Loometung

Sel hetkel, kui mu maja on kõige rohkem segamini, tolmuimeja tõmmatud nagu hiiglaslik loom keset tuba, kui siit kostub kõige rohkem kilkeid, kisa ja võitlemist, kui pesumasin on parasjagu pesutsüklit lõpetamas, mis tähendab, et pesu tuleb ruttu kuivama panna, sest lapsed peavad osad riided homme laagrisse kaasa võtma, ja kui pann on kotlettide praadimiseks tulele pandud, aktsiad näitavad arvutiekraanil langustendentsi ja ka kõik muud asjad veavad viltu, valdab mind tavaliselt kõige vastupandamatum loometung.
Tahan praegusel ajal väga muusikat kirjutada. Mul on mitmed mõtted, mitmed teemad, motiivid ja viisijupid, mis tuleks kuidagimoodi tervikuks sulandada ja selleks tuleb aega näpistada absoluutselt igalt poolt.
Eks lapsedki tajuvad, et olen närviline. Nad hüppavad ratta selga, ütlevad kiirelt tsau ja väntavad oma sõnul parki. Ma peaksin neile järele hüüdma, et ettevaatust, noh, tegelikult seal polegi midagi ohtlikku, aga ikkagi peaks vast manitsema, aga mina ainult vaatan neile järele ja hääl oleks nagu ära. Mingil määral on tegu otsekui süütundega, aga patt tunnistada, samavõrd ka vabanemistundega, eks see olukord ole igale üksikvanemale tuttav. Õnneks tuleb mulle uuesti loometuhin meelde ja kablutan nagu tagaaetav hirv trepist üles, kaks-kolm astet korraga, seelik jalgade ümber takerdumas...
Orel teeb võimatult kaua restarti, kõik harilikud pliiatsid on puldilt rändama läinud. Ka noodijoonestikku oleks vaja juurde paljundada. Oh taevake, see paljundusmasin uriseb ka enne tükk aega, kui tuurid sisse võtab. Sunnin end rahulikuks.
Esimesed taktid lähevad kiiresti. Teise ja kolmanda juures löön siiski veidike kõhklema. Raamaturiiul mu oreli kõrval vajaks väga lisamooduleid, et ka vanaema korterist siiatoodud raamatud oma koha leiaksid... Teen kolmanda ja neljanda takti ümber.
Õudne väsimus tuleb peale. Peas taob endiselt kirjapanekut nõudev motiiv, aga oleks vaja mingit meloodiajoont, mis muusika sinnani kannaks. Pesumasin esitab majapidamisruumis lõpulaulu. See eksitab veidike. Mul oleks vaja mitut modulatsiooni, aga kõik võimalikud tunduvad mitte-minulikud, nõmedad või liialt äkilised. Oleks vaja hoida rahulikku joont. Meenub, et panin vee keema, teeks tilga kohvi, saaks äkki erksamaks...
Pagana pann, röögatan mõttes, kui kööki jõuan. Pahalane suitseb pliidil nagu korsten. Kui mu vanaema elu lõpul haiguse tõttu dementne oli, pani ta ka vahel pliidiplaadid maksimumi peale, meenub mulle absoluutselt asjassepuutumatu seik. Viskan kotletid hooletult pannile ja keeran tule igaks juhuks nulli. Lisan kohvile tilga Jägermeistrit.
Oreli juurde tagasi jõudes on loometuhin möödunud. Noot jõllitab mind tühjal pilgul, mina teda ka. Kisa järgi tean, et lapsed on juba pargist tagasi jõudnud. Vahel ei viitsi pikalt olla, mis teha. Istun siiski poolvägisi oreli taha. Seelikuäär on veidi ülespoole tõusnud, kui kirikus esinemisel sünnis oleks, aga see paljastab pisikese musta eluka mu jala küljes. Puuk! See ka veel!
Kotletid on ühelt poolt mustjad, teiselt toored. Tolmuimeja pole grammigi liikunud. Pesu on endiselt masinas. Arvuti on unerežiimi vajunud, aktsiate seis on teadmata. Pintsetid on kadunud. Lapsed taovad välisust, võti on ilmselt maha jäänud.
See on minu igapäev...
Kaks lugu olen siiski sel suvel kõige kiuste valmis saanud. On seda vähe või palju, ei oska hinnata. Kellegagi võrrelda ei oleks päris aus.
Vaatan mõttesse vajunult, kuidas lapsed kõik pooltoored-poolkõrbenud kotletid ühe jutiga ära söövad. See on siis tehtud...  nüüd veel puuk... ja pesu. Tolmuimeja jäägu homset ootama.

