Paastun

Muidugi paastun! Mis see nelikümmend päeva Kristuse kannatuse kõrval siis ära ei ole! Kaks asja millest kindlalt loobun, on sotsiaalmeedia ja nisujahu. Liha asemel tarvitan kala ja magusat luban enesele korra nädalas. Ka halvad mõtted püüan peast pühkida.

Paremaks inimeseks kasvamine ei peaks loomulikult toimuma vaid kannatusajal. Muul ajal pole aga paraku nii lihtne ja veenev enesel kratist haarata...

Sõbrapäev

Sõpradega on mul kohe kindlasti vedanud! Nad on alati olemas ja nad on alati minu poolt! Muide, sõprussuhetes pole see üldse väheoluline! Kui ikka viskled parasjagu suures ja segases suhetepuntras, ei oota sa ju sõbralt süüdistusena mõjuvat arutelu iseenda osakaalust säärase olukorra väljakujunemisel, vaid ikka siirast toetust. Ka lause "sa käitusid ogaralt, aga ma olen ikka sinu poolt", on igati asjakohane. Küllap sõber juba sõbra kiiksusid teab ja just sellisena on teda ka oma lähikondlaseks valinud.

Iseäranis hea meel oli mul aga kogeda sõprade toetust, kui mind läbi ühe FB postituse (loodetavasti kogemata) valusalt riivati. Kuigi see kirjutis puudutas peaaegu veerandsaja aasta tagust aega, on mõtlematul viisil väljaöeldud sõnadel uskumatu võime vanu haavu uuesti lahti kiskuda. Muidugi mitte samal moel, kui toona, kuid vastikult ometi...

Ütleme kujundlikult: kui sa oled oma uue ja hinnalise autoga kellegi kunagi ammu-ammu omal süül vigaseks kihutanud, siis ei kirjuta sa keskkonnas, kus ka see sandistatud inimene või tema lähedane on lugejate seas- "kus toona alles vedas, sain endale tõelise "paugupilli", tänagi kütab nii, et toss taga!" 

Kuule, selle sõiduga kaasnes ju õnnetus, tahaks mäletajana hüüda, kas pole? Ka siis, kui haigetsaanu on tervenenud, kangastub tal toona kogetud valu selliste sõnade peale tingimata uuesti. Milleks nii teha?

Mu sõbrad õnneks mõistsid, mida tundsin. Kes mõistis, kustutas end ka ta sõbralistist. Ma ei ole kättemaksuhimuline- aga see liigutus nende poolt liigutas mind väga.

Nüüdseks olen muidugi jälle rõõsa ja roosa, kuid see kogemus oli vägagi ehmatamapanev- hingehaavadest tervenemine on niisiis võimalik küll, aga nad jäävad ka mälestustes palju õrnemaks kohaks, kui positiivsena kogetu. Pealtrampimine ei sobi neile kohe kindlasti mitte- hakkavad uuesti veritsema nigu niuhti.

Oma sõprade üle olen aga iseäranis uhke-ka nende üle, kes ülalmainitud loost üldse midagi ei tea :)

