Punkt või koma

Postitus suhete teemal.
Sel korral lahkan ühele väga kummalisele isiklikule kogemusele toetudes seda, kuidas ka pealiskaudses suhtluses võib järsku ilmneda ehmatamapanev muster.
Olin suvel veidi nukker ühe tutvuse untsumineku üle. Lootsin selle kujunevat paarisuhteks, kuigi tänaseks õnneks tean, et selle jätkudes mängiksime siiani kabet või arutleksime intellektuaalsetel teemadel. 

Ilmselt  jäi see ülesanne Kõigekõrgema poolt saadutud formaadis siiski lahendamata, sest olge lahked- minu ees seisis hiljuti taaskord täpselt sama nimega(!) inimene, pärit peaaegu samast paigast, olles täpselt sama rahulik ja tore, osutudes aga paraku üsna kiiresti "kotkaks, kes ei julge lennata", arvates ise, et pühendas oma eelmisele suhtele, kus teda millegipärast hüljati, kogu oma elu ja "nüüd peab olema tublisti ettevaatlikum", see tähendab, veelgi eemalolevam, pluss lugematul hulgal muid kattuvaid pisiasju. Aga kes muidu sooviks lähisuhet küll. Sel viisil, nagu parasjagu mugav tundub. Peamiselt kaugelt vaadates. Miks mitte minu tunnete arvelt. Jälgisin sündmuste käiku lausa ammulisui. See lihtsalt ei saa olla kokkusattumus! 

Sattusin juhuslikult lugema ühte mõttetera: "Mul on elus olnud kombeks kasutada liiga pikki lauseid, panna liiga palju komasid. Nii mõneski kohas oleksin pidanud koma asemele panema punkti." Nii õige, mina kipun ka mõnes olukorras jokutama jääma! 

Ülalmainitud tutvusele panin muidugi ruttu punkti, aga ehmatav kogemus siiski. 

Huvitav, kas sama ülesanne tuleb minu juurde ka kolmandat korda? Sel juhul kipub ka lühilausetega liiale minevat. Ma ei saa muuta teisi, küll aga ennast. Lähen nüüd igatahes kiiresti teraapiasse!

Ahjaa- kohtusin üle pika aja oma kauaaegse sõbrannaga, kes on kohutavalt kaua üksi olnud ja kes nüüd, viiekümnenda künnisel, abiellus. Tema oli palunud Jumalalt abikaasat. Või siis, kui nii on Tema tahtmine, üksijäämist. Aga mitte poolikut lahendust. Sõna “abikaasa” sisaldab tegelikult kõike. "Suhe" on aga sõnana täiesti määramatu. 

Siis ärgu olgu juba midagi. 

Janu

 Vanavanemate päev.
Täna kümme aastat tagasi oli mu vanaemal veel kolm päeva elada. Ta veetis elulõpu diakooniahaiglas, mida külastasime peaaegu igapäevaselt.
Sel päeval oli vanaemal tohutu janu. Ta palus, et ulataksin talle vett. Tegin nagu palutud. Joonud kruusi tühjaks, palus ta veel vett. Palatisse sisenenud õde või hooldaja muutus meie tegevust nähes rahutuks ja ütles, et ma ei tohiks talle enam vett juurde anda. See ei lähe tal enam kuhugi, toonitas ta, ta oksendab selle nagunii varsti välja ja see teeb meile lihtsalt tööd juurde.
Ma ei tohi sulle enam vett anda, ütlesin vanaemale. Aga mul on nii tohutu janu, palus tema. Jäin hetkeks mõttesse.
Mina ei saa tema heaks praegu muud teha, mõtlesin, kui anda talle vett, kuna tal on janu. Ja seejärel saan ma palvetada, et ta jõuaks eluvee allikale, kus janu ei ole enam, ei ole ka valu ega kannatust. Kui kasvõi paariks sekundiks muutub ta olemine paremaks, on see parim, mida praegu teha saan.
Andsin talle sel päeval veel mitu korda vett. Ma ei tea, mis juhtus "pärast". Ega  me keegi, elavad, ei tea, mis juhtub "pärast". Saame vaid loota ja palvetada.
Armastuses tehtud teod ei pruugi vahel olla väga otstarbekad. Aga kui need on armastusest kantud, on see igal juhul parem, kui keeldumine teha oma armsale seda, mille järele ta parajasti januneb ja milles meie teda aidata saame. Keeldumine, sest "nii on talle parem", ei pruugi armastuse kontekstis üldse oma eesmärki täita.

