Küsimused

Ta seisis vannitoa uksel, pidzaamas ja paljajalu. Tundsin hetkeks tülpimusevarjundit- no miks sa ometi ei maga?- kuid tema ilusatesse tõllaratta-silmadesse vaadates taipasin, et täna ei ole tegu lihtsa tähelepanuvajadusega.
Mul ei tulnud kaua oodata. "Mis siis saab, kui me ära sureme?"
Tõmbasin hinge...
Küsimustetulv jätkus kiirelt:"Kuidas ma oskan pere luua?" Suuke tõmbus nutukõveraks:"Kuidas ma üldse tean, kellega abielluda?"
Nüùd vallandus nutt otsekui paisu tagant. Koos tolle õhtu kõige tähtsama küsimusega: "Kuidas ma hakkan nii kiiresti lugema, et saan õhtuti lastele unejuttu lugeda???"
Ta lausa luksus nutust. Keerasin kraani kinni.
Võtsin ta sülle. (Taevake, kui rasked nad juba on!) Paljad jalad rippusid sülest põrandale.
Siin me nüüd istume. Üks oskab soravalt "Kalle Blomkvisti ohtlikku elu lugeda" ja suudab mõningast  tulemust näidata ka pereloomises. Teine on seitse, pidzaamas ja pisarates.
Rääkisime sel õhtul kaua. Teatud puhkudel pole perfektne väljamagamine oluline. Oluline on see, et kui ta kunagi pereloomisega ühele poole saab ning lastele ette loeb, meenub aeg-ajalt ka see õhtu, kus me väike vannituba oli täis salajuttu ja vankumatut ema-lapse armastust...

Kangad

Kui olin lapsena Kadrinas vanaema juures, käisime tihtilugu bussiga Rakveres või Tapal. Kummassegi on Kadrinast paar-kolmteist kilomeetrit, seega nii kümneminutiline ots, mis aga lapsena tundus hiigelpikk. Nojah, küllap buss tegi iga posti juures peatuse ja loksus oma pool tundi vähemalt. Ja see on juba mainimistväärt aeg! Siiski tekitas Tapale või Rakverre sõit minus lapsena alati närvikõdi, eks see oli vist enamaltjaolt leevendus haigutamapanevale igavusele, mis mind Kadrinas igal sealviibimise korral tabas. Eesterendav reis parandas niisiis kasvõi ajutiselt ning kasvõi ainult kujutlustes minu suhteliselt hädist olukorda.
Nõidusin bussis kuis oskasin, et vanaema meel sel korral ometi painduks mõistma, kuiväga oleks vaja külastada ka mänguasjapoodi ning rõõmustada mind mõne lustliku jubinaga. Ka Kadrinas oli mänguasjapood täiesti olemas, kuid selle müüja tegeles müümise kõrvalt aktiivselt ning igapäevaselt raevuka lastevihkamisega, nii et sealt majast oli soovitav targu eemale hoida. Tõsi, kui juba suurem olin, vedasime mõne semuga kihla, mitu sekundit peab too vihane naine kisamata vastu, ühesõnaga käisime seal väikestel narrimisretkedel, kuid nagu arvata võite, püsivat huvi selline tulega mängimine siiski ei tekitanud. Seda põnevamad tundusid Rakvere või Tapa samalaadsed kauplused.
Kuid mida tegi vanaema? Ta istutas end kangasappa! Minu meelest oli see peaaegu iga kord nii- ahjaa, ükskord ostisime siiski ka purgikaasi. Aga kangasabadest võiks kohe pikalt lohiseva jutu kirjutada! Minu mäletamist mööda polnud vanaema jaoks üldse oluline, mis kangaid ses sabas üldse pakutakse. Tähtis oli lõputult seista ning eespool ka veidike rüseleda, sest keegi tahtis väärt kauba kiireks omandamiseks märkamatult  vahele trügida, mille terav pilk otsemaid fikseeris ning äkiline liigutus vilunult blokeeris.
 Peale vanaema siitilmast lahkumist oli vähemalt üks kapp puupüsti kraami täis. Sektsioonis ülemine, keskmine- kangakapp! Triibulist, ruudulist, lillelist, säbrulist ja tont teab millist sitsiriiet veel-ole lahke ja võta ainult!
 Mina tookord seal ilmatupikas sabas ei tahtnud mingit riiet! Tahtsin kasvõi korrakski mängukasse piiluda. Sekundikski! Kahjuks ei jõudnud me sinna kunagi. Rullmeetrid kangast tunni-pooleteise pärast käes, jooksime ruttu bussile ning pikk tagasisõit võis taas alata- pakitseva igavuse poole. Kurja müüjaga aleviku poole. Ainsagi nännita.

Selline lapsepõlvemälestus meenus mulle täna, kui pidasin oma lapsepõlveradadel hingedeaega, keerates kogemata autoga Tapa-Rakvere maanteele, kuigi tegelikult tahtnuks minna hoopis teist, põnevamat teed pidi...

Kõige lollim otsus

Gustav Adolfi päev on üks kummaline rootslaste püha, kus meenutatakse auväärt kuninga imetegusid Eesti ja Rootsi ajaloo valguses, kuulatakse kaitseväe orkestri esituses pidulikku marsimuusikat ning lauldakse oreli saatel koraali "Üks kindel linn ja varjupaik". Peale ametlikku osa mekitakse imalmagusat Gustav Adolfi kooki, mida ehib lugupeetud vanamehe roosa martsipanist büst.
Et veidrustel on aga oma võlu, sättisime ka meie Loviisaga sel aastal ilusasti üritusest osa võtma. Lisann ja Johann olid selle mõtte juba ammu välja vilistanud, pidades lihtsat kodusistumist kirikusse sõitmisest nauditavamaks, nii et nendega me sel korral ei arvestanud.
Teel linna helises telefon. Selgus, et kojujääjatele tulevad sõbrad külla! Selle uudise, ja ühtlasi minu lubava peanoogutuse peale hakkas tagaistmelt Loviisa koha pealt kostma ühtlast podinat. Meil oli aias siili talvepesa. Samasugust podinat lasi kuuldavale okaskera, kui teda kevadel enne õiget ärkamisaega kogemata häirisime. Viskasin üle õla küsiva kulmukergituse. Rohkem polnud vajagi, saamaks aru, kuiväga tahtnuks tüdrukuke olla kusagil mujal- muidugi seal, kus lubati mängu ja tralli!
Valju ohke ja südametäiega tuli kuuldavale väikese inimese suur tõdemus:"See kaasatulek oli mu elu kõige lollim otsus!"

(Oh tütreke, kui sa vaid teaksid, kui palju palju sääraseid ja kui palju hulga pöörasemaid "lolle otsuseid" jõuab inimene pika elu jooksul teha...;)

Enne ja nüüd

Loviisa:"Kas sinu esimene õpetaja oli ka sama hell nagu ema?"
Mina:"Hmm... Ta oli pigem nagu... range vanaema!"
Loviisa:"Kas ta siis ei teinudki teile hommikul kalli?"
Mina:"Ei, ta ei puudutanud meid üldse!"
Loviisa:"Kui hirmus!"
Johann:"Kas teie võisite vahetunni ajal telefonis olla?"
Mina:"Kulla laps, meie ajal olid telefonid ainult bussipeatustes ja rääkimiseks! Kui koju tahtsid helistada, pidid kahekopikalise pilusse panema, numbriketast keerutama ja lootma, et ära ühendab."
Loviisa:"Oh kui õudne elu teil oli!"
Noh, kuidas võtta...

PS! Telefonis ei tohi trio ka olla- ei vahetundidel ega kooli territooriumul üldse! Tõsi, peale tunde võib korraks vanematele helistada, aga ei mingit mängimist!

