Puujalg

 Kes teist inimest jalaga lööb, sellel kasvab jalg hauast välja, oli vanaema mulle ikka öelnud. Minus tekitas see ütelus päris korralikku hirmu. Mismoodi see jalg end küll kirstust maa peale ajab, olin isekeskis mõelnud. Ja huvitav, kas ta tuleb ühe ropsuga liiva alt nähtavale või ilmub järk-järgult nagu seemnest idanema läinud puu? Viimane variant tundus kuidagi kentsakas. Esimene oli aga liiga õudne, et isegi edasi mõelda. Kindlasti öösel, täiskuu ajal, võdistasin õlgu.

Kadrina kalmistul oli ühest hauast päris korralik jalg välja kasvanud. Kui vanaema vanaisa haual väikese rehaga ilutriipe vedades küürutas, tegin ikka asja tolle jalaga haua juurde. Hauaplaadi järgi puhkas seal keegi Sulevi-nimeline ja too oli elanud päris pika elu. Küllap jõudis teisi ikka korralikult jalaga taguda.

See oli säärane jäme puujalg, looduse meelevallas praguliseks tõmmanud, halli karva. Püüdsin sirelipõõsa tagant piiludes tabada jala vähimatki liigutust, aga see seisis tardunult nagu mingi tavaline jändrik. Korraks mõtlesin isegi julget mängida ja jalga jalaga tonksata, et näha, mida too seepeale teeb, aga hirm sai võitu. Selliseid asju ei puuduta. Nagu surnutki, ei kujuta ettegi, kuidas oleks katsuda.

Tol ajal oli veel mõnel elusalgi vanamehel puujalg. Sellest oli kohe aru saada- too istus püksisääres hoopis teisiti, sirge ja elutuna. Mu meelest oli kummaline, et puujalga üldse kaasa veeti. See oleks ju nagu pikka halgu järele lohistada, arvasin. Mismoodi see jalaköndi otsa kinnitub ja kas ta valu ei tee, sellelegi küsimusele ei leidnud ma vastust. Ilmselt mõjus puujalg teistele inimestele siiski ohutumalt, kui lihtsalt tühi püksisäär, mis muutis inimese kuidagi abituks, aga samas äraarvamatuks.

Kui juba elusast peast on puujalg, ega see vist küll hauast välja tule, juurdlesin vahel. Peab see vanaema kõik huvitavad küsimused poolikuks jätma! Ikka ja jälle käisime koos kalmistul, ikka ja jälle piidlesin hauast turritavat hallikarva jalajurakat, lööja ilmselget karistust.

Ühel ööl puujala-Sulev tuli. Olin nagu ikka, sirelipõõsa taga tema jalga passimas, kui korraga seisis Sulev “hopsti!”mu ees, nägu veidi pundunud ja mullasegune, aga muidu täies pikkuses, täis mängulusti ja elusa inimesega kokkupuutumise soovi. See soov polnud muidugi minuga vastastikune. 

Tuli sellest alles tagaajamine! Mu jalad, mis muidu lippasid vägagi väledalt, olid otsekui kinni kiilunud, sain nendega teha ainult imelikke hüppeid, olles pidevas näolikukkumisohus. Takerduv liikumine siiski toimus, puujala-Sulev väga otsustavalt kannul, eks ikka selleks, et oma puujalaga selles ilmas veel üks korralik tou ära panna! Möödusime ristidest ja hauaplaatidest, vahemaa me vahel kahanes jõudsalt. Õige pea hakkas mu kuklas kostma vanamehe rasket hingeldamist. Puujalg tegi maapinda puudutades rütmiliselt tonks ja tonks. Hakkasin väsima, mu edasiliikumine muutus üha vaevalisemaks, kuni viimaks komistasin ja kukkusin. Vanamees komberdas vaevata mu vasakule küljele, kummardus oma poolkõdunenud kehaga üle tema, manas naharibadega kaetud koljusele näole võika irve, võttis puujalaga hoogu ja …

Ärkamine oli vastik. Külm higi laubal, pekslev süda. Mis imelik unenägu, mis totrad mõtted. Värisesin hirmust. Või oli see külmast, sest tekk oli voodilt libisenud. Tekki üles võtma kummardudes läbis mu külge valujutt. Puusa piirkond tundus lausa kuumavat. Käsikaudu kobades leidsin öölambi lüliti.