Jeesus kostis naisele:"Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi." Jh 4:13,14

Annan alla!

"Tõstan käed ja annan alla!" Nii laulis kunagi Ivo Linna ja see laul kummitas mind täna täiega. Ja kujutage pilti, asi ei ole sel korral sugugi mitte armumises, milleni too laul hiljem välja jõuab, vaid hoopiski... kibuvitsades!
Kui hakkate mulle seepeale okaskrooni pähe kujutama, läheb jällegi teisest otsast liiale, kuigi on teema poolest hulga soojem. Ütleme siis ausalt ära, et põhiteema on Maarja ja alateema on kannatus. Ehk kibuvits.
Käisin nimelt kaheksandal septembril Naissaarel. Tegu oli tavapärase suvelõpu ürituse, Maarja sündimise pühaga. Et Neitsi Maarja on mind naisena alati kõnetanud, otsustasin ka seekord esiteks korjata punaseid marju ja teiseks teha siia üks mõtisklev postitus. Teine punkt on siiani ootel. Punaseid marju aga (kahjuks) korjasin. Ja mitte vähe. Ja mitte pihlakaid, millega olnuks hulga lihtsam.
Korjasin kibuvitsamarju.
No mis häda peab inimesel olema, kui ta neist rammusatest tulipunastest marjadest nii pöördesse satub, et korjele sugugi piiri ei mõista panna ja terve suure kilekotitäie, mida õieti kandagi ei jaksa, enesele koju vedib? Ah et teised naised korjasid ka? Nojaa, aga teised naised on esiteks märksa kannatlikumad, teiseks fännavad hulga rohkem kokakunsti, kui jätta mainimata, et minu fänluse aste on olnud seni nullilähedane. Inimesed, ma astusin selles vallas liiga suurtesse kingadesse!
Täna hakkasin oma suurt kotitäit lähemalt uurima. Naised kinnitasid, et kibuvitsadest saab teha imelist ravimoosi. Nüüd, kus koroonaviiruse teine laine vaikselt pead tõstab, on see ju igati julgustav kinnitus. Nii ma siis käised üles käärisingi.
Te ju teate, et kibuvitsamari lausa kubiseb heledatest, okkalistest ja ühtlasi kleepuvatest seemnetest? Mina teadsin. Küll oli mulle aga uudiseks, et seemnete eemaldamise kiirus on max kümme marja poole tunni jooksul. Seega kulunuks kotitäie kibuvitsamarjade puhastamiseks ei vähem ega rohkem, kui terve igavik. Mina puhastasin kümme marja ära ja mul oli täiesti kõrini. Otsisin abi internetist. Ei midagi. Helistasin emale. Ka tema ohkas. (Hiljem helistas tagasi ja lohutas siiski ka.)
Niisiis, mul oli kõrini. Võtsin vastu järgmise otsuse- katkusin kiirelt ja rohmakalt ära marjade pikad otsad ja tagused ning ladusin nad koos seemnetega suurde keedupotti. Marjad pehmeks keetnud, hakkasin kogu tekkinud pudrusegust potitäit lusikaga läbi sõela pressima.
Kui te nüüd arvate, et oh, kui kaval nõks, siis ma väga suurt aplausi iseenesele ja tehnika arengule siinkohal siiski ei teeks. See oli nimelt looma töö! Mu üks käsi on siiani pool-krampis. Schubert ei kõla homme kohe kindlasti nii kaunilt, kui mõnel tavalisel päeval, mil ma ei tegele lollustega.
Algul pressisin kohe vägagi korralikult. Umbes tunni- pooleteise pärast vaatasin, et nii ei jõua kuhugi. Siis tegin veel ühe andestamatu vea- tõin mängu õunamahla pressi. Kibuvitsad ainult naersid selle masina peale. Nad pritsisid kogu kaardervärgi sisepinna ühtlaselt löga ja seemneid täis ja sain enesele sellega tunnikese rookimist veel juurdegi. Mu tehnikataibuga sõbrad võiksid siinkohal pead kokku panna ja ühe korraliku kibuvitsamarjade puhastaja valmis konstrueerida. Mina pöördusin lüüasaanult ja pika mokaga sõela juurde tagasi. Hakkasin üha rohkem ülejala laskma. Mul tekkis pikapeale lausa ükskõiksus, kas rikkaliku seemnesaagi vahele jääb veel maitsvat moosimassi või lajatan selle kogu täiega otsejoones prügikasti. Tahtsin vähegi inimlikul ajal lõpetada.
Eks lõpuks saa iga töö otsa, nii ka see. Kahetsusväärne on veel ainult fakt, et moosi tuleb heal juhul 3-4 väikest purki, rohkem mitte. 

