Tulpidest ja tüdimusest

Kas ma peaksin hakkama uuesti tulpe istutama või pigem mitte?

Tegelikult ma ju lausa põlen armastusest nende kargete ja elujõuliste lillede vastu, aga et aastad lähiminevikust pole olnud elu lihtsaimaid, langes prioriteet tulpidega mässata vahepeal üsnagi tahaplaanile, mis on omakorda jätnud enamikust sortidest tänaseks järele vaid riismed. 

Ega päris kõike ei saa muidugi keeruka eluperioodi süüks ka panna. Ka mu isikuomadused ei pruugi väga pikaajalist ühele või teisele hobile pühendumist toetada- kipun pikapeale tüdima ja soovin otsida või õppida jälle midagi uut.

Sel suvel ei jõudnud ma näiteks ära imestada, kuidas suutsin paar aastat tagasi ära renoveerida nii tohutu hulga Muhu aknaid! Võtsin nimelt ette vaid ühe suhteliselt tillukese akna ja küll mul oli temaga vaeva- no mitte ei viitsinud enam mässata! Muidugi tegin ta ikkagi valmis ja töö jäi ka ilus, aga tundsin teravalt, kuidas kunagine ind on täiesti otsa saanud. Mõte renoveerija lisaerialast, mida vahepeal tõsiselt kaalusin, langes niisiis ära.

Praegu kisub intensiivse sisemise põlemisega hoopis loomingu poole. Nii olen järk-järgult hakanud ellu äratama ja redigeerima oma vahepeal unustuse hõlma vajunud laule ja orelipalu, pühkinud tolmu luuletustelt ja päevikuilt. Veidi olen loonud ka uut. Lisaks olen hakanud lugema, kuulama ja üles tähendama põnevate inimeste mõtteid, otsides eelkõige  ilu ja harmooniat. Värve. Elu on mind kuidagi endasse haaranud ja tema kaisutus on äraütlemata südantsoojendav. Seepärast jagubki ehk rohkem pilku ümbritseva märkamiseks.

Seepärast ehk taaskord see tulbipeenargi...

Teispoolsusest

Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, väljus palatiuksest, silmitses pealaest jalatallani koridori peal seisvat mind ja teatas siis kiiresti:"Nonii, siin on midagi teie jaoks," lükates mind nende sõnadega palatiuksest sisse. 
Palatis lamas silma järgi umbes keskealine mees. "Tema sureb meil nüüd ära," teatas õde või hooldaja või kes ta iganes oli ja lahkus kiirustades.
Mu süda langes kolinal saapasäärde. Jeerum! Mis mõttes sureb? Millal sureb? Mida mina pean tegema? 
Silmitsesin tardunult voodislamajat. Ta silmad olid poolavatud ja hingamine korisev. Minutid möödusid. Algul hingas ta rütmiliselt, siis jäi hingetõmbeid järjest vähemaks, siis kostus vaid mõni, kuni viimaks... kõik. Surigi ära. 
Mu huuled hakkasid iseenesest lugema Meie Isa Palvet. Olin äärmises segaduses. Ei, see ei olnud enam hirm, oli tunda pühadust ja ülevustki (või kujutasin endale ette, et see nii peaks olema). Igatahes ei olnud ma selliseks kogemuseks absoluutselt ette valmistatud. Küsimus on muidugi selles, kas selliseks kogemuseks ongi võimalik ette valmistuda... Too õde või hooldaja või kes ta iganes oli, pidanuks kindlasti arvestama ka võimalusega, et minu asemel oleks ukse taga seisnud tunduvalt nõrganärvilisem persoon.
Lugesin mõttes Reekviemi, Ave Mariat, kõike, mis pähe kargas. Olukord tundus lihtsalt niivõrd uskumatu...
Õde või hooldaja või kes ta iganes oli, sisenes uuesti palatisse. "No näed, oledki ilusasti läinud," lausus ta, mind tähelegi panemata, vajutas lahkunul silmad kinni ja asus tema kätelt tilguti voolikuid eemaldama. Lahkusin sealt ruumist tasahilju, üks külg ees... 

See oli üks minu hingehoiu praktika lugu, mis leidis aset Diakooniahaiglas, kusjuures seda, millise hetke tunnistajaks ma tegelikult olin ja miks see hetk just minu ellu juhtus, hakkasin mõistma alles tükk aega hiljem. Suurima hingelise segaduse tekitajaks oli just tõik, et ühe inimese unikaalse eluraamatu kaas sulgus mu silme all, ilma, et oleksin sellest eelnevalt lugenud ainumastki peatükki!
Eile, vaadates Nõval filmi "Matusepäevikud", meenus see lugu mulle üle pika aja.
Enne, kui räägin mõne sõna vastnähtud filmist ja kirikuõpetajatest, kes puutuvad selles filmis surmaga kokku tihemini, kui ehk "normaalne" oleks, jutustan veel veidi oma mõtetest.
Mu vanaema suri täna 9 aastat tagasi sealsamas Diakooniahaiglas. Usun, et tema eest hoolitseti ta viimastel elupäevadel hästi. Imetlen siiani oma mõttes inimesi, kes sellist emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd suudavad teha, pakkudes lisaboonusena lootust ja lohutust ka patsientide lähedastele.Vaid suurde ja vaprasse südamesse saavad mahtuda kõik need inimesed, kellest paljude elust lahkumist ei ole võimalik lugeda nii rahulikuks ega esteetiliseks, kui mulle näha anti. Ka vanaema viimne ots oli vaev ja häda, piinarikas nii talle ega meile. Mäletan, et soovisin olla ta juures, kui viimne hetk näikse lähenevat. Aga nad helistasid alles siis, kui kõik oli juba möödas...
Sain selle hetke siis aastaid hiljem. Ilmselt mulle talutavama, mõistan nüüd.
Diakooniahaigla ei ole mugavuselt algajale hingehoidjale just number üks praktikapaik. Mul läks seal küll igati hästi ning vestlesin enamaltjaolt siiski elavatega, aga juba sealviibimine oli kohutavalt raske, kuna surma hõng on lihtsalt niivõrd tajutav. Kummalisel kombel ei tundnud ma seda sugugi siis, kui käisin oma armsat lähedast vaatamas. Kuid praktikapäevil mõistsin, et ei saa sellega hästi hakkama. Ma pole seda julgenud siiani kellelegi tunnistada.
Kui mu juhendaja Annika Laats, imetlusväärne inimene, kes töötab juba mitmeid aastaid hingehoidjana nii Diakooniahaiglas, kui laste onkoloogias, mu praktika lõppedes "Eks ole ilus töö!" õhkas, suutsin kuuldavale tuua vaid "Jah, päris huvitav," ise teades, et valetan.
Seejärel valisin pereteraapia. Töö elavate inimeste (eksistentsiaalses mõttes) väikeste probleemidega on mulle jõukohasem. Kõik lihtsalt ei suuda...
Iga kord ja igal eluhetkel ei suuda ka vaimulikud, nagu võis näha filmist "Matusepäevikud". Eriti siis, kui kõik su ümber hääbub. Kogukond, kirik, üksikisikud, emakeel. Sestap peaks meist igaüks küsima- kes on minu ressurss? Filmis oli hästi tabatud üksinduse laastav mõju psüühikale ja üldisele toimetulekule. Inimlikkus avanes seniavastamata nurga alt. Taevas ja põrgu olid edasi antud ülilihtsate vahenditega. Vaheldumisi. Läbi kirikuõpetajate elude, läbi nende peetud lugematute matuste, läbi väljaöeldud lausefragmentide, läbi loa seda kõike kajastada. Sama habras, kui on sünd ja elu, on ka surm. Asjatundmatul ei ole lihtne teispoolsuse lävepakuga suhestuda. Ja kes saabki olla sel alal asjatundja? Saab ainult uskuda ja loota...

Mul on ikka hullupööra vedanud. Meie pere messengeri tšätis panid kõik mu armsad täna üles pildi oma kodus põleva küünlaga. See oli nii ilus! Küllap on vanaemal palju uudistamist, peaaegu igasse Tallinna ja lähikonna nurka. Muidugi on ta endiselt olemas, lihtsalt teisel viisil ja tunneb siirast rõõmu, et meie, tema kõige-kõige kallimad, hoiame kokku.
See on ilus ühendus. Minu ressurss.

Otsa-koolist

Sel aastal tähistab oma 100. sünnipäeva G.Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, mille vilistlaste hulka olen minagi 1993.aasta klaveri eriala lõpetajana arvatud. Et möödun Otsa-kooli majast töö tõttu peaaegu igapäevaselt, lähevad vahel ikka mõtted õpingute aegsele elu-olule. Just mõni päev tagasi avastasin õudusega, et mu lõpetamisest on möödunud juba 26 aastat!
Otsa kool oli hoopis teistsugune, kui Muusikakeskkool, kus enne Otsa 5 aastat õppisin. Ja enne Muusikakeskkooli õppisin veel 5 aastat praeguses Reaalkoolis, toonases Tallinna 2.keskkoolis, mis oli neist mõlemast väga totaalselt erinev, ikka selline reaalne suurte klassidega kool.
Aga jah, Otsa-koolis õpitud kahte aastat (läksin otse III kursusele) meenutan suhteliselt helgelt, (seda hoolimata oma keerukate suhetega teismeeast, kus esines eneseleidmise valu ja vaeva keskmisest hulga enam.) Otsa-kool oli eriline eelkõige selle poolest, et see oli tohutult chill. Mitte kedagi ei huvitanud, kas käisid loengutes või mitte, kas harjutasid või mitte, kas su kooliväline aeg möödus soliidselt või mitte. Kui eelmise lause vastused olid eitavad, siis sa lihtsalt ei lõpetanud seda. Eks neid muidumehi, igavesi õppureid, kes päevade viisi kooli ukse ees suitsetasid ja ööde viisi kõrtsus istusid, oli omajagu. Vastutustundlikumad, nagu mina, üritasid ikka ree peal püsida. See ei tähenda muidugi, et ma kõiki loenguid oleksin alatasa külastanud. Oh ei, olin mõõdukalt laisk! Aga harjutasin küll. Suvorkas (ehk Muusikaakadeemia Kaarli ehk endise Suvorovi puiestee õppehoones).
Minu mäletamist oli Otsa-koolis võimatu harjutusklassi saada. Tean üksikuid klaverimängijaid, kes saabusid kooli varavalges, kui mina alles kodus õiglaseund magasin ja harjutasid, kuni vähegi said. Minul õnnestus seal majas harjutada vaid mõned üksikud korrad. Ah, mulle meenub praegu üks hea nali- nimelt avastasin alles teisel õppeaastal, et olin kahte erinevat garderoobitädi (kellelt ühtlasi harjutusklasside võtmeid sai) pidanud üheks ja samaks! Kui nad kord kahekesi minu ees seisid, pidin sõna otseses mõttes kreepsu saama. Kusjuures nad polnud üldse sarnased! Mõtlesin, et vahel on ta lihtsalt virilamas tujus...
Otsa-kooli suureks plussiks oli see, et õpetajad suhtusid õpilastesse, kui täiskasvanuisse- lugupidamisega. Nad ei andnud, vastupidiselt Muusikakeskkooli omadele, isiklikke hinnanguid, ei solvanud, ei tänitanud, ei võtnud ühe või teise suhtes hoiakuid, olid kannatlikud ja mõistvad. Ei ütleks, et oleksin Otsa-kooli ajal olnud õpilase musternäidis, kuid ma ei mäleta sealt ühtegi õpetajat, kes oleks mind isiklikult vihanud. Pigem vastupidi, kõik püüdsid innustada, märgates ja tunnustades mu parimaid külgi. Küll mäletan viha ja tagakiusamist keska-ajast (ehk siis Muusikakeskkoolist).
Naljakas, aga Otsa-koolis oli mul palju küll tuttavaid, kuid päris sõbraks ei saanud neist keegi. (A., kellega koos Otsa tulime, oli mu sõbranna juba Muusikakeskooli päevilt, nii et tema ei lähe arvesse.) Klaveriosakonnas olid sõprussuhted minu tulles juba välja kujunenud. Pooled õppureist olid venekeelsed, nendega oli lisaks keelebarjäär. Teiste erialadega puutusime vähem kokku. Ma ei mäleta, et see mind oleks morjendanud.
Olin Otsa-kooli ajal küll endiselt ebakindel, aga see kool suurendas siiski tunduvalt mu eneseusku, mis eelnevalt oli päris maha tambitud. Tulin- ja mind võeti mõnusasti vastu. Muud pole vajagi, et meenutada seda kooli rõõmu ja tänutundega  ning soovida talle pikka iga.

Sügisesed uudised

Tänavu on juba palju lihtsam, sest ma ei pea nii palju taksot sõitma! See lause tähendab seda, et kolmikud on hakanud kojusõiduks senisest märksa enam bussi kasutama. Üks põhjus on see, et nad on juba suuremad, teine aga, et bussiliini, mis otsapidi meie valda siseneb, hakkas teenindama Tallinna linn, kes muutis ühe esimese asjana sõiduajad normaalseks! Nüüd saavad lapsed bussiga koju nii otse koolist, kui peale trenne. Ja mulle jääb vabamalt hingamise aeg!
Päevad on neil pikad. Üheksast kolmeni tõsist tööd. Pluss trennid. Nüüd, mil ma ei pea enam nii palju oma energiat autosõidule kulutama, saan neile õhtupoolikuti rõõmuga kodust toetust pakkuda. Nad vajavad seda väga!
Kirjutan veidi ka trio käesoleva õppeaasta trennivalikutest.
Karl Johann pöördus tagasi kergejõustikku. Teadsin kohe, et see ala sobib talle, aga lubasin eelnevail aastail ka muid trenne katsetada. Sel aastal sattus talle tohutult hea treener ja poiss läheb trenni suure rahuloluga. Veel katsetab ta programmeerimisega. Olen vist eelnevaltki maininud, et Jossi tõmbavad arvutid ning nutisõltuvuski on kerge tekkima. Eelkõige väljendub see närvilises olekut peale arvutikasutamist ja väheses keskendumisvõimes. Samas on selge, et päris ära ei saa ma talt arvutit võtta. Võhikuna tundub mulle, et arvutimaailm on Jossi jaoks valdkond, kus ta arvab end olevat tõeliselt hea. Ja kuna sellises vanuses poisse peab oma tugevuste leidmisel ja arendamisel väga toetama, pöörasin asja tema kasuks, pakkudes programmeerimiskursuse näol kvaliteetset arvutis toimetamise aega. Ta on väga vaimustunud!
Lisann on samuti oma maailmas pakutavast vaimustunud. Tantsupeo-järgne otsus valida trenniks rahvatants on saanud kindlalt teoks ning vähemalt mõttes käivad juba väikesed ettevalmistused 2022. aasta koolinoorte tantsupeoks. Pluss lihtsalt tore olemine toreda õpetaja ja vahvate laste seltsis. Mis sa hing veel ihkad! Ka kunstiringi ootab Lisann suure huviga.
Loviisa läheb koos õega kunstiringi. Trennidega on aga temal veel väike segadus- ta tahaks väga hip-hopi trenni, aga sobiva rühma leidmine pole sugugi nii lihtne, kui võinuks arvata. Peame veidike ka oma kodu asukohaga arvestama, seega pidin päris teises linna servas pakutavad variandid kahjuks välistama. Pühapäeval läheb ta siiski ühte Nõmme trenni kaema. Loodan väga, et ka tema leiab lõpuks enesele meelepärase ja jõukohase ala.
Ma ise? Tahaks tantsida! Tahaks mingit väga ägedat tantsutrenni. Võib olla kohe päris raske. Ma lihtsalt nii hirmsasti armastan tantsida.
Jooksmas, kõndimas ja rattasõidul võiksin muidugi lisaks käia... Homme vist lähengi.

Filtri tee

Kui käisin algklassides, kulges mu koolitee üle (valgusfoorita) Järvevana tee ja edasi mööda Filtri teed bussijaamani, kust sõitsin juba bussiga kesklinna või Nõmmele muusikakooli.
Filtri teel, seal, kus praegu asub staabi- ja sidepataljon, asus toona nõukogude armee sõjaväeosa. See tuli jalgsi läbida.
Bussijaama lähedal oli neil mingi masinapark. Sealtpoolt poolt tulles algas ärevusttekitavam kodutee osa ühe pika valge madala majaga, mille tänavapoolselt küljelt möödudes loendasin alati kaheksateist väikest akent, mille määrdunud ruutudest kumasid sõjamasinate kontuurid. Mööda Filtri teed üles Järvevana poole kõmpides jäi vasakule sõjaväehaigla, paremale aga sigala. Jah, loete õigesti- seal, kus praegu asub Filtri teed Järvevana teega ühendav hiiglaslik liiklussõlm, kasvatasid vene sõdurid sigu! Käisime neid vahel aiaplangu vahelt piilumas. Kui sigu veristati, kostis hele kisa meie majani.
Sõjaväehaiglast möödudes pidin pea maas hoidma. Haigetel sõduritel olid sinised pidžaamad seljas ja millegipärast kõlkusid nad alatasa plangul, mis haigla territooriumi teest eraldas. Seal nad siis suitsetasid ja karjusid minusugustele "devuška, idi sjuda" ning veel midagi, millest ma aru ei saanud. Mõni üksik neist oli liputaja. See tegutses muidugi üksi.
Kui sõjaväeosast vahejuhtumiteta mööda sai, lõpes sõidutee tavasõidukeile tõkkepuuga ja edasi, üle raudtee Järvevana teele sai ainult jala. Tõsi, enne tõkkepuud, seaaia juurest paremale keerates võis sõita Siselinna kalmistu tagumise väravani, aga seal pidi ikkagi ümber pöörama. Teisele poole tõkkepuud, paralleelselt raudteega sõitsid edasi ainult palgiveokid, mis vedasid puitu tselluloosi- ja paberikombinaadi tarvis. Palgiveokid olid suured ja rasked. Et Filtri tee tõuseb üsna järsult mäkke, kippusid need talvel kinni jääma ja tagasi libisema. Ilmselgelt ei liivatatud sel ajal teid nii korralikult, kui praegu. Mind oli karmilt hoiatatud neid autosid kartma. Esialgu polnud Filtri teel kõnniteidki, võisin ju karta, kuid autode vahel pidin ukerdama ikkagi.
Tõkkepuu juures oli üks vahva pisike majake, mille sees istus valvur. Tema tõstis auto tulles puu üles ja andis autojuhile mingi allkirja (või oli see vastupidi?). Oi, see tundus vahva amet! Tahtsin suureks saades tingimata sellises väikeses majakeses valvur olla!
Minul tuli aga järgnevalt ületada raudtee. See asetses kahes järgus- esimest, madalamat rööpapaari mööda sõelusid tslluloosi-ja paberikombinaadi kaubavagunid. Kõrgemal asusid aga reisi-ja kaugele sõitvate kaubarongide rööpad. Kui alumised rongid sõitsid üliaeglaselt, siis ülemiste suhtes pidi olema väga ettevaatlik- rongid võisid vabalt tulla mõlemalt poolt ja kihutada ülisuurel kiirusel. Minu lapsepõlve jooksul ei jätnud sinna elu mitte ükski inimene, kuigi raudteeületuskohal polnud ainsatki tähelepanu juhtivat silti ega takistust. Õigupoolest oli palju ohtlikum alumine rong, mis vahel lihtsalt tee peal ees seisis ja millest tuli tee jätkamiseks üle ronida. Vagunite ühenduskohast. Kartsin hullult, et rong hakkab just siis liikuma, kui ma seal parasjagu ronin.
Mul on siiani rongide suhtes hirm ja aukartus. Näen neid vahel unes.
Kui nüüd uuesti kujutlustes Filtri mäest alla bussijaama poole minna, oli peale sõjaväehaiglat ja enne masinaparki plankude taga kaks imelikku tiiki. Ühele neist oli mugavam läheneda- seal oli vist isegi aiaauk.
Mäletan, et ükskord sattusin oma naabri, Paedi-poisiga, üheskoos koju minema. Ta on sama vana, kui mina. Oli tunnistuste saamise päev. Minu tunnistus oli viks ja viisakas, tema omal ilutsesid aga puha kahed-kolmed. Selgus, et ta ei tahaks sellega hästi koju minna. Panin ette tunnistus tiiki visata. Viskaski. Aga siis jõudis talle kohale, et see pole mingi lahendus. Vaat et hakkab nutma! Olin taaskord hea nõuga abiks ja koukisime tunnistuse üheskoos jälle tiigist välja. Siis oli sellest muidugi järgi vaid tilkuv ja rebenenud paberilipakas...
Sellesama tiigi vastas oli tore mägi, kus kasvasid suured paplid. Vene poisid olid endale sinna hullult ägeda kiige teinud- hüppad mäe pealt kaksiratsi kiigepulgale ja vuhised teiselt poolt kõrgele-kõrgele. Meie saime ainult salaja kiikuda, siis kui neid parasjagu näha ei olnud. Nad lubasid meile ühtlugu tappa anda. Üks poiss, Aljoša, oli eriti tige.
Tänapäeva vanemad ei lubaks lapsel mööda toonast Filtri teed mitte sammugi üksi astuda. Mina pidin ka tegelikult Estonia juurest telefoniputkast helistama, kui pimeda peale jäin. Vanemad tulid mulle siis bussijaama vastu. Valges tuli mul aga üksi hakkama saada.
Kõige hirmsama osa tavaliselt jooksin.