Tardusin õudusest. Küljel, kus puujala-Sulev oli viimati ta üle kummardunud ning löögiks hoogu võtnud, laiutas nüüd tohutu veresegune sinikas. Maja oli täiesti vaikne. 

Vanaema suri mõne aja pärast. Käisin vahel ta hauale lilli viimas. Puujalga aga naabruskonna haual enam ei olnud. Peale unenägu oli see lihtsalt kadunud, oli siis keegi tolle kännujuurika maha raiunud või kes teab. Ka linnapildist kadusid tasapisi puujalgadega inimesed. Maailm arenes ja kunstjäsemetest said vigastatud inimeste targad abimehed.

Ainult vahel harva meenub see lugu taas. Nüüd aga hoopis teisiti, ohutus ajakauguses ja mälestuste looriga palistatult. Nagu õrn märk küljelgi- kui hoolega vaadata, näeb küll…

Hukkamõist

Mis tähendab, et mõistetakse hukka?

See hukkamõist ju lahendust ei too

ja mõistmist poolte vahel ka ei loo

ja kedagi reaalselt vist ei hukka?

Mis mõistmine siis on see hukkamõist?

Kas nii, et lihtsalt vangutame peakest

ja proovime nii halvakest kui heakest 

ja loodame, et nagu nuga võist

nii libedasti hukkamõist tooks muutust?

Kas eesmärk ongi vastust küsida

või hukka mõistes pildil püsida

ehk varjates nii silmitust kui suutust?

Miks muidu eemalolev hukkamõist

võib mõistmatusest panna tarduma

ja hukka mõistma, mitte harduma?

Nii kohatu see tundub! 

Mõeldes neist,

kel pole vaja mingit hukkamõistu,

kes täna oma naise, lapse, mehe

ehk matma peavad, leinas, mis on ehe,

kus toimuvat ei adu enam mõistus...

Mis loeb see rahus- mõistad sa siis hukka

või jätad mõistmata... Ehk aitab,

kui oled mõnel hetkel lihtsalt vait sa.

Ka sõnad võivad kergelt saata hukka...

Mõeldes kusagil meedias ilmunud avaldusele “… (mingi organisatsioon) mõistab Ukrainas toimunud massimõrva hukka.”, mille juurde kuulus kohutav galerii inimeste rusude vahel vedelevatest surnukehadest…

Muhu maja saamise lugu

 Muhu maja on põneva minevikuga. Siin on elanud loomingulised, suure kunstiandega inimesed. Eelmisel aastal kuulsin ühe vana Muhu naise käest läbi telefoni ka selle maja ehitamise loo. Nimelt ehitas selle tema vanaisa. Sel suvel tuleb uuesti minna, nüüd juba diktofoniga. 

Ma ei tea, miks algsed omanikud selle maja maha müüsid. Ilmselt olude sunnil. Enne mind olid aga tollel veel ühed omanikud, kuid need ei leidnud saarel käimiseks piisavalt aega. Nii saigi see viimaks minu kätte.

Jutustan, kuidas see juhtus. Nagu paljudel, kerkis ka mul kolmekümnendate eluaastate lõpul, neljakümnendate algul, päevakorrale juurte küsimus. Kes ma olen, kust ma tulen. Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, isa Muhust, ema Lääne-Virust. Eks ma lapsepõlves nende kahe koha vahet pendeldasingi. 

Aga aeg läks ja siis oli mul korraga neli last ja palju mälestusi mõlemast paigast. Tahtsin kuhugi päriselt kanda kinnitada. Lääne-Virumaal, vanaema sünnikohas, toimetasid juba mu vanemad. Nemad olid selle vene sõdurite poolt ärarüüstatud maja vabariigi taastamise järgselt elule aidanud ja see tegi rõõmu. Samas- minu igatsust päris oma elamise järgi see ei leevendanud.

Tahtsin merd ja õhku. Selle teadsin saavat Muhust, kus veetsin suure osa oma pikkadest lapsepõlve suvedest. Nagu olen ka varem maininud, oli Lääne-Virus pigem inimeste, Muhus aga paiga võlu. 

Nelja lapsega oli keerukas end isatallu külaliseks pressida. Pärandus talu näol oli tehtud onule. Keegi mind sealt otseselt ära ei ajanud, kui külla sõitsin, kuid pikem olemine oli üsna komplitseeritud, sest kes siis ikka lastekisa pikka aega taluda suudab.

Nii hakkasingi saarele isiklikku elamist otsima. Teadsin, et päris rahul on mu hing ainult selles saare osas, millega on mul olnud varasem kokkupuude. Olen nimelt tohutult kohatundlik. Siiski andsin võimaluse ka teistele paikadele saarel, kuid äratundmist ei tekkinud. Mul oli muidugi see kriteerium ka, et majas võiks olla vesi. Ma ei ole ämbrite tassimises eriti võimekas.

Sel suvel, umbes kaheksa aastat tagasi, olin taaskord Muhus. Mul oli nimelt Saaremaal kontsert, millega ühidasin minipuhkuse isatalus. Olin Muhu kivitrepil koperdades murdnud varbaluu, aga seda ma veel ei teadnud, tegin ka kontserdi murtud luuga ilusti ära, käies kõrgete kontsadega kummardamaski. 

Tol õhtul istusime aga isa ja onuga õuel. Rääkisin oma plaanist soetada Muhusse talu. Ah jaa, onu oli välja pakkunud ka võimaluse ehitada maja tema maadele. Olin muidugi tänulik, kuid sel plaanil oli liiga palju aga’sid, eelkõige omandi- ja elektriga liitumise küsimustes. 

Olin leidnud internetist ühe maja müügikuulutuse. Juures oli ka katastrinumber, mis viitas tolle maja olevat suhteliselt sisemaal, tõsi, mu isatalu lähistel, kuid minu hinnangul täiesti võpsikus. Mainisin seda kuulutust ka isale ja onule. 

Mõlema näol peegeldus korraga äratundmine. Kindlasti, kinnitasid nad nagu ühest suust, ei ole müügilolev talu võpsikus, vaid vastupidi, üsna mere ääres. Kergitasin kulmu, aga uskuma ei jäänud. Isa ja onu panid ette teha selle talu juurde väike jalutuskäik. Olin nõus. Nagu mainisin, luumurrust ma tol hetkel teadlik ei olnud. (See selgus röntgenis paar nädalat hiljem, kui ma öiste valude tõttu enam magada ei suutnud.)

Meie tee viis mööda kunagise Võlla mõisa alleed ja keeras ühel hetkel paremale, roobasteele, suunaga Võlla küla ja ranna poole. See kant oli mulle täiesti tuttav, sest olin ju neid teid mööda kogu lapsepõlve jalgrattaga Võlla randa kihutanud, rätik kaelas. Jätkasime jalutuskäiku, ühel pool põllud, teisel põõsad. Ühel aasal sõid hobused. Üle välja paistis veski. Möödusime talust, mis hiljem selgus olevat naabertalu, ühes minu laste vanuste kolmikutega, kes seal suvitamas käisid. Milline kokkusattumus!

Ja seal ta siis lõpuks seisis. Kivimaja, üleni põõsastesse kasvanud. Rohi rinnuni. Puutumatu. Natuke loguvõitu, aga üdini armas. See oli tõepoolest müügikuulutusel olev maja. Mu süda oli hetkega võetud. Tundsin, et just see maja ootaski mind, peagi lahutavat naist, toona viieaastaste kolmikute ja üheksateist aastase, ülikooli alustava tütre ema. Niru palgaga. Ihuüksi vastutavat. Teate, ma ei kõhelnud hetkegi!