Moos pole muide veel kaugeltki valmis. Lisan sellele homme veidike sidrunit. Arvestades kogu töö mahtu, pakun, et kilohind tuleks säärasel sobulopskil umbes saja euro kandis. Lisaks okkad näpuotstes.
Ah, Maris, olgu see nüüd tõesti viimane kord!

Spordivõistlustest

Tutvusin mõni aeg tagasi kirja teel ühe meeldiva meesterahvaga, kes hakkas minu rõõmuks usinasti meie ühiseid huvialasid ja väärtushinnanguid välja peilima- kohe kaugele oli näha, et tegu polnud niisama igavikku tardunud isendiga, vaid reaalse tutvumishuvilisega. Algus tundus paljutõotav. Leidsime mitmeid asju, mis meid omavahel siduda võiksid. Mingil ajal hakkas aga asi kiiva kiskuma. Muidugi pole ka sellest suurt lugu, kui kaaslasekandidaat näiteks eriline teatrifänn pole ja ütleb end ainult komöödiatest huvitatud olevat, sedagi vist kinolinal. Silma saab kinni pigistada ka vähese lugemuse osas- minugi kõrgesti haritud isa on oma pika elu jooksul põhiliselt lugenud kahte raamatut- Švejki ja Krahv Monte Cristot. Neidki kasutas ta tavaliselt emapoolse vanaema juures peale ohtrat söömist ja paari viinapitsi unerohuna. Nii et säärased erimeelsused ei tekitanud mus veel mingit ärevust!
Õige pingeliseks läks aga olukord küsimuse peale, kas mulle spordivõistlused meeldivad. Ma vastasin nimelt otsekui sisemise plahvatuse inertsist "oh ei, palun ainult mitte need!" ja küllap juba selline vastamise viis ehmatab iga ausa mehepoja ära!
Tõepoolest, minu jaoks ei oleks hullemat piina, kui mingi suvalise spordivõistluse jälgimine. Selle asemel keeraksin esimesse võpsikusse ja tõmbaksin ise oksal lõuga, treeniksin üle põõsaste takistusjooksu või võtaksin samblikul erinevaid joogaasanaid- sportimine mulle ju iseenesest vägagi meeldib. Aga Jumala eest, mitte teiste sportimise pealtvaatamine!
Et too inimene osutus aga kekaõpsiks, kelle juhendada oli ka kohalik võrkpallinaiskond, eeldas ta oma tulevaselt partnerilt aktiivset osavõttu kõikidest võistlustest ja kompetentset arutelu nende järgselt, lisaks teistegi spordialade, nagu jalgpall, motokross, jäähoki, maratonijooks ja rannavolle, nimetan esimesi pähekaranuid, ennastunustavat jälgimist. Jah, loomulikult oleks mu viisakas keeldumine probleem, väitis ta õpetajale omase rangusega.
Mu vererõhk tõusis saja pügala võrra ja sinnapaika me tutvus jäi. Rõhutan- mitte teise poole nõrga lugemuse tõttu!
Täna, kui mu maja ümber muru peal pargivad Ironmanide ustavad fännid ja Eesti teises otsas vahivad tuhanded täis elujõus inimesed möödasõitvaid autosid, meenub see lugu mulle taas.
Ma vaataksin spordivõistlust ainult ühel tingimusel- kui seal võisteks mu laps või mu kallim. (Ma ise suurtes rahvamassides ei spordi.) Niisiis, seisaksin finišis. Ulataksin armastusega joogipudeli ja asetaksin ta seljale sooja fliisi. Mul oleks täiesti ükskõik, mitmendaks ta jäi. Ja üldse ei käsiks vastutasuks endaga ooperisse tulla...

