Alustasin Jaani kirikus tööd 1999.aastal. Esialgu läksin sinna vaid oma praeguseks pikaajalise kolleegi Tiia Tenno asendajaks tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu paariliseks oli toona Helen Tammeste, kes asendas omakorda Kersti Petermanni, kes õppis parasjagu Saksamaal.
Toona oli meil mingi imelik punktisüsteem, millega oma mängimisgraafikut arvestasime. Pidi olema tähelepanelik ja kantselei kladet jälgima, et mõnda matust maha ei magaks.
Oreli mängupult oli teistpidi ja asus “kapis”, kuhu organist pidi mängimiseks ronima. Väljavaated seal kapis olid ahtakesed, palju käis nii-öelda tunnetuse pealt. Selleks, et aru saada, kas õpetaja on näiteks end altaris rahva poole keeranud, tuli end pingi najale poolpüsti ajada ja aknast kiigata, sellega aga oli alati see oht, et jalg võis kitsa ääre pealt pedaalile vajuda ja vales kohas “böö” teha. Aga küllap Toomas arvestas nende nüanssidega, sest meiega oli ta minu arvates vägagi leplik ja leebe.
Neil esimestel tööaastatel suhtlesingi põhiliselt Toomasega ja käisin vaikselt ülal oreli juures talitusi mängimas. Tasapisi sain tuttavaks ka Arne, Aili, koorijuhtide ja toonase raamatupidaja Anu Ratasega, aga see oli toona vaid vajaduspõhine suhtlus. Mul polnud aimugi, millised inimesed nad tegelikult on.
Kui Tiia lapsepuhkuselt tagasi tuli, läks Helen panka tööle (ta õppis lisaks orelile ka majandust). Mina jäin, teades endiselt, et töötan Jaanis ajutiselt ja kohe-kohe tuleb Kersti tagasi.
Ühel päeval tuli aga Toomas minu juurde ja teatas, et Kersti otsustas veel üheks aastaks Saksamaale jääda. Mäletan täpselt, kus see toimus - eeskojas kirikuteenijate toa juures. Ta vaatas mulle ootusärevalt otsa.
Ütlesin, et Jaani kirikus on küll väga tore töötada, aga kahjuks pean ma endale nüüd midagi püsivat vaatama. Ma lihtsalt ei saa ennast veel üheks aastaks ajutisega kinni panna. “Tere tulemast!”, ütles Toomas seepeale ja kallistas mind.
Sellest hetkest läkski täide see, mille olin kunagi 17-aastaselt Jaani kiriku vespril päevikusse kirjutanud: “Minust peab saama organist”. Ma ei teadnud toona ei kiriku-värgist ega orelist midagi. Õppisin klaverit ja orel tundus lihtsalt kütkestav, tume ja müstiline, nagu ta seal hämaras kirikuruumis paistis. Jumal võttis mu õhkamise sõna-sõnalt kuulda.
Sõpruseni Toomasega läks siiski veel aega. Jaani koguduses ei käidud sel ajal minu mäletamist mööda üldse tööväliselt läbi. Ka too kallistamise komme tuli millalgi hiljem, aga siiski enne Jaani tulekut. Täitsa võimalik, et aitasin isegi “kaelahüppamisele” kaasa, kui end juba pisut vabamalt hakkasin tundma. Õnneks keegi mind selle eest ei vallandanud, pigem vastupidi - nii Toomasele kui Theale ja ka teistele paistis see meeldivat. Õhkkond muutus üha vabamaks. Enne seda suruti kohtudes lihtsalt kätt.
Mäletan sellest ajast ainult ühte (!) kollektiivset koosviibimist. See oli mingi jõululõuna või õhtusöök, mis leidis aset raamatupidaja Anu Ratase hiiglaslikus korteris- samas, kus hiljem elas Jaan Tammsalu. Kohal oli palju rahvast, kellest enamikku ma ei tundnud. Ma ei teadnud, kes on juhatuses, kes nõukogus, kes mingi muu asjapulk. Ja mis on nende nimed.
Nii töötasingi mitu aastat. Meie sõprus Toomasega hakkas aga idanema hoopis mujal - esmalt käies üheskoos teenimas Sutlepa kabelis ja eriliselt siis, kui Toomas kolis elama Veskimöldresse, minust vaevu kilomeetri kaugusele. Sellest aga kirjutan juba järgmistes postitustes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar