Millegipärast läheb pall alati minu väravasse. Eks seda peksta ka halastamatult just siiapoole ja et ma mingil ajal seda enam ära blokeerida ei jaksa, et ma ära väsin, et ma sinnasamasse värava ette pikali langen ja enam ei kaitse, saabki vastane jälle punkti. Küllap tabab teda ka sellise punkti korral joovastav võidurõõm. Kuigi minuga on lihtne mängida, kuigi ma olen oma meeskonnas ainus, toob võit ikkagi üleva tunde.
Pikapeale hakkab kõigest muidugi ükskõik. Mäletan, kui teravalt reageerisin oma esimestele ebaõiglastele kaotustele. Lamasin väljakumurul ja otse vappusin nutust. Tirisin oma võistlussärgi kõikide nähes ribadeks, et anda märku, et mina sellist ebaõiglast mängu enam kaasa ei mängi. Mu võistusnumber oli seitseteist, selline ilus ja paljutõotav number. Aga jah, juba hommikuhämaruses surfasin netis ja tellisin uue samasuguse. Ja mängisin taas.
Eks nemadki harjusid minu jalgade trampimisega ära. Emotsionaalse ebastabiilsusega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Nad harjusid, et sellele kirgede möllule ei järgne õigupoolest midagi, varsti saaab meeskonna taas väljakule rivistada, nemad ühele, minu teisele poole ja mäng saab taas alata.
Vahel harva läks minu pall ka nende väravasse, see juhtus siiski pool-kogemata, mingi riivakana ja paljudel juhtudel vaidlustati. Ma ei saanud aru, oli siis raske silma kinni pigistada, no las ma oleks saanud selle paganama punkti. Aga ei. Nende maailmas pidi valitsema õigus. Minu omas oli sellega alati nii nagu oli.
Noh, eks ma olin tundlik. Tundlikkus on mõneti selline, mida tuleks nagu varjata, see teeb mõnede arvates lisaks nagu otuks, selliseks, keda peaks kohtlema nagu last. Kui nad mu väravasse palle tagusid ja pärast heatahtlikult imestasid, kuidas ma küll kaotada ei oska, see on ju kõigest mäng, oli mul endal ka pisut piinlik. Ma ei osanud kohe võtta sellest faktist kinni, et neid on palju, mind aga ainult üks. Inimene ei oska vahel, kui temaga manipuleeritakse, kõige lihtsamaidki vasturelvi käiku lasta. On nagu kohtlane kohtupingis. Naeratav. Aga seesmiselt võib nutta. Mina küll nutsin. Olin kohe väga tundlik, eks ole.
Nad teevad hästi hooliva näo. Seda nad oskavad. Ma tahaksin noil hetkil, et nad ka päriselt hooliksid, et tuleksid mulle lähedale, paitaksid, puudutaksid, ütleksid, et ma olen neile oluline. Aga ei, see kõik jääb väga pinnapealseks, kiirustavaks žestiks. Siis on pärast hea teha imestav nägu, et kas sa siis tõesti ei pannud tähele, me ju lohutasime, me tegime seda lausa mitu korda, oi, kui enesekeskne sa ikka võid olla. Kusjuures hakkabki natuke piinlik, et äkki tõesti. Et äkki ma reageerin üle.
Mäletan, kuidas mind vihastas, kui üks mees, kellega olin äsja romantilisel eesmärgil tutvunud, mind nunnuks nimetas. Nunnu on selline lapsik, abitu olevus, kellele pole mõtet eriti ligidale minna, pistab veel töinama. Kelle tegevust tuleb naeratades kaugemalt vaadelda. Mina, kes ma alateadlikult rõhutan ikka oma naiselikkust ja sensuaalsust, ei saanud arugi, miks ma ühtäkki nunnuks osutusin. Aga siis taipasin, see on turvaline viis tõelisest lähedusest hoidumiseks. Sama mees lubas mulle teha pannkooke jäätisega, kui olin haige. Ma vihkan pannkooke, oleksin tahtnud käratada, et valagu üks sorts konjakit tee sisse, aga vaikisin, sest küllap kõik nunnud tahavad just pannkooke. Ja ta küsis õhtul sõnumi teel, kas ma juba tudun. Tudun? Sel hetkel kangastus mulle ka karudega pidžaama, tõemeeli, et mingilgi määral see roll välja mängida.
Teine võimalus oli vihastada. Valisin teise.
Eks ma seal murul olin ka nunnu. Ei osanud näha oma lõpututes kaotustes head. Ei osanud tunda rõõmu enda kahest punktist, üks selline mööndusega, et ah, las jääb, nende kaheksateistkümne vastu. Särke ma muidugi enam ammu lõhki ei rebinud, rahast hakkas kahju. Ja üldse olin muutunud kuidagi tuimaks.
Teadsin, et mul tuleb sellest mängust välja astuda. Et kaotajaks jään nii ehk naa mina, seal pole muud võimalust. Aga liikumine iseenesest polnud ju halb. Seda ütlesin enesele ka. Korduvalt. Mine tea, kas muidu end üldse liigutaksin. Nüüd saavad vähemalt trennitunnid tehtud ja… no mis sest, et iseenese emotsionaalse heaolu arvelt, milleks asja kogu aeg halvast küljest vaadata.
Vaadake, kui osavalt astusin ise vastasmeeskonna poolele! Et mind saaks veelgi kindlamalt võita ja tümitada. Pallid muudkui lendasid ja lendasid. Mina muudkui lidusin ja lidusin. Vahel pillisin, vahel töinasin lausa suure häälega, märja nina tõmbasin käsivarrega kuivemaks. Ja ikkagi ei jäänid ma enne seima, kui väsimusest kokku kukkusin. Mitte keegi ei püüdnud mind kinni. Korraga ei olnud ma enam kellegi asi. See on ju kõigest sport. Mäng.
Skoor helendas halastamatult tablool. Mängu võis lugeda lõppenuks, olgugi, et teisest poolajast oli tublisti üle kolmandiku järel. Mul oli tohutu janu. Aga nad olid juba väljakult lahkunud. Küllap sauna. Peale liikumist on hea väsinud lihaseid soojendada. Mõistsin, et vahel ongi inimestel kiire. Ega nad kogu aeg ei peagi minu lohutamisega tegelema. Alles lohutasid, kaua võib.
Ma ei taha enam seda mängu mängida. See on ebaaus. Seal kasutatakse lubamatuid võtteid. Ma olen juba algusest peale kaotajaks määratud. Ma ei jaksa nii palju endast anda, midagi vastu saamata, või kui saangi, siis pool-vägisi. Teen homme ühe mängu veel, aga olgu see siis tõepoolest viimane. Jah, sel korral on see tõesti ja päriselt ka viimane. Mis te naerate?
Kuu paistis mustavas talveöös eriti salapäraselt. Ta rippus ümmarguse hiigelpallina sirge autotee lõpus silmapiiri kohal ja kollakas valguskuma, mis kiirgas temast väljapoole, kattes tumeda taeva otsekui läbipaistva, tuules heljuva tüllkardinaga, muutis kogu teekonna nõiduslikuks. Sõitsin vaikuses, tundes oma eksistentsi erilisust. Olin otsekui väljavalitu, kel kuu peale kihutamise eesõigus. See taevakeha tõmbas mind magnetina.
Ma ei olnud end ammu sedaviisi tunnetanud. Apenninuse mäeaheliku selgelt esilekerkivate kontuuridega armistatud üüratu kuunägu valgustas mu lihtsalt läbi, kuid mitte füüsiliste, vaid vaimsete kihtide kaupa. Ta eristas kõik need tajud, mille olemasolu olin varem suutnud aimata vaid peegelneuronite kaudu. Nüüd kisti kõik esile ausalt ja ilustamata.
Tee tundus kui hiiglaslik mõõdulint, mis lookles lahtirullununa lumevalgete põldude vahel. Mu punane auto tundus pigem seivat, kui liikuvat. Mootori tasasest urinast hoolimata mõjus vaikus kõrvulukustavana. Kas kihutamine saab olla ühtlasi seisak? Kas siis, kui mõõdad teekonda millegi poole, võib seda nimetada ka üheks osaks päralejõudmisest – eriti juhul, kui määrav on hoopis miski muu?