Tol päeval me muidugi majja sisse ei pääsenud. Aga kui te olete kunagi tundnud sellist tunnet nagu äratundmine, siis mind valdas selle maja juurde jõudes just see. Teadsin koheselt, et sellest talust, sellest paigast saab minu suvekodu, mu väepaik. Mu kujutlustes omandas ta koos õuealaga koheselt sellise pildi, milliseks ma ta hiljem kujundasin. Soovisin nimelt palju ruumi, õhku, avatud vaadet- kõike seda see maja ja aed ka võimaldasid. Ja seda oli lihtne järk-järgult täita. 

Jah, tegin esimestel aastatel ka ise hullupööra tööd. Aga kogesin koheselt ka imelist vaikust, rahu ja armastust. Ma ei ole selles majas ealeski hirmu tundnud, ei ühelgi aastaajal. See, mis mind seal valdab, on lihtsalt imeline. Seda tunnet ei saagi sõnadesse panna.

Lapsed, nähes maja esimest korda, keeldusid autost väljumast. "Meie sellesse võpsikusse ei tule," teatasid nad- ja istusidki autos. Täna loevad nad päevi, mil Muhu suvi võiks ometi alata. Selliseid suvesid pole just paljudel lastel. Mõtlen ja naeratan... Juhus? Jumala juhtimine? Ime?

Vaat nii tuligi mu suvekodu minu juurde. Mere ääras, kuid piisavalt kaugel, et otsesed meretuuled ei ründa. Üksildases kohas, aga ometi kergesti leitav. Lõpmatult inspiratsiooni pakkuv. Tundub, et helge minevikuga.

Ahjaa, see paik, mida katastrinumber müügikuulutuses näitas, oli selle talu juurde kuuluv metsamaa. Majal ja põldudel on hoopis teine number. See mind esialgu eksitaski. Hea, et oskasin kohalikelt, isalt ja onult, küsida.

Pea ja sein

 Mina olen pea

Sina oled sein

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina räägin üht

Sina vastad teist

Ikka ja jälle 

Jookseb pea vastu seina

Mina eeldan üht

Sina järeldad teist

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina mõistan üht

Sina selgitad teist

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina otsin vastust

Sina korrutad küsimust

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina näen lahendust

Sina hekseldad probleemi

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Mina muutun tõsiseks

Sina leiad nalja

Ikka ja jälle

Jookseb pea vastu seina

Pagana valus on juba,

Kas tead!

Nii karjatab viimaks pea.

Seinal aga ei tea 

olevat ühtki muhku…

Täiuslikkusest

 Vahel tahaksin ma olla vägaväga lihtne

üheülba- kahe silbi-, kolmesõnaline

Kirjapildilt korralik, kuid sisult siiski ehtne

Tämbrilt mahe, laadilt laulev, kaunikõlaline.

Iseenda nõudmistele vastu tahaks kosta

Sirgeks sikutada oma sise-labürindi

Pikaldase meelelaadi rentida või osta

Alakeeratusse seada ülekäinud vindi. 

Alalhoidlikkusele peaks ülalhoiu fooni

Siiski juurde lisama, et kõrge säiliks lend

Mõni surmasõlmgi elurännakule tooni

Annaks, et ses loos võiks ära tunda iseend…

Külm kevad

 Külm kevad kannab paastuaja nägu

Õhk jahedas on vaiksem, hõredam

Kui maailm näitab sõjaaja tegu,

Siis rist on veelgi toorem, karedam,

Ja lärmi palju, kuid ei kaja vastu,

Sest valu õõnestab ja eraldab.

Ja palvetes kas siiski surm ei astu

Sel kevadisel ajal kenamal

Nii valusasti meie aja kanda,

Et võimatuna tundub Lunastus

Ja vabadus end Looja kätte anda?

Vist ripuksime pigem ristipuul

Me ise? Kuigi teadmata mispärast.

