Mina küll tihtilugu ei tea, kes ma sisimas, päris sügaval hingesopis ikkagi päriselt olen. Olen vanuse ja elukogemuse kasvades, samuti teraapiatöö arvukate juhtumite valguses ning kiriku konservatiivsema ja liberaalsema suuna vahel pendeldades hakanud suhteid ja olukordi vaatlema üha rohkematest tahkudest; ja mida rohkem eri vaatenurki avaneb, seda paindlikum ja arusaajam kipun olema - nii iseenese, kui teiste suhtes. Samas tekitab säärane vaatenurkade paljusus aeg-ajalt hirmuäratava segaduse, kohati lausa kurnatuse tunde, sest kõigemõistmise foonil kipuvad mõnikord hajuma ka piirid, mida inimestena vajame, kuna meie eetikanormid ja maailmatajumine on siiski ääretult erinevad. Küllap on igaüks taibanud, et teatud olukordades võime ka ise piire enesele sobivas suunas nihutama hakata. Mina olen seda küll teinud. Küllap teisedki.
Piisavalt olen olnud ka olukordades, kus peaksin oma valikute eest nn üldsuse ees mingit vastutust kandma, st tajun ootust tegemaks nii, nagu minult eeldatakse. Mõningate juhtumite korral on selleks ehk õigustustki - olen piisavalt palju olnud olukordades, kus täna tunnen üht- ja homme tajun hoopis teistmoodi, saa siis sellisest aru! Aga tuleb mõista, et tegu on lihtsalt arusaama eri tahkudega, mis oma palgeid ükshaaval päevavalguse poole keeravad, kõigil oma eluõigus. Needsamad, millest esimeses lõigus juttu.
Keegi väljaspoolt ei taju samu nüansse, mis mängivad kaasa minu sisemuses, mu hinges. Tõsi, seda võidakse küll märgata, kas üht- või teistmoodi tajumine tuleb mulle enesele kasuks või kahjuks, kuid paraku on seegi vaid pinnavirvendus, tõelise mina sügavate hingesoppide peegeldus. Kasu- või kahjuarvestus saab toimuda hoopis hiljem, kui kahtlused olukorra või suhte õigsusest või mõttetusest täielikult kõrvaldatud.
Tema lahutus kestis päris pikka aega. Selle aja vältel kostis kaasteelistelt palju arvamusi, valdavaks jäi mõte, et see samm pidanuks juba ammu tehtud olema. "Selja sirgu löömise" motiiv tõi esile ta võimaliku nõrkuse ja jõuetuse asju lahendada. Nõus. Ega nood arvamused tühja koha pealt tulnud. Oli ta ju pikka aega ääretult keerukates situatsioonides.
Ühest küljest tahtis ta koheselt kogu kupatuse jalaga laiali lüüa ja minema kõndida. Kohe, kui selleks jõudu oli. Teisest küljest oli tal tohutu hirm, mis lahtuse korral ikkagi päriselt saab. Lapsed olid ju alles väikesed. Kolmandast küljest, kui inimesega aastaid koos oldud-elatud, kuulub isegi lõpu juurde mingi õhkõrn usk imesse - et äkki hakkab kõik uuesti laabuma. Haigetsaanud armastus, kui soovite. Neljandaks tahtis ta kätte maksta, vastu teha ning juurdles aeg-ajalt, kuidas oleks kõige parem. Viiendaks pelgas seista läbikukkununa oma pere varemete veerel, kuigi teadis, et kokku kukub ta niikuinii. Kuuendaks tundis ta, et veel ei ole õige aeg. Ja nii edasi.
Lähikondsetele oli ta olukord nähtav vaid osaliselt, peamiselt tema enese suu läbi. Ta vaagis seda aastate jooksul tuhandeid kordi, arutas ühe ja teisega, järades seega teemat mitmest otsast korraga. Jah, ta teadis, et säärane elu tuleb lõpetada. Ometi viivitas. Mis oli lõpp-kokkuvõttes õige otsus. Tema toetajate nõuannetest hoolimata.
Süda ei valeta. Südant ei saa ka sundida. Niikaua kui süda muutuse stardipauku ei anna, pole muutus võimalik. Õigemini - see on võimalik mingil määral, aga need sammud on imepisikesed, märkamatult jõudu koguvad.
Süda ei valeta ka ses mõttes, et tegelikult ta ütleb, mis on õige ja millal on õige aeg. Oleks ülalmainitud lahutusloos rapsima hakatud, oleks too hoopis kehvemini lahenenud. Ootamine tasus ära.
Päris rahu pole ma aga selle teemaga veel teinud. Just seoses oma elus toimuvaga on tekkinud mööndused mu isiklikus tunnetuses, arusaamades. Valime oma elu partneri tavaliselt üsna varases nooruses, ilma igasuguse elukogemuseta. Miks osadel läheb see õnneks, teisel osal aga mitte?
Kas tõesti vajavad minu isikuomadused nii palju adrenaliini, põnevust, spontaansust, et pikk, elukestev turvaline abielu ei oleks mulle, lahutanule sobinud? Küllap ikka oleks, kui ma saanuks end turvaliselt tunda. Ometi olin just mina see, kes olukorrale pikka aega hambad ristis lahendusi otsis ja lahutust mingiks võimaluseks ei pidanud.
Lähme edasi. Kui ta oli juba “turvalisest sadamast lahti köidetud”, sai hakata juhtuma ka muud. Ühest küljest oli ju kõik uudne ja vaat et toregi, aga taaskord kerkis esile seesama küsimus - kes ta päriselt on? Kas inimsuhted, mida ta nüüd sõlmis, olid ikka tema väärtushinnanguile vastavad? Kas ka see suhe, mis andis ja võttis nii, et vermed taga? Lähikondlaste nõuanded: lõpeta ära, jäta maha, löö selg sirgu ei aidanud ka seekord. Ja jällegi petturi tunne. Tunne, et ta ei seisa inimeste ootuste kõrgusel, on justkui saamatu, oma minata. Loomulikult olemata tema sees, tundmata tema tundeid, ei saa seda kõike väita. Ometi tundis ta süüd. Teiste ees. Olgugi, et südant ei saa sundida. Mis sest, et ka sellel lool on tohutult eri tahke.
Südameasjad on nii keerukad. Kui ollakse end juba mingil viisil avanud, oleks justkui kõigil õigus oma arvamusele. Inimese elu ja valikud kannaksid otsekui avalikkuse pitserit, mille juurde kuulub vaikimisi nõuannete kuulamine ja nende järgi tegutsemine. Me ei ole ühtäkki enam iseenda omad.
Õigeid vastuseid on mitu. Seda peaks alati silmas pidama. Ja lubama igal inimesel enesel tema jaoks õige vastuseni jõuda. Isegi kui ta tundub lõputult pendeldavat meie jaoks täiesti valede vastusevariantide vahel. See on tema elu, me ei tea kõiki nüansse. Ka halvast võib mingil määral kasu olla. Võibolla ei ole veel lihtsalt õige aeg. Võibolla mängib rolli midagi muud. Peame usaldama, olema kõrval, mitte andma hinnanguid.
Südameasjad on samas imeilusad. Nad keerlevad, sulguvad ja avanevad nagu klaasikildudest kujundeid moodustav kaleidoskoop. Seisad, vaatad ja ahhetad. Harva on olemas kõige täiuslikumat, kõige ideaalsemat kujundit. Ka inimese elu on nagu mustrite jada. Kõik võib olla õige, oleneb, millist tahku vaadata. Kõik võib, aga ei pruugi. Seda peab küll otsustama inimene ise. Teised saavad vaid toetada.