Olin seda teed ka varem kohanud. Raudteena. Kui olin laps, tundus too silmapiiri taha sulav üherööpmeline raudtee ühest küljest sama ahvatlev, kui too kuu poole suunduv. Teisest küljest tuleks silmas pidada, et sealne liikumine oli vastupidine. Tühjusest tekkis miski. Mis hetkel lähenev rong täpselt nähtavale ilmus, polnud kunagi võimalik kindlaks määrata. Ühtäkki oli ta silmapiiri ääre alt väljas ja vormus järk-järgult täiesti rongikujuliseks. Tema peatusele lähenev teekond oli samuti taandatav üheks pärisosaks, sisaldades eneses ühtaegu liikumist ja seisakut, minekut ja tulekut, tühjalt laulvaid liipreid ja päralejõudnud hiiglaslikku lärmakat raudkeret.
Aga kumbki teelolek sisaldas veel midagi. Lõputust ühtaegu lõplikkusega, seda niikuinii.
Meenutan siinkohal ühte hiljutist unenägu. Sõitsin autoga sedasama raudteed mööda. Ma ei olnud ise roolis. Mind sõidutas keegi, kelle varemeis maja oli sealsamas liiprite kõrval. Läksime vist talle külla. Ta lagunenud majja sai säärast keerdteed mööda, nagu mõnesse kaubanduskeskusse. Vahe oli vaid selles, et rada muutus ühe järsemaks ja lõpuks rallisime üles püstloodis seina mööda, millele järgnes pea alaspidi surmasõlm. Röögatasin ja ärkasin.
Meie minevik, olevik ja tulevik moodustavad otsekui kirju kihilise sibula. Needsamad püstloodis ülessõidud ja surmasõlmed, aga ka palju muud, näiteks seesama teekondki, needsamad hetked läbivalgustatud iseenesega, see kõik moodustas ühe korrapärase virrvarri, olles tol valgustushetkel ometi ääretult selge. Selgus ei tähenda niisiis vaid nappe vahendeid.
Vanad ja pigem üksikud mõtlejad mehed esitlevad meile kõigile eeskujuks nn seisundimuusikat. Nad rõhutavad vajadust peatuda, vaadelda ja mõtiskleda. Palvetada, mediteerida, viibida hetkes – kuidas keegi. Vahel sooviksin ma neid vaikselt varrukast sikutada. Aega on meil tõepoolest ühepalju, aga kas pole nii, et mõnel tuleb sellesse tõmmata hoopis enam eluosakesi, kui teisel? Minul pole nende tarkadega sarnast vaatlemisaega ja üksindusvõimalust, järelikult ei oleks minu teekond nende jälgedes tõene. Kukuksin oma ameerika raudteel seisma jäädes lihtsalt alla!
Minu rahueisund kätkeb niisiis ka liikumist, isegi päris kiiret liikumist. Sajaga hiigelkuu poole kihutamine on seisak. Nagu ka läheneva rongi kõhu alt õõnsakstegev päralejõudmine. Tunne, et oled ses määramatuses nii väike ja habras, teisalt julgus elada iseendana, saagu mis saab. Küllap on mu silmavaatamised lühemad, emotsioonid teravamad ning armastuse teekond üksildasem, kõrval vaid hüpoteetiline Keegi. Ometi sisaldab see viini valsi graatsilisi keerutusi ja muidki keerukaid elemente, mis sihivad otse südamesse.
Minevik ei tohiks jääda vaid kokkukägerdatud ajamütakaks. Kaasahaaratus moodustab olevikus tähendusrikka ja mitmetasandilise pildi. Sel viisil saavad ühes elustuda too üherööpmeline raudtee, unenägu, kuulesõit ja muud eri eluhetkedest pärit äravahetamiseni sarnased tajud ja tunded.
Niisiis, rahuseisund tundub olevat täiesti käeulatuses. See va kuu kadus aga õige pea silmapiiri taha...
