Mõnikord on puudutus
Hoopis midagi muud
Mõni lause su suust
Kuu udune vine
Me minek kesk külmasid tuuli.
Su tasa liikuvaid huuli
Läbi iilide vaevu märkan
Kuid nagu unes tundes nende sametpinda
Kesktalvest kevadöösse ärkan.
Nii tunnistades armastuse hinda
Veel lähemale nihkun niiskes õues
Arm kevadlilledena pihus
Ootus põues.
See naine vajab puudutust nagu õhku.
Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.
Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…
Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.
Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!
Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest.
See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust.
Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.
Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.
Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!
See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb.
Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…
Kui ma olin laps, oli mu lemmiklauljaks Ivo Linna. Umbes üheksandast-kümnendast eluaastast ma muudkui käiasin isa lindimakki Rock Hoteli lauludega ja laulsin kaasa, kuni kõik laulud mulle pähe kulusid.
Minu lemmiklauludeks olid “Skandaal perekonnas”, “Kikilips” ja “Suur lilleaed”. Aga laulu “Sõlmi juustest lahti pael”, teate küll, selles kohas, kus on sõnad “… võtku homme mind või saatan …”, olin alati vait. Kusjuures Jaan väitis täpselt sedasama!
Nii tore, et Ivo Linna kutsus Jaani ja noh, siis ühtlasi ka mind, oma seitmekümne viienda sünnipäeva kontserdile! Sain sel kontserdil kinnituse, et mul on ikka veel kõik laulud peas. Mu ilus lapsepõlv elustus taas! Juubilar oli endiselt üliheas vormis, nii vokaalselt kui füüsiliselt.
Kontsert oli väga hästi korraldatud ja läks väga hinge. Laule saatis bändimeeste kõrval keelpilliorkester, mille dirigent Edmar Tuul oli omaette vaatamisväärsus - lihtsalt nii lahe! Ning lõpus, isamaaliste laulude ajal tuli lavale lausa suur koor.
Muide, mul olid igaks juhuks kõrvatropid kaasas, sest käin sellistel ülisuurtel kontsertidel haruharva ja valjut muusikat ei talu, aga neid ei läinudki tarvis! Mõne laulu ajal läks hoopis taskurätikut.
On see Iff ikka üks andekas ja vahva Muhu mees!
Ma pole kunagi mõelnud, et need esimesed sõnad, mida mu lapsed kunagi kuuldavale tõid, olid minu huulilt üles nopitud, olid kordi järele aimatud, olid pisikeste pingutustega omale suupäraseks sätitud, olid ema keeles.
Kui sõnad selged, pugesid nende peakestesse emakeelsed mõtted, esialgu vaid esmavajaduste katketena, hiljem juba ilus iseeneses. Mäletan ka seda aega. Mõelda vaid, me toome emakeeles esile õnnetunde ja õnnetuks olemise, rõõmu ja valu, armastuse ja viha. Esmalt sünnib see nappide vahenditega, siis aga üha väljendusrikkamalt, kuni miski vormub mõne andeka sulest lausa sõna-säravaks kunstiteoseks.
Ma jumaldan ilusat eesti keelt, lõpuni viimistletud mõtteid, sõna puudutust. Mind inspireerivad erinevad hääletämbrid, väikesed erilised nüansid teatud sõnade kasutamises või nende häälduses, rõhuasetused.
Meie emakeelel, nagu ka teistel keeltel on vorm ja sisu, kõla ja tähendus. Näiteks toob puhta diktsiooniga loetud luuletus esile keele voolavuse ja omapära. Eesti keel on sel puhul nagu ülikonnastatud noormees - või ballikleidis neiu - särav ja kaunikõlaline. Sama tähendust ei kanna aga tavaline teineteisega suhtlemine. See, mis loob keelele elava sisu. See, mis on muutuv ja tuuldelendav.
Ma pole kunagi mõelnud, et tähenduse tasandil võib emakeel olla ka kole. Seda siis, kui vestlus kannab kurjuse, alatuse või vihkamise fooni. Kui sõnadega tehakse haiget.
Armastavad inimesed loovad aga keelele kauni sisu. Olgu mistahes ajastu, mistahes kombed, silmside ja kokkupõimunud käed annavad sõnadele erilise rahufooni. Emakeeles pääseb see igal juhul võidutsema.
