Teisipäev, 3. märts 2015

Hea

Mul on nüüd jälle hea olla. Täna näiteks juurdlesin kannatusaja olemuse üle ning leidsin selle erakordselt ilusa olevat. Inspiratsiooni tilgub nii taevast kui südamest. Ka loodus näib kõigele toimuvale taltsalt kaasa nutvat ning kõige selle lõpmata kauni ja nukra taustal joonistuvad klaarilt esile kõik kõige kaitsetumad, kuid ehk ka kõige enamkõnelevad omadused- vaikus, haprus, piiripealsus...
 On hommik. Kell kabinetis "tik-takib" ühtlasel marsisammul, pisut kobamisi sekundeerivad talle mu enda südamelöögid. Joon lonkshaaval teed ning mõtlen eimillelegi. Just nii mõeldes tekkib tihtilugu selline kummaline piirideta olemine. Su kest otsekui lahustuks ning ümbritsev mateeriagi säilitaks tavapärase kuju vaid seetõttu, et su silmad on nõndamoodi harjunud. Tundub, et tegelikul ajal ei ole laualt kostva tik-tak´iga mingitki seost.
Su enese süda annab veretooni pitseri siin ja praeguoleku päris põhjustele...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar