Kiri sakslasele

Täna meenus mulle üks halenaljakas seik oma teismeeast. Käisin siis Muusikakeskkoolis. Millegipärast pidin ükskord majutama kahte tütarlast mingist saksa orkestrist. Ma ei tea, miks mina seda tegema pidin. Vist oli nii, et meie kooli orkestris ei leidunud nii palju majutusvõimelisi noori ja siis küsiti teistelt, mitte-orkestris-käivatelt õpilastelt, kas ehk nemad saaks- ja mina, kellele see tähendas teismeeas võimalust lõbusaks seltsieluks, olin rõõmuga nõus! Ma ei saa aru, kuidas mu vanemad küll sellise tobedusega nõustusid, kuid ilmselt olid väliskülalised tol ajal väga suur eksootika:) Sest ega mind sellepärast Saksamaale kaasa ei võetud, kui meie kooli orkester vastukülaskäigule asus!
Ja see, et meie orkester seal vastukülaskäigul käis, oligi point, kuhu tahtsin välja jõuda. Et meie peres oli elanud kaks saksa neiut (väike kõrvalpõige- mäletan, et üks neist mängis fagotti ja teine oli taimetoitlane (minu jaoks tol ajal midagi müstilist)- või oligi seesama, kes fagotti mängis taimetoitlane, sel juhul ma teist üldse ei mäleta...), oli üks neist mulle tänutäheks saatnud hiiglasuure kohvri. Meie orkestrandid andsid selle Saksamaalt tulles mulle pidulikult üle. Olin uhke, sest kellelegi teisele polnud sellist kingitust tehtud! Elasin koolist väga kaugel, aga kuidagi pidin selle suure, vana ja koleda kohvri läbi linna koju vedima. Ma ei väsinud, sest arvasin kohvri sisu olevat vaeva väärt- välismaalt tulnud ju! Kodus avasin selle aega viitmata, ise õhevil-puhevil...
Mu nägu venis pikaks. Pisarad tulid silma...
Kohver oli üleni täis vanu kaltse! Ma ei liialda. Need olid jubedad kontsud, mille saksa näitsik oli ilmselt oma vanaema keldrist välja kaevanud. Vanad asjad võivad ju ka stiilsed olla, aga need olid lihtsalt vanad, haisvad kaltsud. Sel hetkel tundsin esimest korda elus, millise klassivahega nood sakslased meisse olid suhtunud! Vastik!
Ma vist viskasin selle kohvri koos sisuga minema.
Seejärel võtsin pastaka. Kirjutasin kirja. Kirjutasin konarlikus inglise keeles, mida ma sellest asjast arvan. Alandus oli mu hinges nii suur! Vanemad ei lubanud mitte mingil juhul sellist kirja ära saata. Ütlesid, et jäägu see asi nii. Aga mina saatsin ikka. See oli üks väheseid tegusid mu pubekaeas, mida ka täna õigustan. Igal inimesel on eneseväärikus. Äkki jõudis see ka tolle upsaka sakslase teadvusse, kes "õilsast südamest" kingituse tegi- endale nimelt, sai kaltsust lahti!
Ma ei tea, miks see lugu mulle just täna meelde tuli.
Aga seda võin küll öelda, et kaltsukatest hoian siiani eemale.

Mina ja Vend

Olen Maris, viis aastat ja kaheksa kuud vana. Aasta on 1979. Ma sain venna. Ma ei rõõmusta eriti. Tahtsin õde. Ma... ma olen tujutu. Ema hoidis ja hellitas mind enne. Aga nüüd tal pole aega. Tahtsin ka venna moodi olla ja pissisin püksi. Ema riidles minuga väga ja käskis mul ise püksid ära pesta. Pesin kraani all pükse ja töinasin kõva häälega.
Olen kuus. Täna vedasin Venda jalgadest mööda põrandat. Ema tahtis mulle selle eest vitsa anda. See pidi tita kõhu ära venitama. Ronisin voodi alla peitu.
Olen seitse. Mul ei ole enam venda! On õde! Ta nimi on Eveliina. Tal on mu roosidega seelik seljas ja peas turritavad kaks raagus lühikest patsijuppi.
Mul ei ole enam õde. Sain ema käest riielda, et Venda narrisin ja talle tüdruku riided selga panin.
Olen kaheksa. Ma ei saa aru miks Vend peab lasteaias käima, kui ta igal hommikul nii hirmsasti nutab. Eile koolist tulles läksin jala bussijaama poolt koju ja nägin, et Vend läheb ka üksinda kodu poole. Isa tuli meile poolel teel vastu ja riidles väga. Nad läksid Vennaga lasteaeda tagasi. Kasvataja olevat helistanud ja väga närvis olnud. See ei huvita kedagi, et Vend on igal hommikul väga närvis.
Olen üheksa. Me ei taha õhtuti magama jääda. Meil on selline mäng, et loobime Venna trussikuid. See on kohutavalt naljakas. Ütlesin Vennale, et mustad on leina- trussikud. Ma ei tea veel, et selle tagajärjel pole Vennal ka kolmekümneselt ühtki musta trussikupaari!
Olen kümme. Me ei taha endiselt õhtuti magama jääda. Magame nüüd eraldi tubades. Kõõlume kumbki oma ukse küljes. Ulatan Vennale käe. Ta ulatab vastu. Tõmban teda järsult. Vend pladistab mõned paljasjalgsed sammud mööda koridori põrandat. Sellest piisab. Isa tuleb ja ütleb, et nüüd pole midagi teha, tuleb ikka rihm välja võtta. Mina teen näo nagu magaksin juba mitmendat tundi.
Olen üksteist. Ma ei viitsi Vennaga mängida. Hea küll, linna-liiklust olen nõus mängima. Aga ainult siis, kui kõik ägedamad autod on minu omad. Vennale jäävatel autodel puuduvad enamasti kõik rattad.
Olen kaksteist. Tulin just haiglast, kus olin umbes kaks nädalat põskkoopapõletiku tõttu. Vend oli minu äraolekul mu ilusatesse kardinatesse sälgud sisse lõiganud. Nutsin.
Olen kolmteist. Vend on midagi hirmsat korda saatnud. Isa tahab talle naha peale anda. Vend on ennast vetsu lukustanud. Ma vihkan vägivalda väga. Ükskord sain ka ise niimoodi vitsa, et ei julgenud kehka tundi minna. Sise-kehka vorm on mustad lühikesed püksid, millel kaks valget triipu külgedel. Nii piinlik, vitsa vorbid paistsid välja. Ütlen Vennale, et ärgu tulgu välja. Ta lõpuks ikka tuleb. Tobu, mina poleks tulnud!
Olen neliteist. Vend harjutab teises toas viiulit. See on kole. Üks lugu kordub pidevalt. Lõpuks avastab ema, et Vend on selle loo linti mänginud ja hoopis lintmakk esitab seda üha uuesti ja uuesti, Vend ise loeb hoopis kõhuli voodis raamatut. Mu sisetunne ütleb, et viiulikunstnikku tast ei tule.
Olen viisteist. Muhus hakatakse lammast tapma. Vend jookseb metsa ja ei anna mitu tundi näole. Teised imestavad, et mis tal hakkas. Lammas ju ei karju tapmise ajal! Mina aga mõistan, et Vend vihkab vägivalda veel rohkem kui mina.
Olen kuusteist. Ma ei saa aru, et kui mind on nii ilusaks ja targaks loodud, siis miks mu Vend peab nii loll ja nõme olema?
Olen seitseteist. Mul on käed sinikaid täis. Venna näol on aga küüntega tõmmatud vermed. Kaklesime. Teema oli enam kui tõsine- kes saab telekast endale meelepärast filmi vaadata. Mina tahtsin Farinellit, Vend mingit jama. Ulun vihast. Vanemad ahmivad õhku, nagu kalad kuival.
Olen kakskümmend. Ootan viimast kuud Last. On emadepäev. Telefon heliseb. Mina vastan. Tardun õudusest. Kõne on politseist. Elus? Elus! "Jumal on olemas", teatab isa sündmuspaigal käinuna. Autost pole midagi järel. Vend on terve. Selgub, et Venna sõbra isa on noore Eesti Vabariigi uusrikkur, kel raha vedeleb kodus lihtsalt klotsidena. Venna sõber võttis endale ka veidi ja ostis auto. Ta isa ei märganud midagi! Ta isa polnud küllap ammu tedagi märganud.
Olen kakskümmend üks. Vend on onuks saanud. Laps on Venna hoida. Koju jõudes avaneb kummaline pilt. Laps on jalgupidi vannis, mähe kõrval hulpimas. Vend seisab vannitoa ukse vahel. Ühe käega hoiab ta dushi, mille juga sihib püüdlikult Lapse poole. Teise käe sõrmedega surub nina kinni. Mu hämmeldunud küsimusele, mida ta oma arust teeb, vastab Vend: "Krt, ta hakkas s...uma!". Et ta oli siis teda püüdlikult pesta üritanud, nii jälestuväärne, kui see teismelise poisi jaoks oligi... Mu sisetunne ütleb, et Vennast tuleb kunagi hea isa.

Olen kolmkümmend kuus. Mu sisetunne ei petnud mind. Viiulikunstnikku temast ei tulnud. Aga tuli hea inimene. Tuli hea isa.
Lähenemas on isadepäev. Meie peres on traditsioon, et igal isadepäeval kogunetakse meie juurde pidulikule õhtusöögile. Aga Venna pere ei tule juba teist aastat. Nad elavad Inglismaal.
Head isadepäeva Sulle, kallis Vend! Me igatseme Sind ja Su peret väga!

PS! Mäletad seda Kõnnu kokukat, kus naersime peaaegu kogu öö- olin mitmel korral lausa lämbumas! Kellel veel on sellist venda?!

Tervist!

"Tervis" on selline hea särtsakas sõna! Ta on ju lausa naeratav, onju!!! Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Läinud nädala keskel, kui üks kummaline vastik lihaste- ja kondivalu ning kohutavate külmavärinatega viirus mind maha tahtis murda, hakkasin äkki mõtlema, kust see alguse sai. Eiei, mitte haigus, vaid see kummaline absoluutselt eitav suhe mingisugusele võimalusepojukeselegi, et kogemata kombel haigestuda. Loendamatute ravimteede, jõhvikamahla, piimhappebakterite, villaste sokkide, c-vitamiiini üli- üleannustamise ja muude hüper-agarate ravivõtete kõrval jõusin koos kiire tervenemisega ka selle "kiiksu" algallika, mille tõttu mu süda juba sõna "haigus" või "palavik" nimetamisel jõnksu teeb, sõnastamise juurde. Pole midagi hirmsat. "Süüdi" on mu klaveriõpetaja Otsa-kooli päevilt. Viimases Ekspressis kirjutas psühholoog just sellest, kuidas üks autoriteetse inimese poolt lapsepõlves öeldud tõde (või pooltõde) võib hakata kummitusena mõjutama kogu edasist elu, võttes eri vorme vastavalt mõjutatava psüühilisele seisundile. Kirjutaja tõi näiteks oma vanaema poolt öeldud lause "daamid viina ei joo", mistõttu ta pole ealeski viina maitsnud- just sellesama lause pärast. (Vahemärkus- ka mina pole kunagi paljast viina maitsnud, aga muul põhjusel, viinaga hõõrumiste pärast, mida mu ema harrastas, kui lapsepõlves normaalse lapse kombel kord-paar talve jooksul külmetusega siruli olin). Aga just selsamal kombel sain mina endale pähe vasardama väite, et "täiskasvanud, endast lugupidav inimene ei ole kunagi haige". See lause võib kõrvaltvaatajale/kuuljale/lugejale olla täiesti jabur. Aga mitte mulle. Mu klaveriõpetaja, väga lugupeetud, tark, andekas ja kuulsast sugupuust (vana)proua pidi selleks, et minusse see väide kinnistada, tegema ei midagi muud, kui häälitsema ääretult põlglikult sõna "haiigeeeääh". Nimelt helistasin talle kord, et teatada, et seoses oma haigestumisega ei saa ma erialatundi tulla. Tavaline asi ju- oled haige, helistad, korras. "Tere! Õpetaja, ma täna ei saa tundi tulla, ma olen haige." "Haigäääää!?” Rohkem polnud vaja. Kirjapilti ei saa valada seda põlgust, mis telefonitorust kostis. See on mul absoluutselt selgelt siiani meeles! Ning sealt see lumepall veerema läkski... Klaveritunnist ei puudunud ma enam kunagi "tervislikel põhjustel". Aga see oli alles algus. Aasta aastalt juurdus "100% terve olek" mu mõtetesse ja iga juureharukene tekitas omakorda uusi veendumusi haiguste põhjustest ja ärahoidmise võimalikkusest. Mõte jääda tõbiseks ei tulnud enam kõne allagi. Ja kusjuures esmalt seostus see häbi, mitte murega. (Miks? Õpetaja põlglik hüüatus!) Raskeks läks siis, kui sündis Helis. Normaalne täiskasvanu ei võinud minusse süstitud veendumuse kohaselt endiselt haige olla, kuid mõtted arenesid mu peas omasoodu ning õige varsti jõudsin veendumusele, et ka normaalne laps EI TOHI haige olla. Eriti minu laps! Nüüd, nn. "tervenemise perioodil" saan väga hästi aru, et lapsed on ikka vahel haiged. Tunnistan, et ka kolmikute puhul on mul iga pisitõbegi oma psüühilise "kiiksu" tõttu, mis haigeolek kui keelatud seisund minus esile kutsub, ääretult raske taluda, kuid nüüd ma juba tunnistan probleemi ja see on esimene hea märk, mis annab julgust arvata, et need lapsed ei pea tõbised olles sama taluma, mida pidi Helis. Ma loobun siinkohal südantlõhestavatest kirjeldustest, mida ma kõike tegin, et mu laps terve püsiks. Ma loobun ka kirjeldustest, mida ma selleks tegemata jätsin! Noore emana olid mu valikud juhuslikud ja kaalutlemata, aga ometi ajendatud kõige paremast soovist- lapse heast tervisest. Kõige kurbnaljakam oli seejuures see, et kasvades hakkas Helis ajal, mil ta mõnda järjekordset viirushaigust põdes, läbi nägema ka MINU probleemi, mis alati kaljukindlalt tema haiguse kõrval seisis- ja mis, kui mitte paranemist ei raskendanud, siis sellele ka kuidagi kaasa ei aidanud! Nüüdseks on asi niikaugel, et Helis, juhul kui ta peaks end veidi kehvemini tundma, valmistab mind kõigepealt ette. Ta ootab, kuni mul kindlalt hea tuju on. Ta "kompab pinda". "Kuidagi väsimus on peal...". "Imelik tunne on...". Jälgib reaktsiooni. Kui ärritus tuleb kiiresti, lisab ruttu "palavikku küll ei ole". Kui ärritus viibib, julgeb paotada "viskan veidiks pikali". Siis mul üldjuhul küll reaktsioon juba tuleb. Käsi otsaesisele. Kui lõõmab, lähen raevu. "No midaaaa!!! Eiiiiii võiiii haiiiige olllllaaaaa! Eiiiiiii!!!", kisendab mu sisemus. Ette püüan küll manada hella ema parima põetajanäo, aga Helist ei peta enam ära! Midagi tuleb muuta, mõistsin hiljuti. Me oleme ju terved inimesed! Mis sest, et vahel viskab mõne viirusega palaviku üles! Mis sest, et tuleb nohu või köha. Milleks enda ja teiste närve rikkuda ja seda nii üle dramatiseerida? Lapsepõlvest külge jäänud kompleksidest peaks täiskasvanul olema võimalik vabaneda. KUI ta on psüühiliselt stabiilne. KUI ta on täiskasvanuks saanud. Kas mina olen?

Vihma tõenäosus väheneb...

See lause ei aita mitte kuidagi mitte millelegi kaasa! See on nagu tuhanded teised laused, mida päevast päeva oled kuulama sunnitud, kuid mille kuulamise asemel tahaksid hoopis aknale nõjatuda ja jälgida sügituule võimuses siia-sinna tuiskavaid värvilisi lehti...

Kaotaja

Huvitav, vahel on nii, et kõnnid nagu udus. Pea on mingeid sassis mõtteid täis ja see, mis reaalsuses toimub, jääb ses virvarris väga tähelepanuta. Liiga tähelepanuta, kui mõelda tagasi eilsele päevale.
Läksin mina rõõmsasti kepsutades (hea meel ka ju, et kodust välja sai) linna. Mantliriie tarvis osta. Vahel taipan ära, et ahaa, täna on "udu" päev, olen nüüd hästi tähelepanelik. Seekord ei taibanud aga miskit. Hõljusin oma segaste mõtete pilves, näol õnnis-totter naeratus. Jõudsin ilusti Abakhani. Muide- valisin koguni mantliriide välja! Ja siis põmm... maksma hakates selgus, et pangakaarti pole. Pole! Noh, kui pole mis siis ikka. Õnneks mul teine kaart ka. Aga peagi selgus, et seda ka pole. Pole! Kumbagi pangakaarti pole! Oot-oot-oot, podisesin omaette. Oot, kus mu kaardid on?
Abakhanis ei olnud eile just kõige lahkemad müüjad. Õigupoolest ostsin ma selle mantliriide neilt pool-vägisi. Püüdsin oma udu-olemisele vaatamata hästi lahke olla. Näitasin riiet, mille olin välja valinud, küsisin nõu, kas nende arvates peaksin ostma veel mõnikümmend sentimeetrit. Palusin mõõdulinti, et mantliks vajalik pikkus ilusti üle mõõta. Nagu puutükkidega oleksin rääkinud! Tulnuks mõni neist mulle appi. Ei! Vaatasin peeglist, mis number mõõdulindil mu sääre keskpaigale vastas- seal siis mantli äär- kissitasin silmi, et neid tillukesi tagurpidi numbreid näha. Nad passisid mind kaugemalt, nagu oleksid neil juured all! Üks nagu hakkas korra minu poole tulema, et õmblusvarudest seletada, aga siis tuli mingi ülem-müüja moodi naisterahvas ja pööras ta sõnagi lausumata kassa poole, kus teine klient ootas. Poole sõna pealt! Sellised veidrikud olid seal- või olin ma äkki ise veidrik nende soovidega?
Ja siis, olles siiski veendunud, et just sellist riiet ma vajan- ja kuulanud ära veel ühe naljaka repliigi: "Milleks te siit mantliriiet ostate?", tuligi veel see prohmakas, et mu pangakaardid olid läinud! Müüjad õilmitsesid heatujuliselt- hea et me selle totakaga viisakamad polnud!- nad seletasid mulle nagu lapsele, kõiki sõnu hästi selgelt välja hääldades:" Vaadake nüüd üks kord veel rahulikult." Väga tore soovitus, tänan. Hulluke polnudki ju tegelikult eriti närvis, pigem hämmeldunud. Ärkasin sel hetkel reaalsusse ja märkasin pahameelega, et nojah, olin jälle "oma mõtete udus" olnud. Ja kaardid olid läinud. Minu õnneks ja nende õnnetuseks oli mul krediitkaart siiski alles, tegin makse ära ja mind lükati uksest välja- kauplus olla nüüd suletud. Vähemalt selle riide viisin neilt ikka ära, minu võit!:-)
Aga tuju oli läinud. KUHU ma need kaardid panin???
Mälu on mul siiski alles. Käisin enne Abakhani Nõmme turul jõhvikaid ostmas. Turul kaardiga maksta ei saa. Võtsin automaadist raha. Panin raha kotti. Läksin minema. Kaart jäi automaati. Kõik. Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Mul on ka mõnepäevaline tagasiulatuv mälu. Neljapäeval võtsin Laagris raha välja pirukate ostmiseks. Lapsed ootasid autos. Ruttu-ruttu, kaart sisse, raha välja, jooksuga piruka putkasse. Kaart jäi automaati. Kõik! Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Minusuguste pealt teenivad pangad päris hästi! Poleks ju raske allaneelatud kaardid välja võtta ja "ududele" tagastada. Aga ei! Tehku uus kaart!
Ma siiralt imetlen inimesi, kes suudavad kogu aeg "kohal" olla, elada "siin ja praegu" ning kunagi end ja oma asju mitte kaotada. Üks neist super enesekontrollijaist on mu oma kallis mees. Tema ei eksi ealeski. Tal on kõik täpselt omal kohal. Tema teab, kuhu ta oma asjad paneb- ja ta alati ka võtab nad sealt. Jubedusttekitavalt super hea omadus!
Ta ohkas, kui oma järjekordsest kaotusest rääkisin. "Mul on lihtsalt kurb tunne, "ütles ta.
Mul ka, ausõna! Ma (hästi selgelt sõnu välja hääldades) teinekord vaatan hästi järele, kuhu oma asjad panen. Kui mulle ainult jälle seda tüütut "ududerägastikku" peale ei tuleks!

Jumalaga jätmise kõne

"Minu vanaema on kõige pragajam", ütles Karlsson väikevennale.
See lause Karlssoni raamatust meenub mulle alati, kui mõtlen tagasi oma lapsepõlve aegadele ja tuletan vanaema meelde.

Teda, kes punase jalgrattaga "ajast" (aiast siis tema keeles) tuli, tomatid, millesarnaseid pole ma ealeski mitte kusagil kohanud, kotis, astus rühkival sammul uksest sisse, alati täis tegutsemisindu ja töötahet.

"Pragaja" pole öeldud sellepärast, et ta oleks olnud kuri. Vastupidi- armastavamat vanaema pole olemaski! Ta oli lihtsalt niivõrd väge täis. Ta ei olnud hoopiski mõni ninnunännu vanaema, kes tasakesi lapse pead silitab ja katkeval häälel muinasjuttu vestab. Ei! Tema elu ja elu temaga läks täiskäigul. Must värv oli süsimust ja valge oli lumivalge.

Vanaemal oli kõva kõlav hääl. Väga ilus lauluhääl! Ja eks ta siis sellega pragas ka. Mäletan selgelt, kui istusime Mardiga põõsas ja kuulasime ülaltkostvat vanaema pragamist. Ju me mõne lollusega hakkama olime saanud! Ja sellest polnud üldse lugu, et meid enam toaski ei olnud. Riid tuli ära riielda ja peale seda oli see unustatud. Must värv muutus hetkega taas lumivalgeks ja me olime jälle kõige-kõige kallimad. Neid valjuhäälseid "kõige-kõigesid" teavad ilmselt teisedki- vanaemale helistades kostusid need kõrvalseisjalegi ära- ja neid juba jagus. Helisele ütles ta vahel kümme korda järjest "minu kõige-kõige-kõige jne. kallim!"

Mina kuulsin seda viimati teisipäeval (14.09)- siis juba mitte enam nii kõlaval häälel, kuid ometi kogu südamest. "Kuidas need lapsed küll nii kallid on", imestas ta ohates. "Aga vanaema on ju ka kallis", vastasin mina. "Vanaemad on jah ka alati kallid", oli ka tema nõus.

Kui kallis vanaema tegelikult oli, tunnen teravalt nüüd, mil teda enam ei ole- see on tunne, mis valusalt südant pitsitab, kui ikka ja jälle meenub, et nüüd peab läbi ajama ilma temata.

3250347- tuhandeid kordi olen ma seda numbrit valinud ja kuulnud armsat häält vastamas. Tere vanaema! Olin ju kaugel ning viimastel aastatel ei saanud väikeste laste tõttu peaaegu üldse külas käia- nii arutasime just telefoni teel kõikvõimalikke ilmaasju poliitikast moeni, muusikast spordini. ta oli kõigega kursis, see oli uskumatu! Elu huvitas teda!
Praegugi tahaksin ma valida sellesama numbri ja küsida mitut asja, mis veel küsimata jäi. Ratsuritähe kohta seletas ta eelmisel aastal põhjalikult- aga kas ma siis meelde jätsin! Arvasin ju, et küsin sel aastal uuesti.

Paljutki oleks olnud vanaemalt õppida. Milliseid meistriteoseid ta kudus! Soojad toppidega kindad, mille pealt külmal talvel peale kelgutamist lumekäntsakaid sai näksitud. Imeliste mustrite ja veel keerukamate palmikutega kampsunid, mis olid seljas kui kunstiteosed. moekad mütsid, kaunid sallid, soojad triibulised sokid- kõik see meenutab mulle vanaema.
Kui hästi ja millise armastusega ta süüa tegi! Meie peod lõppesid eranditult sellega, et olime end heast-paremast pooloimetuks vitsutanud, tema aga küsis imestunult:"Kas te ei söögi midagi?" Olin vahel lausa pahane, et ta mulle karpidega toitu kaasa pani- nüüd saan aru küll- see oli tema viis oma armastust näidata.
Kui hea käsi oli tal aianduses! Tomateid, neid unustamatuid, ma juba mainisin. Tema käe all kasvas kõik. See lokkav aed all kirikumõisas jääb alatiseks meelde.
Ka vanaema säravpuhas kodu jääb meelde. Tema lõhn, kõik kapinurgad, mis lapsepõlve jooksul läbi sobratud, lilled, mis teda nüüd taga nutavad. "Mina ju räägin lilledega", ütles ta, kui imestasin, kuidas tal kõik nii hästi kasvab.

See kõik on nüüd minevik. Alles on mälestused. Needki tuhmuvad ajapikku. Ometi olen ma kindel, et vanaema ei unune iial. Ka oma väikestele, kes teda mäletada ei saa, jutustan ma sellest kuldsest inimesest palju lustakaid lugusid.

"Taevas paistab päike", ütlesin ma talle.
"Olen lõoke väike", vastas tema. See oli viimane, mida omavahel rääkisime.
Neljapäevalgi, kui sättisin end taas haiglasse, paistis päike. Siis aga helistas ema ja ütles, et hetk tagasi vanaema lahkus. Läksime sinna. Seal ta lamas, punane pihlakakobar rinnal, nägu õndsalt naerul. Laulsime talle seda laulu "Taevas paistab päike". Ma arvan, et see meeldis talle.

Tänu Sulle, kallis vanaema, et Sa nii kaua meiega olid! Surm ei ole katastroof, kirjutas Helis oma blogis. Tal on tuline õigus! Surm oli Su pääsetee igavesse ellu, kus ei ole enam seda vaeva, mida pidid siin viimaste kuude jooksul taluma. Me peame olema rõõmsad, et nüüd oled Sina seal, kuhu me kõik ükskord jõuame, juba ootamas- ilma vaevade ja valuta, rõõmsate silmade ja soojade pehmete kätega- nagu vanasti!
Puhka rahus, mu kõige, kõige, kõige, kõige, kõige ... kallim vanaema!

Minu õde Riin

Telefon heliseb. Riin! Riin, kui tore, et helistad! Riin, ma tunnen Sind hästi! Ma tean, et Su kõne algab sõnadega "mul on üks probleem", "kas saad mulle nõu anda" või "mis sina arvad olukorrast...". Tunnen end otsemaid suure, tähtsa ja targa õena. Köhatan hääle puhtaks ja küsin teadajamehe toonil "no mis siis nüüd on?". See on meil selline mäng. Õigupoolest teame mõlemad, et ei ole mina suurem asi nõuandja ning tema suurem asi nõu kuulaja. Aga ometi see toimib ja on mingiks ühteliitvaks teraapiavormiks meile mõlemale.
Riin, paduandekas inimene, on viimase aasta pühendunud konsi kompositsiooniõpingute kõrval pidevale tööotsingule.

..."Mind kutsuti kirikusse teenistust mängima, mis sa arvad, kas peaksin minema?" Ohoo, töö! "Mine muidugi!"...

Ma ei tea, kus on tööpakkujate silmad, et selline lahtiste kätega inimene pole veel lõhki käristatud, et teda endale saada! Ilmselt on tõenäolisem variant, et ta müüb end totaalsest valesse kohta- või ei müü siis üldse. Nimelt valetada mu õde ei oska ja kui ta end suvel mingiks totraks telefonimüügi tibiks välja käis, olevat ta tööintervjuul, kus kõik teised kiitlesid, kuiväga neile too inimeste peedistamine meeldib, midagi nii vaimukat kuuldavale toonud, et ma pärast tükk aega naersin- paras neile! Oma olematu mälumahuga ei suuda ma praegu meenutada, mis küsimuse peale ja mida ta täpselt vastas, aga see vastus oli ilmselgelt märk, et eeskujulikku telefonitibi temast ei saa. Õnneks!
Ehh, temast ei saa üldse inimestega suhtlejat, koostöölist, millest ta niiväga unistab. Sest teda tegelikult ei ole olemas! Ta on niivõrd hoomamatu, niivõrd õhuline, niivõrd kristallselge, et inimesed ei märka teda. Nad ei oska temaga midagi peale hakata, KUI juhuslikult märkavad. Ta teeb küll hästi seltskondliku näo aga TEGELIKULT- ta ei ole seltskonnas. Tegelikult puhub ta meist igaühest läbi. Leidnud, et meis midagi talletamisväärset pole, ta kaob. Näiteks seina sisse. Olen mitmeid kordi võpatanud, sest Riin on läind. Oli, istus, tüdines- ja kadus diivanisse, põrandasse, aknast välja...

..."Ma ikkagi ei taha sinna kirikusse mängima minna. Kas peaksin helistama ja ära ütlema?" Vahetan kõrva: "Hmm, no kui ei taha- ära siis mine!"

Ega meie pere pole Riinule suurem asi toetaja. Oleme jõulisemad tüübid- õrnahingelised küll- ojaa!- aga sellised, kes kokku saades teineteisest üle püüavad kisada, et oma asja rääkida. Vaikset kitarrimuusikat kuulata või elu mõtte üle filosofeerida me ei oska (nii hea oleks- aga ei kujuta isegi ette, kuidas näiteks meie emaga seda teha oleks!). Oijah, meie peame oma olemasolust pidevalt märku andma. Aga Riin ei pea. Riin ei taha. Riin on. Või ei ole. Meie itaalia moodi kisakõride peres sündimine, kujutan ette, on tema jaoks nagu budistlik "karmavõlg" või kristlik "karistus seitse põlve järjest". Mitte et olukord nii hull oleks, aga ta vajaks hoopis teistsugust lähenemist, et meie seast iga kord mitte "ära kaduda".

..." Kuidagi tobe on ära öelda, H on ju minuga juba arvestanud." Mu häälde tuleb teadmamehe rahuliku hääle asemel ärrituse varjund: "Aga pead ju iseenda sisehäält kuulama". "Jah, ma siis ikka helistan talle." Helista juba!

Riin riietub äärmuslikult nähtamatute värvidega rõivastesse, mille tegumoodi on imekspandavalt võimatu meelde jätta. Riided, võiks öelda, lausa vormuvad tema peenekoelise isiksuse sisse, olles samuti võimelised koos omanikuga haihtuma, kui vaja. Mulle meenub üks varasuvine päev aastate tagant, kui Riin Siberisse sõitma hakkas ja me millegipärast koos talle riideid shoppama läksime (see on tõesti äärmiselt kummaline, et just mina talle seltsi sattusin!). Sellest retkest ei olegi tegelikult midagi kirjutada, sest ainus, mille me "saagiks" saime, oli üks halekollane t-särk- sellegi ostis ta mu tungiva kinnituse peale, et "ei, ei, see pole sugugi liiga silmatorkav". Võin kihla vedada, et ta ei kandnud seda särki kordagi!
Riin ei söö ju ka peaaegu mitte midagi. Ta püüdleb nimelt ühe oma tuttava joogi vaimse ja füüsilise taseme saavutamise poole- too mees olevat 900 aastane ja elavat kusagil Tiibeti mägedes, kus ta siiani päevade kaupa vegeteerib (või mediteerib?)- kui ta parasjagu lendu tõusnud pole (hiiglasliku mõttejõuga olevat seegi võimalik)!
Riinuga näib aeg seiskuvat. Unustamatud on meie ühised õhtul Viljandis, kus end suure ahju vastas soojendades maailma asju arutasime. Riin on fantastiline filosoof ja suurepärane vaimumaailma tajuja. Ta nagu kuulukski sinna. Pole siis ime, et see maapeane ingel siin igapäeva müras hästi hakkama ei saa ja end tahtmatult totratesse, et mitte öelda lausvaledesse situatsioonidesse sokutab. Et siis jälle telefoni järele haarata ja öelda:

"Ma siiski lähen sinna mängima. Nad rääkisid mu pehmeks."

Egas midagi, kallis õde. Panen telefoni ära. Seekord jäi ütlemata. Üldse jääb vist ütlemata. Sest vanem õde peab eeskujuks ja julgustajaks olema, mitte olukorda veel segasemaks keerama. Ütlen lihtsalt, et õudselt kihvt, et Sa selline oled! Selline, et oled... ja ei ole ka. Mis siis, et vahel minema lendad- küll tuul Sind jälle tagasi kannab! Ja muide- Sinus on siiski üks märgatav koht, mida Sa pole osanud peita! Ma ei ütle Sulle, milline;)