Teatud inimestele meeldib tohutult rääkida toidust. Näiteks takerdus meie pere naisliini vanem põlvkond minu mäletamist mööda peaaegu igal koosviibimisel mingi rosolje või marineeritud heeringa teemasse, mis oli minu arvates teiste juttude kõrval lausa surmigav! Ka mõned mu sõbrad-tuttavad võivad toidu teemaga kergesti tüütuks muutuda, ometi peaksid nad hästi teadma, et ma tõesti ei viitsi peaaegu kunagi süveneda perfektse pasteedi saladustesse. Toidust tuleks minu arvates rääkida muude põnevate söögilaua vestluste kõrvale vaid niipalju, et tegijale selguks, kas roog on ülihea, väga hea või … mmm, huvitav. Hautiste tekstuurist, salatite omapärast või suppide eksootilistest koostisosadest poleks vaja väga pikalt plärada. Alati saab ju vahetada retsepte ja asi ants.
Täna aga kirjutan tõepoolest toidust, sest kuigi söögitegemine ei kuulu mu meeldimiste esiviisikusse, olles pigem suure pere ema vältimatu kohustus ja kuigi palkaksin enne koka kui koristaja (eeldusel, et kokk koristaks ka söögitegemisel tekkiva laga), ei pea ma oma söögitegemise oskusi sugugi häbenema. Nii Jaan kui trio eelistavad iga kell minu tehtud roogasid ning pole kunagi kiitusega kitsid. Minu tehtud toidud on ka tervislikud ning värske ja rohelise arvelt ma kokkuhoidu ei tee.
Minu talvise perioodi põhiline ampluaa on supid ja pajaroad. Viimased podisevad ise valmis, mulle jääb vaid hakkimise ja maitsestamise töö ning untsuminek on pea võimatu. Pajaroogadest on mu hittideks saanud põrsapada õlle ja kadakamarjadega (laste sõnul “armastuse toit”), lõhehautis, tšilline veisepada salsaga, sisefilee õunte ja sinepiga, broileri-riisipada ananassisalsaga ning uudsena, kuna Jaan tõi sügisel ühelt Saaremaa lähistelt asuvalt laiult pool lammast, mitu lamba pajarooga.
Mu asendamatuks abimeheks on aurupott, kuna aurutatud köögivilijad - brokoli, lillkapsas, sibul, küüslauk, paprika ja muu - säilitavad oma kasulikud ained kõige paremini just sel moel. Ka lõhe või forelli asetan tihtilugu ahju asemel aurupotile. Jääb ahjus tehtust kordi mahlasem.
Lisaks valmistan tihti toorsalatit, mis mulle isiklikult meeldib väga näiteks rukolaga ning rikkalike seemnetega. Nuikapsast sööme heameelega lihtsalt kangikesteks lõigatuna toorelt.
Suppidest on minu ja mu pere lemmik üks riisine lihasupp, mille leem koosneb suurelt jaolt piimast ja sojakastmest, selge kanasupp köögiviljadega, koostisosadeks muulgas porru ja suvikõrvits ning köögiviljane läätsesupp. Teen ka tavapärast kana-klimbisuppi, keetes kollase leeme saamiseks sibula koos koorega ja veiselihaga hapukapsasuppi. Kala- ja värskekapsasuppi roheliste hernestega armastame meie Jaaniga, lapsed vähem.
Kastmetest meeldib mu perele tavaline hakklihakaste (ohtra küüslauguga), mida ma ise väga ei söö, kuna tarbin vaid puhast kvaliteetset liha, broileri maksakaste köögiviljadega ning porgandine kanakaste. Kõrvale sobib kartulipuder või riis.
Üks mu hittidest on krevetipirukas, mida küpsetasin viimati üle pika aja paar päeva tagasi. See söödi kohe ära. Teine hitt on lihapallid (kvaliteetsest veise hakklihast). No need on tõesti maitsvad!
Magustoite ma pigem väldin. Inimesed, eriti minu teismelised, tarbivad niigi liiga palju suhkrut. Siiski saan nimetada oma lemmikud, mis tulevad alati imehead - rootsi kringel, mida tegi juba mu vanaema ja kirju koer. Viimane käib kindlasti hapu marmelaadiga! Väga maitsev on magustoiduna lihtsalt kreeka jogurt meega või smuuti peotäie külmutatud marjade ning pähklite-seemnetega.
Laste, nende sõprade ning Otto ja Rubeni meelest on maailma parimad minu soolased või magusad pannkoogid, olgu siis suured õhukesed või väiksed paksud. Ma ise pannikatest suurt ei hooli. Küll aga armastan hommikuks muna, kas siis omletina koos köögiviljadega või näiteks avokaado-kodujuustu mäârde koostisosana - hulga maitsvam ja tervislikum kui tavaline munavõi!
No näete, jäin nüüd ka ise toidust lobisema! Täitsa huvitav…
