Vahepeal

Polegi vahepeal aega saanud kirjutada. Või siis pole olnud tahtmist. Inspiratsiooni. Jaksu.
 Mu emotsioonid on olnud nagu ameerika mägedel- ülevast eufooriast järskude madalseisudeni. Kuigi viimasel ajal võtab üha sagedamini võimust lihtne, staatiline kurbus, mida on märksa raskem taluda. Ei, see ei ole silmaga nähtav seisund. Küllap mitte ka tajutav. See on otsekui minus pesitsev salalaegas, mis end seni vaid veidike paotas, nüüd aga üha rohkem avaneb- ja ma ei jaksa ta kaant enam sulgeda! Pealtnäha olen õnneks ikka seesama.
 Laste jaoks on ääretult oluline, et olen igal hetkel kohal. Siin ja praegu. Ma ei tee endale just eriti palju järeleandmisi. Pole võimalustki. Aga kui tohutult väsitav see on! Palju lihtsam oleks karjuda ja lõhkuda, kõik mulle tehtud ülekohus maapõhja kiruda, inetused lagedale kiskuda, neil jalgupidi otsas trampida. Võibolla isegi lüüa...
 Aga mina olen viisakas. Kuulan kannatlikult, mida mulle räägitakse. Noogutan nõusolevalt, kui asi puudutab minu keerukat isiksust. Jään rahulikuks, kui mulle esitletakse musta valge pähe. Tänan panuse eest, mis sõnades on hiiglaslik, tegudes aga halastamatult kokkukuivanud. Saan aru, et tuleb olla tänulik. Ise olen võimeline märksa vähemaks. Väsimus on lihtsalt niivõrd valdav.
Naiseks olemine on omandanud hoopis teistsuguse tähenduse.
 Aga jah, see kurbus... Tean küll, mis minuga toimub. Olen seda õppinud. See on loomulik. Need on paranemise eri faasid. Paratamatus.
Siiski- poleks mul Piiblit, oleksin ikka päris suures jamas...