Aja(lik) küsimus

Mai 2020.
Iga ajahetk ampsab tüki tulevikust, jättes jälje minevikku. Läinud aeg on kunagi olnud tulev aeg. Aastatega järk-järgult toimuvad elu keerdkäigud on algselt ajahetkedena läbikogetavad imepisikesed muutused, mis asetsevad tundmatute puzzletükkidena tuleviku suunal. Nendest tasapisi vormuvat suuremat pilti saab aga näha vaid minevikku vaadates, järgmised kümme tuhat puzzletükki uues tulevikus ootel...
Mul pole päris puzzletükkide kokkupanekuks raasugi asu. Tahaksin ilusat pilti kohe ja praegu! Ka elus olen kiire otsustaja ning tihtilugu sisemiselt kärsitu. Küllap kahmaksin võimaluse korral tuleviku telje tagant pihud puzzletükke täis ja prooviksin neid olevikus kokku sobitada, nii et ragin taga. Ses mõttes on hea, et nähtamatu vaid imetillukeste osade kaudu nähtavaks saab muutuda. Sekundiseierid järavad tulevikku niikuinii mõnuga tiksudes edasi. Ja pilt moodustub minu tahtmisest sõltumatult- ikka siis, kui on õige aeg.
Mulle meeldib praegune hetk ja selles viibimine. Tulbid veranda ees peenral on lausa ebareaalselt ilusad. Mul oli küll juba eelmisel sügisel pakendil kujutatud foto kaudu aimu, milliseks nad praeguseks hetkeks kasvavad, aga hoopis teine asi on neid lilli hetkes tajuda. Elusatena, kergelt õõtsumas mahedas kevadtuules.
Tean ka seda, et nad varsti närbuvad. Ometi moodustub minevikupuzzlele mälupilt elusatest lilledest.

August 2020.
Augusti viimane kolmandik. Maikuus kujutasin selle suve pilti ette hoopis teistsugusena. Läbikogetu on aga jälle ühed puzzletükid õigetesse kohtadesse asetanud. See oli ärev ja närviline suvi. Ometi sisaldas ta taaskord palju kauneid hetki, pilke, lauseid ja kohtumisi. Kellegi poolt öeldu kõlas otsekui kajana minevikust, sillutades ometigi nähtamatut teed tulevikku. Teise innustus või kiitus võimaldas siinsamas, olevikus litsuda õigele kohale rõõmu ja enesekindluse puzzletüki, mis tulevikus seljataha vaadateski kaunilt vastu sätendab. Ja mõni pilk või sõna kinkis ehedaid emotsioone, pannes lihtsalt punastama või naerma purskama või õhku ahmima. Kes teab, mis pilt sellest veel kunagi moodustub!
Kell tiksub ammuilma üle südaöö. Uned on alati ühesugused. Kosutavaks refrääniks tänase ja homse, oleviku minevikuks moodustumise ja tuleviku endassehaaramise vahel...

Lõuna-Eesti

Ma lihtsalt pean jagama oma seekordset vaimustust Lõuna-Eestist!

Mulle on meeldinud mõelda, et olen oma juurte ja tunnetuse poolest saare, mere, tuule ja avaruse inimene. Küllap on see jätkuvalt nii, kuid nüüd lisan juurde, et edaspidi on ilmtingimata vajalik leida suve jooksul aeg ka Lõuna-Eesti külastamiseks. Seekordne väljasõit oli lihtsalt niivõrd armas ja eriline!

Tundsin end seal kuplite ja järvekeste vahel esmakordselt ääretult hoituna ja armastatuna. Kõik mulle avanev oli niivõrd ehe ja ilus, ühest küljest täis salapära ja maagiat ning teisest lihtsalt lustakat suvist soojust, et kogu see kompott tekitas minus säärase tänu- ja rõõmutunde, milletaolist polegi ammu kogenud.

Lisaks Rõuge kiriku orel. Mängisin sellel eilse päikeseloojangu ajal. Pilli mängupult on paigutatud vanaaegsesse klasseintega putkasse, et veidikenegi talviste külmade ajal organisti tervist säästa. Vaiksemate registrite kõla kostab seetõttu mängijani vaid vaevuaimatavalt. Ometu tulid mulle peaaegu pisarad silma, kui seal harjutasin. Millised tämbrid! Milline ilu!

