Sa magad

 Sa magad rannal

ja minu tuulesegune ning laintemühane vaikus 

kannab su rahulikud hingetõmbed 

üle päikeses sillerdava vee, 

üle tumesinise silmapiiri, 

läbi ōnnelike hetkede,

tugevate tajumiste,

hingematva ilu,

kesk valguse poole lahtirulluvaid kortslehti, 

tummasid kivilahmakaid, 

nōelteravaid huulheinu, 

liivaterade pinnatuisku,

mööda haigetsaamise ja andeksandmise käänulisi teid,

allpool taevas liuglevaid kajakaid,

muretut suitsuvines pilvetriipu,

helesinise unisuse pehmust,

otse minu salajase armastuse paika.

Kus sõnu ei olegi vaja.

See tunne

 Sellist tunnet, nagu seal soojas helesinises lõunamaa basseinis, järjest otsustavamalt palmide soenguid sasivate tuuleiilide ja lõpmatute tähesilmadega kaetud mustava taevalaotuse seltsis, pole ma enam ammuilma tundnud. 

Ujusin ja ei mõelnud mitte millestki. Mu süda oli tulvil rõõmu ja rahulolu. Korraga teadsin, et olen piisav just sellisena, nagu olin. Et olen hoitud ja armastatud. Minu maailm oli korraga tasakaalus. Olin olemas, aga ometi nii üks kogu ümbritsevaga. 

Võtsin selle tunde tuppa kaasa. Ta magab parajasti teises toas. Poen talle varsti kaissu. Loodan väga, et ta ei ärka. Kõike ei peagi ju sõnadega seletama…, 

Meie ööbimispaigad

 Et Sitsiilia on paras lahmakas, pidime sel reisil öömaja vahetama lausa neljal korral. Sellest pole aga tagantjärgi mõteldes üldse lugu, sest iga öömaja kandis oma hõngu, olles isemoodi eriline ning meeldejääv. 

Esimesest villast ma juba kirjutasin. Tollest kolmekordsest majast, mis asus viie omataolise seas kõrge kiviaia taga, soojendusega bassein kogu kompleksi keskel. See elamine oleks hästi sobinud ka pikemaks peatumiseks. Mul oli seal ruumi! See on muide seltskonnaga reisimise kõige olulisem punkt- peab olema ruumi taanduda. Ma lihtsalt vajan aeg-ajalt privaatsust!

Teine öömaja jäi Kagu-Sitsiiliasse, Avolasse, olles neist neljast peatuspaigast kõige ilmetum. Tegu oli ruumika apartmendiga, mille õueala kitsas ja mittemidagiütlev, kui jätta välja toosama puu, mille nimi mulle taaskord ei meenu ja mille vilju ma juba Portugalis nautisin. See puu kasvas Sitsiilia teise ööbimiskoha õuel, mu nagamustoa akna all. Aga eriliseks tegi selle öömaja hoopis nurga taga asuv peene kollase liivaga rand. Jah, see paik oli täielik kuurort! Saime olla täielikud turistid.

Kolmas majuruskoht oli läänes, Etna vulkaani ja Taormina linnakese lähistel. Vaat see oli pärl! Tegu oli katusekorteriga, mille maast laeni aknad vaatasid otse kolmekümne meetri kaugusel kaldeleloksuvasse Vahemerre. Kui aga avaralt rõdult pilgu lõunasse heitsid, võis taamal silmitseda tossavat Etnat, ilmselt seda kraatrit, mille lähedale me ei pääsenud. Nii et kui kolmas ööbimiskoht oli ühest küljest kõige kitsam ja selles tundsin end kõige enam kammitsetult, samuti ei olnud tolle ranna puhul tegu peene liivarannaga, vaid veidi räpasema (Itaalia on ka üldiselt jube räpane!) jalataldadele tsoonteraapiat pakkuva mereäärega, oli just miljonivaade see, mis muutus tolle paiga täiesti unustamatuks! Viimasel hommikul kappas mööda randa kaks hobust, päikesesillardaval mere olid mõned kalapaadid, kaugusest võis näha ka üht suuremat laeva. Üle kogu selle laintemüha kaikus aga igal veerandtunnil kirikukell, andes tunnistust me ajalikkusest selles maailmas. Lihtsalt idüll!

Ja neljas. Põhja-Sitsiilias, veidi isegi loodes. Mõis. Õuel hiiglaslik privaatbassein. Ümber juurvilja- ja iluaed. Lakkamatult rõkkavad linnud. Mäed, õitsvad mäeküljed, taamal sillerdav meri. Taas muinasjutt, sel korral aga hoopis teistsugune- veini, päikesepaiste ja naudinguga. Vabadusega olla olemas ja rõõmutseda. Selles aias kannaks ainult kaharaid kleite. Laseks endale serveerida kergeid mereande ja maasikaid, peale jooks valget mulliga veini ja ohtralt allikavett. See piikond Sitaiiliast on rahulik ja puutumatu. Imeline!

Aga nüüd olen tagasi kodus. Heitsin õhtul omaenda voodisse. Tundsin, et mu voodi lausa embas mind. Vajusin kergelt ja mõnusalt une hõlma. Kusagil on Sitsiilia. Kusagil on me rännuteed, kuhu ei tea, kas õnnestub veelkord tagasi pöörduda. See kõik hōljub aga minuga mälestustes. Siin, oma kodus. 

Taormina

 Taormina linnake on Sitsiilia pärl, mis voolab kunsti ja lilleõitega palistatult kõrgetest mägedest alla rannikule ja mille iga põiktänav või platsikene võib panna õndsusest ahhetama. Niisiis sai Taormina külastamisest me kolmas äramärkimist vääriv seiklus.

Taormina on ürgvana. Parkimiskohtadele pole selles küll mõeldud. Aga meie pidime oma rendiauto ometi kuidagi ära parkima, et kogu ilu imetlema minna. Jätsime selle üsna mäetippu suht jaburale kohale ning hiljem selgus, et sellest polnud midagi. Itaalias on kõik väga suvaline. 

Mulle sai Taormina üsna kiiresti selgeks. Hoolimata arvukatest pisikestest tänavatest, mis võisid suubuda teab kuhu või otse merre, oli tema vääramatuks orientiiriks kõige massiivsema mäe tipul kõrguv valge rist. Piisas vaid pea kuklasse ajamisest ja juba ta paistiski. 

Taormina sarnaneb mõneti Jeruusalemma, mõneti aga Roomaga. Antiikteatri varemed on vägagi roomalikud, kuigi väheke väiksemad. Aga kõige hingematvam oli vaade, mis avanes sellesama teatri kohal asuva kohviku õuealalt, meeletust kōrgusest. Kui sinine meri, milline rikkalik rannik, kui palju ilu! 

Olen siiani Taorminast lummatud. Ja jäätis oli seal samuti imeline!

Etnal

 

Etna on Euroopa aktiivseim tegevvulkaan. Viimati purskas ta 2021. aastal. Loomulikult on Etna ka oma mitmete kraatrite ja erineva raskusastmega matkaradadega selle piirkonna suurim turismiatraktsioon ning seetõttu ei saanud meiegi oma reisil Etnata läbi. 

Olen ka varem vulkaanilisel maapinnal trampinud. Lanzarotte saar näiteks koosnebki pelgalt laavakivist ning seal ei kasva ühtki puud. Põhja pool on samasugune maastik Islandil. 

Etnat saab külastada mitmel viisil. Mäejalamil oli vaat et sadu busse, mis vedasid naaberlinnades majutuvaid turiste. Olid ekskursioonid kruiisidel seilajaile. Olid ATV matkad. Jalgsimatkad. Gondel. 

Selle viimasega tahtsime meiegi esialgu kõrgustesse tõusta. Kui aga selgus, et see mõnesajameetrine õhus hõljumine, mis viib meid muuhulgas ülimatsakate pilvede vahele, maksab 50 eurot inimese kohta ning 14-aastased on ammuilma inimesteks liigutatud, hakkas mul rahast kahju. 

Otsustasime ronida. Algul kõrgema kraatri otsa. Sinna kuhu viis ka tõstuk. See plaan läks aga üsna kiirelt vett vedama. Plikad ajasid sõrad vastu, et nemad nii järsku tõusu ei valluta. 

Mul on oma laste kasvatamisel põhimõte, et täiskasvanuks saades peaks olema täiesti iseseisev, ei, mitte majanduslikus mõttes, vaid võime poolest vastutust võtta. Niisiis, kui tüdrukud pahameelt väljendasid, palusingi neil võtta vastutus ja soovi korral alla tagasi pöörduda. Küll saame telefoni teel teineteise asukoha kindlaks teha! Seda tüdrukud ka tegid, et jätkata mägironimist kõrguselt teise vulkaani tippu. 

Meie Karl Johanniga jätkasime aga tõstuki-mäe vallutamist, kuni me teekond mattus paksu uttu. Siis mõistsin, et edasiminek on mõttetu - esiteks, võime udus laavamägede vahel ära eksida, teiseks, paksus udus ei näe ju nagunii ei kraatreid ega ümbruskonna vaateid. Otsustasime tagasi pöörduda ja tüdrukute teekonnale järgneda. 

Edasi läks kõik imeliselt. Saime imelisi värve ja kauneid vaateid. Ronisime ja laskusime. Mägedes oli kümme kraadi vähem sooja, kui all rannikul. Kōigest hoolimata oli see üks õnnestunud päev!

Märgiline päev

 Avola on jumaliku liivarannaga ääristatud linnake Kagu-Sitsiilias. Sinna valisin me reisi teise ööbimiskoha. Maja oli üsna ruumikas, kuid enam mitte villa. Kuldse liivaga rand asus nimelt ümber nurga, seega olnuks basseiniga õu ja mitu korrust liigne priiskamine. 

Ühe päeva, selle järgmise peale pikka sõitu mööda Sitsiilia lõunarannikut ja peale muljetavaldava, lõhestunud kaljumüraka poolt kaheks rebitud keskaegse Ragusa linna külastamist, jätsin puhtalt lebotamise omaks. 

See ei olnud tavaline päev. Just sel päeval pidi nähtavaks ja ära räägituks saama üks mu viimaste aastate kõige olulisem teema. Et mina ei saanud sealjuures muul viisil kaasa aidata, kui heade mõtete ja kuumal liival praadimisega, võib vast aimata, kui pikaks kippus too päev venima. 

Hea, et mul tuli õhtu hakul mõte sõita. Hea, et google’is oli Avola lähistel kauniks märgitud üks looduspark, mida otsustasime ajaviiteks külastada. Sellest, et too matk võib osutuda vaat et reisi kõrgpunktiks, mul muidugi aimu ei olnud. 

Tee mägedesse oli auklik, kitsas ja käänuline, kohati lausa 180-kraadiste pikenurksete pööretega. Mõlemale poole teed laotud pikad kiviaiad andsid paigale mõneti muhuliku ilme, kuid nagu Loviisa tabavalt märkis, osutusid järsud tõusud meiesugustele “lamemaalastele” siiski korrallikuks šokiks. Pihlakate asemel kasvavad sidruni- ja oliivisaludki ei toetanud muhu atmosfääri tunnetust piisaval määral, küll aga tegid seda lehma- ja lambakarjad teeäärsetel kasina rohelusega põllumaadel. 

Ülessõit, napp 9 kilomeetrit võttis peaaegu tunni. Tee kvaliteet oli lõpus katastroofiline. Võimalike vastusõitjate eest sai küll vaikselt palvetada, kuid paaril korral see ei aidanud ja nõudis siiski inimmõistuslikku sekkumist ning mõnda esmapilgul kaheldavat, hilisemal vaatlusel aga ainuvõimalikuks osutunud manöövrit. Kuid ma ei jätnud jonni. 

See on ju minu elu, mõtlesin isekeskis. Lõputuna näiv võitlus loominguliste kõrghetkede ja maksimaalse professionaalsuse suunal püüdlemise nimel. Väsimus ja ülepinge vaheldumas rahuloluga seni saavutatu üle. Püüd armastuse katva ja kaitsva hõlma alla - mida aga vägisi enese peale ei sikuta. Ning lõpuks seismine pool-kiilakal, tuultele valla kaljunukil, tunnetades ühtaegu iseenda väiksust ja hetke tähendusrikkust. 

Matkaks alla orgu pidi end ühes onnikeses esmalt registreerima, märkides sealasuvasse kaustikusse oma nime, päritolumaa, telefoni numbri ning teekonna algusaja. Ega pimeda peale poleks seesugusel rajal tõepoolest tahtnud jääda, aga seda mõistsin alles teel olles. 

Too rada nõudis head vormi. Kivirahmakad, mida mööda tee allapoole kulges, vaheldusid kavala libeda kruusapudiga, millel nii mõnigi meist libastus ja kukkus, õnneks mitte väga valusalt. Naljakas kohanemisvõimeline taimestik, mille mõningad näited võivad olla hiiglaslikud, osaliselt maa peal vonklevad puujuured ja kaljupragude vahele pressitud suured sibullilled, sellised ratsuritähtede moodi. Kollase õitemerega kaetud mäeküljed. Üksikud sügavrohelised rohutuustid, millest tasakaalu hoidmiseks kinni haarates võib lõhkuda käe. Aeg-ajalt külgedelt sutsavad okkalised põõsad. Tulvavetest tekkinud spontaansed rajakesed ja kraavikesed. Mitmekesisus. Rahu.

