Kõige lollim otsus

Gustav Adolfi päev on üks kummaline rootslaste püha, kus meenutatakse auväärt kuninga imetegusid Eesti ja Rootsi ajaloo valguses, kuulatakse kaitseväe orkestri esituses pidulikku marsimuusikat ning lauldakse oreli saatel koraali "Üks kindel linn ja varjupaik". Peale ametlikku osa mekitakse imalmagusat Gustav Adolfi kooki, mida ehib lugupeetud vanamehe roosa martsipanist büst.
Et veidrustel on aga oma võlu, sättisime ka meie Loviisaga sel aastal ilusasti üritusest osa võtma. Lisann ja Johann olid selle mõtte juba ammu välja vilistanud, pidades lihtsat kodusistumist kirikusse sõitmisest nauditavamaks, nii et nendega me sel korral ei arvestanud.
Teel linna helises telefon. Selgus, et kojujääjatele tulevad sõbrad külla! Selle uudise, ja ühtlasi minu lubava peanoogutuse peale hakkas tagaistmelt Loviisa koha pealt kostma ühtlast podinat. Meil oli aias siili talvepesa. Samasugust podinat lasi kuuldavale okaskera, kui teda kevadel enne õiget ärkamisaega kogemata häirisime. Viskasin üle õla küsiva kulmukergituse. Rohkem polnud vajagi, saamaks aru, kuiväga tahtnuks tüdrukuke olla kusagil mujal- muidugi seal, kus lubati mängu ja tralli!
Valju ohke ja südametäiega tuli kuuldavale väikese inimese suur tõdemus:"See kaasatulek oli mu elu kõige lollim otsus!"

(Oh tütreke, kui sa vaid teaksid, kui palju palju sääraseid ja kui palju hulga pöörasemaid "lolle otsuseid" jõuab inimene pika elu jooksul teha...;)

Enne ja nüüd

Loviisa:"Kas sinu esimene õpetaja oli ka sama hell nagu ema?"
Mina:"Hmm... Ta oli pigem nagu... range vanaema!"
Loviisa:"Kas ta siis ei teinudki teile hommikul kalli?"
Mina:"Ei, ta ei puudutanud meid üldse!"
Loviisa:"Kui hirmus!"
Johann:"Kas teie võisite vahetunni ajal telefonis olla?"
Mina:"Kulla laps, meie ajal olid telefonid ainult bussipeatustes ja rääkimiseks! Kui koju tahtsid helistada, pidid kahekopikalise pilusse panema, numbriketast keerutama ja lootma, et ära ühendab."
Loviisa:"Oh kui õudne elu teil oli!"
Noh, kuidas võtta...

PS! Telefonis ei tohi trio ka olla- ei vahetundidel ega kooli territooriumul üldse! Tõsi, peale tunde võib korraks vanematele helistada, aga ei mingit mängimist!

Kaaluabi II

Olen ammusest ajast ühe teema võlgu. Vahetult enne jaanipäeva kirjutasin nii:
http://maris74.blogspot.com.ee/2016/06/kaaluabi.html?m=1
Täna on põhjust selle teema juurde tagasi tulla- sest mul on, mida öelda. Kaalulangetamine ei ole kerge teekond. Muidugi kukkusin algul kolinal läbi. Kukkusin kohe mitu korda. Haledalt. Mitmeid kordi loobusin, lõin käega. Lohutasin end, et asi pole "võrreldes mõnega" üldse halb. Olin pettunud, ahastuses, vihane.
Aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks tuli end ikkagi ühegi vabanduseta käsile võtta. Ja see kättevõtmise -asi on tegelikult igaühe vaba valik...
See oli vast septembris, kui liitusin ühe internetipõhise kaalukaotusprogrammiga ja hakksin toituma lastest erinevalt. Muidugi oleksin võinud samu roogasid pakkuda ka neile, kuid teades nende põhilisi eelistusi, pidasin mõistlikumaks toiduraiskamisest hoiduda.
Algul olin tulemuste suhtes väga skeptiline. Mõtlesin lihtsalt, et proovida ju võib. Nüüdsest olen aga sel viisil toitunud kaks kuud,  muidugi koos mõningaste "patustamistega". Egas elult saa võtta kohviku koogileti, rikkaliku sünnipäevalaua või reisimaitsete mõnu päris ära!! Igatahes hakkas kaal kukkuma esimesest päevast.  Ja mis mulle selle programmi juures eriti meeldib- kõht on alati täis. Nimelt on näljatunne mu jaoks üsna talumatu nähtus. Kiiret mul polnud. Andestasin enesele üleastumised ja libastumised. Valisin süütunde asemele naeratuse. Teadsin, et ühel päeval juhtub see niikuinii.
Juhuuu! Täna see päev ongi! Hommikul vaatas mulle kaalult vastu soovitud number- pikkus miinus sada kümme! Ma sain hakkama!
Mul on lõpmata hea meel seda teemat siia püstitada! Esiteks tuletamaks meelde, kuidas planeerimise võlu võidab raskused, teiseks seda, et stressisöömine ei ole lahendus, vaid aeglane häving, kolmandaks seda, kui lihtsad ja loogilised on tervisliku, mitmekesise toitumise alustalad ja neljandaks, et lihtsalt tunnustada üht ammusest  ajast tuttavat naist, kel taaskord oma kehas hää, lihtne olla.

Üksinda sõdija

Mu kõrvu on ikka ja jälle jōudnud lause "üksinda ei saa sõdida" ,või et "sõjas peab olema kaks poolt".
Elu on aga viimaste aastatega õpetanud, et inimeste mõneti kummastavas maailmas saab vabalt ka üksi sõdida. Ühepoolse sõja vallandajaks on enamasti pime viha, mille all peituvad loomulikult tegelikud tunded- kurbus, hirm, süü ja häbi- aga ega neid naljalt suurele ilmale paljastata...
Üksinda sõdija pommitab "vastast" niikaua, kui teine on tehtud pihuks ja põrmuks, või juhul, kui niisama lihtsalt ei alistuta, sunnib "vaenlase" taanduma sinna, kus tema relvad enam ei kehti (vahetama elukohta, ehitama "kaitsemüüre" jne.) Üksinda sõdijal on iseendaga väga halb olla. Väljavalitud "vaenlasel" on temaga samuti väga halb olla.
Korduvalt nähtud ja kahjuks mõneti  ka isiklikult kogetud variant. Parandamatu nii mastaapses plaanis, kui lähisuhetes.

Härra Saatan

Otsisin tüdrukute sõbranna sünnipäevaks kingitust. Mul on selline tore "kiiks", et panustan kinkimisega peaaegu alati elamustele, näiteks põnevatele kohtadele või sündmustele, mida külastada pere või armsatega. Panen ka triole alati südamele- tähtis pole asi, vaid inimene, kes on su kõrval.
Aga see selleks. Otsisin niisiis kingitust. Ühel interneti elamuskingituste saidil jäi silma vanalinna avastusretk "Tallinna legendid", mis kõlas peale esimesi lauseid hiigla põnevalt ja närvekõditavalt. Lastele peaks selline asi kindlalt meeldima, mõtlesin. Lugedes aga tutvustust edasi, vajusid mu suunurgad järsult allapoole. Nimelt juhtivat kogu seda imelist tuuri härra Saatan isiklikult.
Maailmas on suhteliselt ärevad ajad. Hea ja kurja võitlus tundub hetkel olevat eriti tasavägine. Sestap ei mõista ma, milleks on vaja selliste teemadega flirtida- isegi kui see kellelegi peale läheb või esmapilgul tore tundub.
Mina ei taha kohe kindlasti, et mu sünnipäevaretke juhib Saatan. Ka mängult mitte. Ükskõik millises kontekstis.
Rääkisime eile kirikuõpetajaga, et kätte on jõudnud inglite aeg- neid võib kohati lausa füüsiliselt tajuda! Kas ka teie olete märganud?
Panustagem ikka sellele, mis meid kaitseb ja valvab! Hoopis seda oleks meile kõigile väga vaja.

Ma vaatasin

Ma vaatasin endale silma

oktoobrikuu õhtuses udus

ja teisele poole ilma,

hoopis teisele poole viis tee, kus

olid naerud, mis jätsin kord maha

et kunagi võtan ehk üles

ühe varemeis kiriku taha

kandsin otsekui lapsi neid süles.

Kõrge lävi, ja kordasid palju,

mil su valede künnis sai mõõduks,

hilissügis- nii kordasin valjult,

varjuks õnnele, et ta ei pöörduks.

Aukus aknad ja katkenud kaared,

tuulekaja, mis meenutas nuttu,

vihmavees veidi kõrgemad saared

mida mööda sain kaduda uttu

Hoopis teisele poole viis rada

kuhu naerud ma jätsin kord maha.

Ma vaatasin endale silma. 

Ja sina jäid seljataha.

Perekont

Lisann joonistas pildi. Pildil oli kujutatud kolm hobust- hobuseisa, hobuseema ja väike varsake.
Hobuseisa kõrgus üle teiste. Ta oli uhke ja väärikas loom. Tema suust tuli välja jutumull, mis kujutas teda ütlemas: "See on perekont, keta ma väka armastan."
Hobuseema oli väheldasem, kuid tundus väle ja särtsakas. Jutumull tema juures teatas teda ütlevat:"See on meie perekont."
Varss-väikseke mahtus kenasti ema kõhu alla. Jutukegi tema suust tuli pisikeste tähtede, kuid selge sõnumiga:"See on minu perekont."
Ikka ja jälle imestan, kus lastel on alles taju. Õpin just praegu pereteraapias mina-eristumist.
See pilt kõneleb enam, kui sada lehekülge teksti!

Põhipoint aga kõrgus kõigi kolme kabjalise kohal. See oli hiiglaslik süda. Punane. Ja selle sisse oli täiesti maakeeli ja veatult kirjutet: "LOVE" :)