Ei tea mitu korda pean paluma
Sult andestust, koerake hea.
Kas kujutan ette Su valu ma,
Su üksindust mõõta kas tean?
Miks keegi ei öelnud, et õuedes
küll koeri ei pidada tasu,
et igatsus, mis nende põuedes
ei ealeski anna neil asu?
Su lahket suurt nägu ma mäletan
kuid kahjuks vaid teisel pool klaasi
ma mõtlesin, küll ükskord seletan...
Kuid täna vaid lilled toon vaasi.
Ma vahel Sind vaevu vaid märkasin
kuid andeks sain kohe, kui tulin.
Ja otsekui unest ma ärkasin,
kui ühel päeval sa surid.
Ma oleksin võinud ehk proovida
me eludes midagi muuta.
Kõik võimalik on, kui vaid soovida,
kuid mul oli kiire. Kas suuta
ei jaksanud enam, et läksid nii,
et kõik jäime tundma Sust puudust?
Ehk pilvepiirilt nüüd ikkagi
mind, eksinut, valvab su truudus...
Leonardo, maailma kõige parema koera 15.sünni-aastapäeval.
laupäev, 4. aprill 2020
neljapäev, 2. aprill 2020
Liidi-tädi
Liidi ehk Liidia oli mu isapoolse vanaisa õde. Isapoolsel vanaisal Vassilil ehk Vasselil, nagu teda kutsuti, oli tegelikult lausa seitse õde-venda. Vanaduspōlveni anti elada kahel vennal ja kolmel ōel. Kolm venda jäi sõtta. Liidi oli selle pere vanim laps.
Kuigi kogu suur pere oli pärit ühestainsast Muhumaa Laane talust, asusid kõik ülejäänud õed-vennad peale vanaisa Vasseli sõjajärgselt elama Tallinna, kandes siiski tugevalt edasi muhulase identiteeti ning pärandades selle sama tugevalt ka oma lastele.
Põhjus, miks ma täna tädi Liidist kirjutan, on lihtne- too karakteerne isiksus kipub teenimatult vajuma unustuste hõlma. Minu põlvkond on viimane, kes teda mäletab.
Mu isa jaoks oli Liidi rohkem, kui lihtsalt tädi. Lõpetanud Muhus põhikooli, astus isa õppima Tallinna 46. keskkooli ning asus elama tädi Liidi ja tema õe Armilda ehk Milda juurde. Selleks ajaks oli Liidi õnnetult kaotanud oma ainsa poja ning küllap andis emata kasvava vennapoja eest hoolitsemine talle veidikenegi tagasi emaksolemise tunnet. Mu ema meenutab, et Liidi olevat isale isegi suhkru kohvitassis ära seganud!
Ma ei mõista siiani, kuidas on saanud selles väikeses Pelgulinna ühis wc-ga puumaja kööktoas elada nii palju inimesi! Olen aru saanud, et ka ajal, mil Liidi poeg Jaan veel elas, oli isa seal tihe ning oodatud külaline. Lisaks leidsid seal aeg-ajalt kuuldavasti varjualuse ka mõlema õe peigmehed, kellest küll äravõtjaid ei kujunenud, kuid küllap nad siis väikest viisi lohutust ikkagi pakkusid. Mis kõige olulisem- Liidi kodu oli ka minu esimene kodu Tallinna linnas. Kuidas me ema-isaga seal kapi taga elasime, ei oska kohe kuidagi ette kujutada...
Mul on sellest lihtsast kööktoast selged mälestused. Liidi voodi asus välisuksest kööki astudes paremal ukse kõrval. Sealsamas akna all oli ka tilluke söögilaud. Pliit seisis välisukse vastasseinas, toaukse kõrval. See uks ei olnud vist kunagi kinni- või kas seda üldse oligi? Toa keskele oli juhul, kui külalisi juhtus olema palju, paigutatud pikk laud. Toal oli kaks tänavavaatega akent. Nende vahel seisis kummut. Hiljem oli kummut paigutatud ukse kõrvale. Selle peal oli suur raadio. Milda voodi oli ühtede mälestuste järgi kapi taga, teiste järgi olid kapp ja voodi akende vastasseinas ridamisi.
Liidi oli sirge selja ja uhke astumisega tugev naine. Kusjuures kui ma praegu mõtlen, oli ta kehaehitus täiesti keskmine, kasv samuti keskmine, aga ometi mõjus tema olek tugevana. Ta ei olnud klassikaliselt naiselik, kuigi tal olid pruunid, kergelt lokkis juuksed, mis olid kuklapoolelt kinnitatud ümara kammiga. Ta sobis oma olemuselt hästi toonaste Pelgulinna agulimajade õhustikku, kus ei kurdetud pisku üle, vaid osati rõõmu tunda just sellest, mida elu parasjagu pakkus.
Liidi oli hästi lihtne inimene, kandis alati koduseid riideid, kitleid ja muud selletaolist. Sellega ta otsekui rõhutas oma valmisolekut lähikondlasi teenida või siis niisama seltsiks olla.
Liidi töötas kogu oma eluaja konduktorina. Nõuka ajal sõitis nimelt konduktor bussis kaasa, müües sõitjaile pileteid. Mäletan, et ta rääkis end olevat pikalt töötanud Virtsu liinil. Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et ehk oli see tema viis hoida sel moel pidevat ühendust kodusaarega, millele vähemalt üle mere sai salamisi lehvitada.
Kui Liidit iseloomustada, tuleb esimese omadusena meelde tema jutukus. Ta oli väga seltskondlik, armastas külas käia ja võttis ka ise heameelega oma imetillukeses kodus külalisi vastu.
Ka meie juures käis tädi Liidi väga tihti. Juttude järgi olen aru saanud, et samuti teiste sugulaste juures. Tema oli meie suguvõsa häälekandja. Ma ei saa öelda, et oleksime nende külaskäikude üle pidevalt rõõmustanud. Liidi ei teatanud nimelt kunagi oma visiite ette. Ta lihtsalt tuli.
Nii mõnigi kord, eriti mu teismeeas, käis mulle jubedalt närvidele, kui ta minu tuppa juttu tuli puhuma. Aga täna vaatan asjale hoopis teise pilguga. See, mis tegi Liidist unikaalse inimese, kelle mäletus ei tohiks kustuda, oligi just tema fenomenaalne lugude vestmise oskus. Nii kahju, et keegi ei taibanud neid lindistada.
Olen vist ka siin blogis kunagi maininud, et näiteks Tallinna pommitamine on lausa piltidena mu silme ees just tänu tädi Liidi detailiderohkele jutustamisele. Ta alustas oma lugudega tavaliselt natuke kaugemalt, kaasates nagu muuseas inimesi, kes olid sel ajaperioodil ta kõrval, mäletades selgesti, mis üks või teine arvas või ütles ning kirjeldades olukordi, mis sündmusele eelnesid. Ja siis sündmus ise. Ma näen lausa filmilindina, kuidas ta keeldub varjendist ja seisab tundide viisi üksi oma mõnekuuse pojaga sellesama Pelgulinna kivist vundamendiga agulimaja kopitanud külmas keldris, pea kohal möirgamas ülelendavad lennukid ja plahvatamas allavisatud pommid. Ja millisena ta hommikul vargsi keldrist väljudes oma ümbrust näeb. Milline maja on maapealt pühitud, millest järgi tossavad rondid...
Teine meeldejääv jutt oli vendade sõttasaatmine... ja viiest kolme täies elujõus noormehe sinna jäämine. Mul läks kõhu alt õõnsaks, kui seda kõike kuulasin. Ehk seetõttu ei olegi kõik peensusteni meeles. Küll aga mäletan hästi Liidi vastust minu intrigeerivale küsimusele, (eeldusel, et kõik vennad said sõjas surma), et kas ta minestaks, kui need kõik ühel päeval ta ukse taha tuleksid. "Miks ma peaksin minestama", kostis ta rahulikult, "ma kutsuksin nad lahkelt sisse ja pakuksin süüa." Oli alles naine! Ma ise oleksin kindlalt minestanud.
Ja siis rääkis ta mulle mu vanaemast, kes ei saanud küll kunagi vanaema olla, oli isale emagi vaid paari aasta jagu, kui juba ära taevasse kutsuti. Jutustas, mis tema surmale järgnes, kuidas vanaisa kohe uuesti abiellus, puudutas raskeid ja vastikuid teemasid, intriige, ebaõiglust, asju, mida ma väga ei tahtnudki kuulata. Ikka sama soravalt, detailiderohkelt, kaasates palju tähtsat. Ka selle loo on mu aju lindistanud mälestustesse otsekui filmina.
Neljas meeldejääv lugu oli ta poja õnnetust surmast kihlveo, elektrilöögi ja kõrgepingeliinide posti otsast allakukkumise tagajärjel. Mõtlen praegu, et kuidas ta suutis sellest vesta nii rahulikul ja vaat et uinutavalgi toonil. "... ja ta ütles haiglas, ema, ma ei taha surra..." Praegugi tõusevad mul ihukarvad püsti. Kuidas ta siiski suri, kuidas olid matused, kuidas üks või teine nuttis. Ja kuidas tema ei nutnud. Mõtlen, et küllap oli jutustamine omamoodi teraapia, viis leinaga toimetulekuks.
Mäletan, et tädi Liidil oli vanainimesele kohaselt kokkukuivanud õhuke kortsuline nahk, mida vahel ta käe pealt üles venitasin. Ka selle juurde käis lugu, nimelt säärane, kuidas ta kunagi käega laualt puru pühkides enesele nõela käsivarde kaotas. Ma ei mäleta, kas see oli seal ka tunda.
Kui paljud meist jutustavad praegusel ajal lugusid? Kriisi ajal kodus istudes oleks selleks ehk rohkem aegagi? Mnjah, ka meie peres ei tehta seda just ülemäära tihti. Ometi võivad just needsamad lood olla meie mineviku, oleviku ja tuleviku ühenduslülid, rikastades kaunite pintslitõmmetena kunstiteoseid nimega elu.
Säärased lugude jutustamise õhtud võiks lausa peretraditsiooniks muuta. Mõelda vaid, kui põnev oleks mõnekümne aasta pärast rääkida oma lapselastele praegu valitsevast eriolukorrast. Analüüsida oma peas korralikult läbi, kuidas kriis algas, kus parasjagu olin, mida tundsin, kes olid minuga, mida omavahel rääkisime, mis kostus ajakirjandusest, kuidas mu töö jätkus, kuidas laste õppetöö edenes... Meie lood on hindamatu kingitus tulevikule.
Minule õpetas selle tarkuse suures osas just tädi Liidi. Praegu mõistan.
Kuigi kogu suur pere oli pärit ühestainsast Muhumaa Laane talust, asusid kõik ülejäänud õed-vennad peale vanaisa Vasseli sõjajärgselt elama Tallinna, kandes siiski tugevalt edasi muhulase identiteeti ning pärandades selle sama tugevalt ka oma lastele.
Põhjus, miks ma täna tädi Liidist kirjutan, on lihtne- too karakteerne isiksus kipub teenimatult vajuma unustuste hõlma. Minu põlvkond on viimane, kes teda mäletab.
Mu isa jaoks oli Liidi rohkem, kui lihtsalt tädi. Lõpetanud Muhus põhikooli, astus isa õppima Tallinna 46. keskkooli ning asus elama tädi Liidi ja tema õe Armilda ehk Milda juurde. Selleks ajaks oli Liidi õnnetult kaotanud oma ainsa poja ning küllap andis emata kasvava vennapoja eest hoolitsemine talle veidikenegi tagasi emaksolemise tunnet. Mu ema meenutab, et Liidi olevat isale isegi suhkru kohvitassis ära seganud!
Ma ei mõista siiani, kuidas on saanud selles väikeses Pelgulinna ühis wc-ga puumaja kööktoas elada nii palju inimesi! Olen aru saanud, et ka ajal, mil Liidi poeg Jaan veel elas, oli isa seal tihe ning oodatud külaline. Lisaks leidsid seal aeg-ajalt kuuldavasti varjualuse ka mõlema õe peigmehed, kellest küll äravõtjaid ei kujunenud, kuid küllap nad siis väikest viisi lohutust ikkagi pakkusid. Mis kõige olulisem- Liidi kodu oli ka minu esimene kodu Tallinna linnas. Kuidas me ema-isaga seal kapi taga elasime, ei oska kohe kuidagi ette kujutada...
Mul on sellest lihtsast kööktoast selged mälestused. Liidi voodi asus välisuksest kööki astudes paremal ukse kõrval. Sealsamas akna all oli ka tilluke söögilaud. Pliit seisis välisukse vastasseinas, toaukse kõrval. See uks ei olnud vist kunagi kinni- või kas seda üldse oligi? Toa keskele oli juhul, kui külalisi juhtus olema palju, paigutatud pikk laud. Toal oli kaks tänavavaatega akent. Nende vahel seisis kummut. Hiljem oli kummut paigutatud ukse kõrvale. Selle peal oli suur raadio. Milda voodi oli ühtede mälestuste järgi kapi taga, teiste järgi olid kapp ja voodi akende vastasseinas ridamisi.
Liidi oli sirge selja ja uhke astumisega tugev naine. Kusjuures kui ma praegu mõtlen, oli ta kehaehitus täiesti keskmine, kasv samuti keskmine, aga ometi mõjus tema olek tugevana. Ta ei olnud klassikaliselt naiselik, kuigi tal olid pruunid, kergelt lokkis juuksed, mis olid kuklapoolelt kinnitatud ümara kammiga. Ta sobis oma olemuselt hästi toonaste Pelgulinna agulimajade õhustikku, kus ei kurdetud pisku üle, vaid osati rõõmu tunda just sellest, mida elu parasjagu pakkus.
Liidi oli hästi lihtne inimene, kandis alati koduseid riideid, kitleid ja muud selletaolist. Sellega ta otsekui rõhutas oma valmisolekut lähikondlasi teenida või siis niisama seltsiks olla.
Liidi töötas kogu oma eluaja konduktorina. Nõuka ajal sõitis nimelt konduktor bussis kaasa, müües sõitjaile pileteid. Mäletan, et ta rääkis end olevat pikalt töötanud Virtsu liinil. Alles nüüd olen hakanud mõtlema, et ehk oli see tema viis hoida sel moel pidevat ühendust kodusaarega, millele vähemalt üle mere sai salamisi lehvitada.
Kui Liidit iseloomustada, tuleb esimese omadusena meelde tema jutukus. Ta oli väga seltskondlik, armastas külas käia ja võttis ka ise heameelega oma imetillukeses kodus külalisi vastu.
Ka meie juures käis tädi Liidi väga tihti. Juttude järgi olen aru saanud, et samuti teiste sugulaste juures. Tema oli meie suguvõsa häälekandja. Ma ei saa öelda, et oleksime nende külaskäikude üle pidevalt rõõmustanud. Liidi ei teatanud nimelt kunagi oma visiite ette. Ta lihtsalt tuli.
Nii mõnigi kord, eriti mu teismeeas, käis mulle jubedalt närvidele, kui ta minu tuppa juttu tuli puhuma. Aga täna vaatan asjale hoopis teise pilguga. See, mis tegi Liidist unikaalse inimese, kelle mäletus ei tohiks kustuda, oligi just tema fenomenaalne lugude vestmise oskus. Nii kahju, et keegi ei taibanud neid lindistada.
Olen vist ka siin blogis kunagi maininud, et näiteks Tallinna pommitamine on lausa piltidena mu silme ees just tänu tädi Liidi detailiderohkele jutustamisele. Ta alustas oma lugudega tavaliselt natuke kaugemalt, kaasates nagu muuseas inimesi, kes olid sel ajaperioodil ta kõrval, mäletades selgesti, mis üks või teine arvas või ütles ning kirjeldades olukordi, mis sündmusele eelnesid. Ja siis sündmus ise. Ma näen lausa filmilindina, kuidas ta keeldub varjendist ja seisab tundide viisi üksi oma mõnekuuse pojaga sellesama Pelgulinna kivist vundamendiga agulimaja kopitanud külmas keldris, pea kohal möirgamas ülelendavad lennukid ja plahvatamas allavisatud pommid. Ja millisena ta hommikul vargsi keldrist väljudes oma ümbrust näeb. Milline maja on maapealt pühitud, millest järgi tossavad rondid...
Teine meeldejääv jutt oli vendade sõttasaatmine... ja viiest kolme täies elujõus noormehe sinna jäämine. Mul läks kõhu alt õõnsaks, kui seda kõike kuulasin. Ehk seetõttu ei olegi kõik peensusteni meeles. Küll aga mäletan hästi Liidi vastust minu intrigeerivale küsimusele, (eeldusel, et kõik vennad said sõjas surma), et kas ta minestaks, kui need kõik ühel päeval ta ukse taha tuleksid. "Miks ma peaksin minestama", kostis ta rahulikult, "ma kutsuksin nad lahkelt sisse ja pakuksin süüa." Oli alles naine! Ma ise oleksin kindlalt minestanud.
Ja siis rääkis ta mulle mu vanaemast, kes ei saanud küll kunagi vanaema olla, oli isale emagi vaid paari aasta jagu, kui juba ära taevasse kutsuti. Jutustas, mis tema surmale järgnes, kuidas vanaisa kohe uuesti abiellus, puudutas raskeid ja vastikuid teemasid, intriige, ebaõiglust, asju, mida ma väga ei tahtnudki kuulata. Ikka sama soravalt, detailiderohkelt, kaasates palju tähtsat. Ka selle loo on mu aju lindistanud mälestustesse otsekui filmina.
Neljas meeldejääv lugu oli ta poja õnnetust surmast kihlveo, elektrilöögi ja kõrgepingeliinide posti otsast allakukkumise tagajärjel. Mõtlen praegu, et kuidas ta suutis sellest vesta nii rahulikul ja vaat et uinutavalgi toonil. "... ja ta ütles haiglas, ema, ma ei taha surra..." Praegugi tõusevad mul ihukarvad püsti. Kuidas ta siiski suri, kuidas olid matused, kuidas üks või teine nuttis. Ja kuidas tema ei nutnud. Mõtlen, et küllap oli jutustamine omamoodi teraapia, viis leinaga toimetulekuks.
Mäletan, et tädi Liidil oli vanainimesele kohaselt kokkukuivanud õhuke kortsuline nahk, mida vahel ta käe pealt üles venitasin. Ka selle juurde käis lugu, nimelt säärane, kuidas ta kunagi käega laualt puru pühkides enesele nõela käsivarde kaotas. Ma ei mäleta, kas see oli seal ka tunda.
Kui paljud meist jutustavad praegusel ajal lugusid? Kriisi ajal kodus istudes oleks selleks ehk rohkem aegagi? Mnjah, ka meie peres ei tehta seda just ülemäära tihti. Ometi võivad just needsamad lood olla meie mineviku, oleviku ja tuleviku ühenduslülid, rikastades kaunite pintslitõmmetena kunstiteoseid nimega elu.
Säärased lugude jutustamise õhtud võiks lausa peretraditsiooniks muuta. Mõelda vaid, kui põnev oleks mõnekümne aasta pärast rääkida oma lapselastele praegu valitsevast eriolukorrast. Analüüsida oma peas korralikult läbi, kuidas kriis algas, kus parasjagu olin, mida tundsin, kes olid minuga, mida omavahel rääkisime, mis kostus ajakirjandusest, kuidas mu töö jätkus, kuidas laste õppetöö edenes... Meie lood on hindamatu kingitus tulevikule.
Minule õpetas selle tarkuse suures osas just tädi Liidi. Praegu mõistan.
Liikumise lummuses
Kui ma praegusel ajal üldse ei liiguks, oleks see täielik katastroof!
Ilmad ei ole kahjuks hetkel õueminekuks just kõige ahvatlevamad. On külm, lisaks puhub läbilõikav tuul. Aga ikkagi sunnin end kasvõi hilisõhtul ratta selga istuma või siis mõnda lühemat distantsi jooksma.
Vahepeal kõnetas mind väga kõndimine. Nüüd aga tunduvad suuremad kiirused ahvatlevamad ja lihtsalt ringimarssimine näib tüütu. Muidugi ei saa minu jooksmise puhul mingist erilisest kiirusest rääkida, aga enese proovilepanek on see küll. Pealegi hakkab joostes alati palav. Jalgratas jällegi on päris mõnus võhmalevõtja, kuid külm võtab pool võlu endale. Ma ei tea, kas mõni lugejatest on tundnud, kuidas silmad külmetavad. Minul on nüüd see kogemus tänu miinuskraadidega rattasõidule täiesti olemas. Kui ikka tuul täie vihinaga vastu sööstab, siis muud kehaosad, mis ilusti riiete alla topitud, ainult muigavad, silmad muutuvad aga algul tuimaks, siis vesiseks ja lõpuks tekib neisse mingi vastik tuim liivatera valu moodi tunne, mis vahel lausa koju tagasi pöörduma sunnib. Näiteks eile.
Kui varem sõitsin mööda lähikonna rattateid, siis ühel hetkel muutus ka see tüütuks. Need kulusid pähe ja kaotasid uudsuse. Nüüd olen leidnud uue trennitegemise viisi, mõõtes kilomeetreid läbi erinevate eramajade rajoonide. Vaat see on huvitav! Täna näiteks võtsin ette Pääsküla rabaveere ja siksakitan mööda tillukesi tänavaid, tutvudes kohaliku arhitektuuri ja olustikuga. Silma jäi ehituslik mitmekesisus- osad majad tundusid olevat pärit sügavast nõuka-ajast, palju oli aga ka uuemaid. Omaette vaatamisväärsuse moodustasid ka üksikud 90ndatel ehitatud tondilossid, mis praeguses eluolus näivad kuidagi liiga hiiglaslikud, rohmakad ja natuke lausa õudusttekitavad. Oli väga huvitav, kuna autoga ei sõida neid teid kunagi ja jalutamiseks jäävad nad mu kodust väheke kaugele. Ekskurseerisin rattal kuni Hiiuni, siis keerasin nina jälle kodu poole.
Kadaka tee läheduses asuvad tänavad olen sedaviisi läbi sõitnud juba mitmeid kordi, ka Kivimäe ja Hiiu kant ei ole mulle võõrad, kuigi ka seal olen veel hiljutigi teinud huvitavaid avastusi.
Eramajade piirkonnad on mulle huvi pakkunud juba lapsest saati. Kadrinas, vanaema juures olles käisime tihti jalutamas ja alati jalutasime just eramajade juurest kulgevatel tänavatel. Üks oli näiteks Koidu tänav. Olen vist kirjutanud ka oma suurest kahjutundest, et minu vanaema elas korteris. Kirjeldatud jalutuskäigud andsid sellele veidikene leevendust. Kujutlesin end vist elama peaaegu igasse kuurist veidi ilusamasse hoonesse. Erilise boonuse andsid kenasti hooldatud aiad või ka looduse enese looming nõgude või küngaste näol, mis aedasid kaunistasid.
Teismeeas käisime mitmel suvel ratastega sõbranna vanaema juures Türil. Türi on täielik aedlinn ja sealset paradiisilikku olemist nautisin täiel rinnal. (Sama tunne seondub tegelikult Kuressaarega, kus pole paraku kunagi saanud ratta seljas tiirutada.)
Niisiis ei kujutaks ma ettegi, et praeguses olukorras ainult toas peaksin passima. Liikumine on ikka tohutult mõnus ja lõõgastav!
Ilmad ei ole kahjuks hetkel õueminekuks just kõige ahvatlevamad. On külm, lisaks puhub läbilõikav tuul. Aga ikkagi sunnin end kasvõi hilisõhtul ratta selga istuma või siis mõnda lühemat distantsi jooksma.
Vahepeal kõnetas mind väga kõndimine. Nüüd aga tunduvad suuremad kiirused ahvatlevamad ja lihtsalt ringimarssimine näib tüütu. Muidugi ei saa minu jooksmise puhul mingist erilisest kiirusest rääkida, aga enese proovilepanek on see küll. Pealegi hakkab joostes alati palav. Jalgratas jällegi on päris mõnus võhmalevõtja, kuid külm võtab pool võlu endale. Ma ei tea, kas mõni lugejatest on tundnud, kuidas silmad külmetavad. Minul on nüüd see kogemus tänu miinuskraadidega rattasõidule täiesti olemas. Kui ikka tuul täie vihinaga vastu sööstab, siis muud kehaosad, mis ilusti riiete alla topitud, ainult muigavad, silmad muutuvad aga algul tuimaks, siis vesiseks ja lõpuks tekib neisse mingi vastik tuim liivatera valu moodi tunne, mis vahel lausa koju tagasi pöörduma sunnib. Näiteks eile.
Kui varem sõitsin mööda lähikonna rattateid, siis ühel hetkel muutus ka see tüütuks. Need kulusid pähe ja kaotasid uudsuse. Nüüd olen leidnud uue trennitegemise viisi, mõõtes kilomeetreid läbi erinevate eramajade rajoonide. Vaat see on huvitav! Täna näiteks võtsin ette Pääsküla rabaveere ja siksakitan mööda tillukesi tänavaid, tutvudes kohaliku arhitektuuri ja olustikuga. Silma jäi ehituslik mitmekesisus- osad majad tundusid olevat pärit sügavast nõuka-ajast, palju oli aga ka uuemaid. Omaette vaatamisväärsuse moodustasid ka üksikud 90ndatel ehitatud tondilossid, mis praeguses eluolus näivad kuidagi liiga hiiglaslikud, rohmakad ja natuke lausa õudusttekitavad. Oli väga huvitav, kuna autoga ei sõida neid teid kunagi ja jalutamiseks jäävad nad mu kodust väheke kaugele. Ekskurseerisin rattal kuni Hiiuni, siis keerasin nina jälle kodu poole.
Kadaka tee läheduses asuvad tänavad olen sedaviisi läbi sõitnud juba mitmeid kordi, ka Kivimäe ja Hiiu kant ei ole mulle võõrad, kuigi ka seal olen veel hiljutigi teinud huvitavaid avastusi.
Eramajade piirkonnad on mulle huvi pakkunud juba lapsest saati. Kadrinas, vanaema juures olles käisime tihti jalutamas ja alati jalutasime just eramajade juurest kulgevatel tänavatel. Üks oli näiteks Koidu tänav. Olen vist kirjutanud ka oma suurest kahjutundest, et minu vanaema elas korteris. Kirjeldatud jalutuskäigud andsid sellele veidikene leevendust. Kujutlesin end vist elama peaaegu igasse kuurist veidi ilusamasse hoonesse. Erilise boonuse andsid kenasti hooldatud aiad või ka looduse enese looming nõgude või küngaste näol, mis aedasid kaunistasid.
Teismeeas käisime mitmel suvel ratastega sõbranna vanaema juures Türil. Türi on täielik aedlinn ja sealset paradiisilikku olemist nautisin täiel rinnal. (Sama tunne seondub tegelikult Kuressaarega, kus pole paraku kunagi saanud ratta seljas tiirutada.)
Niisiis ei kujutaks ma ettegi, et praeguses olukorras ainult toas peaksin passima. Liikumine on ikka tohutult mõnus ja lõõgastav!
kolmapäev, 1. aprill 2020
Kolmas nädal
Kui ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias räägitakse palju sellest, kuidas nüüd on lõpuks kätte jõudnud aeg sisekaemusteks ja lähedastele otsa vaatamiseks, siis mina ei saa aru, miks minul selleks ometi minutitki aega jää, kuigi mulle igasugused enese- ja teistevaatlused hullupööra meeldivad!
Kolme neljanda klassi eelteismelisega on elu kõike muud, kui vaiksed vestlused kaminavalgel ja filosoofilised mõtisklused magamamineku eel. Tõsi, on neidki, kuid valdavas vähemuses. Enamalt jaolt vaidleme ikkagi nutiseadmete otstarbeka kasutamise üle ning mina e-koolitöödele õhutajana ja tarbetute äppide ärakeelajana olen triole tüütus vastasleeris. Nii need päevad ridamisi õhtusse lendavad... Ei mingeid palvehetki, ei mingit avastust isiklikus mõttemaailmas, ei mingit üldsuse (loe: trio) huvi minu enesesse jõudmise teekonna vastu. Vaid väike altkulmu pilk selgitamaks, kas märkasin, et IPad on jälle rahuloleva omaniku käes või ärritunud hüüe, et kõik on õpitud, miks ma ometi ei usalda ja juba lendabki järjekordne vaikuse nautimise hetk vastu taevast. Just pisteline kontroll on avastanud usalduse kitsaskohad, kahtluse seemne asemele külvanud ning ühtlasi mu rahuseisundile vee peale tõmmatud...
Mul on praeguses olukorras kaks tähelepanekut. Esiteks, mitte kõik pereemad ei vaja üldse sellist endassetõmbumise aega nagu mina. Mõnele tundub praegune kodune sebimine olevat lausa õnnistuseks. Jah, nad võivad küll kurta, kuidas tegemata tööd üle pea kasvavad, aga nad ei tunne mingitki vajadust oma mõtteid kuulata või- no kasvõi raamatut lugeda. Mina olen küll kohusetundlik tegemata tööde asjus ja üritan hommikust õhtuni kõike korda seada, aga sügava vaikuse järele, mida ma sõnadesse panna ei oska ja küllap sellega ka ei arvestataks, mu sisemus lausa nutab! See vajadus sõltub ilmselt isikuomadustest.
Teine tähelepanek käib üksikvanemaga versus kahe vanemaga pere kohta ja on eelmisega tihedalt seotud. Kuigi seoses isolatsiooniga räägitakse perevägivalla suurenemisest, on enamus peredest siiski kas heades, normaalsetes või pisut kehvades suhetes, lausjõhkrust esineb vähe. Selles valguses julgen arvata, et tavalised kahe vanemaga pered on vaimselt märksa paremas seisus, kui ainult ühe vanema hallatavad. Üks saab teisele hingamist anda, ülesandeid on võimalik jagada, vajadusel saab kasvõi ajutiselt eemalduda. See annab lootust.
Kui minul oleks partner, paluksin tal jälgida ühe lapse õppimist ja hoolitseda pere toiduvarude ning söögivalmistamise eest. Enesele võtaksin vastutuse kahe lapse pingute kontrollimise ja maja korrashoiu osas. Ka muud ülesanded saame jagada. Samuti kinkida teineteisele vaikuseminuteid.
Praegu on kõike üksinda kanda pisut palju.
Minu mõningane meelehärm ei pea aga hoopiski igapäevaelus välja paistma! Hea, et sain selle siia kirja panna ja juba ongi kergem.
Minu plussiks on tohutu pingetaluvus, loomupärane rõõmsameelsus, oskus enese üle naerda ja halbade asjade kiire unustamine. Oskan hästi kasutada telefoni hääl-off nuppu ja sulgeda oma magamistoa ust. See on minu piirkond, kuhu niisama tormeldes ei siseneta.
Mis sest, et teen igal hommikul mõttes päevaplaani, millest jõuan ehk napilt poole realiseerida, mis sest, et minu paastuaeg on täiesti läbi kukkunud, nii palvete kui toitumise osas. Põhiline on see, et olen vaimselt ja füüsiliselt terve. Ja et minu peale saab endiselt toetuda.
Mul on praeguses olukorras kaks tähelepanekut. Esiteks, mitte kõik pereemad ei vaja üldse sellist endassetõmbumise aega nagu mina. Mõnele tundub praegune kodune sebimine olevat lausa õnnistuseks. Jah, nad võivad küll kurta, kuidas tegemata tööd üle pea kasvavad, aga nad ei tunne mingitki vajadust oma mõtteid kuulata või- no kasvõi raamatut lugeda. Mina olen küll kohusetundlik tegemata tööde asjus ja üritan hommikust õhtuni kõike korda seada, aga sügava vaikuse järele, mida ma sõnadesse panna ei oska ja küllap sellega ka ei arvestataks, mu sisemus lausa nutab! See vajadus sõltub ilmselt isikuomadustest.
Teine tähelepanek käib üksikvanemaga versus kahe vanemaga pere kohta ja on eelmisega tihedalt seotud. Kuigi seoses isolatsiooniga räägitakse perevägivalla suurenemisest, on enamus peredest siiski kas heades, normaalsetes või pisut kehvades suhetes, lausjõhkrust esineb vähe. Selles valguses julgen arvata, et tavalised kahe vanemaga pered on vaimselt märksa paremas seisus, kui ainult ühe vanema hallatavad. Üks saab teisele hingamist anda, ülesandeid on võimalik jagada, vajadusel saab kasvõi ajutiselt eemalduda. See annab lootust.
Kui minul oleks partner, paluksin tal jälgida ühe lapse õppimist ja hoolitseda pere toiduvarude ning söögivalmistamise eest. Enesele võtaksin vastutuse kahe lapse pingute kontrollimise ja maja korrashoiu osas. Ka muud ülesanded saame jagada. Samuti kinkida teineteisele vaikuseminuteid.
Praegu on kõike üksinda kanda pisut palju.
Minu mõningane meelehärm ei pea aga hoopiski igapäevaelus välja paistma! Hea, et sain selle siia kirja panna ja juba ongi kergem.
Minu plussiks on tohutu pingetaluvus, loomupärane rõõmsameelsus, oskus enese üle naerda ja halbade asjade kiire unustamine. Oskan hästi kasutada telefoni hääl-off nuppu ja sulgeda oma magamistoa ust. See on minu piirkond, kuhu niisama tormeldes ei siseneta.
Mis sest, et teen igal hommikul mõttes päevaplaani, millest jõuan ehk napilt poole realiseerida, mis sest, et minu paastuaeg on täiesti läbi kukkunud, nii palvete kui toitumise osas. Põhiline on see, et olen vaimselt ja füüsiliselt terve. Ja et minu peale saab endiselt toetuda.
reede, 27. märts 2020
Söögitegemise orjus
Kõige raskem on eriolukorra juures see, et mul tuleb kogu aeg süüa teha!
Olen vist juba maininud, et kuigi toiduvalmistamine õnnestub mul üsna hästi, eelistan sellele tegevusele, kui vähegi võimalik, ükskõik milliseid muid tegevusi.
Tutvusin kunagi ühe meesterahvaga, kes mu hingeelu antud salasopi otsemaid väga hästi ära tabas, pillates kelmikalt üsna pea, et "sinuga koos elades peaks ilmselt meespool süüa tegema". Jah, jah, ja veelkord jah! (Ja ometi elasin samas aastat kakskümmend mehega, kes ei praadinud munagi, mõelda vaid.) Kui ääri-veeri küsisin, kust mu vastumeelsus pliidi ääres seista välja paistab, ütles ta, et avaldab selle saladuse, kui lähemalt tutvume. Kahjuks jäi lähem tutvumine muude sobimatute asjaolude tõttu pooleli, aga peale seda toredat avaldust julgen ka ise oma nõrkusele viidata.
Hommikusöögiga saan hakkama. Teen putru, ahjuvõilebu, vahel smuutit, kama. Pudrusöömine tähendab muidugi pudrust kaussi või mis veelgi hullem- kausipõhja kuivanud sentimeetrist pudrukihti, mis kellegi kõhtu pole enam mahtunud ja millega mul tuleb tegeleda. Aga see selleks.
Lõunasööki sööksid mu kallid lapsukesed, kui poleks eriolukorda, koolis. Mina saaksin rahumeeli kella kuueni nipet-näpet haugata ja sellega rahul olla. Et aga ON eriolukord, hakkavad nad juba kaheteistkümne paiku lõunasööki nuiama. Ja vaat see on juba raske koht. Esiteks ärritab seetõttu, et ma just lõpetasin hommikusöögi järelt kraamimise, teiseks seetõttu, et mul on kõik lõunaks mõeldud asjad kas sügavkülmas või alles poes! Muidugi ei läbe nad nii kaua oodata ja haukavad köögist võikut või hakavad lausa jultunult hommikukrõbinaid suhu kühveldama. See ajab mu niigi piinava südametunnistuse veel ärevamaks.
Ka oodet sööövad mu kallid lapsed tavaliselt koolis. Oote valmistamisele mõeldes olen juba väga ärev. Siis selgub nimelt tõsiasi, et ma pole kogu päeva muud teinud, kui vaaritanud. Peas kihutavad juba miljonid mõtted, mida toredamat saaksin teha. Ausõna, kasvõi koristada!
Õhtusöögist ja ööampsust ei taha ma rääkidagi.
Vahel olen jätnud hilisõhtul kogu krempli sinnapaika ja läinudki oma tegemisi tegema. Rampväsinult. Siis pean hommikul värske peaga esmalt koristama, et seejärel taaskord hommikusööki valmistada. Oeh...
Mõtlen praegu, et äkki selle meesterahva "muud asjaolud" ei olnudki nii sobimatud...
Olen vist juba maininud, et kuigi toiduvalmistamine õnnestub mul üsna hästi, eelistan sellele tegevusele, kui vähegi võimalik, ükskõik milliseid muid tegevusi.
Tutvusin kunagi ühe meesterahvaga, kes mu hingeelu antud salasopi otsemaid väga hästi ära tabas, pillates kelmikalt üsna pea, et "sinuga koos elades peaks ilmselt meespool süüa tegema". Jah, jah, ja veelkord jah! (Ja ometi elasin samas aastat kakskümmend mehega, kes ei praadinud munagi, mõelda vaid.) Kui ääri-veeri küsisin, kust mu vastumeelsus pliidi ääres seista välja paistab, ütles ta, et avaldab selle saladuse, kui lähemalt tutvume. Kahjuks jäi lähem tutvumine muude sobimatute asjaolude tõttu pooleli, aga peale seda toredat avaldust julgen ka ise oma nõrkusele viidata.
Hommikusöögiga saan hakkama. Teen putru, ahjuvõilebu, vahel smuutit, kama. Pudrusöömine tähendab muidugi pudrust kaussi või mis veelgi hullem- kausipõhja kuivanud sentimeetrist pudrukihti, mis kellegi kõhtu pole enam mahtunud ja millega mul tuleb tegeleda. Aga see selleks.
Lõunasööki sööksid mu kallid lapsukesed, kui poleks eriolukorda, koolis. Mina saaksin rahumeeli kella kuueni nipet-näpet haugata ja sellega rahul olla. Et aga ON eriolukord, hakkavad nad juba kaheteistkümne paiku lõunasööki nuiama. Ja vaat see on juba raske koht. Esiteks ärritab seetõttu, et ma just lõpetasin hommikusöögi järelt kraamimise, teiseks seetõttu, et mul on kõik lõunaks mõeldud asjad kas sügavkülmas või alles poes! Muidugi ei läbe nad nii kaua oodata ja haukavad köögist võikut või hakavad lausa jultunult hommikukrõbinaid suhu kühveldama. See ajab mu niigi piinava südametunnistuse veel ärevamaks.
Ka oodet sööövad mu kallid lapsed tavaliselt koolis. Oote valmistamisele mõeldes olen juba väga ärev. Siis selgub nimelt tõsiasi, et ma pole kogu päeva muud teinud, kui vaaritanud. Peas kihutavad juba miljonid mõtted, mida toredamat saaksin teha. Ausõna, kasvõi koristada!
Õhtusöögist ja ööampsust ei taha ma rääkidagi.
Vahel olen jätnud hilisõhtul kogu krempli sinnapaika ja läinudki oma tegemisi tegema. Rampväsinult. Siis pean hommikul värske peaga esmalt koristama, et seejärel taaskord hommikusööki valmistada. Oeh...
Mõtlen praegu, et äkki selle meesterahva "muud asjaolud" ei olnudki nii sobimatud...
kolmapäev, 25. märts 2020
Lihtne palve koraali viisil
Kell tiksub üle südaöö
ju lõpnud mängud, lõpnud töö
mind, Taevaisa, varja Sa,
sel öölgi oma armuga.
Mu lapsi rohkelt õnnista
neil rahu, rõõmu saada Sa
ja oma armuhoolega
neid igal päeval juhata
Ja lapselapsi luba ka
Su armuhõlmas kasvada
et nende iga päevake
võiks rõõmuks olla Sinule
Mu ema-isa lase Sa
siin maa peal rahus elada
neil tervist olgu rohkesti
ja elupäevi heldesti
Ning minu õde-venda Sa
oh, armas Jumal õnnista
et nende teedel kindlasti
Su armu olgu rohkesti
Veel sõprugi mul meeles pea
neil' käed Sa laota, Jumal hea
et kindlust nende eludes
võiks olla nüüd ja igavest
Jah, kõiki keda tunnen ma
nüüd tahaks palves hõlmata
siin maal ja sellel eluteel
on tähtis iga inime
Ka armsaid, kelle maine tee
on juba jõudnud lõpule
Sa armas Jumal õnnista
Su varjus lase puhata
Sel raskel ajal saada meid
et usaldaks Su seatud teid
me usk, mis vahel kõikuma
lööb arguse ja hirmuga
Ja lõpuks, Jumal heldesti
meid oma koju, taeva vii
kus Sina oma Pojaga
aujärjel istud ajata...
ju lõpnud mängud, lõpnud töö
mind, Taevaisa, varja Sa,
sel öölgi oma armuga.
Mu lapsi rohkelt õnnista
neil rahu, rõõmu saada Sa
ja oma armuhoolega
neid igal päeval juhata
Ja lapselapsi luba ka
Su armuhõlmas kasvada
et nende iga päevake
võiks rõõmuks olla Sinule
Mu ema-isa lase Sa
siin maa peal rahus elada
neil tervist olgu rohkesti
ja elupäevi heldesti
Ning minu õde-venda Sa
oh, armas Jumal õnnista
et nende teedel kindlasti
Su armu olgu rohkesti
Veel sõprugi mul meeles pea
neil' käed Sa laota, Jumal hea
et kindlust nende eludes
võiks olla nüüd ja igavest
Jah, kõiki keda tunnen ma
nüüd tahaks palves hõlmata
siin maal ja sellel eluteel
on tähtis iga inime
Ka armsaid, kelle maine tee
on juba jõudnud lõpule
Sa armas Jumal õnnista
Su varjus lase puhata
Sel raskel ajal saada meid
et usaldaks Su seatud teid
me usk, mis vahel kõikuma
lööb arguse ja hirmuga
Ja lõpuks, Jumal heldesti
meid oma koju, taeva vii
kus Sina oma Pojaga
aujärjel istud ajata...
esmaspäev, 23. märts 2020
Letargia peletajad
Minu isiksusetüübil on praegusel ajal väga kerge vajuda millessegi letargiataolisse ja kaotada oma päevadest, pikemas perspektiivis võibolla koguni elust kindel eesmärk, siht või pürgimissuund. Selle säilimisele aitab kindlasti kaasa mõtestatud päevakava ehk rutiin, mida kavatsengi nüüdsama enesele seadma hakata.