Taas sügisesse

Ja olengi taas maandunud oma turvalisse tugitooli. Kui see suunaga akna poole keerata, näen meie vaikse tänava kuma. Veel mõned nädalad ja lampide valgusvihus hakkavad keerlema langevad sügislehed ning kaugel need esimesed lumehelbedki enam on.

Suunaga toa poole istudes võtan aga sihikule kamina. Rahulikult praksuvad puud ja läbi klaasi kumav kollakas leek on iseäranis rahustava toimega. Võin sedaviisi istuda tunde. 

Mu jalgade ümber on keeratud pehme ja paks õlasall. Soe tunne on kerge kaduma, seda tuleb hoida. Ka inimsuhetes on samamoodi. Olen näinud ja kahjuks ka ise kogenud, kui külma duššina võib mõjuda pealiskaudsus, hoolimatus, empaatiavõimetus, aga ka valetamine, manipuleerimine või sildistamine. Ootamatu pettumus tekitab jaheduse, kurbus külmavärinad. Mäletan hästi, kui külm oli mul kord südasuvel. Praegu, pisukeses rõskuses, on kordades soojem.

Lähedustunne hoiab ja katab. Nagu ka mõnus sall ja praksuv kamin, ühes millega tundub isegi akna taga pladisev vihm kaunis ja romantiline.

Ühtekuuluvustunne...
Täna siis nõndamoodi.

Telkimine

Lebasime väikese poolsaare pehmel murul. Tuul oli tõusnud ja viskas üksikuid iile üle me kehade. Need õhuvood olid aga soojad, mis on Eeestimaa öö kohta imekspandav. Taevas särasid augustile kohaselt miljonid täheparved. Suur Vanker moodustus otse me vaatevälja kohal. Aga lahe taga plinkis majakas maist turvatunnet.

Muidugi tundus mulle mõte Hiiumaa rattamatkast ahvatlev, eriti kui jutuks tuli Kassari kant. Olulist rolli mängis ka see, et mu sõbrannal on Hiiumaaga oma lugu ja nii vahva on olla teel, kui pedaalide sõtkumise kõrvale kõlavad armsad lood möödunud aegadest, paikadest ja inimestest.

Ainult, et... Hiiumaal olid sel nädalavahetusel kõik ööbimiskohad broneeritud. Ilmselgelt oli sinna planeeritud lugematul hulgal erinevaid üritusi. Meie, spontaansed rattamatkajad, pidime niisiis normaalse majutuse ja puhaste linade vahel magamise mõttest mossis ilmega loobuma. Kuna me aga ei ole kumbki allaandjad tüübid, mõtlesime välja plaani B. Telk. 

Muidugi teadis mu sõbranna hästi, et minust ei ole telgis magajat. Enne seisan kogu öö püstijalu, aga telki ei roni, olen ma ikka ja jälle kuulutanud. Nüüd aga, koristades pööningut, hakkas mulle näppu silma järgi päris kobe telk, mille olemasolust polnud mul halli aimugi, nagu võib öelda paljude sealasetsevate vajalike ja mittevajalike asjade kohta, mis tekitavad aeg-ajalt meeldivaid või ebameeldivaid üllatusmomente. Lisaks telgile olid ootel kaks veneaegset kummimadratsit, mäletate küll, need pealt kangaga, halvasti kuivavad, mille padjaosa puhutakse ühest ja muu osa teisest august ja millega vette hulpima minnes satub esmalt piklike õhupatjade vahelistesse kanalitesse, mis muuhulgas su kehaga paratamatult kontakti saavutavad, hulk külma vett, mis jube ebameeldiva tunde tekitab. Veel leidsin hämaralt pööningult lausa kolm magamiskotti- vali, millist tahad- ja madratsipumba. Suur saak!

Mu kuulutussõna telgi kõlbmatusest magamisasemeks kõlas peas järjest kahvatumana, kuni lõpuks vaibus ja ma sõbrannale oma valmisolekust teada andsin. Ta vastas, et siis olgu juba kaks telki- armastame ka hotellides kumbki omaette toas magada. Kokku lepitud.
Auto pidime jätma Rohuküla sadama parklasse. Sellega sai nalja. Oleme mõlemad suhteliselt boheemlasliku ajatajuga ja seetõttu hakkasime Tallinnast Rohukülla kimama pigem hilja, kui õigeaegselt, millest juhul, kui valge vein oleks emmal-kummal külmkapis oodanud, poleks lugugi olnud. Et aga veini polnud ja ilma selleta tundus telkimine peaaegu kindel hukatus- minul külmakartlikkuse, sõbrannal unetusehirmu tõttu (etteruttavalt ütlen, et tegelikult kujunes olukord risti vastupidiseks), tegime veel veerand tundi enne praami väljumist Haapsalus poepeatuse, sõbranna hüppas peaaegu sõitvast autost välja, mina omakorda jäin takistama ühele väikesele tänavale sissesõitu. Kätte saime!
Rohukülla jõudes vurasid autod juba praamile. Edasi mäletan otsekui aegluubis, kuidas rattad autolt maha tõstsime, kompsud kuidagimoodi pakikale viskasime ja praami poole ajama panime. See info, mitu korda mu telk ja magamiskott pakiraamilt maha kukkusid ja millal saabus hetk, kui rattakoti kinnitusrihm käiguvahetaja vahele keerdus, mu mälupildis puudub. Tuul oli mu juuksed paksult näo ette kuhjanud, jooksin oma sõidukõlbmatu rattaga suht käsikaudu praami poole ja selle sissesõiduluuk sulgus otse me seljataga. Meie matk võis uhkelt alata! (Sõitsime muidugi jänest.)
Saarele jõudnud, koukis sõbranna mu rattakoti rihma ennastohverdavalt käiguvahetaja ümbert lahti ning paarkümmend kilomeetrit Heltermaalt Kassarisse möödus tõrgeteta. Sihtpunkti jõudes hakkas hämarduma.
Kui juba telk, siis olgu see püsitatud sinna, kus laine ukse ees loksub, kõlas sõbranna järgmine uhke loosung. Mina täpsustasin omakorda, et võimalusel hoiduksin metssigade läbikappamisrajast. Leidsimegi sobiva koha vaatega Sääretirbile. Imeline!
Vahepeal selgus pisiasi, et sõbrannal polnudki magamiskotti kaasas (oh seda optimismi!). Mul seevastu oli kotti topitud ülihoolikalt valitud varustus- villased püksid, sokid, kampsun ja müts, rääkimata miinus kahtekümmet taluvast magamiskotist (oh seda pessimismi!).
Öö oli õnneks soe. Jõime ühel väikesel merreulatuval poolsaarekesel veini, sõime peale oliive ja tomateid, jutustasime, naersime pisarateni ning vaatlesime tähti. Kas teie olete sumedal augustiööl murul lebanud, pilk ainiti taevas? Hotelliuksest sellise mõttega küll naljalt välja ei lähe...
Lõpuks tuli aga ikkagi aeg telkidesse pugeda. Siis enam nii lõbus polnud. Hakkasin juba magama jääma, kui kuulsin, et mu telgi taga nuhutab mingi suur loom. Mitte ühe korra, vaid pidevalt. Nonii, mõtlesin endamisi. Siga, hobune, lammas, loetlesid mõtted mu peas, võttes seejärel väsimuse ajel fantaasiarikkamagi suuna- rebane, hunt... karu?! Huvitav, kas ta riiet ka vitsutab, enne kui minuni jõuab? Väga ei julgenud liigutada. Mingil hetkel tekkis aga selgus- tuul! No muidugi, tavapäraselt ei maga ma ju hõreda seina ääres!
Järgmine murekoht ei lasknud end kaua oodata. Selgus, et mu madrats ei pea õhku. Puhusin ta uuesti täis, et seejärel kiiresti uinuda, aga kus sa sellega! Üsna pea lebasin taas konarlikul maapinnal. (Mainin ära, et sõbranna maadles sel ajal külmaga.)
Kolmas unetakistaja hakkas krabistama kella kolme ajal. Vihm.
Kuidagiviisi sai see öö siiski mööda. Magasin umbes kella kuuest üheksani. Ärgates tundsin end täieliku kangelasena. Ilm oli pilve tõmmanud, aga õnneks enam ei sadanud. Sõbranna ültes, et tema käis juba ujumas ära. See kõlas kohutavalt. Aga sama kohutav oli tunne, mis tekkis avastusega, et muid pesemisvõimalusi telgielu ei pakugi. Ma olen nimelt tohutu vanni- ja duššisõltlane.
Inimesed, sel hommiku ületasin end teist korda- kastsin end puhtakssaamise eesmärgil jahedaisse lainevoogudesse! Ihualasti. Küll oli romantiline! Brrrr!
Teisest rattapäevast ei hakka ma pikemalt kirjutama. Sääretirp, mida esimese asjana matkates külastasime, vajab isiklikku kogemist. Minu jaoks on see üks Eesti imelisemaid paiku. Laadisin oma akud täis. Kõhu saime täis magusatest põldmarjadest.
Pärastlõunal hakkas sadama. Sõitsime vihmas Heltermaale tagasi. Õnneks olin taibanud isegi keebi kotti pista. Praami oodates muutus sadu rajuks. Aga siis olime juba turvalises sadama kohvikus.

