Täna kirjutan oma kõhust. Kõhust, mis on saanud teenimatult suurt kriitikat. Ja väga vähe kiitust.
Figuuriga ei ole mul kunagi erilist muret olnud. Mind on õnnistatud peene kondi ja pigem kõhna kehaehitusega. Peeglist vastuvaatav on mulle üldjoontes täitsa vastuvõetav. Noh, viimasel ajal siiski mõningate mööndustega.
Kui kolmikuid ootama jäin, see oli siis veidi enam kui 14 aastat tagasi, hakkas mu kõht koheselt kiirelt kasvama. Mäletan, et juba augustis küsiti minult, millal sünnitan, tähtaeg oli ometi lausa jaanuaris, korraline keiser detsembri lõpus. Oktoobris paistis mu kõht hiiglaslik. Julgelt nagu lõpurasedal.
Sel ajal hakkasid kõhule tekkima esimesed “triibud”, venitusarmid ehk striiad. Neid muudkui lisandus. Kõhu kasvades muutusid nad punaseks ja hakkasid sügelema. Raseduse lõpus oli mu hiiglaslik kõht üleni punasetriibuline.
Midagi ei aidanud. Kõhunahk oli lihtsalt nii viimase piirini pingul. Ega ka siseelundeil parem seis polnud. Need olid täiesti kokku pigistatud. Ikka selleks, et pisikestele ruumi teha. Ma ei saanud õieti süüa, sest täiskõhu tunne tekkis koheselt ja kõhukinnisus vaevas igapäevaselt. Käisin iga natukese aja tagant pissil, sest põis ei saanud normaalselt täituda. Hingeldasin väiksemagi pingutuse peale, sest täiel rinnal sisse hingata oli võimatu. Isegi rinnakorv, eriti see osa, kus roided kohtuvad, tundus olevat totaalselt valesti. Minu kõht oli järjest hiiglaslikum.
Naine on loodud kandma üht last korraga. Oodates kolmikuid, oli kõik hoopis teistmoodi. Ühel heal päeval ei mahtunud ma näiteks enam oma autorooli, mingil ajal ei saanud iseseisvalt saapaid jalga ja pidin käime kingadega, mille kannaosad lääpa tallatud. Ühe tuttava käest sain laenuks hiigasuure jope, paraku pruuni. See kõik pani mind ennast äärmiselt ebanaiselikult tundma, seksikusest ei hakka mitte rääkimagi. Olin nagu mingi suur liikuv monstrum. Teistele pakkus mu muundunud keha suurt põnevust. Minu jaoks oli aga asi naljast kaugel.
Lõpuks jõudis kätte laste sündimise päev. Uskuge, ma lugesin enne plaanilist keisrit mitte tunde, vaid minuteid! Olemine oli täiesti ilmvõimatu, seda nii istudes, lamades, kui seistes. Minu eesmärk oli aga eelkõige sünnitada terved lapsed, kes ei vaja peale sündi nädalate pikkust ülesturgutamist. Muidugi ei sõltunud see ju ainult minust, aga olen oma kehale siiski ääretult tänulik, et ta minuga koostööd tegi ja nii võrratult vastu pidas.
Keisrilõige toimus kohaliku seljasüstiga, mis tähendab, et olin kogu protseduuri vältel täiesti ärkvel. Oma arust sain vabalt ka varbaid liigutada, kuid see võis olla ka pseudotunnetus. Kõhu lahtilõikamine tundus kanga lõhkikäristamisega. Imelik tunne! Igatahes käis kõik väga kiiresti ja lapsed sündisid siia ilma paari minutiga.
Peale ühte päeva intensiivis ja vereülekannet sain minna tavapalatisse. Seal sain end esimest korda pealaest jalatallani üle vaadata. Minu kõht nägi välja selline, nagu oleks veel üks laps sinna sisse jäänud. Niisiis, kõhu järgi taas üheksas kuu. Lisaks oli mu rinnaku alumine osa paindunud laste ruumikitsikuse tõttu väljapoole ning alumiste roiete kokkupuutepunktis oli kompamisel tunda inetu mügarik. Õnneks tõmbas see pikapeale tagasi. Nagu ka kõht.
Peale pikaaegset tagasitõmbamist nägi mu kõht välja nagu tühi jahukott- õnnetu ja kortsus, valged triibud peal. Olin selle peale väga jahmunud. V. arvas, et võiksin selle ilulõikusega taas kenaks korrigeerida. Millegipärast vihastas selline väljaütlemine mind väga. Sisimas olin tohutus segaduses.
Hakkasin oma kõhtu häbenema. Sedasama, mille varjus mu kallid lapsed said nii pikalt kosuda ja kasvada, et neid loeti täiesti ajalisteks beebideks. Minu meelest oli see lihtsalt kole. Teda tuli hakata peitma.
Ma ei kandnud kuni üle-eelmise aastani bikiine. Ainult trikood. Mitte keegi ei tohtinud seda "õudust" näha. Lahutus lisas ebakindlust veelgi - milline uus mees sooviks endale nii koleda kõhuga naist!
Õnneks tuli mu arusaamisesse muutus. Tuli järk-järgult ja tagasilöökidega, aga tuli. Ühtäkki hakkasin taipama, et just kõht on see minu kehaosa, mille üle peaksin tundma kõige rohkem uhkust. Just kõht on ära teeninud tunnustuse. Ta on ilus just sellisena. Veidi armilise ja väljaveninuna. Minu kõht oli mu laste kodu enne nende sündi ja ta pidas selle katsumuse vastu! Taipasin korraga, et mu kõhul polegi midagi viga. Olin ta ise koledaks mõelnud.
Ostsin sel aastal väga ilusad bikiinid. Kannan neid uhkusega. Ma ei ole kahekümne aastane sünnitamata naine. Olen naine, kes on ilmale toonud neli last, viimasena kolmikud. Ma ei tohi seda unustada. Ma tohi ennast piitsutada. Ja mis kõige tähtsam - ma ei tohi öelda oma kõhu kohta midagi halvustavat. Ta on just sellisena kaunis. Just sellise, mitte päris perfektsena. Ja kusjuures - mõtlesin ikka täiega üle! Ise uskusin ka...