Ümberhäälestumine

Sajab.
Istun kodusel verandal ja vaatan männiokastega kaetud muruvaipa. Märg.
Tegelikult peaksin olema hoopis Naissaarel. Täna on Neitsi Maarja sündimise püha ja just sel päeval on mul traditsioon matkates suvega hüvasti jätta. Alati Naissaarel, mere ääres.
Sel aastal läks teisiti. Ma jäin SEB sügisjooksu tõttu laevalt maha!
Laev väljus Lennusadamast. Uurisin pikalt jooksu trajektoori ja otsustasin, et kõige valutum on Lennusadamale läheneda Sõle tänava kaudu. Sel juhul jäi teele vaid üks jooksuraja ületus. Varusin piisavalt aega, olles täiesti kindel, järk-järgult lubatakse ikka autosid üle. Nunne tänava otsas Balti jaama juures lubatakse alati, olen seda teed aastaid SEB jooksupäeval kirikusse sõites kasutanud. Aga Sõles, näe ei lubatud!
Imelik tunne on, kui plaanid korraga sinust olenemata kardinaalselt muutuvad. Seetõttu on mul täna kummaline ennast ka Ussimaarjapäevaga seostada. Vajan selleks üle mere kilukarbivaadet, punavaid  kibuvitsapõõsaid, loksuvaid laineid ja üksindust.
Sel korral tuli suvi vaid riivamisi. Ma ei kasvanud temaga kokku, ei käinud käsikäes mööda heinamaid ega kihutanud sumedas ööpimeduses krabisevat kruusateed mööda kuud peegeldava mere poole. Meie sõrmed puutusid vaevu kokku. 
Mõnel üksikul päeval tundsime siiski suvega suuremat lähedust. Aga see oli vaid hetkeks. Ei, võibolla siiski tunniks-paariks? Igatahes sõprust sellest ei kasvanud. Seetõttu oli ka kerge lahti lasta. Ta libises mu käest ja kadus lihtsalt öhe. Sõnagi lausumata. 
Võibolla sellepärast ma ei jõudnudki Naissaarele, et mul ei olnud suvele midagi öelda. Ega tal mulle. See suvi oli nagu mõni hea tuttav, kellest väga lugu pead ja kellega vahel toredale jutusoonele satud ning lahkudes viipad, et näeme-räägime jälle, ise teades, et see ei juhtu kunagi. Mulle meenub küll sääraseid sümpaatseid inimesi, kellega suhtlemisest mingil imelikul põhjusel sõprust ei kasva.
Sajab. Ei tea, kas Naissaarel ka? See liivarand seal... on kindlasti udune. Kilukarbivaadet pole paista. Liiv on märg, istuda ei kannata. Tasapisi poeb külm kontide vahele.
Lähen tuppa. Tunnen korraks, et tegelikult saab kõik toimuda ka siin. Neitsi sünd ja suve lõpp. Aga juba libiseb ka see tunne mul käest, jättes veel hetkeks maha õhkõrna aimduse niiskest ja soolasest meretuulest... kuni kaob seegi...