Kontsert oli tegelikult täna ja hoopis teises kirikus. Ka see jättis hingematvalt kauni mulje. Millise pühakoja juurde sõites olete teie oma auto vastaskünka otsas pidurite kriginal peatanud, sest avanev vaade on lihtsalt niivõrd meeliülendav? Maaliline org ja käänuline tee üles mäele, kus seisav väike valge kirik, kukeke punase torni tipus... see on tee Urvastesse.

Aga nüüd olen juba tagasi kodus. Liiga ruttu. Ilmselt mõtlen neile suvepäevadele veel kaua-kaua.

Muhu suvi

Muhu suvel on ka siis, kui ta nii kiire elutempoga kulgeb, nagu minu oma, rahu nägu. Otsekui vähenõudlik taim, kes, hoolimata sellest, kas teda kastad või mitte, kauneid õisi ning rohkeid vilju kingib, kannab ka Muhu suvi "las minna!" muretut loosungit ning kujutluses lööb ehk kõrvale viletki. Kui peaksingi mõnikord kulm kortsus seisatama ja raskelt ohkama, kui palju on veel teha, millal seda kõike jõuab, surub Muhu suvi mind õrna õlalevajutusega päevitustooli, pöörates mu pilgu esiteks pojengipõõsa rikkalikku õitemerre, seejärel kaugele kollaka põllu taha, raputades mu sõõrmeisse jasmiini uimastavat aroomi. Ja juba ma olengi otsekui ümber tehtud!
Lapsed joonduvad vastuvaidlematult Muhu suve esimese lustaka kutsungivile järgi. Kord näen neid ranna poole kadumas, kord meie aias luuramas, siis taotakse ülenaabrite juures ameerika jalgpalli või mängitakse naabritega lauamängu. Nende lustakas elustiil püsib säärasena kogu suve.
Juuli teises pooles lisandub minu Muhu suvesse ritsikaviiulite tuhandehäälne igatsuslaul. Ööd muutuvad taas pimedateks ja laotus täitub valgusaastate kaugusel plinkivate tähtkujude ning põhjast lõunasse kulgeva tähetolmuse Linnuteega. Üksikisiku ja universumi mastaapide vahe muutub kõige üüratumalt hoomatavaks peatset suvelõppu kuulutava augustikuu uneta öödel.
Mis on inimese elu, olen mõelnud neil hetkil veidike nukralt, pilk taevasse naelutatud. Sada aastat möödub nagu eilne päev. Kolm-neli põlvkonda on mälestuste piir, millele järgneb unustus. Ja kui raske on sellest teadmisest hoolimata targa südamega oma päevi arvestada.
Raputused toovad tagasi maa peale. Uudised elu haprusest. Kellegi liiga hilja avastatud haigus või ootamatu surm. Kuniks need püsivad kuuldekaugusest väljaspool, ei oska suhestuda. Aga kui on keegi, keda tunned või tead... olgu Jumal armuline.
Ah et minu mured? Teate, mul vist polegi neid! Tavaline keskeakriis aeg-ajalt. Ükskord  kirjutan sellest pikemalt, saate muiata! Vanemad, õde ja vend, ma ise, lapsed ja lapselapsed oleme terved- see on peamine. Lisaks esmakkassiline Universumi vaatlemise platvorn koduküla ranna suurel lamedal kivil...
Suve jagub veel, jah, augustist on veel kaks kolmandikku ees! Kordan seda otsekui lohutuseks. Tegelikult tean, et selleks aastaks on Muhu suvi taaskord möödanik. Lapsed on linnas. Enam pole pikka olemist.
Tähed on täna eriti hiilgavad. Linnutee lausa sädeleb teemantipurust. Teises külas laulab keegi valju häälega. Merel annab viimane praam ärasõidu signaali.
Ma ei tea enam, kas eksisteerin hetkes või ajatuses, iseendana või osakesena lõpmatusest.
Elu on ikkagi...  nii eriline.
Muhu sealjuures.