Maalin meest

Olen ikka pildil koos lastega. Ühe, kahe, kolme või koguni neljaga. Täna aga katsetan maalimist ning pildile peaks ilmuma Mees.
Ütlen kohe ära, et mu käed värisevad. Olen juba lapsest saati teadnud, et mu joonistusoskus on pehmelt öeldes kesine. Tean, et sellist vastutustikast pilti on üsna vastutustundetu ette võtta, aga ma teen seda siiski. Minu ees laual on kakskümmend kuus eri suurusega pintslit, kõige peenemad neist välistan eos, ajades süü Mehe veidi tahumatule välimusele, mis ei vajagi udupeeneid tõmbeid.
Niisiis- pea. Uhh, oodatult lopergune. Siiski piisavalt jõulise lõua ja targalt kõrge otsmikuga. Oodatava kerepikkuse kohta liiga suur. Minu näo kõrval imelikult pikergune. Tahaks roheliseks värvida, oleks valmis kurk! Itsitan veidi, siis jätkan.
Silmi ma oskan hästi! Siiski tuleb üks neist tunduvalt väiksem ja jookseb veidi laiali, kui teda kohendan. Kaardus ripsmed, mis ükshaaval üle kujutletavate laugude küünitavad annavad Mehele veidi lehmaliku ilme, siiski on ta pilgus ka mõningast teravust. Jätan silmad erkroheliseks, sest värvide segamine pole samuti mu tugevaim külg ning kardan paaniliselt määrdunud hallikaspruunikat tooni, mis rikuks kogu pildi. Kulmud olgu pigem kõrgel ja imestunud, kui madalal ja kortsus. Nii.
Nina on oodatult õudne. Ma ei saa aru inimestest, kes oskavad pilti ninaga mitte ära rikkuda. Minu Mehel on igatahes olnud kas siis nooruses või lausa hiljaaegu õige mitu ninaluumurdu. Pean leppima.
Aga suu muidugi naerab! Punane nagu laste joonistusel. Ei, hammastega ma teda piinama ei hakka, õigupoolest ei eralda ma isegi üla- ja alahuult. See Mees peab küll suu, kui vaja!
Juuksed. Mingit pahmakat ma talle igatahes küll ei tee! Näh, külgedelt tuli nagu talupoeg, tukk aga jäi väheldane, vaat et kiilas. Sopsutan veidi salke juurde. Värv pole kiita ning kuivades võtab eriti ebamaise ilme, kuid sellega tuleb leppida. Kõrvad teen vaid osaliselt paistma, sest nende ülaosa ei oska ma peadligi maalida, harali hoidvatega ei tahaks aga leppida.
Kael on murdepunkt. Tuleb tavaliselt kas hullult jäme või vastupidi- pliiatsisarnane. Minu Mehel jääb see pikaks ja peeneks nagu luigel. Nii hapra kaela otsas saab suur kurk-pea püsida vaid pildil. Päriselus tuleks mul seda kätega toetada ja vastavalt enda (või vahel ka tema) soovile paremale või vasakule pöörata.
Õlad tulevad laiad ja kandilised. Üks õlg jääb mind otsekui toetama ja see täitsa meeldib mulle! Pealegi säästab selline asetus ühe käe joonistamisest, mis jääb lihtsalt minu selja taha. Teise käega on muidugi raskusi. Käed lähevad mul alati proportsioonist välja. Muidu võiksid mehelikud käed olla lihtsalt veidi musklis, minu Mehe käsi näeb aga pildil välja nagu hiiglaslik labidas, millega Muhus hea kraavi õgvendada. Ma ei hakka talle ülikonda joonistama, vabaaja-särgist täiesti piisab.
Õnneks paistame pildil vaid pihani. Ette võib niisiis kujutada täiesti korralikke jalgu. Nii minu, kui tema omi ja kellelgi pole piinlik.
Lõpuks jääb veel viimase meeleheitlik katse saavutada Mehe näole normaalset nahatooni, mis lõpeb sellega, et ta näib kannatavat mingi seniavastamata nahatõve käes. Aga üldjoontes ta mulle meeldib. Ikkagi ise tehtud, lihtne ja siiras ning minuga pildil.
Võin rahuga minna pintsleid pesema.

See talv...

... on hoopis teistsugune.
Sel talvel tunnen korraga, et olen saanud tugevaks. Olen saanud korraga nii tugevaks, et julgen rääkida isegi nõrkusest! Ning naerda kogu heliredeli ulatuses.
Kui see pagana H. poleks mu ellu tulnud, ah, ega ma siis ei olekski, käed puusas, üle oma naiselikkuse läve suutnud astuda. Oleksin juba ammu enne lävepakuni jõudmist iseenese seelikusabasse takerdunud, silmad maha löönud ja tagatuppa taandunud.
Kuna aga see pagana H. oli mu niigi hajevil pea korralikult sassi ajanud, tundus mõneti hea jälle kogu eheduses olemas olla. Muidugi kandis see pagana H. kõiki neid omadusi, millest peaksin neljakümnendates eluaastates naisena nagu katkust hoiduma, ometi suutis just see pagana H. läbi kujutletavate guaššvärvide, mida ta lõdva käega mööda mu olevikku laiali plätserdas, tekitada mu teele värvilaigulise visiooni, millest ma enam sammugi ei tagane, mis ei sea eeltingimuseks raudtugev olemist, vaid mis keskendub pigeb arguse ja julguse dilemmale. Edasi või tagasikäigule. Reetlik värvine jäljerida näitamas tema enda valiku suunda, mis polegi enam oluline ja on üpris hõlpsasti mahapestav...
Meie elus juhtub palju asju otsekui kogemata. Hiljem mõistame- kui enne hukka ei mõista- miks. See mõistulugu meenutagu mulle aga  lauselõiku, mis viimasest jutlusest väga meelima hakkas: "kui ma ka iga kord haiget saaksin, ei loobuks ma armastamast, sest sellega salgaksin lausa kaks kolmandikku iseendast." Kuigi  “kui” muudab selle lause täiesti tingimuslikuks, kätkemata endast piiskagi absoluutset paikapidavust, tundub mulle üha sagedamini, et paljud inimesed ongi iseendast igaks juhuks vaid kolmandiku alles jätnud...

