laupäev, 7. november 2026

Aasta isa

 Homme on taas isadepäev. Isadepäev on minu arvates küllaltki “õrn” püha, sest olgugi neid tublisid mehi, kes ühel või teisel viisil isa tiitlit kannavad, meie seas palju, pole kaugeltki mitte kõikidel perekondadel võimalik valida oma Aasta Isa, kuigi peaks. Paljudele lastele võib see päev olla ebamugav või lausa valus. Mis ei tähenda, et isadepäeva poleks vaja. Vastupidi, seda on väga vaja! Lihtsalt, hea isa tähendus tuleks vist veidi tänapäevasemaks täpsustada. 

Meie, nõuka-aja järeltulijad, ei ole veel kaugeltki suutelised minema süvitsi teemas, mis teeb ühe isa tõeliselt heaks isaks. Paljud meist vajaksid tundekasvatuses tõsiseid järeltunde. Olen kindel, et samavõrd, kui meil on mõnedes peredes heade isade põud, loobitakse teisalt seda tiitlit liiga kergekäeliselt neile, kes justkui olemas, hinnates kaugelt ja pealiskaudselt kusagilt arhailisest vaatenurgast, hoomamata, mida see sõnapaar tegelikult tähendab. Olen antud probleemi päris palju kõrvalt näinud ja mõne juhtumi puhul ka appi tõtanud - kui mind on palutud. 

Noorte põlvkond, kes üha enam targalt ja teadlikult pere loovad ning lapsevanematena võrdsel, iseennast ja partnerit väärtustaval positsioonil tegutsevad, tajub neid asju tunduvalt paremini. Eks neil ole jälle omi probleeme, näiteks see, et pere jäetakse üldse loomata, kulgetakse üksi, elatakse iseendale. Aga see on juba hoopis teine teema. 

Mul endal on vedanud. Minu maailmas on lausa kaks Aasta Isa. 

Neist esimene on mu enda isa. Jah, mu hea isa pälvib Aasta Isa tiitli igal isade- ja muul päeval aastas. Olen sellest siinsamas blogis juba 2015.aastal nõnda kirjutanud:

https://maris74.blogspot.com/2015/11/issi.html

Minu jaoks teeb mu isa Aasta Isaks nii palju erinevaid asju, et kõige selle väljatoomine muudaks mu postituse liiga pikaks. Seetõttu koondan täna selle tiitli tema enda poolt kunagi välja öeldud lausesse “mul ei ole vaja mingeid kingitusi, mu kõige parem kingitus on see, kui kogu pere on koos.” Kogu pere, see oleme meie, tema kolm last, seitse lapselast ja kaks lapselapselast. Proovime ta unistust ikka ja jälle täita. 

Teine Aasta Isa on aga minu abikaasa Jaan. See võib tunduda jahmatav, sest Jaan ei ole ju üldsegi minu laste isa, tal on enda lapsed oma esimesest abielust ja rikkalik kärgperes elamise kogemus, ühesõnaga, ta on praegusel ajal üha rohkem leviva sarimonogaamia (mitu pikka järjestikust suhet või abielu eluaja jooksul) peaaegu õpikunäide. Aga mitte see ei ole oluline!

Omistan Jaanile Aasta Isa tiitli seetõttu, et ta on imeline inimene. Nii hästi, kui tema, ei oskaks meie peres toime tulla ilmselt mitte keegi. Jaan on muutnud meie kodu turvaliseks - sest minul on siin ülimalt turvaline olla. Ja suur osa sellest, miks mul on meie kodus turvaline olla, on seetõttu, et näen, et minu lastel on meie kodus turvaline. Nad näevad, et nende ema on õnnelik ja rahulik - ja see on kõige tähtsam. See õpetab ju neidki, mida ühe tõesliselt hea suhte juures tähele panna. 

Jaan on ühtaegu olemas ja tagaplaanil. Ta ei ole mu laste isa, aga ta on nende ema mees. Mida see tähendab? Esmalt seda, et Jaan ei soovi sekkuda nn “kasvatuslikesse küsimustesse”. Ta sekkub vaid siis, kui mina seda palun. Näiteks kui meil on mingil teemal perekoosolek, kus on vaja mingid kodused asjad või reeglid paika panna. Samas kuulub ta 100% meie sekka. Mida see tähendab? Seda, et Jaanil puudub igasugune konkurents või armukadedus minu laste osas. Ta ei hoia mind kiivalt ainult endale. Kui me läheme näiteks jalutama ja mõni laps soovib meiega ühineda (mõelda vaid, nad soovivad seda vahel!), võtame kõik rõõmuga kampa. Sama on teatri- või kontserdikülastustega - Jaan teeb kõike rõõmsalt kaasa nii minu, kui mu laste kui lastelastega. 

See, et Jaan on suutnud tekitada mu lastes turvatunde, see, et nad saavad temaga vahel lausa südamest südamesse päris asjadest rääkida, teebki ta minu jaoks Aasta Isaks. 

Saate aru, Aasta Isa ei pea olema tingimata bioloogiline isa. Ta ei tõrju kuidagimoodi ka bioloogilisi isasid eemale. Ta on lihtsalt armastav inimene.

Me ei näe perekondadesse sisse. Me ei tea, kus valitseb ränk armastuse defitsiit - kuigi pealtnäha on kõik korras. Me ei näe, kus on paarisuhte ebavõrdsus - tihtilugu muidugi naise kahjuks, kuigi üldsusele etendatakse musterperekonda. Me ei tea, kus valitsetakse perekonda despootlike või hirmuvõtetega - kuigi väljaspoole näidatakse ideaalset kodu. Tegelikult laastavad ka sellised perekonnad psüühikat sama palju, kui nähtavamate puuduste ehk siis näieks sõltuvushäirete või afääridega pered, sest ka nendes ei julgeta või suudeta reeglina midagi muuta. 

Niisiis on meil veel pikk tee käia, et kõik isad päris isadeks muutuksid. Pelgalt kohalolu pole mingi näitaja. Sellest tuleb veelgi rohkem rääkida! Et me naistena oskaksime valida mehi, kes on päris isad. Ja kui elu läheb teisiti, et oskaksime leida Aasta Isasid nende meeste seast, kes meie ja me laste elu armastavaks ja turvaliseks muudavad. Arvan, et alles siis hakkab muutuma kogu ühiskond.

neljapäev, 5. november 2026

AI soovitus


 Täna oli huvitav seik. Mulle tuli uus klient. Ma ju ennast praegu kusagil ei reklaami, võtan vastu vaid vanu kliente ja palju tööd teen hoopis netis. 

Ja korraga uus klient. Küsisin, kust ta mind leidis. Ja kas teate, mis ta vastas? “Mina kasutan palju AI-d. Mõtlesin, et nüüd tuleb mul küll psühholoogi juurde minna, pidasin AI-ga nõu, kirjeldasin, milline see terapeut võiks olla - ja ta soovitas mulle sind!”

Wow! AI pakkus mind! Sel viisil minu juurde jõudmine on küll esmakordne, kindel see! 

Oleme tõesti jõudnud täiesti uude ajastusse… 

esmaspäev, 2. november 2026

Balneom


 Ega selle katkise varbaluuga polegi muud teha, kui traumapunkti sõita. 

Seni teadsin, et on kaks võimalust - PERH või ITK. Aga Janika, kes ka neid maailma asju teab, mis teiste eest peidet’, ütles, et tuleb minna Punasele tänavale. Seal on mingi Balneom! Ja tolles Balneomis on täiesti toimiv traumapunkt. Ainult et tööpäeviti ja tööaegadel. Tuu pidavat olema rahulik ja saab oma katkised luud kohe ka üles pildistada. 

Viisin siis Jaani Balneomi. Ta vaeseke tahtis nimelt Hispaanias mingit betooniäärt varbaga oma teelt kõrvale lükata - või mina ei tea, miks ta seda nii hoogsalt ründas. Betoon jäi paraku paigale, varbaluu aga murdus kaheks. Prõksti! 

Ega ta sellest enne aru saanud, kui neljapäeval tantsutrennis. Enne oli lihtsalt valus, siis aga muutus talumatult valusaks. Läks paiste ning oli säras varbareas nagu lillakaspunane viiner. Aga ega me siis kohe ka EMOsse tormanud. Lootsime, et ehk läheb üle. Nädalalõpuga on muudki teha, kaheksa tundi kusagil koridoris passida. 

Täna meenus saladuslik Balneom taas. Sõitsime kohe hommikul kohale. 

Punane tänav on sest ajast, kui ma oma esimese abielu algul mõned aastad Lasnamäel elasin (ja hiljem sellest linnajaost õudusunesid nägin), püsinud suhteliselt muutumatuna. November lisab ümbritsevale koledusele veelgi enam nukraid noote. Juhuslikest materjalidest kinniehitatud rõdudega 9-kordsed majalahmakad peidavad endas lugematul hulgal erinevaid inimsaatusi. Ometi käib siingi, selle kummalise Balneomi ümber vilgas elu. 

Balneom on omaette vaatamisväärsus. Keegi ei saa esmalt aru, mismoodi see õigupoolest toimib. Meie ka ei saanud. Jah, ok, elav järjekord, seda mõistsime küll, aga mõned tundusid siiski olevat teistest võrdsemad. Neid kutsuti sisse lausa nimepidi. Mingid lasnaka “omad joped” ehk?

Balneomil on veel üks naljakas nüanss. WC-sse nimelt enne ei saa, kui oled arsti kabinetis! Ukse peal on silt, et võtme annab vastuvõttev arst. Ootad kaks-kolm tundi, saad kabinetti ja võidki märgade pükstega esmalt võtme küsida - kui juhuslikult uus häda peal! Minu hommikutee ja hommikukohv küll nii kaua keres ei püsinud ja et ma polnud ka patsient, lippasin vahepeal kõrvalasuvasse Olerexi. Tõsisema jalatraumaga patsientidele jääb üle vaid kaasa tunda… 

Igatahes saab Balneomis kiiremini, kui mujal - 6-8 tunni asemel ootad vaid 3-4. Usun, et Jaan tuleb sealt lõpuks välja ka. Mina laadisin vahepeal autos telefoni, kirjutasin siia ja nüüd lähen ostan meile bensukast ühed bataadi friikad! Lõuna käes. 

… a tahaks vaid vetsu võtit! 



pühapäev, 1. november 2026

Halloween

 

No kas me pole toredad!

See lihtsalt kujunes nii! 

Minu sõbrannale Janikale ei meeldi Halloween kohe mitte üks põrm. Käigu mardi-ja kadrisandid, ütleb ta. Et ta elab ridamajas, istub ta tavaliselt Halloweeni ajal pimeduses, et kommipommijad ei saaks ta kodusolekust aimu ja ukse taha müdistama ei tuleks. Või läheb oma ema juurde “pommivarjendisse”. Nagu eile. 

Minul isiklikult ei ole halloweenitamisest suurt lugu, aga et mul käib värav lukku, ei ole ka mingit kommipommimist. Ühesõnaga, suhtun teemasse leige ükskõiksusega. 

Helis, keeleteadlane ütleb - nii nagu me ei saa kuidagi hoiduda muudest keeleruumidest sissetulevate sõnade kasutuselevõtust, algul slängi, hiljem juba päris sõnadena - kujuures, ütleb ta, väga suur osa tänapäeva ilusast ja ausast eesti keelest koosnebki ühe või teise keele sõnade mugandusest, mille vastu kauges minevikus samuti tulutult võideldi ; nii ei saa me ka hoiduda muust kultuuriruumist pärinevatest traditsioonidest, eriti nüüd, mil maailm kõigile valla. See on võitlus tuuleveskitega.

Noored ei teinud Halloweeni päritolust mingit küsimust ja sättisid end peole. Nende sõbranna oli ka meil. Kostüümid tulid ägedad ja käisin neil parasjagu fotokaga kannul, kui äkitselt helises uksekell. Jõudsin vaid korraks niutsatata, et appikene, kas te jätsite värava lahti - kui allkorrusel algas tohutu naer. 

Oligi kommipommitaja! Ilusas rohelises tüdruk-päkapiku kostüümis, üleskeeratud ninadega tuhvlites ja puha! Ausalt, ma sain naerukrambid, sest ta oli nii kangesti Helini, kolmikute teise sõbranna Mia ema moodi! 

Ma tahtsin tegelikult Janika juurde minna, selgitas Helin, kui naer juba pisut vaibus - Janika ju nii armastab Halloweeni! (Hahaaa) - aga teda ei ole kodus. 

Nüüd tuli ka mulle Halloweeni õhtule omane tirriteerimise vaib peale. Millal siis veel hullusi teha, eriti kui asjad mängivad end nii ilusti ise kätte! Ma tean, kus Janika on, ta redutab oma ema juures, hüüdsin. Ja ma tean ka seda, kus ta ema elab! Neiud, otsige mulle kostüüm! 

Oi, siis läks askeldamiseks! Kostüüm tuli aus ja ehe. Olin päkapiku kõrval tõeline Sneguurotška! Mul olid lillad juuksed, läikivate peeglikestega top, miniseelik sädelevad sukad ja tohutute platvormidega kingad! Seljas peal aga, mis kõige olulisem aksesuaar, olid vilkuvad tiivad! Roosad! Plikad arvasid, et me oleme peaaegu et veelgi ägedamad kui nemad…

Tuttav punane auto seisis Janika ema maja ees. Oligi seal! Ainult et meil polnud õrna aimugi, mis on ema korteri number. Janika arvas vist, et Helin on lolliks läinud, kui too talle helistades nii muuseas ta ema korteri numbrit küsis. Kui me siis kohemaid jõuliselt uksekella vajutasime, olla ema öelnud, et mitte mingil juhul ei tohi lahti teha! Aga igatahes sisse me saime! 

Janika, ta lapsed, ema ja õe pere pidid naeru kätte lämbuma, kui meie värvikas duo klimpadi-klompadi trepist üles kalpsas, ühel suured ülespidi ninadega narrisussid, teisel mega platvormid. Meid kutsuti koheselt pidulauda!

Siis jõudis Jaan koju ja helistas, et kus ma olen. Ma ei vastanud, sest otsemaid küpses meil uus plaan - ka tema peab pommitatud saama! Janika õetürel kui igati tänapäevasel noorel oli veel miteid kasutamata aksessuaare, millega saime ka Janika ära kaunistatud. Valik langes naeratavale luukere näole ja torukübarale. Must kasukas üll, väike kostümeeritud õetütar kaasa ja juba kobistasimegi meie ukse taga.

Jaan ütles meid nähes, et arvas, et tema silmad on juba kõike näinud. Aga ei! Sellise pöörase naise on ta nüüd saanud, sõbrad sama hullud. Aga küllap talle säärane ikka meeldib ka! Väike pidu järgnes meiegi juures, itsitasime mis kole! 

Milleks liiga palju juurelda, mis püha see Halloween õigupoolest on. On selline, milliseks me ta teeme. Kui end hingetuks saab naerda, on ju kõik hästi! Ja muide - kuigi läksime mõlema ukse taha hõisates ja pudeliga, oli neis pudeleis täiesti öko alkovaba šampus. Lõbus oli ju niigi! 

Einoh, see asi jääb küll kauaks meelde! Ja jälle - never say never, et ainult mardid ja kadrid…





Raamat

 Otsustasin, et lähen selle raamatuga nüüd lõpuni. Niikuinii on see mul juba ammu valmis, probleem oli vaid kirjastajaga, kes küll lubas, aga tundub, et hüppas alt ära. Praegu pole kirjastajatele kerge aeg, omadega plussi jäämine pole sugugi kindel. Uusi raamatuid lisandub poelettidele iga päev ja ega ju täpselt tea, missugune teos lugejamagnetiks osutub. 

Mina aga julgen selle ka ise välja anda. Tean, et sellised lood meeldivad inimestele. Neis on parasjagu rõõmu ja kannatust, nad on ühtaegu nii humoorikad kui pisarakiskujad. Ja mis põhiline - tegemist on päris eluga. Kui ka fotod juurde lisada, peaks ka silmailu jaguma.

Kujunduses, ütlen ausalt, kasutan vist AI abi. Mul on visioon, lasen tal selle esikaanele laotada, vaatame, kuidas jääb. 

Muud muret polegi. Siis juba trükikotta. 

teisipäev, 27. oktoober 2026

Tilk tõrva…

Meil oli reisil üks intsident ka. 

Tavaliselt kasutan broneerimiseks Booking.com' i teenuseid ja olen selle platvormi 3. ehk kõrgeima leveli klient. Tavaliselt on olnud kõik need majutusasutused, mida broneerin, imelised või vähemalt väga head või head. Jagan üsna helde käega ka kiitvat tagasisidet, eriti väiksematele ja lihtsamatele kohtadele, kuhu väga palju kliente ei pruugi sattuda. Noh, näiteks kusagil mägedes, tihedast asustusest kaugemal olevatele. Kõik on seni peaaegu viperusteta sujunud.

Nii oli ka just möödunud reisil. Kui üks majutusasutus välja arvata. Ühesõnaga, mul oli paar kohta, mida broneerisin eelmisel päeval (ühe vist lausa samal). Me nimelt ei teadnud täpselt, mismoodi me reis täpselt jätkub, kuidas on ilm jms. Hea oli viimasel hetkel otsustada. Majutusasutus, millest nüüd kirjutan, oli ka just nende viimasel hetkel broneeritute hulgas. 
Broneering õnnestus, aga järgmisel päeval, hakates sihtkohta sõitma, märkasin, et majutusasutus pole mitte midagi vastanud. Raha oli makstud, aga ei mingit infot, kuhu tulla, kuidas sisse saada. Vaikus! Mis siis ikka, sõitsime kohale. 
Sel korral olime tellinud apartmendi päris mere piirile. Selle reiting oli hea (ma alla 8,5 reitinguga hotelle ei vaatagi). Gps juhatas meid tõepoolest mere äärde, aga kohale jõudes selgus, et tegu oli hoopis ühe eriliselt koleda kortermajaga. Mis aga kõige õudsem oli, oli see, et omanik polnud ikka veel reageerinud. Ootasime mitu tundi. Käisime vahepeal bensujaamas vetsus. Meil polnud õrna aimugi, kuhu täpsemalt ja kunas me sisse saame..

Ühel hetkel võtsin telefoni ja helistasin bookingusse. Teenindaja, peale tohutult pikka ootejärjekorras tiksumist, sai mu murest suurepäraselt aru ja palus lahkelt valida enesele uus elamine. Hakkasime Jaaniga sealsamas mere ääres, koleda maja kõrval vaatama. Võisime “valurahaks” valida mõnevõrra kallimagi majutuse. Vahe pidi booking kinni maksma. Meie valik langes ühele avarale lux apartmendile, mille asukoht tundus olevat lähedal. Pildid sellest kohast olid imelised.

Ka see raha läks minu kontolt kohe maha. Sel korral kinnitas omanik ka broneeringu ära. Jäime ootama ja vaatasime ringi. Ja korraga selgus, et selle uue lux-apartmendi aadress on täpselt sama, mis eelmisel! Seesama kole maja! Ohkasime, et mis siis ikka, äkki seest on parem. Paraku oli ka hoone koridor ja lift õudus kuubis. Elamisse pääses sisse koodiga avatavast uksest. Koodid saadeti whatsappis. 

Jah, ülakorrusel pidi olema sissepääs lux-apartmenti, mille suuruseks öeldi olevat 39 ruutu. Uks oli vana, väsinud ja ära taotud. Avasime selle meile saadetud koodiga.

See, mis meile vastu vaatas, oli õudus kuubis! Esiteks oli see tuba vaevu 15-20 ruutu. Teiseks, see haises! Kui te oskate ette kujutada kõige vastikumalt kloori järele haisevaid pesuvahendeid, siis just selline hais, juhul, kui te selle vahendi otse põrandale ja riiulitele ja igale poole mujale kallate, võttiski meid selles ruumis vastu. Kolmandaks olid selle toa aknad nii mustad, et ei paistnud läbi. Kõik pildid sellest “lux-värgist” olid AI-ga tehtud. Meid oli petetud! Taganesime selg ees ja mõtlesime, et enne magame autos…

Tegime koheselt kõne majutuskoha omanikule. Tegu oli mingi vene mehe, ilmselt kohaliku mafiosnikuga. Selgus tõsiasi, et ka see esimene majutuskoht, mille osas ta oli meid teadmatutena ootama pannud, kuulus talle. Ja tal jäi veel õigust ülegi! Saite ju oma lux-apartmendi, karjus ta. Jaan võttis minu käest toru, ütles talle, mida ta asjast arvab ja kinnitas, et selles peldikus me kohe kindlasti ei ööbi. Oleme väärt normaalset öömaja. 

Järgnes uus helistamine bookingile. Sel korral olime ootejärjekorras vist lausa pool tundi. Minul olid pisarad silmis, sest unistus ilusast suvepäevast oli asendunud ootamisega kusagil prügikasti kõrval parklas mitmeid tunde. Jaan rahustas mu maha - öömajata me ju kindlasti ei jää, ütles ta. Ja tõesti - saanud liinile ja rääkinud oma mure ära, et sellesse ruumi ei lähe me isegi relva ähvardusel, öeldi meile taas, et loomulikult võime me nüüdki valida uue majutuse. 

Kuna hakkas juba hämarduma, ütlesin Jaanile, et see kolmas koht olgu nüüd kohe kindlasti hotell. Selline, millel on reception. Et poleks võimalik taas ukse taha jääda. Kuna taaskord lubati “valuraha”, saime broneerida väga ilusa ja korraliku hotelli. Kõik oli lihtsalt super! Õnneks jäi see mitmekordne “ämbrisse astumine” meie viimaseks äpardunud broneeringuks. 

Mis ma sellest õppisin? Ma ei teagi. Mõnes kohas küsitaksegi kohest makset ja broneeringu muutmisvõimalused puuduvad. Ka paaris teises kohas oli nii. Ainult et neis paaris teises kohas asjad toimisid! Kõik oli ilus ja puhas. 

Olen seni olnud suht hotellivastane. Mulle meeldib, kui on palju ruumi. Ja kui on mõnus köök. Aga nüüd tunnen vist pisut teismoodi. Hotellil ja vägevatel hommikusöökidel pole õigupoolest samuti midagi viga. Sellised petised nagu too vene mees oli, tuleks aga paljastada ja turult kõrvaldada. Sellega hetkel tegelengi. Esimesest koha raha maksti mulle juba tagasi. Küll see teine tagasimakse ka tuleb! Ebameeldiv on ikkagi. Aga kõik muu, mida sel reisil kogesime, kaalub selle ühe ebameeldivuse mitmekordselt üle. 

Minu meelest oleme tublid, et asja peaaegu korda saime aetud!

esmaspäev, 26. oktoober 2026

Puhkuse järgne

Cocoa beach

 Vaadake, kui me veel eilse päeva veetsime peaaegu tervenisti rannas, kuuma päikese all, aeg-ajalt merre sukeldudes, siis varahommikul taas Eestisse jõudes tekkis kerge šokk küll. Kuidas saab ikkagi nii olla, et meist 4-5 lennutunni kaugusel on absoluutselt teine kliima. On rohelus, kõik õitseb, põõsastes kriiskavad papagoid, tänavakohvikud on täis rõõmsaid inimesi. Neil kõigil on soe!

Meil on selle kümne päevaga, mil Eestist ära olime, puud oma lehed maha visanud ja kõlistavad tuule taktis oma tühje oksaraage. See kõik kõlab nii minoorselt! Teate, ma ei ole kunagi sügise loomulikust arengust, mida ma ju aastast aastasse tean ja kogenud olen, nii suures segaduses olnud! Eestis tuleb esimene suurem külm oktoobri lõpus, midagi pole teha. See on normaalne! Mu mõistus teab seda. Aga  minu emotsionaalne pool ei võta seda fakti täna kohe kuidagi vastu. 

Mulle meeldib Eestis elada, armastan meie siinset kodu väga, armastan ka meie Muhu maakodu ning Kuressaare kodu. Armastan väga oma peret. Ometi ei saa ma vaadata mööda tõsiasjast, et Vahemere äärne kliima on lihtsalt niivõrd meeldiv, et kui oled seda kord tunda saanud, tahaksid ikka ja jälle tagasi. Juba lennukist väljudes on see esimene pahvak lõunamaa soojust niivõrd mõnus, et selle kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu. 

Nii ma siis praen siin, olles mõtetes ikka veel päikeserannikul. Õnneks tegevust jagub. Lapsed on olnud kümme päeva omapäi, nad on küll püüdnud elamist enam-vähem korras hoida, aga nii, nagu mina seda teen, ei oska nagunii mitte keegi. Nii ma siis pesen ja koristan. 

Ja mõtlen, kas osta… või siis ikkagi mitte… Eh, kergem on siiski rentida. Pingevabam. Ja annab võimaluse üha uusi paiku avastada. Palun ainult järjest sagedamini!