8.09.2019, traditsioonilisel suvega hüvastijätmise päeval, sel korral olude sunnil teisel pool vett.

Tasakaalustatud toitumine 3

Esimesed kaks osa sellest rubriigist kirjutasin detsembris 2018. Järgnes peaaegu kolmveerand-aastane paus. Nüüd tunnen, et mul on antud loo kohta veel üht-teist öelda.
Jaanuaris ei juhtunud veel midagi. Feilisin täiega, kui kõnekasutuses kolmikuid jäljendada. Et asi arusaadavam oleks, lisan, et tol hetkel kandsin endaga kaasas umbes kuut lisakilo, millest soovisin kogu hingest vabaneda. Täielik valmisolek kaalukaotuse nimel tegutsema hakata tekkis paastuaja algul, 6.märtsil.
Nüüdseks tean kui raske on vabaneda igast me turjal olevast lisakilost ja kui vähe aitab siin pelgalt unistamine ja plaanide seadmine. Päriselt aitab vaid karm ja konkreetne tegutsemine.
Teadsin juba varasemast ajast, et mulle sobib Fitlap'i poolt pakutav toitumiskava. Seda lihtsal põhjusel- kõht ei jää kunagi tühjaks. Talun näljatunnet ülikehvasti, kuna mu veresuhkur kipub tühja kõhu korral ülimadalale kukkuma, tekitades pearingluse, minestustunde ja keskendumisraskused. Et aga regulaarse, korraliku toitumisega maha võtta, peab teadma mõningaid nippe, mida see toitumiskava hoolikalt arvestab. Kuna need nipid on mul ilusti peas, st.teoorias olen tugev, siis sel korral ma endale uut plaani ei tellinudki. Mul on kunagisest ajast välja prinditud kümme lehekülge lemmikretsepte, mida nüüdki kasutasin või millele vähemalt toetusin. Sellest piisas.
Minu kuus ülekilo kadusid umbes kahe kuuga. Aeglasemalt, kui arvasin, kuid siiski järjekindlalt. Kehal on vaja uue numbriga harjuda, seetõttu tekivadki vahepeal seisakud. Samuti tuli endale andestada mõningaid patustamisi ja kõigest hoolimata edasi rühkida.
Maikuus olin seatud eesmärgi saavutanud.
Kõrvalseisjad pidavat kehakaalu muutust märkama alates viiest kilost. Mina täheldasin juba varasemat märkamist. Huvitav, et mehed ütlesid pigem, et "sa oled nii väikseks jäänud", naised kasutasid rohkem "mahavõtmise" sõna. Enamus mu sõpradest tundis mu üle rõõmu ja väljendas tunnustust (see oli raske, seetõttu läks tunnustus igati asja ette). Mõni üksik üritas mind torte ja kooke sööma meelitada ja üks inimene arvas mul olevat toitumishäire.
Et soovitud kaalus püsida, peab tasakaalustatud toitumine olema elustiil. Suve jooksul tuli mul ette mitmeid vääratusi. Eelkõige leian probleemi peituvat liiga suurtes toidukogustes, mida kokku ostetakse, eriti, kui on oodata külalisi. Mina isiklikult ei talu oma koduses külmkapis mingeid peojärgseid toidu ülejääke! Lookas lauad kuuluvad pigem nõuka-aega, kui kallitele külalistele sooviti näidata, et "meil jagub". Praegu jagub ju kõigil, aga peab siis seda kõike ühel toidukorral tarbima, eriti õhtul? Või järgnevail päevadel, kui tahaks juba uusi maitseid...
Tunnen end ülekilodeta paremini- kohe palju noorema ja kaunimana. Mulle meeldib see inimene, kes peeglist vastu vaatab. Aga kuna teema on tundlik, rõhutan igaks juhuks veelkord- see jutt käib ainult minu mõtetest ja tunnetest, ma ei võrdle ennast kellegagi ega eelda, et kõik peaksid minu moodi mõtlema või tundma.
Mulle oli see saavutus väga-väga oluline. Seega- olen tubli.