Unenägu

See unenägu on mul selgelt meeles, kuigi võisin siis, kui seda nägin, olla viie-kuueaastane. 
Seisime emaga Marja trollipeatuses. Järsku tuli minu juurde üks võõras tädi, kes võttis mu käe alt kinni ja hakkas mind jõuga enesega kaasa vedama. Mul ei olnud jaksu vastu punnida. Hakkasin kõva häälega nutma ja ema hüüdma. Ema aga lihtsalt seisis ja vaatas ega teinud mitte midagi!
Aeg-ajalt mõtlen sellele unele. Kujutamata ette, kui palju võis mu toonases elus olla tegelikku üksindust ja ema-isa igatsust, kui olin tudengitest vanemate lapsena ühe või teise hoida, aiman, et see mällusööbinud unenägu võib olla kõige esimene seletus mu hülgamishirmule, mis mingil määral jälitab mind siiani.
Talun üsna hästi vaidlemist, riidlemist, argumenteerimist, seletamist, nutmist, isegi karjumist ja uste paugutamist ning muid täiskasvanu vastutusvõimelise elu mõttes äärmuslikke emotsioone. Ainsad, millega ma kohe üldse toime ei tule ja mis mu paanikanupu otsemaid punasesse tsooni lennutavad, on pikk vaikimine ja ära kadumine.
Ma väga pelgan, et ülalmainitutega toimetulek on mingil määral seatud mu eluülesandeks. Praegu saaksin igatahes selle äralahendamise eest endiselt puhta kahe.
Ma tean, et vaikimist ja ärajooksmist või ärakadumist kasutavad kommunikatsioonivahendina need, kelle loomulik elukeskkond on ümbritsevatest vähemal või rohkemal määral emotsionaalses distantsis. Ja see distants on omakorda tekkinud üleseotusest kellegagi, tihtilugu lapsepõlvest, aga võibolla ka hilisemast lähisuhtest, kellelt on saadud haiget. Miks sellised inimesed ikka ja jälle minu teele sattuvad, sellele ei oska ma aga seletust leida. Ema oli säärane ju vaid unenäos...
Ma hüüan su poole. Hüüan järjest kõvemini ja kõvemini. Mu häälde sugeneb vaikselt nutumaik. Pisarad hakkavad voolama. Mu tunded- viha, ahastus, pettumus, ebaõiglustunne ja valu, on nagu see tädi, kes mind sinu juurest kaugemale lohistab. Ma ei taha temaga kaasa minna, aga teisiti ma ei suuda ega oska. 
Sina aga seisad nagu see imelik ema seal unenäos- tardunult, osavõtmatult, eemalolevalt. Mingil hetkel ma sind enam ei näe. Sulle on lihtsam lahkuda, haihtuda. Loodud side aga lohiseb veel kaua-kaua punase niidina kummagi meeltes...

Pean õppima selliseid inimesi natukene varem ära tundma.

Merehaigus

Ma ise ka imestan, kuidas neil ometi õnnestus mind ära rääkida.

Ma ju tean, et ei talu eriti meresõitu. Ometi olen merel käinud lugematu arv kordi ning neist mõnelgi on ta näidanud ka oma karmimat poolt. Siiani on need aga olnud lihtsalt lühemad sutsakad. 

Nüüd sain aga õppetunni, mida ei unusta elu lõpuni. 

Startisime Muhust kell viis hommikul. Tulime lastega laeva otse maakodust. Ülejäänud magasid laeval. Et eelmisel päeval oli merel olnud torm ja purjeka väljumist edasi lükatud lausa kolm korda, olin kindel, et olukord on lõpuks ometi kontrolli all. Mulle kinnitati, et Viirelaiu tagant avamerele sõites võib ehk veel imeveidike kõigutada, kuid seegi väheldane järellainetus vaibub õige pea. 

Päikesetõus oli imeline, kinkis Kesselaiule nõidusliku kuma, muutis Virtsu tuulikud ebamaiseks ja võlus Viire taha vikerkaare. Lonksasin pahaaimamatult kohvi ja ümisesin omaette Muhust pärit lapse uneleõõtsutamise laulu:

Viire takka tulevad kolm meresõidu masinat.

Neil kõigil suitsutorud pääl, vaat kolm suurt laeva seisvad sääl...

Õõtsutamine tuli tasakesi üle pärisellu. Mida vähem roosana paistis Viirelaiu eemalduv majakas, seda rohkem muutus mere õõtsutamine hüpitamiseks. Kui majakast paistsid vaid kontuurid, oli hüpitamisest välja kasvanud suuremat sorti pillutamine. Kui seda märkasin, oli juba hilja. 

Pidime kõigi eelduste kohaselt olema teel kümme tundi. Kui esimest korda oksendasin, olime merd kündnud poolteist toredat tundi. Mulle ei teinudki meelehärmi iiveldus, vaid see, et taipasin liiga hilja, millesse olen end oma ohjeldamatu seiklusjanu tõttu tegelikult mässinud ja mis kõige hullem- kui kaua aega tuleb mul eeldatavasti selle olukorraga rinda pista. Need tunnid, mis ees ootasid, tundusid väljakannatamatult üüratud. 