On halvav hirm, mis pimedaks meid teeb

Ja kõrvust kurdiks. Kaotame end ära.

Kuid Ime saabub peale ristiteed

Ja lilled saavad õitseda ka homme

Kui päike sunnib külma taanduma.

Ja lennukid ei heida enam pomme,

Vaid keset surmaorgu maanduma

On valmis. Kuna surm on võetud ära

Ja kannatus me eest, mis kohutav.

Kas juba paistab ristil päiksesära,

Tee igavesse ellu lohutav?

Jõusaalis

Käin kaks korda nädalas jõusaalis. Mul on personaaltreeneri poolt ekstra mulle väljatöötatud kava. Ühel päeval teen ühtedele, teisel teistele lihasgruppidele vajalikke harjutusi. Tunnen ennast üha pädevamana, kuid on ka kitsaskohti. 

 Mõned aparaadid mulle väga ei istu. Ühe vahele tuleb end näiteks sääripidi pressida, et seejärel hoopis reie eesmisi lihaseid treenida. Olen proovinud nii ja naa, ikkagi vajutab too masin mu sääred lapikuks ja tekitab neisse ebamugavust ning valusegust raskustunnet. Reied jäävad teenimatult tagaplaanile. 

Kui Ken siseneb saali, “saab tuba valgust ja selgust täis.” (Seda fraasi kordas kunagi üks vanaldane lugejatädi Pärnu mnt. pulmamajas, kus Otsa-kooli ajal bändiga muusikat tegemas käisin.) Ken on juuksed geeliga läikima löönud, tema tukk kõrgub laubalt otse üles ja on juukselakiga elegantselt tahapoole koolutatud. Sellise soengu tegemine võib meeste riietusruumis tubli tunnijagu aega napsata. Aga kes siis ilu nimel ohverid ei tooks! 

Ken näeb välja nagu meeste wc kolmnurkne märk. Ta õlad koos meetripaksuste biitsepsitega moodustavad muljetavaldava ansambli keskkoha poole kitsamaks muutuva rinnaku, retuuside alt väljapungitavate reie- ja allasuunas kitsenevate säärelihastega. Millal Ken neid treenib, ei tea. Ta siseneb laia, enesekindla muigega, libistab pilgu üle saali, fikseerib huvitavad objektid ja sutsib seejärel siit ja sealt, visates aeg-ajalt pilke peeglisse- milline väljapaistvus! Mingi trenn see küll ei ole. 

Ah et miks Ken? Vaadake, Helisel oli kunagi üksteist Barbiet, üks ilusam kui teine. Barbie meesvariant kandis aga teatavasti nime Ken. Nende Barbie’de karja peale oli Helisel vaid üks õnnetu Ken. Too Ken magas Barbie’ uhke magamistoa voodis kord ühe, kord teise Barbiega. See jõusaali-tüüp on väga selle Ken’ i nägu ja tegu! Soeng on igatahes üks-ühele! 

Rumeenia tõmme ei ole mu tõmbenumber. Rumeenia tõmbe ajal on on oht kui mitte kätest, siis vähemasti sõrmedest ilma jääda. Rumeenia tõmmet valesti tehes võib ka seljadiskid ühe jutiga purustada. Mulle õpetas õiget Rumeenia tõmmet üks väga hea spetsialist. Ilma temata olen aga selle tegemist rangelt vältinud. 

Jõusaalis Elav Mees on absoluutselt alati “kodus”, sest ta on pensionär. Seljas on tal valge maika, mille alläärest vilksatab ümmargune valge kõht. Masinad on Jõusaalis Elava Mehe diivani-asemikud. Aktuaalset kaamerat vaatab ta kõhu sirglihaste aparaadi peal, magama heidab kangitõstmise pingile. Too on küll liiga kitsas, aga vanainimese uni on ju linnu-uni! Jõuharjutusi ei tee Jõusaalis Elav Mees mitte kunagi. Vahel on tal külalised. Siis arutab ta nendega mõnel mugaval aparaadil ilma-asju. Jõusaalis Mitte Elava Vanamehe külaskäigu tõttu jäi mul kord jalasirutuse-pingi harjutus tegemata, sest arvasin, et vestluse teemaks olev sõjaolukord võib võtta tunde. 

