Ma pole kunagi mõelnud, et need esimesed sõnad, mida mu lapsed kunagi kuuldavale tõid, olid minu huulilt üles nopitud, olid kordi järele aimatud, olid pisikeste pingutustega omale suupäraseks sätitud, olid ema keeles.
Kui sõnad selged, pugesid nende peakestesse emakeelsed mõtted, esialgu vaid esmavajaduste katketena, hiljem juba ilus iseeneses. Mäletan ka seda aega. Mõelda vaid, me toome emakeeles esile õnnetunde ja õnnetuks olemise, rõõmu ja valu, armastuse ja viha. Esmalt sünnib see nappide vahenditega, siis aga üha väljendusrikkamalt, kuni miski vormub mõne andeka sulest lausa sõna-säravaks kunstiteoseks.
Ma jumaldan ilusat eesti keelt, lõpuni viimistletud mõtteid, sõna puudutust. Mind inspireerivad erinevad hääletämbrid, väikesed erilised nüansid teatud sõnade kasutamises või nende häälduses, rõhuasetused.
Meie emakeelel, nagu ka teistel keeltel on vorm ja sisu, kõla ja tähendus. Näiteks toob puhta diktsiooniga loetud luuletus esile keele voolavuse ja omapära. Eesti keel on sel puhul nagu ülikonnastatud noormees - või ballikleidis neiu - särav ja kaunikõlaline. Sama tähendust ei kanna aga tavaline teineteisega suhtlemine. See, mis loob keelele elava sisu. See, mis on muutuv ja tuuldelendav.
Ma pole kunagi mõelnud, et tähenduse tasandil võib emakeel olla ka kole. Seda siis, kui vestlus kannab kurjuse, alatuse või vihkamise fooni. Kui sõnadega tehakse haiget.
Armastavad inimesed loovad aga keelele kauni sisu. Olgu mistahes ajastu, mistahes kombed, silmside ja kokkupõimunud käed annavad sõnadele erilise rahufooni. Emakeeles pääseb see igal juhul võidutsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar