Teater ja tunded

Loviisa on väga kolletktiivitundlik tüdruk. Talle ei sobi absoluutselt suurtes gruppides viibimine- vastupidi, rahvahulgad (loe: lastekarjad) tekitavad talle sellise stressi, et ta võib lausa haigestuda. Seetõttu üritan Loviisat kui vähegi võimalik, suurte gruppidega mitte koormata.
Sel nädalal oli lasteaiarühmaga teatrikülastus. Ausalt öeldes ei kujutanud ma ettegi, et sellest võib mingi probleem tulla. Aga tuli! Loviisal tekkis juba pühapäeva õhtul väike palavik, mida päev lähemale etendusele, seda rohkem ta end üles küttis, kuni lõpuks purskas välja, milles probleem:
"Ma tahan ainult oma perega teatris käia! Seal on liiga palju lapsi!" Muidugi pääses ta ühiskülastusest ja tänaseks on tervis igati vinks-vonks.
Lisannile ei valmista lastehulgad mingit muret. Ainus, mille pärast tal kulmuke veidi kortsu tõmbas, oli see, et äkki "keegi suur" istub teatris tema ette. Lisann on ju imetilluke! Õnneks lahenes seegi mure pea- kohad olid rõdu esimeses reas.
Johannile valmistab kõik tavapärasest erinev põnevust. Seetõttu vingus ta küll esiti Loviisaga solidaarsusest kaasa, küll selles võtmes, et too etendus teda ei köida, teatripäeval aga vupsas esimeste seas bussi. Johanniga peab vaid ette vaatama, et ta end liialt emotsioonidest kanda ei laseks- hulluseni väsinud Johann (keda võib näha peale laste sünnipäevi või muid pidustusi) on tohutu katsumus nii mulle kui talle endalegi.
Nii lihtsalt on. Lapsed on erinevad ja minul peab olema tarkust sellega toime tulla.
Muide, Helis oli samuti lapsena täielik erak. Tollal, noore emana, tundsin selle üle suurt muret. Nüüd aga, vaadates seda täiesti vabalt suhtlevat noort neidu, ainult muigan. Olin ikka totu!
Lisann leiab endale sõbra absoluutselt igas söögikohas, mängutoas, ujulas- isegi bensiinijaamas! Loviisa podiseb aga minu selja tagant: "Ma tahaksin ka nii osata. Aga ma lihtsalt ei saa!"
No ja mis siis! Küll Lisann ja Johann sind kampa tõmbavad! Ja kui ei tõmbagi- eks sa siis istu minu juures. Sest see oled sina. Praegu nii, võib olla kunagi hoopis teisiti.
Kogu oma erilisusega.

Ihust ja hingest

Eesti meditsiin on selles mõttes hästi imelik, et tegeletakse ainult kehakeskse raviga. Sümptomite tekkimisel ei arvestata absoluutselt patsiendi psüühilist seisundit antud eluhetkel, tema toimetulekuressursse, tugivõrgustikku- ühesõnaga inimese hingeelu on täielikult teisejärguline. Keha on nagu konteiner, mis tuleb kiiresti ravimeid täis toppida ning seejärel haiguse taandumist oodata. Aga haigus ei ole ju vaid kehas!

Huvitav, et haigla hingehoid, (kogemus)nõustamine, perenõustamine ja muud teraapiad- ühesõnaga kõik, mis inimese hingevalu tuumani ja sealt ehk ka ihuhädade tõeliste põhjusteni võiksid jõuda, tunduvad enamikule arstidest kui punane rätik härjale. Ometi teavad ju kodumaisedki tohtrid, et hinge ja keha koosravimine toob märgatavalt kiirema ning tulemuslikuma paranemise. 

On igati loogiline, et kui näiteks lapsel esinevad haigussümptomid, võiks huvi tunda ka selle üle, mis parasjagu toimub tema elus, tema perekonnas. Kogelemine ei ole vaid logopeedi ja öine allapissimine perearsti valdkond. Ka allergia ja astma ohjamine ei pruugi olla vaid pulmonoloogi pädevuses. Lapsed kannavad tihtilugu uskumatult raskeid koormaid. Pole ju mingi ime, et nende keha kõneleb, kui nad veel ise ei mõista!

Miks ei taheta teha koostööd? Keegi ei võta ju ära teise leiba! Praegu on olukord, et terapeudi, hingehoidja või nõustaja juurde pöörduvad vaid teadlikud- ja muidugi need, kel on raha, et maksta. Vaid TÜ Kliinikumi mõned osakonnad on mõistnud hingehoiuteraapia vajalikkust. Enamuse kehad jäävad aga ravimikonteineriteks ning nende hingega ei tegele mitte keegi.

Kahju.

Tegevustest

Kuna hetkel tegelen intensiivselt nii õppimise, praktika kui täiskoormusega tööga ning ei soovi ka emaksolemises allahindlust teha ning kuna vaikselt hakkab kätte jõudma viimane jõulueelne kuu, mis minu erialal tähendab töökoormuse paratamatult järsku tõusu, tunnen märkmikku sirvides üha sagedamini, et kõike hakkab saama pisut liiga palju.
Mõni inimene tundub pilgeni täiskirjutatud märkmikku väga nautivat. Ma ei usu teda väga. Kohe selgitan, miks. Eile osalesin pereteraapia meistriklassis, mida viis läbi üks maailma tipptegijaid. Aga mitte sellest ei tule täna juttu.
Et Loviisa oli veidi tõbine, jäid kõik trio liikmed võrdsuse egiidi all hommikupoole lasteaiast koju õde Ellu hoole alla. Mina pidin koolituse lõunapausi ajal nad kodust peale võtma, tagasi linna kimama ja V.-le üle andma, et tema nad siis omakorda eelkooli transpordiks. Peale koolitust pidin 10 minutiga massaazi jõudma ning sealt omakorda 5 minutiga lastele eelkooli järgi. Koju jõudes pidi mu vend ühe asja pärast läbi tulema. Võite aimata, et kõik plaanitu ei toiminud minutipealt, esines väiksemaid ja suuremaid ajalisi kõikumisi. Aga see polegi kõige olulisem. Oluline on fakt, et mul puudus täielikult tegevuste vaheline aeg! Aeg olemiseks, tunnetamiseks, tajumiseks. Näiteks massaazi lõõgastavat mõju hakkasin teadvustama alles siis, kui see juba läbi sai, kuna eelnevalt viibisin veel suurepärase koolituse mõjuväljas. Hiljem lastele kooli vastu joostes voolas aga too vähenegi teadvustus uduvihmaga rentslisse.
Mõnes mõttes on ju suurepärane, kui pole tunnet, on ainult rida tegevusi. Padumehelik mõtteviis ja saavutuspõhine ühiskonnamudel ongi suuresti sellele üles ehitatud. Küsimus on vaid selles, mida saavutada soovitakse ja kas saavutatu kuidagi ka hinge rikastab. Mõnikord on võim vaid haavatud inimese kattevari ja sada tegevust päevas üks lõputu põgenemine.
Mulle meeldib teisiti. Just need tegevuste vaheajad, kui saan end sirutada ning ümbruskonna vastu huvi tunda, või siis vastupidi, pikali visata ja kuulatada kasvõi vihma trummeldamist katuseaknal. Minu meelest just need hetked annavad õige elusolemise tunde. Minu maailmatunnetuse.
Käin palju koolitustel. Olen märganud, et teatud inimestel ei saa suhtlemisest eales villand. Isegi lõunasöögile minekuks moodustatakse gruppe. Vaat nii mina ei saa! Mul on lihtsalt vaja pisukest üksiolemise aega. Kasvõi autos.
Täna pidin kaks korda kesklinnas käima. Pimedus ja vihmast läikiv asfalt, monotoonses rütmis esiakent puhastavad kojamehed ning kummide all lärtsuvad lombid andsid piisavalt ispiratsiooni tunnetamaks, kes olen tänases päevas ning miks on mõned asjad nii nagu nad on. See üksildane autosõit moodustas ilusa silla kahe tänase töise tegevuse vahel. Õhtul jäi energiat lastega legolinnagi ehitada! Oskaks ma samasugust joont jõuludeni hoida. Märkmik tahab küll liialt dikteerida, aga ma vist ei peaks teda nii tihti avama?

Armumisest

"Õde Ellu tahab kogu aeg ainult N-iga olla", kaebas Joss mulle, "nad teevad igasugu põnevaid asju, käivad poes ja jalutamas, aga mind ei võta kunagi kaasa!"
"Mis sa arvad, miks nad nii teevad," küsisin.
"Nad on vist abielus," arvas poiss.
"Ei, abielus nad veel ei ole," aitasin kaasa mõelda, "aga äkki on armunud?"
"Vist on jah," nõustus väikemees.
"Kas sa tunned natuke kadedust, et nad ainult kahekesi käivad?"
"Tunnen küll," tunnistas poiss...
Lastega on vahva- niipea, kui mure jagatud, hakkavad köitma hoopis teised teemad! Käpuli aknalaual ukerdades päriti hetk hiljem juba järgmist: "Kuule, kas linnud armuvad ainult samasse liiki?"
"Jah, nii see on. Kurg kuldnokka küll ei armu!"
Poiss itsitab mõnuga:"Mõtle, muidu sünniks neil pika nokaga kuldnokapoeg, kes sööks konni!"