Ühel päeval tõmban mingit nööri ümber oma kere. Harjutuse nimi on “kerepöörded kinesi aparaadil”. Ma ei saa siiani aru, milliseid lihaseid too nööritõmbamine õigupoolest treenib, aga kuna olen kohutavalt korralik, tõmban aga muudkui edasi. Mingit lolli muljet ma sellega endast ei paista jätvat ja kellelgi jalgu kah ei jää.

Röökur-naine on saali hirm. Vaadake, jõusaalis treenivad teiste hulgas ka tõstjad-mehed, kes liigutavad müstilisi raskusi ja kui nad on juba kokku kukkumas, siis viimased tõmbed tulevad röögatuste saatel. Röökur-naine on kangirebijate emane variant. Mängleva kergusega tõmbab ta rinnale maksimum raskuse peale sätitud raudjuraka, järk-järgult ebainimlikumaks pingutuseks muutuvad tõmbed toovad mu kujutlusse oimukohtades lõhkevad veresooned, silmist purskuvad veresegused pisarad ja üüratu surma-eelse valukarje. Tardusin ükskord sest röögatusest lausa oimetuks ja jätsin oma olematute raskustega rinnale-tõmbed kus see ja teine. Ma ei taha Röökur-naisega tema jõupingutuste ajal liiga lähestikku olla. Ta on on väljenduses äraarvamatu. 

Kanginurgas on alati sebimine. Kui ma oma ülesannete ja nende täitmist tunnistavate kriipsukestega paberilehe ja veepudeli ilusti põrandale asetan, et oma 5-kilosed hantlid riiulilt välja sikutada, trambib mõni kulturistimõõtu isend alati üle nende oma kahtesadat kilo küünitama. Kui ma aga oma paberilehe ja veepudeli mõnele vabale pingile asetan, läheb just seda pinki kahesaja lakkerebimiseks vältimatult tarvis. Viis kilo sellise närvipinge talumiseks tundub liig mis liig.

Wannabe on Ken’ i naisvariant, selle vahega, et Wannabe ei naerata. Wannabe’ l on jõusaalis oma kindel asi ajada. Ka Wannabe’ l läheb enne treeningsaali jõudmist üüratu garderoobi-aeg. Enne jõusaali teeb Wannabe naiste riietusruumis laitmatu make up’ i. Ta kannab näole isepruunistuva jumestuskreemi, võõpab huuled läikiv-punaseks ja koolutab ripsmed süsimustadeks kaarjateks pulkadeks. Wannabe on miskipärast ära silikooninud nii oma rinnad, kui ka tagumiku. Viimane meenutab mulle väga ühe kunstniku toredaid töid. 

Piha hoiab Wannabe rõhutatult saledana, sidudes tugeva vöö karistama nii ähvardavaid rasvavolte, kui ka kogu siseelundkonda.

Surunud oma kaks pruntis pepukannikat liibukatesse, mille alt saab selgelt aimata stringide voolujoonelist kulgu, eriti, kui hantlite haaramiseks sügavamale kummarduda, ja sättinud ka blondeeritud kiharad kindlasse, hobusesaba taolisse, lakiga ohtralt ülevalatud soengusse, võib varsti saaligi sisenemist harjutama hakata. See toimub tavaliselt siis, kui mina pöördun peale kurnavat treeningut koduteele. Tulnud oleme enam-vähem ühel ajal. 

Wannabe’l läheb minu hinnangul jõusaalis vähemalt kuus tundi, neist saalis ehk pool kuni kolmveerand. Wannabe tahaks sensatsiooni, aga kahjuks ei julge mitte keegi talle läheneda. Isegi mitte sinnapoole vaadata! Vaene Wannabe!

Vaat selline on minu jõusaali-lugu. Nagu näete, igav seal juba ei hakka!