Kui ilm muutub, sünnib see minutitega. Algul kadusid taevast vaid tuhmimad tähed, eredamad sirasid esimestest kohalepurjetanud pilvedest läbi. Siis aga jäi laotusse vaid üksainus sirav nurk. Aegamisi kadusid pilvevati alla nii Suur Vanker, kui teised selle öö tegijad...

Alkohol

ah et miks ma alkoholi suhtes nii kriitiline olen?

hästi, ma räägin

olen olnud kaassõltlane

küll mitte lähiminevikus

aga sellised asjad ei unune kunagi

tean hästi

millised märgid ennustavad joomasööstu

kuidas näeb välja kolm või neli promilli joovet

mida tähendavad pohmell ja tsükkel
kus asub wismari haigla

ja mis juhtub kainel perioodil
olen peitnud pudeleid

liitrite viisi kallist alkoholi 

kraanikausist alla valanud

olen olnud osaline hulludes armukadedusstseenides

näinud pealt, kuidas lõhutakse asju

kuulnud absurdseid valesid

ja veel absurdsemaid süüdistusi

läinud minema

ja tulnud tagasi, 

sest keegi peab vastutama

löönud käega

trampinud jalgu

kartnud

olnud endast väljas

võtnud vastu otsuseid

aidanud klaarida

olen selle kõrval kuidagi oma eluga hakkama saanud

kuigi säärane seljakott 

tõmbab õlgadele veritsevad sooned

ja lõpuks olen selle õuduse jõuga lõpetanud

päästes inimese elu. 

Jah, lugesite õigesti!

Päästsin elu.

Tänan küsimast, keegi ei tänanud.

Mis tuli peale alkoholi

sellest ei taha ma praegu kirjutada.