Ahjaa- kui mu lähisugulane H. oli selle pagana H. kaela kahekorra käänanud ja ta pea lipuna ta enese majakorstnat kaunistas, läksin vaikselt räästa alla ja sosistasin "aitäh". Ülalt kostus vaid kolinat...

Hüva nõu

Möödunud sügisest on mul avatud eravastuvõtt Tallinna kesklinnas, omaenda pereteraapia kabinetis. Et kliente on rohkesti, tuleb vahel töötada pikemalt, kui lapsed seni harjunud olid. Tänagi oli töörohke päev.
Kui kolmikud kooli pikapäevarühmast auto peale võtsin, küsis Karl Johann, viisakas noormees: "Kuidas sul teraapias läks?"
Vastasin, et hästi, et kliente oli päris palju.
Poiss tundis jätkuvalt huvi: "Aga kes sul üldse seal teraapias käivad?"
"Seal käivad igasugused inimesed. Näiteks need, kellel on probleemid abielus", vastasin abivalmilt.
Poiss vaatas veidi aega aknast välja.
"Sa ütle neile lihtsalt... ," andis ta lõpuks hüva nõu, "... lihtsalt, et tuleks ära lahutada!"
Tõepoolest!, laksasin endale mõttes otsaette.
Nii sujuks ju kõik kohemaid poole kiiremini!

Kondoomid

Trio sai üleeile üheksa. Kahjuks (kuid üsna loogiliselt, vaadates üldist tendentsi) on ka meie peres ilmnenud sellele eale iseloomulikud "kasvuraskused" mitteaktsepteeritava sõnavara kasutussevõtu ning sellega seonduvalt süütuse ja hingepuhtuse tasandilt seksuaalsuse ebakompententse teadvustamise tasandile nihkumise suunas, millega tuleb siis nüüd tegeleda.

Enne aga, kui sellest peenetundlist käsitlemist vajavast teemast tõsisemalt kirjutan, jutustan ühest naljakast seigast Selveris:
Loviisa: miks müüakse toidupoodides kondoome? 
(Selge. Nad siis nüüd teavad, et sellised asjad on olemas)
Mina (sõnu otsides): Noo... sellega on nii, et kui inimesed teineteist armastavad, siis nad seksivad vahel ka nii, et lapsi ei sünniks... Eks toidupoest saab need kiiresti kätte.
Joss (vestlusse sekkudes): Kas issi ostis ka toidupoest kondoome?
Loviisa (kiirelt ja pahaselt): Loll! Muidugi ei ostnud- muidu poleks ju meid!!!

Meres

Eile oli esimene sügispäev, aga kolmikud ei soovinud veel suve käest anda ja otsustasid minna merre ujuma. Leppisime küll eelnevalt kokku, et "ainult jalgupidi" ning trikood ja ujumispüksidki olid kaasas vaid dressipükste märjakssaamisest hoidumiseks, aga nagu ma juba aimasin, andis "ainult jalgupidi" üsna pea oma võimu mere ürgsele kutsele ning minul, kaldalolijal, jäi üle vaid hõlmad veelgi rohkem koomale tõmmata, et oodates jahe ei hakkaks.
Kui ujutud ja riietatud, olime jube peaaegu pääsenud auto sooja rüppe. Seal aga ilmusid reeturlikult silmapiirile kaks uhket meresõidu-masinat, kui tsiteerida laulu "Viire takka". Need massinad (kui hääldada veel mu kadunud vanatädi kombel) tähendasid aga kogu mu püha kojumineku-ürituse untsuminekut- olime nimelt Pikakari rannas, kuhu loetud minutid peale laevade möödumist rulluvad sellised laevalained, et anna olla. Kaks laeva tähendasid niisiis kahekordseid laineid!
Pika mokaga andsingi laintevaatluse-loa. Aga ainult kaldal, manitsesin! Mis te arvate- kui kogu lõbu pihta hakkas ja jõuliselt vahused lained kallast rammisid- kas nad püsisid rahulikult kaldal? Õige vastus on EI! Õige vastus ajas mind nutma ja naerma korraga- esiteks vettisid läbi jalanõud, sest lainete eest ärahüppamises ei oldud piisavalt käbedad. Seejärel said soolast merevett tunda dressikad, kohe täies pikkuses. Ning lõpuks võttis oma osa ka ülemine ots, kuid muidu!
Töö oli kiire ja korralik. Lainete raugedes korjasin lastepundi autosse, reguleerisin salongi temperatuuri kahekümne seitsme peale ja sõitsime koju.
Loo moraal- trikoo ja ujumispükste olemasolu ei määra midagi. Jah, nendega käidi ujumas, aga paraku see liigutus dressipükse ei säästnud. Mitte midagi ei säästnud! Kõige viimased olid autoistmed...