Allootav ületas kõik kujutluspildid. Mägedest allavoolav kärestikujõgi oli voolinud kividest kaunid voolujoonelised platood, (millest sai küllap inspiratsiooni ka tuntud katalaani arhitekt Antoni Gaudi), mille päike oli parasjagu meie tulekuks soojaks praadinud, kutsudes sedaviisi pidulikule istungile. Trepjalt allapoole murdvad veejoad langemas üha uutesse looduslikesse basseinidesse. Massiivsed õitemeres mäeküljed kõrgumas igasse ilmakaarde. Võimas. Ja täielik inimtühjus…

Vette, käis mul korraga peast. Siiasamasse kärestikujoa poolt sügavaks voolitud basseini! Kohe praegu, alasti. Loodusega ühte. 

Tegin selle ära. Külm vesi võttis esmalt hingetuks. Mõne meetri kaugusel langes kosk, mille veeponnalt tagasipõrkavad piisad maandusid pärlitena mu juustel. Kõik elas, liikus, kohises. Minugi hingamine moodustas osa sest looduse rütmist. Olin taas end ületanud, võiduhümniks veejugade muusika. 

Tüdrukud järgnesid mulle vette. Poiss võttis valvaja rolli. Kõik võisid olla, kuis tahtsid. Siin ja praegu. 

 

Edasine õhtu läks kiirelt. Kõik jutud said korraga peetud. Olin ühtäkki omandanud selge näo ja tähenduse. Elu jaksas kohe mitu head sammu edasi hüpata. Küllap andis karge kärestik jaksu ja lootust. Lootust, mis ei jätnud sel korral tõepoolest häbisse. 

Olen kindel, et oma mõtetes lähen taas ja taas tagasi sellesse imelisse kanjonisse. Päeva, mis muutis mu elu. Julguse ja selguse rüppe. Paika, kus armastus sai veelgi erilisema tähenduse.

Reisi alguspäevad

 Olen üsna isepäine. Teen oma otsused kiirelt ja kahetsen harva, samas peab mul alati olema võimalus üksindusse taanduda. Seda on mu lähikondsetel vahel üsna keerukas mõista. Lapsed on muidugi sellega juba ammu harjunud, aga ema näiteks mitte. Tema eelistaks iga kell ühistegevusi ning satub eraldatusse jäädes lausa paanikasse, kuigi rõhutan pidevalt, et mu “ärahüpped” on väga ajutised ja hädavajalikud. 

Eelistades reisidel villasid hotellidele, tekitan sedaviisi enesele ruumi. Mul ei ela keegi seljas, sest saan alati oma tuppa minna, samas on alati võimalus kas elutoas, õuealadel või basseini ääres koonduda. 

Kolm esimest reisipäeva olemegi siin teineteisega harjunud. Meid on ju sel korral kuus. Päris palju. 

Imetlen üha oma triot. Kui paindlikud ja viisakad nad ikka on ning kui ilusti oskavad nad vanema põlvkonnaga käituda, säilitades ühtaegu viisakuse ja individuaalsuse ja osates samas rõõmu ja lahke meelega ka nende vajadusi tähele panna. Ütlen ausalt, et mul endal jääb säärasest oskusest tublisti vajaka. Siiski on ka minu nurgad hoopis enam lihvitud, kui veel mõni aasta tagasi. 

Kuna ema ja isa on siiski vanuses 70+, olen kogu reisi korraldanud nii, et sõidu- ja vaatamisvärsuste päevale järgneb lebotamise ja väikeste matkade oma. Ega ma isegi väga ringi traavida viitsi, sest saar on suur ja kõike nagunii hoomata ei suuda. Parem siis nautida üksikuid kohti ja hetki. 

Oma puhkuse taustal jälgin pinevalt ka kodus toimuvat. Tean ja tajun, et tulekul on päris suur muutus, mis mõjutab ka minu edasist elu ja olen seetõttu üsnagi (ootus)ärev. Aga kuna selletaolist ärevust on mul olnud viimase paari aasta jooksul küllaga, eks ikka mu enese keerukate valikute tõttu, püüan ka selle ajutise olukorraga hakkama saada. Teised ei pea ju minu siseheitluste tõttu kannatama! 

Kui selles saareosas on olnud kolmepäevane tutvumisperiood, esimese päeva tulekuga, teise templite külastuse ja kolmanda lähikonnas ringiluusimisega, siis homme ootab ees pikk sõit saare teise otsa. Koos peatustega peasime teel olema lausa kuus-seitse tundi. Puhast sõiduaega näitab neli. Uued avastused ootavad ees!