Kaaluabi II

Olen ammusest ajast ühe teema võlgu. Vahetult enne jaanipäeva kirjutasin nii:
http://maris74.blogspot.com.ee/2016/06/kaaluabi.html?m=1
Täna on põhjust selle teema juurde tagasi tulla- sest mul on, mida öelda. Kaalulangetamine ei ole kerge teekond. Muidugi kukkusin algul kolinal läbi. Kukkusin kohe mitu korda. Haledalt. Mitmeid kordi loobusin, lõin käega. Lohutasin end, et asi pole "võrreldes mõnega" üldse halb. Olin pettunud, ahastuses, vihane.
Aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks tuli end ikkagi ühegi vabanduseta käsile võtta. Ja see kättevõtmise -asi on tegelikult igaühe vaba valik...
See oli vast septembris, kui liitusin ühe internetipõhise kaalukaotusprogrammiga ja hakksin toituma lastest erinevalt. Muidugi oleksin võinud samu roogasid pakkuda ka neile, kuid teades nende põhilisi eelistusi, pidasin mõistlikumaks toiduraiskamisest hoiduda.
Algul olin tulemuste suhtes väga skeptiline. Mõtlesin lihtsalt, et proovida ju võib. Nüüdsest olen aga sel viisil toitunud kaks kuud,  muidugi koos mõningaste "patustamistega". Egas elult saa võtta kohviku koogileti, rikkaliku sünnipäevalaua või reisimaitsete mõnu päris ära!! Igatahes hakkas kaal kukkuma esimesest päevast.  Ja mis mulle selle programmi juures eriti meeldib- kõht on alati täis. Nimelt on näljatunne mu jaoks üsna talumatu nähtus. Kiiret mul polnud. Andestasin enesele üleastumised ja libastumised. Valisin süütunde asemele naeratuse. Teadsin, et ühel päeval juhtub see niikuinii.
Juhuuu! Täna see päev ongi! Hommikul vaatas mulle kaalult vastu soovitud number- pikkus miinus sada kümme! Ma sain hakkama!
Mul on lõpmata hea meel seda teemat siia püstitada! Esiteks tuletamaks meelde, kuidas planeerimise võlu võidab raskused, teiseks seda, et stressisöömine ei ole lahendus, vaid aeglane häving, kolmandaks seda, kui lihtsad ja loogilised on tervisliku, mitmekesise toitumise alustalad ja neljandaks, et lihtsalt tunnustada üht ammusest  ajast tuttavat naist, kel taaskord oma kehas hää, lihtne olla.

Üksinda sõdija

Mu kõrvu on ikka ja jälle jōudnud lause "üksinda ei saa sõdida" ,või et "sõjas peab olema kaks poolt".
Elu on aga viimaste aastatega õpetanud, et inimeste mõneti kummastavas maailmas saab vabalt ka üksi sõdida. Ühepoolse sõja vallandajaks on enamasti pime viha, mille all peituvad loomulikult tegelikud tunded- kurbus, hirm, süü ja häbi- aga ega neid naljalt suurele ilmale paljastata...
Üksinda sõdija pommitab "vastast" niikaua, kui teine on tehtud pihuks ja põrmuks, või juhul, kui niisama lihtsalt ei alistuta, sunnib "vaenlase" taanduma sinna, kus tema relvad enam ei kehti (vahetama elukohta, ehitama "kaitsemüüre" jne.) Üksinda sõdijal on iseendaga väga halb olla. Väljavalitud "vaenlasel" on temaga samuti väga halb olla.
Korduvalt nähtud ja kahjuks mõneti  ka isiklikult kogetud variant. Parandamatu nii mastaapses plaanis, kui lähisuhetes.

Härra Saatan

Otsisin tüdrukute sõbranna sünnipäevaks kingitust. Mul on selline tore "kiiks", et panustan kinkimisega peaaegu alati elamustele, näiteks põnevatele kohtadele või sündmustele, mida külastada pere või armsatega. Panen ka triole alati südamele- tähtis pole asi, vaid inimene, kes on su kõrval.
Aga see selleks. Otsisin niisiis kingitust. Ühel interneti elamuskingituste saidil jäi silma vanalinna avastusretk "Tallinna legendid", mis kõlas peale esimesi lauseid hiigla põnevalt ja närvekõditavalt. Lastele peaks selline asi kindlalt meeldima, mõtlesin. Lugedes aga tutvustust edasi, vajusid mu suunurgad järsult allapoole. Nimelt juhtivat kogu seda imelist tuuri härra Saatan isiklikult.
Maailmas on suhteliselt ärevad ajad. Hea ja kurja võitlus tundub hetkel olevat eriti tasavägine. Sestap ei mõista ma, milleks on vaja selliste teemadega flirtida- isegi kui see kellelegi peale läheb või esmapilgul tore tundub.
Mina ei taha kohe kindlasti, et mu sünnipäevaretke juhib Saatan. Ka mängult mitte. Ükskõik millises kontekstis.
Rääkisime eile kirikuõpetajaga, et kätte on jõudnud inglite aeg- neid võib kohati lausa füüsiliselt tajuda! Kas ka teie olete märganud?
Panustagem ikka sellele, mis meid kaitseb ja valvab! Hoopis seda oleks meile kõigile väga vaja.