Juba selleaastase paastu võib lugeda pooleldi läbikukkunuks, kuna paastuaeg tiksub just praegu oma ajalises keskpaigas. Magus ja nisujahu on mu suurimad vaenlased, mille välistasin toidulaualt ka sel paastuajal, aga nüüd, kriisiperioodil ma seda nagu ei mäletakski. Homsest hommikust parandan end koheselt!
Sportimine, mis on ju niivõrd mõnus ja kosutav, on üks esimesi, mis letargiasse vajuma hakates meelest kaob. Käisime eelmisel nädalal lastega paar korda liikumas, küll rattaga, küll jalgsi, mu keha ei jõudnud seda ära kiita, ometi oli aga igal järgmisel päeval kas mingit muud tegemis või kimbutas väsimus. Ühesõnaga- sport tuleb kindlalt uuesti päevaplaani liita!
Kvaliteetaeg lastega, st aeg, mil nad ei õpi, on meil küll igapäevane, kuid seondub siiski eelkõige ettelugemisega (mis on samuti ülioluline). Tahaksin väga, et leiaksin igapäevaselt aega neid kõiki ühekaupa kuulata. Elame ju kõik säärase pandeemia ajal esimest korda. Suure inimese mõtted võivad väiksema omast kardinaalselt erineda. Pean leidma aega.
Lugemine ja kirjutamine peaksid käima käsikäes, kuid praegusel paastuajal satub isegi Piibel mu kätte haruharva, mis siis veel ilukirjandusest rääkida! Lugemus ja sõnaseadmisoskus on aga teineteisega vägagi tihedas ühenduses. Mul tuleb hakata taaskord regulaarselt lugema! Ja sagedamini kirjutama.
Harjutamine on samuti unarusse jäänud. Kannan endas nii paljusid muusikalisi mõtteid, teist sama palju ootab orelile seadmist. Elu on ilu ja arengut täis, ma ei tohi seda diivanil maha molutada!
Internet on saatanast. No mida ma passin neid uudiseid! Infomüra on seal nii tohutult, et mõnel korral on mul reaalselt tekkinud uppumise tunne. Õnneks olen taibanud sellisel puhul arvutikaane koheselt sulgeda. Aga see on juhtunud viimasel hetkel... Ma pean endale seadma kindlad interneti kasutamise ajad. Lastele üritan ju seada, miks siis endale mitte?
Viimaks- niisama olemise aega võiks siiski samuti jääda. Nii tunnikest pool päeva jooksul. Enne kõik ülalmainitu, pluss igal päeval väike koristuspind ning siis väljateenitud puhkus.
Mnjaa, päevaplaanist minu isiksustüübi esindajad ei pääse, kui ihata mingitki produktiivsust. Homme hommikul panen kirja. Õhtul jagan, kuidas õnnestus! Kokku lepitud!
Juba selleaastase paastu võib lugeda pooleldi läbikukkunuks, kuna paastuaeg tiksub just praegu oma ajalises keskpaigas. Magus ja nisujahu on mu suurimad vaenlased, mille välistasin toidulaualt ka sel paastuajal, aga nüüd, kriisiperioodil ma seda nagu ei mäletakski. Homsest hommikust parandan end koheselt!
Sportimine, mis on ju niivõrd mõnus ja kosutav, on üks esimesi, mis letargiasse vajuma hakates meelest kaob. Käisime eelmisel nädalal lastega paar korda liikumas, küll rattaga, küll jalgsi, mu keha ei jõudnud seda ära kiita, ometi oli aga igal järgmisel päeval kas mingit muud tegemis või kimbutas väsimus. Ühesõnaga- sport tuleb kindlalt uuesti päevaplaani liita!
Kvaliteetaeg lastega, st aeg, mil nad ei õpi, on meil küll igapäevane, kuid seondub siiski eelkõige ettelugemisega (mis on samuti ülioluline). Tahaksin väga, et leiaksin igapäevaselt aega neid kõiki ühekaupa kuulata. Elame ju kõik säärase pandeemia ajal esimest korda. Suure inimese mõtted võivad väiksema omast kardinaalselt erineda. Pean leidma aega.
Lugemine ja kirjutamine peaksid käima käsikäes, kuid praegusel paastuajal satub isegi Piibel mu kätte haruharva, mis siis veel ilukirjandusest rääkida! Lugemus ja sõnaseadmisoskus on aga teineteisega vägagi tihedas ühenduses. Mul tuleb hakata taaskord regulaarselt lugema! Ja sagedamini kirjutama.
Harjutamine on samuti unarusse jäänud. Kannan endas nii paljusid muusikalisi mõtteid, teist sama palju ootab orelile seadmist. Elu on ilu ja arengut täis, ma ei tohi seda diivanil maha molutada!
Internet on saatanast. No mida ma passin neid uudiseid! Infomüra on seal nii tohutult, et mõnel korral on mul reaalselt tekkinud uppumise tunne. Õnneks olen taibanud sellisel puhul arvutikaane koheselt sulgeda. Aga see on juhtunud viimasel hetkel... Ma pean endale seadma kindlad interneti kasutamise ajad. Lastele üritan ju seada, miks siis endale mitte?
Viimaks- niisama olemise aega võiks siiski samuti jääda. Nii tunnikest pool päeva jooksul. Enne kõik ülalmainitu, pluss igal päeval väike koristuspind ning siis väljateenitud puhkus.
Mnjaa, päevaplaanist minu isiksustüübi esindajad ei pääse, kui ihata mingitki produktiivsust. Homme hommikul panen kirja. Õhtul jagan, kuidas õnnestus! Kokku lepitud!
Tellimine:
Postitused (Atom)