Aeg ei halastanud mulle. Stefan Kleini raamatus "Aeg. Aine, millest koosneb elu.", seletatakse pikalt lahti, kuidas me aju aja kulgu tajub ja kui erinev võib see olla eri situatsioonides. Uskuge, merehaiguse korral tundub ka sekund sajandipikkune!

Kell kaheksa tundsin, et vajan kiiremas korras abi. Selleks ajaks oli oksendamine muutunud lakkamatuks protsessiks. Aga ees ootas veel seitse tundi sõitu! Meeskond ei olnud abiandmise-mõttega just kõige innukamalt kaasas. Nad normaliseerisid olukorda, kuis oskasid, andsid nõu palju vett juua, et oksendamine kergem tunuks ja pidasid mereltpääste varianti suhteliselt mõttetuks ning arutult kalliks. Helikopteri kutsumist isegi ei kaalutud. 

Ma ei jaksanud enda eest võidelda. Samuti ei teadnud ma, kus on mu lapsed ja kas nendega on kõik korras. Lamasin liikumatult ahtris asetseval pingil, silmad kinni. Mul oli korraga kuum ja külm. Käed ja jalad tõmblesid kontrollimatult.

Ülejäänud reisikaaslasi ei olnud tervelt poole reisi vältel näha. Nad magasid, sest eelmine õhtu Kuivastu sadamas olevat veninud pikaks ja lõbusaks. Saate aru, enamus inimesi suudab ka tormi käes viseldes rahumeeli unenägusid näha, oskamata uneski aimata, milline eluvõitlus toimub nende pea kohal tekil. Neil ei hakka eales iiveldama, nad ei oiga kunagi abi järele, nad ei lange lõbusõidul eluohtlikku seisu. Miks küll mina? 

Ahjaa, üks mu kaaslastest ilmus paaril korral siiski nähtavale, vaatas mind kaastundlikul pilgul ja andis teada, et loeb mu eest lakkamatult Roosipärga. Vaatepilt, mis avanes, oli niisiis piisavalt kohutav. Ma peaaegu ei kuulnudki teda, aga praegu tunnen selle avalduse eest muidugi siirast tänu.

Aeg läks omasoodu edasi, minutid venisid teosammul, meri mässas endise hooga. Kapten ja madrused kandsid kordamööda mu ette ja minu juurest ära kilekotte ja salvrätte. Paraku pidid nad vahepeal tegelema ka laeva juhtimisega. Tundsin end üksiku ja mahajäetuna. Hingehoiu õpinguist on mulle meelde jäänud, et surev inimene vajab turvalist kohalolu, palveid ja käehoidmist. Mulle seda ei pakutud. 

Ainus fragment, mis veel praegugi sellest kohutavast olukorrast kangastub, on Karl Johanni pisaraist nõretav nägu. Ta arvas tõemeeli, et suren. Püha Maarja, Jumala Ema, palu meie, patuste eest nüüd ja meie surmatunnil... (Roosipärja kolmas palve, kolmandal väikesel helmel.)

Teine eluvõitluse etapp algas mu ümberasumisega laeva keskel asuvasse nn koosolemise ruumi. See oli kapteni käsk umbes kella kümne ja üheteistkümne vahel. Ahtris pidavat nimelt rohkem loopima. Mu nuuskamisest lukus kõrvu jõudsid korduvad kinnitused tuule peatsest suunamuutusest ja peagi peeglina sillerdavast merest. Siseruumis lisandusid öökimishoogudele minestushood. Muud vahet ahtri sündmustega võrreldes polnud.

Tuule suund muutus aga järk-järgult tõepoolest. Kui varem pillutasid lained laevukest sihitult siia-sinna, siis mingist hetkest hakkas see esmalt ninaga kuhugi sügavikku kukkuma, et seejärel rappudes ja puristades jälle pinnale tõusta. Kui arvate, et selline õõtsumisviis merehaigele paremini sobis, eksite rängalt.

Kolmandal etapil olid mu kaaslased ärganud. Nad vaatasid mind õuduse- ja kaastundeseguse pilguga ja käisid seejärel ükshaaval teatamas, et Ruhnu läheneb juba tohutu hooga. Vaid paar tundi veel, käkitegu! Ma ei jaksanud tõusta ka siis, kui Ruhnu juba tõepoolest käega katsutav oli. Proovisin, aga vajusin taas. Alles neil hetkil, kui laev kindlalt kai ääres seisis, ajasin end vaevaliselt püsti, pesin näo külma veega puhtaks, vahetasin teksapüksid suvekleidi vastu, kammisin juuksed, värvisin huuled ja sõitsin rattaga randa. 

Seal võtsin otsejoones pileti järgmisel hommikul Kuressaarde väljuvale katamaraanile, mis sõidab täpselt kaks tundi. Lisann sai mulle ette näidata laeval valmisheegeldatud näpunukke, Loviisa võttis noomida, et oleksin pidanud teda kuulama ja reisi ära jätma. Karl Johann aga vahtis enese ette ja kühveldas käte vahel liiva. Tema oli endiselt šokis. 

Järgmise päeva päikesest sillerdaval merel kihutav katamaraan ja jalutuskäik kaunis Kuressaares tegid meist taas inimesed. Purjekas tõi me rattad ja muud mahajäänud asjad Muhusse täna hommikul. Meri olevat olnud kogu tagasisõidu vältel peegelsile. Vahet pole.

Kõik pole loodud merekarudeks. Mõnel on eluõigus ka õrna ja tundlikuna.

Isikliku rõõmu allikas

Harjutan juba mitmendat päeva klaveril Schubertit. Täpsemalt Eksprompti op.90 nr.2.
Muhu klaver on päevinäinud ja häälest ära. Osad klahvid jäävad peale. Aga sellest pole lugu.
Kui mul viimati tuju nullis oli, ütles Helis, et peaksin nüüd kiiremas korras leidma üles isikliku rõõmu allika. Mõistatasin tükk aega, mis see küll olla võiks. Igatahes mitte muusika, kinnitasin enesele veendunult.
Aga ometi...
Muusika on privileeg, mitte hetkeotsuse küsimus. Muusikuks ei hakata, selleks kasvatakse.
Selleks, et saaksin täna isikliku rõõmu allikana kogeda Schuberti eksprompti, pidi vundament olema laotud juba varajases lapseeas.
Tänapäeval ei tundu kaunid kunstid just ülemäära moesolevad. Pigem rõhutakse kehalisele treenitusele. Seegi pole lõpuni halb, kui meie üldist, üha istuvamat eluviisi silmas pidada. Teisest küljest jätab säärane kehakultuslik tendents üldise harituse üsna piiratuks.
Tahaksin väga, et mu lapsed hakkaksid oma muusikalisi eelistusi kujundades pidama nauditavaks ka klassikalise muusika suurteoseid ja mõistaksid nende sõnumit ja sügavust. Et nad suudaksid ajateljel kõrvutada sama ajastu kunsti, kirjandust ja muusikat. Et nende lugemus oleks keskmisest kõrgem ja maitse kvaliteetne. Et neid köidaksid muuhulgas kunstinäitused ja nad suudaksid vahet teha eri ajastute arhitektuuril. Et nad valdaksid mitut keelt ja suudaksid kirjanduse suurteoseid lugeda originaalkeeltes. Seda kõike on liiga palju? Unistama ju peabki suurelt...
Vanades väärikates perekondades lisandus kõigele eelmainitule ka kohustulik pillimänguoskus. Üksikemana ei suutnud ma trio puhul sellele kahjuks rõhku panna, kuna päris vabatahtlikult ei harjuta  ilmselt ükski laps. Nii jäid ka Loviisa kitarri- ja Lisanni kandlemäng liiga ruttu pooleli. Mul on kahju.
Arvan, et ka täiskasvanud inimestega, kes on end hingetuks jooksnud või hommikust õhtuni vutti tagunud, ei ole just ülemäära põnev vestelda. Kui see on aga vaid üks osa arengust ning valikusse kuulub ka kaunite kunstide tundmise ja tarbimise oskus, on olukord suurepärane. Asjad peaksid olema tasakaalus.
Hetked, mil veedan aega Schuberti ja ühtlasi kogu romantilise ajastuga, on juba ette määratult rõõmutoovad. Loomulikult pean soovitud tulemuseni jõudmiseks veel palju harjutama. See ei ole aga kindlasti mahavisatud aeg. Ka siis, kui ma avalikult ei esine.
Pigem omab kulla väärtust.
Eriti kui võrrelda asjadega, mis mind on ära kurnanud...