Karm värk

 Täitsa lõpp, kui julmad võivad ikka inimesed olla! Nad tahaksid lõputa karistust, andestamatut viha ja täielikki purustamist!

Üks kõrgemat haridusasutust juhtiv mees armus oma alluvasse. Ta hakkas teda idealiseerima ja kujutles, mismoodi võiks olla temaga armusuhe. Oma fantaasiad kirjutas ta salajasse päevikusse. Tavaelus käitus ta tavapäraselt, nii nagu töökaaslastele kohane. Ühel heal päeval otsustas ta aga oma salapäevikut kõnealuse muusaga jagada. See, mis edasi toimus, oli kõigile šokk. 

Ei, too naine ei öelnud sellele mehele, et aitäh, ma ei soovi sinuga suhet, mis oleks kõige normaalsem kahe täiskasvanu vaheline kommunikatsioon. Ikka armutakse, aga targad inimesed saavad ju sõnadest aru, kui armumine on ühepoolne ja toimub tagasilükkamine. 

Ta ei teatanud ka mehe perekonnale, et mees on oma tunnetega hädas ja tema abielu on sügavas kriisis. See ei ole küll kõige parem armastuse tagasilükkamise viis, aga on ometi ausam, sest mehe peresse puutus see lugu vägagi. Just nende paarisuhe vajas sel hetkel kõige enam tähelepanu, mis sest, et klassikalist kõrvalsuhet ei tekkinud. Kolmnurk oli ikkagi. 

Selle asemel tõi aga too naine mängu hoopis asjasse puutumatud - mehe ülemused ning õige pea, nagu meie riigis ikka kombes, immutati too salapäeviku juhtum arvustamiseks kogu eesti rahvale. Toimus tagasiastumine, mida saatis õudne peks. 

Ah et kuidas inimene julgeb armuda? Ah et kuidas ta julgeb oma fantaasiatest kirjutada? Ah et ta ongi nüüd elu lõpuni ahistaja ja pervert, kuigi kogu lugu oleks lahenenud kahe lihtsa sõnaga - tänan, ei? 

Toimus rida dramaatilisi tagasiastumisi ja oi kui paljud arvasid ja virutasid! Mina aga küsin, kas keegi peale asjaosaliste on ka ise seda päevikut lugenud? Mis arvajad meie oleme? Äkki oleks selle päeviku pidanud lausa kusagil avaldama, et eesti rahval oleks rõõmu ja rahulolu?

Pikka aega oli vaikus. Kuni too mees kandideeris uuesti juhtivale kohale ja võitiski tugeva juhina konkursi. Niipea, kui see oli aga toimunud, algas nõiajaht uue hooga. Lugesin ja imestasin, kui palju on inimestel viha, kui palju ihatakse verd ja pisaraid. Lööge risti, lööge risti, kõlas üha uuesti ja uuesti. Muidugi palju rõvedamate sõnadega.

Ja ta loobus. Närvid ei pidanud vastu. 

Täna kirjutas ta meedias oma loo. Mulle meeldis see kiri. See oli soliidne, arutlev, mitte-õigustav juhtunu analüüs, mille lõpus kumas küsimus “ma tegin vea ja sain kõvasti karistada, aga kas millalgi vääriks minagi armuandmist?” Ta ei öelnud, et on aeg, et andke ometi andeks. Ta esitas lihtsalt küsimuse, et kas korra eksinu jääbki igavesest ajast igavesti süüdi. Kas tal ei ole enam kunagi ühtegi võimalust. 

Ja siis tuli taas… Ma ei taha isegi kirjutada, mis. Seda oli lihtsalt nii kurb lugeda. Inimesed, kas juba küllalt ei saa? Ah et sina tahad veel sõimata? Ja sina? Ja sinagi, õiglane ja vaga?

Miks see lugu mind niiväga puudutas? Sest ma meie lugu Jaaniga algas sarnaselt. Sain ühel heal päeval teada, et ta armastab mind. Et ta on mind ammu jälginud, kuulanud mind muusikuna, lugenud mu blogi, mu luuletusi, vaadanud mu fotosid. Talle meeldis mu mõttemaailm. 

Mulle ei tulnud mõttessegi teda tema tunnete eest kogu maailma ees häbistada. Ütlesin esmalt sellesama lihtsa “ei”, kuna meie lugu tundus võimatu - ja ta aktsepteeris seda. Hiljem muidugi asjad muutusid ja sealt algas ka minu vastutus. 

Tegelikult puudutas ka meie lugu vaid kolme inimest. Pluss kõigi kolme peresid. Aga ka meid arvustas kogu eesti rahvas. Nii et ma tean, mida see tähendab. 

Mul on tohutult kahju. Osad inimesed ei mõtle ikka üldse. Ei mõtle, et kaudselt karistavad nad oma hoopide ja tühistamisega hoopis selle mehe peret, inimesi, kes on niigi kõvasti kannatanud. Kas töötu pereisa tekitab mõnes erilist rahulolu? See, et ta ei saagi enam oma andeid rakendada?

Ka mina arvan, et ta tegi selle mälupulga üleandmisega vea. Muidugi oleks võinud eelnevalt veidi “pinda sondeerida” ja siis otsustada. Aga et üldse ei oleks tohtinud tundeid tekkida… ehh. 

Jajah, armastusromaanid ja filmid võiksid ehk ka olemata olla. Nudiks kõik ühesugusteks. Joonlaua järgi. Karm värk.