuti enne pesemist ja raamatulugemist üks eriline aeg. See on aeg, kus istun oma toas ja lapsed käivad ükshaaval jagamas oma rõõme ja muresid, väljendamas oma hirmu ja lootust- ühesõnaga kõike, mis võib pakitseda ühes väikeses hinges. Ühtlasi aitab selline aeg rahuneda päevasest tormlemisest ning ette valmistada peatset uinumist. Algul nimetasime trioga seda aega "murede tunniks". Muresid oligi üsna palju. Teatud elusündmused raputavad ju kõiki. Vahel ei tulnud kõik väljaütlemist vajav korraga meeldegi. Aga mina võtsin rahulikult aega ja kuulasin. Just nii kaua kui vaja. Päevasaginas ei jõua ju tihtilugu lausetki lõpetada...
Mida aeg edasi, seda väikesemaks hakkasid mured jääma. Korduva ülerääkimise tulemusel nad lihtsalt kahanesid. Vägi läks välja. Ja järsku- oh üllatust, oli mõni mure täitsa kadunud! Muidugi, eks teisel päeval tule neid jälle- päevad pole ju vennad. Aga hoopis sagedamini leiavad nüüd minu tuppa tee rõõmud. Uskumatu, et üks tilluke rõõm võib vahel jagamistuhinas lausa naerulaginaks paisuda! Asjata ei öelda jagatud rõõm kahekordne olevat. Meil ta tihtilugu lausa neljakordistub- kui suure itsitamise peale uksetagusedki oma peanupud sisse pistavad ning lõbust osa tahavad saada.
Kui vajalik on inimesel olla kellegi jaoks kõige tähtsam! Ja kui palju saab lahendada sellise lihtsa mitte-midagi-tegemisega nagu tühipaljas kuulamine ja olemas olemine.
Nojah, kallistamine, kaisushoidmine ja silitamine on siiski samuti väga olulised...

teisipäev, 3. märts 2015

Hea

Mul on nüüd jälle hea olla. Täna näiteks juurdlesin kannatusaja olemuse üle ning leidsin selle erakordselt ilusa olevat. Inspiratsiooni tilgub nii taevast kui südamest. Ka loodus näib kõigele toimuvale taltsalt kaasa nutvat ning kõige selle lõpmata kauni ja nukra taustal joonistuvad klaarilt esile kõik kõige kaitsetumad, kuid ehk ka kõige enamkõnelevad omadused- vaikus, haprus, piiripealsus...
 On hommik. Kell kabinetis "tik-takib" ühtlasel marsisammul, pisut kobamisi sekundeerivad talle mu enda südamelöögid. Joon lonkshaaval teed ning mõtlen eimillelegi. Just nii mõeldes tekkib tihtilugu selline kummaline piirideta olemine. Su kest otsekui lahustuks ning ümbritsev mateeriagi säilitaks tavapärase kuju vaid seetõttu, et su silmad on nõndamoodi harjunud. Tundub, et tegelikul ajal ei ole laualt kostva tik-tak´iga mingitki seost.
Su enese süda annab veretooni pitseri siin ja praeguoleku päris põhjustele...

kolmapäev, 18. veebruar 2015

Nokkmüts

Kolmikud ehitavad elutuppa kaks onni- ühte onni mahub kaks asukat, teise üks.
Veidi aja pärast algab sõnasõda teemal, kes kellega kahesesse onni läheb.
"Mina lähen- sellega, kellesse ma armun," teatab Joss.
"Armu minusse, armu minusse," kilkavad tüdrukud jalale jalale keksides.
"Ma armun... ma armun... sellesse, kellel on nokkmüts peas!"
Nokkmüts on Loviisa peas. Tüdruk muheleb rahulolevalt. Lisanni suu vajub viltu.
Siis aga juhtub midagi ootamatut. "Viuhti!" sööstab peenike käsivars läbi õhu mütsi suunas. Ja "Viuhti!" on toosama nokkmüts Lisanni peas. Kõik juhtub murdosa sekundi jooksul.
"Me võime siis nüüd majja minna," teatab neidis pidulikul toonil, otsekui polekski hetk tagasi midagi juhtunud.

teisipäev, 17. veebruar 2015

Magamistuba

Trio magab ühes magamistoas kõrvuti voodites. Olen juba mõnda aega heietanud plaani nad eri tubadesse paigutada, aga paistab, et hetkel meeldib neile just sedaviisi kõige enam. Ikkagi sünnist saati harjumuspärane värk. Las veel olla pealegi...
"Vaadake, kui toredasti teie voodid teid magama kutsuvad," meelitasin täna, "kas pole mõnus üheskoos uinuda!"
"Ma tahaksin, et me suurena ka tüdrukutega ühes toas magaksime," avaldas Joss seepeale.
"Noo," püüdsin asja võimalikule reaalsusele lähemale viia, "äkki tüdrukud tahavad suurena hoopis mehele minna?"
Hetk vaikust.
"Me ei lähe mehele," kõlas seejärel Jossi resoluutne otsus.

Vahepeal

Polegi vahepeal aega saanud kirjutada. Või siis pole olnud tahtmist. Inspiratsiooni. Jaksu.
 Mu emotsioonid on olnud nagu ameerika mägedel- ülevast eufooriast järskude madalseisudeni. Kuigi viimasel ajal võtab üha sagedamini võimust lihtne, staatiline kurbus, mida on märksa raskem taluda. Ei, see ei ole silmaga nähtav seisund. Küllap mitte ka tajutav. See on otsekui minus pesitsev salalaegas, mis end seni vaid veidike paotas, nüüd aga üha rohkem avaneb- ja ma ei jaksa ta kaant enam sulgeda! Pealtnäha olen õnneks ikka seesama.
 Laste jaoks on ääretult oluline, et olen igal hetkel kohal. Siin ja praegu. Ma ei tee endale just eriti palju järeleandmisi. Pole võimalustki. Aga kui tohutult väsitav see on! Palju lihtsam oleks karjuda ja lõhkuda, kõik mulle tehtud ülekohus maapõhja kiruda, inetused lagedale kiskuda, neil jalgupidi otsas trampida. Võibolla isegi lüüa...
 Aga mina olen viisakas. Kuulan kannatlikult, mida mulle räägitakse. Noogutan nõusolevalt, kui asi puudutab minu keerukat isiksust. Jään rahulikuks, kui mulle esitletakse musta valge pähe. Tänan panuse eest, mis sõnades on hiiglaslik, tegudes aga halastamatult kokkukuivanud. Saan aru, et tuleb olla tänulik. Ise olen võimeline märksa vähemaks. Väsimus on lihtsalt niivõrd valdav.
Naiseks olemine on omandanud hoopis teistsuguse tähenduse.
 Aga jah, see kurbus... Tean küll, mis minuga toimub. Olen seda õppinud. See on loomulik. Need on paranemise eri faasid. Paratamatus.
Siiski- poleks mul Piiblit, oleksin ikka päris suures jamas...