Ägajad

Just nüüd, kui käes on jälle aeg, mil enam päris valgeks ei lähegi ning madalatelt pilvedelt allavalguv hallikasvalge udu hommikuti lausa juuksejuurtele hingama ulatub, tahaksin kõigile ägajatele demonstratiivse irooniaga "ha-ha-haa!" öelda.
Ah et sa oled sellest pimedusest tüdinud? Ah et sa lihtsalt ei suuda enam? Ah et tahaksid kohe soojale maale?
Kui ebaoriginaalne!
Parem vaatle raagus puid- kaskedel on mõned üksikud kollakat tooni hoida püüdvad leheräätsakad alumistele okstele pidama jäänud, servad niiskusetilkadest tulvil. Kauaks seda nalja ei jätku! Tamm puistas oma tugevatest helepruunidest lehtedest enamiku küll juba ammu alla, mõnest läbivettinust hoiab aga millegipärast siiski kümne küünega kinni. Kellele seda komejanti vaja? Mänd, va igihaljas, on murukamara teineteise külge kleepunud okkaid täis pudistanud, jäljendades ise oma taevastes kõrguses majesteetlikku ilmet. Läbi nähtud! Laske oma lehed ja okkad lõplikult alla ning olge raagus, kurvad ja koledad!
Sama on inimestega. Ägavad- aga milleks? Mine ja nuta üks peatäis, kui vaja on! Ole mõni päev südamerahuga paistes ja pundunud! Minagi nutan novembris mõnuga, lihtsalt see igaviku tunne kriibib nii hirmsasti hinge, olles samas üüratult inspireeriv...
Lihtsalt- ära ütle, et ilm on süüdi! Et aastaaeg ei sobi!
Muidu oled nagu mina veebruaris. Oeh, ma ei taha mõeldagi... ;)

Küüned

Ilusad küüned jäävad mulle lihtsalt silma!
Need ei tohi olla liiga pikad ja kaardus nagu kullil. Siis on kõik läbi.
Neis peab olema säilinud naiselikkus ja stiilitunnetus. Aga ometi peavad nad oma veatuses olema õige pisut väljakutsuvad. Just sellised, et kui pilk peale jääb, ütled tahtmatult "wow!" Sest see on ju kunst, kogu oma maises säras! Kaduv, sest kantud kõige toimekamatele kehast, sõrmedele. Välistab vardad või nõudepesu. Ah, kuidas ma kadetsen...
Nojah, ja kui küünekandja märkab mu imetlusest pärani silmi, teeb ta muidugi näo, et see pole üldse midagi erilist. Näiteks annab nende iludustega isegi kampsunit kinni nööpida, mida ta nii möödaminnes tegema hakkabki. Aga seda ma enam ei vaata. Vaatan oma äranuditud pillimängijaküüsi ning mõtlen, et kui õige pisut kasvatada, äkki saaks üheks päevakesekski lubada, ajal, mil lapsed on... noh, maal! Käiksin kogu päeva mööda linna ringi, käed enda ees randmetest ripakil. Vahepeal nööbiksin mantlit ja kohendaksin soengut. Mul oleksid piduliku päeva puhul lokid.
Muidugi jääb see kentsakas mõte üsna pea sinnapaika. Kolm millimeetritki on liig!
Kuni järgmise "wow"-ni.

Pooleseitsmesed

Pooleseitsmesed poisid on hoopis teistsugused, kui pooleseitsmesed tüdrukud. Pooleseitsmeste poiste pea jagab kui koorelahutaja, aga nende hing on väga rahutu ja kehaliikmed ei taha kuidagi paigal püsida. Seetõttu suudab minu pooleseitmene poiss ajal, mil tüdrukud maalivad töövihikusse tähti, keelekesed püüdlikkusest suunurkadest piilumas, teha ära seitse ringi ümber maja, ajades kogemata põrandale legokarbi ja puistades möödaminnes laiali kõik joonistuspaberid. Tagasitulles võib ta nii muuseas vedada oma vihikusse ka paar hiiglaslikku tähte, noh, ikka selleks, et neid reale vähem mahuks, aga juba järgmisel hetkel köidab teda uus põnev väljakutse- hea, kui tühi tool püsti jääb!
Sel korral anti huvitav ülesanne- töövihikus laiutas A4 suurune purk, millesse paluti joonistada sügisande. Tüdrukud käärisid käised ülesse ning asusid tööde kallale- kes joonistas porgandeid, kes ploome, kartuleid, kapsaid, sibulaid. Väiksemad praod purgis pikiti täis astelpajusid- ühesõnaga töö oli põhjalik ja värvikirev.
Ja mida tegi poiss? Hee, ega ta tegemata küll ei jäta! Tal lihtsalt pole palju aega. Küll aga mõistust! Poiss värvis kogu purgi paari tõmbega oranziks ja selgituseks seisis purgi sildil igati korrektselt "ÕUNAMOS".
Kas kellelgi on ütlemist?