Õnne valem

Minu meelest olen oma praeguses olemises üsna hästi suutnud üles leida nii-öelda rahu ja rõõmu fooni. Võin ka suhteliselt kiiresti üles loetleda need kriteeriumid, mis seda fooni aitavad hoida ja säilitada. 

Tänu ja alandlikkus. Olen tihti hämmeldunud, kui iseenesest mõistetavalt võtavad mõned inimesed oma head ja külluslikku elu siin kiiresti muutuvas maailmas. Kui loomulikult võetakse terve olemist, lähedasi, võimalust teha meelepärast tööd, rääkimata mitte hädavajalikest hüvedest. Muidugi on meist enamus tublid ja palju saavutanud, meil otsekui olekski õigus nõuda ühte ja teist, me otsekui oleksimegi kõigi oma soovide täitumise auga välja teeninud. Üks asi läheb aga meelest. Inimese kaduvus, surelikkus. See, et tegelikult on asju, mille üle meil puudub kontroll. Millega meil on võimatu manipuleerida, mida ei pruugi saada enese kasuks pöörata. Ainus, millega siinkohal kaasa aidata saame, on tänutunne. Ja alandlikkus. Tänulikkus ja alandlikkus peaksid meeles olema igal Jumala päeval. Kui see on meil lubatud mööda saata rahu ja rõõmuga või ka pingeliselt ja kiirelt, peaksime meenutama, et üknes me ise pole enese juhtijad. Jah, palju saame oma toimetuleku ja heaolu tarvis ka ise ära teha, kuid kaugeltki mitte kõike. Kui Jumal on lubanud, et meiega on kõik hästi, on see suurim rõõm ja kingitus, mis selles elus, kus on nii palju määramatust, meile osaks saada võib. 

Enese võrdlemine ainult iseendaga. Mis vahet on sellel, kui palju raha on mu sõbral või tuttaval või peaaegu võhivõõral, kui kaugetel maadel on ta käinud, milliseid aksessuaare enesele saab võimaldada või milliste tuntud inimestega ta suhtleb? Miks peaks see mind huvitama? Ennast tuleb võrrelda ainult iseendaga! Seetõttu olen lõpetanud väga paljude sotsiaalmeedia kontode jälgimise. Loen vaid nende postitusi, kes mind kuidagi rikastavad, kas siis kauni sõnaseadmise oskusega või millegi õpetliku või huvipakkuvaga. Ma ei ahmi aga endasse teiste elu ja tegemisi. Mulle on selleks antud enda oma. Küsin hoopis eneselt: kui palju oskasin üht või teist eile või aasta tagasi? Millise arengu olen tänaseks läbi teinud? Mida tahaksin ühes või teises valdkonnas või majanduslikult veel saavutada? Mida tuleks teha oma soovide täideminekuks? 

Helis ütles täna, et need kuud, mis ta on elanud ilma FB-ta, on muutnud teda palju rahulikumaks ja helgemaks. Ta arvas esiti, et see on vaid ajutine katsetus, kuid täna kaldub seisukoht juba täieliku loobumise suunas. Otsustasin, et ka mina proovin sotsiaalmeediast loobumise paastuajal ära.

Oskus hinnata seda, mis sul on ja neid, kes sul on. Alati võib tahta veel rohkemat ja veel uhkemat, pisendades või jättes lausa märkamata olemasoleva ja kalli. Ma olen nii rõõmus, et mul on ilus ja soe kodu, et saan sõita oma autoga, et mul on võimalus veeta suviti pikk puhkus maakodus Muhus ja et olen piisavalt reisinud. Veelgi armsamad ja tähtsamad on aga mu lapsed ja lapselapsed, mu vanemad, õde ja vend, vennalapsed, sõbrad, head tuttavad, kolleegid ja teekaaslased. Nad kõik tekitavad minus sooja tunde.

Traditsioonide hoidmine ja tähenduste loomine. Käisin eile matkal ümber Viljandi järve. Seal astudes mõtlesingi, kui oluliselt aitavad igapäevasele rõõmsale kulgemisele kaasa sündmused, mida aastaringselt oodata. Tean, kes tulevad minuga iga kell nii jalgsi- kui rattamatkale, nii ööbimistega, kui ilma, nii Eestisse, kui mujalegi. Tean, millised pereüritused ei jää kunagi ära. Ka mitte koroona-ajal. Tean, kellega kohtun Vabariigi aastapäeval, kellega grillihooaja avaüritusel, kellega kukeseene peol, kellega aga sõidan mägedesse matkama (kohe, kui olukord jälle normaliseerub). Säärased üritused ja nendega seotud inimesed toovad ellu sära ja muudavad ka sündmustevaesema perioodi rõõmsaks taaskohtumise ootuseks. 

Võime olla uudishimulik ja oskus imestada. Kevadel, kui riik oli lukus, käisin peaaegu iga päev kodu ümbruses pikkadel jalutuskäikudel. Nägin, kuidas loodus päev-päevalt tärkas. Kuidas mullast sirgusid uued ja uued taimed, kuidas neil avanesid üha uued kaunid õied, kuidas lehed puudel algul tibatillukestena vaevu välja paistsid, kuidas nad end aga päevadega üha enam välja sirutasid, kuidas päike käis järjest kõrgemalt, kuidas lindude koori lisandus üha uusi hääli.

Me peame märkama. Ilu, mis on lapse silmades ja esimeses laulujorus. Suurema lapse esimeses omaõmmeldud mänguasjas või teise joonistatud sketšis. Me peame imestama, et kõik need arengud juhtuvad meie ümber ja meie osalusel.

Elu on nii tähendusrikas, et lihtsalt kahju, kui mõni selle tühja-tähja peale maha sahmib... Rahu ja rõõmu foon vajab süvenemist ja aegasemat käiku, kui tänapäev meile pakkuda mõistab. Õnneks oleme vabad tegema omi valikuid, oma südame järgi. See ongi vist õnne valem.

Garaaž

 Kui majas ei oleks garaaži, siis ma saaksin aru, jah, tulebki arvestada külmade ilmade korral auto puhtakskraapimise ja mootori soojendamise ajaga, aga kui majas ON garaaž ja ainus põhjus, miks ma seda kasutada ei saa, on see, et mu auto lihtsalt ei mahu sinna sisse, siis tuleb ikka midagi ette võtta, et asja parandada. 

Eile võtsingi. Vaadake, kui ma veel V-ga abielus olin ja me siin majas koos elasime, paigaldas ta garaaži otsaseina ühe massivse töölaua, lisan vaid mokaotsast, et muidugi ei teinud ta seal laua taga mingeid töid, aga laud ise on aus, massiivne ja tööriistade riputamise konksudega eesseinas. Konksud konksudeks, palju huvitavam on fakt, et mul polnud enne eilset toimunu kohta mingeid vastuväiteid. Jätsin oma auto lihtsalt välja. Õue!

Aga eile kargas mulle korraga pähe mõte, et see laud tuleks garaaži otsaseinast külgseina äärde lohistada. Sügavkülmkapp, mis samuti otsaseinas, kah takkajärgi. Sest vaadake, nädala lõpus lubab kuni -20 kraadi ja mina kardan koledal kombel külma!

Oh, oleks see siis kerge töö olnud! Nimelt selgus, et lisaks lauale, külmikule ja nejateistkümnele eri mõõdus jalgrattale sisaldab mu garaaž hulga muudki (mõttetut) trääni. Kõige selle liigitamine ja sorteerimine ja äraviskamine ja muudesse kohtadesse paigutamine võttis tohutu aja. 

Kõige naljakam on see, et kui me (koos appitulnud sõbrannaga) tolle laua raginaga üle garaažipõranda liikuma saime- esmalt oli kahtlus, et see on seina külge kinni kruvitud, mis osutus õnneks alusetuks- kargas sisse ehmunud Karl Johann ja röögatas: Mis siin toimub? Nähes, et daamid mängleva kergusega tonne paigalt nihutavad, ei hakanud ta end muidugi appi pakkuma, vaid kadus sama tulise jutiga, kui saabuski. 

Viimaks said daamid mööbeldatud. Asi lõppes PEAAEGU vigastusteta. Nimelt palusin Karl Johannil, kel polnud mingit töötuju, üks lasteratas ja beebi rattatool kuuri alla lohitsada, mida ta millegipärast ei teinud ja mida millegipärast hakkasin ise tegema, lükates aga jala otsa ilmastikule täiesti mittesobivad, sileda nahktallaga plätud. Pikali prantsatades tundus, et kondid on terved. Hilisemal vaatlusel oli aga vägagi tuvastatav potisinine peopesa. 

Sõidutasin auto pidulikult garaaži. Jah, see pole nii oluline, kui garaaži EI OLE, aga kui ta ikkagi juhuslikult ON, on ikka hästi inimlik, kui inimene, naine, proua, daam, kunstiinimene, oma kätega ilutegija, saab oma auto sinna sisse paigutada. Eriti, kui räägivad sellest -20-st...

Oeh, sain hinge pealt ära...

Lubadused, soovid

Kui ma laps olin, siis vana-aastaõhtutel tavatses isa iga tunni või mõne takka põnevil näoga öelda:"Lapsed, veel kuus tundi on vana aastat jäänud!" või "Ainult kolm tundi veel!" või "Nüüd on ainult üks tund..." Meie siis vaatasime kella ja tundsime kõhus keeramas lõputut põnevust. Vahetult enne uue aasta saabumist lugesime valju häälega "viis, neli, kolm, kaks, üks..." ja siis hüüdsime üheskoos "Head uut aastat!" Alles siis sättisime end õue.

Tänapäeval tormatakse välja ammu enne uue aasta saabumist. Karl Johannil näiteks oli juba poole kaheteistkümne paiku jope seljas ja ilutulestiku-kastid, mis tuli peagi taeva poole lasta, kummaski käes. Ega teisedki ümbruskonna inimesed paremad polnud. Kui meie Helisega hardunult hümni laulsime, see oli umbes viis minutit enne aastavahetust, käisid juba õues kõrvulukustavad kärakad. Mingid tühised uusaastasoovid polnud kellegi asi, šampanjaklaasi kõlina saatel silmavaatamine samuti mitte. Kiirus sundis isegi uue aasta künnisel takka.

Aga see selleks. Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis uuelt aastalt täitumist ootavaist soovidest ja uue aasta hakul antavaist lubadustest. Oi, kuidas mulle need meeldivad! Vastupidiselt psühholoogidele, kes arvavad, et muutusi peaks vajadusel ette võtma aastaringselt, tekitab minus närvikõdi just esimesel jaabuaril paberi ja pliiatsi haaramine. Vahet pole, et olen tavaliselt enese vastu ülinõudlik ja kirjutan lubadusi lausa mitu lehekülge, sel aastal näiteks minu neli lehte versus ülejäänute üks. Väga vahet pole selleski, kas ma kõike lubatut ka kogu aasta vältel täita suudan. Tähtis on kirjutamise protsess ja paremaks eluks või ka enesearenguks vajalikele kohtadele pilgu heitmine. Ainuüksi see tegevus on tohutult nauditav!

Mis ma siis kirja panin? Mitte sõnagi armastusest. Armastus peaks olema meie juures iga päev ja iga tund. Seda ei saa mujalt otsida, sest keegi teine ei ole armastuse igapäevase olemasolu eest vastutav. Jätsin armastuse oma südamesse. 

Soovide ja lubaduste lehele kirjutasin aga muuhulgas, et meeldin iseendale, olles kaunis ja hoolitsetud. Et aga enesega päris rahule jääda, tuleks taaskord viiele kilole säru teha. Selleks peaksin oma ellu tooma regulaarse liikumise. Ah et mis siis minuga juhtus, et ma enam päris pikka aega ühtegi trenni ei jõudnud? Mitte midagi. Puhtalt kättevõtmise asi! Hetkel köidab mind kõndimine. Panin soovide ja lubaduste listi vähemalt 3 kõnnikorda nädalas. Viiest aasta esimesest päevast ühel ei ole ma kõndima jõudnud.

Oma lähedastele kvaliteetaja pühendamine oli samuti nimekirja esireas. Jah, ma kipun liiga tihti ekraani taha või telefonikõnesse "ära vajuma". Avastasin üsna hiljuti, et ei oska mitte-motiveerivaid kõnesid otsustavalt ära lõpetada. Ka nutiseadet on kohutavalt raske kõrvale panna. Pean end tõsiselt käsile võtma!

Märgin ära ka enesearengu vajaduse. Mu koraalieelmängud vajavad korrastamist ja noodigraafikasse sättimist. Mu klaverimängutehnika vajab lihvimist. Mu vene keele oskus vajab täiendamist. Mu rahaasjad vajavad korralikku tegevusplaani. Mu lugemus on jäänud nõrgaks. Mu kodu ja maakodu vajavad kõpitsemist. Mu mitme aasta jooksul tehtud fotod vajavad sorteerimist ja välja printimist. Mu kodus on kilode viisi mittevajalikke asju, mis tuleks Uuskasutuskeskusele annetada või ära visata. Kõik ülalmainitu läks mu lubadustesse koos konkreetsete tegutsemisjuhenditega kirja. 

Nüüd peaksin kõik need lehed šampusepudelisse suruma, et järgmise aasta hakul oma hakkamasaamist kontrollida. Siiski katsun need esmalt pähe õppida. Ahjaa, sellega seoses meenus, et aju tuleks samuti treenima hakata, lisan selle kohe neljandale lehele!

Tõotab tulla põnev aasta...

Kokkuvõte 5

2020. aasta jääb meelde koroona-aastana. Sellest ei saa üle ega ümber. Ometi oli selles aastas ka muud tähelepanuväärset. Jagan siinkohal omalt poolt välja selle aasta tiitlid.

Minu aasta tegu on sel aastal lahutus. See jõustus kohe aasta algul, 15.jaanuaril. Põhjus, miks just selle oma aasta teoks valisin, on lihtne- selleni jõudmiseks läks lihtsalt nii kaua aega! Mulle, ja ilmselt tegelikult meile mõlemale oli juba ammu selge, et meie abielu ei ole enam võimalik päästa.

Mäletan, et kui notari juurest koju jõudsin, istusin pikalt pimedas toas. Lapsed ei olnud veel koolist tulnud. See tunne, mida tundsin, oli kummaline. Otsekui mingist uuest väravast oleks sisse astunud. Kodugi tundus täiesti teistsugune. Seljataha jäänud 22 ühist aastat olid järsku mälestustes mustvalged. Aga uus elu omandas õige pea kirkad värvid. 

Minu aasta sündmus on sõit väikelennukiga ja selle juhtimise proovimine. Ka see leidis aset täiesti aasta algul- 6. jaanuaril. Mulle meeldivad kõrgused üliväga! Olen tänulik, et just selline värvikas kogemus mu teele sattus.

Aasta paiga tiitlit jagavad minu poolt uues valguses avastatud Hiiumaa ja hoopis teistel viisil üliarmas Rõuge-kant.

Aasta kogemus oli sõit purjelaevaga Ruhnu. Jah, jälle midagi mitte-positiivset. Kogemuse mõttes aga hindamatu. Ma ei astu enam meresõidukite peale, mis on väikesed ja liiguvad aeglaselt. Ma ei usu enam väljendit "peegelsile meri".

Aasta pettumus oli tüli mu endise Muhu töömehega. Hindan siiani ta kuldseid käsi, kuid rahaline pettus, mis välja tuli, tegi kõik edasise võimatuks. Suvi möödus pooleldi remonditud köögiga.

Aasta inimesed on mu lapsed, lapselapsed ja vanemad. Mul on ikka imeliselt vedanud. 

Paremaks muutumise kunst

Igal hommikul ärgates

Annan endale lubaduse

Olla täna parem, kui eile

Püüda koristada vähemalt ühe toa

Pesta pesu, kui vaja

Teha ise kasvõi ühe toidukorra jagu süüa

Võtta korrapäraselt organismi tugevdavaid vitamiine

Rääkida lastega vaikselt ja rahulikult

Väljuda aegsasti kodust, et jõuda tööle paraja varuga

Pesta juukseid, enne kui need selleks ehmatavalt märku annavad

Mitte jätta meikimist autorooli 

Hoiduda õhtusest ja öisest söömisest

Vältida internetti

Harjutada orelit ja klaverit

Kirjutada blogi või päevikut

Võimelda

Viibida piisavalt värskes õhus

Kreemitada regulaarselt oma kuiva nahka

Vestelda iga lapsega eraldi teemal, kuidas päev läks

Lugeda raamatut ja piiblit

Minna magama õigel ajal või õige pisut peale seda

Ja mis kõige tähtsam-

Andestada endale, kui pole ära teinud

ülalmainitutest mitte midagi

Hõõgvein ja valge mantel.

Eile matsime Rootsi-Mihklis Naissaare Petkat. Et Petka oli oma eluajal tohutult karakteerne tüüp, oli ka tema ärasaatmine kuidagi teistsugune, kui tavaline matus, kuigi vormilt paistis ju kõik nii, nagu harilikult. Tõsi, kirikutäis maskides leinajaid mõjus veidike kummituslikult, samas oli õhkkond südamlik ja hingestatud.

Et Petka oli mees, kes klaasi põhja ei sülitanud, (et mitte öelda, et tema juures toimusid tihtilugu säärased koosviibimised, mis läksid sageli minu normaalsuse jaoks kaugelt üle  piiri), olin aastaid sealseid üritusi vältinud. Seoses sellega, et mõni aasta tagasi hakati Naissaarel Jumalateenistusi pidama ka külmal perioodil, pidin aga oma taluvuse piiris põhimõttelise järeleandmise tegema. Ma isegi tean, millal murdepunkt saabus- see oli ühel Kolmekuningapäeva teenistusel. Olin külmast täiesti kange. Tundus, et järgmisel hetkel lihtsalt jäätun. Ja vaat sel hetkel suutsin mõelda vaid Peedo sooja toa peale, mis tundus otsekui tõotatud maa. Võetagu seal viina, samakat või mida tahes, mõtlesin, mina jään vähemalt ellu. Sellest päevast alates võib öelda, et kohanesin olukorraga.

Aga alkoholiga seotud kummaline sündmusteahel hargnes ka Petka matusepäeval. Peielaud oli kaetud õue. Saadaval oli rikkalikult suupisteid ja kolme sorti kuumasid jooke, sealhulgas hõõgvein. Sammusin minagi sirge seljaga peielaua poole. Ja järsku...

Meil olid suvel kirikuaias kanad. Nad olid renditud "linnalaagrisse" ja tõid koguduse liikmeile palju rõõmu. Talve tulles viidi kanad ühes nende puurist majaga päris elukohta tagasi. Kohal, kus see majakene aga suvel ühte nurkapidi seisis, haigutas nüüd madal, kuid järsu servaga auk.

Ühesõnaga, sammusin peielaua poole ja mu saapa konts takerdus ühtäkki millegi taha. Aimate? Kana-aediku auk! Olin hirmsa hooga maha prantsatamas, aga imekombel jäin siiski püsti. Takistuse kõrvaldamisest tekkinud ineŕtsi tõttu pääsesin hoopis tohutu hooga liikuma! Ilmselt nägin selle murdosa sekundi vältel välja nagu Tommy ja Jerry multikas, kus kassi jalad enne jooksma hakkamist kohapeal nn õhuringe teevad. Minu jalad ringitasid aga sellesama inertsi ajel tekkinud megakiirusel peielaua poole, kuni kukkusin või tormasin või lendasin vastu oma armsat kogudusekaaslast, kes asus parasjagu nautima oma punast auravat kruusitäit hõõgveini. Lonksu asemel, mis kõigi eelduste kohaselt pidi kombekalt jooja suhu sattuma, moodustus tassis hiidlaine, mis rullus ühtlase lainena üle minu uue valge mantli. 

Ostsin selle mantli oktoobri lõpus. Minu meelest on see hiigla-šikk riietusese, mis mind ainult kaunistab. Kuni ma ei olnud veel hõõgveini tegelikust laastamistööst teadlik- ma ei näinud, et enamus sellest toredast soojast joogist lendas mulle selga- arvasin end olevat õnnelikult pääsenud. Kohalerutanud inimmass nägi aga muud. Nad ei olnud jagamisega kitsid. Ja siis nägin isegi...

Muidugi oli see juhus, et just sel koosviibimisel alkoholidušši osaliseks sain. Tekkinud ahastustunne sarnaneb suuresti minu reaktsioonile seoses üldise alkoholi tarbimisega. Ülekantud tähenduses võis see äpardus olla muidugi hoopis üks sõbralik müks. Kellelt? No ma ei hakka spekuleerima... Teistele meeldis mõelda, et seda tegi kadunuke isiklikult. Igal juhul võis see olla märguanne: võta vabalt!

Mu mantel oli rikutud. Ma ei suutnud väga chilli nägu teha. Toppisin selle känkrasse auto tagaistmele. Olin tujutu ja närvis. R., kelle hõõgvein üle minu lendas, oli aga hoopis optimistlikumalt meelestatud ja ei jätnud seda asja sugugi nii. Ta käskis mul mantli autost tagasi tuua, et saaksime päästa, mis päästa annab. Et kaotada polnud midagi, võtsingi viimaks hea inimese nõu kuulda, alumine huul reetlikult tõmblemas. Laotasime mantli kiriku köögi töö-tasapinnale. Sobrasime veidi kraanikausi all olevas kapis. Leidsime tuubi sapiseepi, mille sisekorgil oli väike ümmargune harjake. Kaotada pole midagi, raiusin veelkord mõttes. Seesolev silt lubas ainult keemilist puhastust.

Sapiseep kõrvaldab punase veidi plekid. Jätke see meelde!

Mu silmad läksid juba esimeste nühitud sentimeetrite peale suureks. Plekid kadusid täielikult! Varrukatelt, hõlmadelt... Üleni punane selg nõudis küll veidi aega, aga sai samuti veatult puhtaks. Uskumatu!

Mulle meeldis kirikus kella lööv korralik Petka kordades rohkem, kui see suviti oma õuel lällav. Ka veinipritsmeteta mantel on mantli parem variant, kuigi mõned viskasid nalja, et see on sedaviisi "niivõrd originaalne". Ilmselt tuleb siis selliste tõdemusteni jõudmiseks vahel ka teine pool ära näha. Ja suutagi võtta vabalt... 

Samas- äkki mul lihtsalt vedas ja selle üle ei peakski filosofeerima?

Kokkuvõte 4

 Ah, ilu...

Ilu tõstab mu õnnepügala kohe mitu kraadi ülespoole. Ja mitte ainult sel aastal! Vajan ilu kui ōhku.

Ilu on orelivilede korrapäraselt kasvavas-kahanevas reas, mis peegeldavad läbi aknaklaasi loojuvat päikest.

Ilu on kirikuõpetaja mõtiskluses, kelle südamesse minevad sõnad oleksid lausutud otsekui ainult mulle, just õigel ajahetkel ja otsekui eelnevalt lahtiräägitud hingevalu raviks.

Ilu on vitraažaknas, läbi mille peegeldub kunstniku hing, mis põimunud sellel kujutletud piiblilooga.

Ilu on naljatlevas päikesevalguses, mis joonistab päris-võlvakende kõrvale nende sama suured kollakad koopiad. 

Ilu on muusikapalas, mida olen sadu kordi mänginud, kuid mis järsku ühes esituses toob ihule külmavärinad.

Ilu on andeka muusiku vokaalis või poognatõmbes või sillerdavas õhuvoos ja aukartuse-tundes, et just mina võin temaga koos musitseerida. 

Ilu on inimeste elulugudes ja usalduses avada mulle oma hing- ka siis kui tahaksin nutta, et kui palju on seal valu, aga kui tublid nad sellest hoolimata on!

Ilu on Helise armastavas näos ja rahulikus olemises, kui ta toimetab otsekui hea haldjas oma väikeste poegadega. Või kui me istume köögilaua ääres, auravad teetassid ees. 

Ilu on Loviisa armsas hääletoonis ja ettesirutatud kätes, kui ta õhtul voodist “veel üks kalli!” nurub. 

Ilu on Lisanni asjalikes suurtes silmades, kui ta mulle oma põnevast unenäost pajatab. 

Ilu on Karl Johannis, kui ta hetkeks oma rahmeldava teismelise oleku unustab, mulle müraki! sülle prantsatab ja mulle rutaka põsemusi kingib.

Ilu on Otto näoilmes ja tema vapustas kaheaastase jutuvadas kui me koos rongiaknast välja kiikame.

Ilu on Rubeni silmades ja tema väljendusrikkas suujoones just hetk enne nutmahakkamist.

Ilu on muusikas.

Ilu on pikas fraasis, mis lõpuks veatult õnnestus. 

Ilu on andeka inimese seatud sõnades.

Ilu on kaunis ja sügavamõttelises luules.

Ilu on pooleldi jääkaane all olevas lombis.

Ilu on heade inimeste suurtes tegudes.

Ilu on kuumas suudluses. 

Ilu on augustikuises tähistaevas.

Ilu on peegelsiledas meres.

Ilu on pilvedes, millest kumab läbi punakas päike. 

Ilu on tammes, mis Muhus keset põldu ja tammes, mis mu magamistoa akna all. 

Ilu on õitsevas ohakas.

Ilu on naerus, mida naerame koos sõpradega, lausa hingetuks...

Ilu on punastes geellakitud küüntes.

Ilu on imeilusates kõpskingades.

Isegi hingevalu võib olla ilus, kui seda on vähesel määral. 

Ilu on meis kõigis. Kui palju me seda igapäevaselt näeme? Kui palju lubame enesel seisatada ja märgata, kui õnnelikud me oleme? 

Mine nüüd peegli ette ja vaata, kui ilusad silmad sul on!