Meie eriline aeg

Juba mõnda aega on mul laste jaoks õhtuti enne pesemist ja raamatulugemist üks eriline aeg. See on aeg, kus istun oma toas ja lapsed käivad ükshaaval jagamas oma rõõme ja muresid, väljendamas oma hirmu ja lootust- ühesõnaga kõike, mis võib pakitseda ühes väikeses hinges. Ühtlasi aitab selline aeg rahuneda päevasest tormlemisest ning ette valmistada peatset uinumist. Algul nimetasime trioga seda aega "murede tunniks". Muresid oligi üsna palju. Teatud elusündmused raputavad ju kõiki. Vahel ei tulnud kõik väljaütlemist vajav korraga meeldegi. Aga mina võtsin rahulikult aega ja kuulasin. Just nii kaua kui vaja. Päevasaginas ei jõua ju tihtilugu lausetki lõpetada...
Mida aeg edasi, seda väikesemaks hakkasid mured jääma. Korduva ülerääkimise tulemusel nad lihtsalt kahanesid. Vägi läks välja. Ja järsku- oh üllatust, oli mõni mure täitsa kadunud! Muidugi, eks teisel päeval tule neid jälle- päevad pole ju vennad. Aga hoopis sagedamini leiavad nüüd minu tuppa tee rõõmud. Uskumatu, et üks tilluke rõõm võib vahel jagamistuhinas lausa naerulaginaks paisuda! Asjata ei öelda jagatud rõõm kahekordne olevat. Meil ta tihtilugu lausa neljakordistub- kui suure itsitamise peale uksetagusedki oma peanupud sisse pistavad ning lõbust osa tahavad saada.
Kui vajalik on inimesel olla kellegi jaoks kõige tähtsam! Ja kui palju saab lahendada sellise lihtsa mitte-midagi-tegemisega nagu tühipaljas kuulamine ja olemas olemine.
Nojah, kallistamine, kaisushoidmine ja silitamine on siiski samuti väga olulised...