Poiste mõistus

Eile, kui kõhuviiruses Lisann ja Karl Johann olid juba magama heitnud, lebasime Loviisaga kõrvuti minu voodil, nautisime vaikust ja lugesime kumbki oma raamatut.
Korraga ütles Loviisa: "Kuule, mulle tundub, et poiste mõistus pole ikka päris seesama, mis tüdrukute oma."
"Miks sa nii arvad?" kergitasin kulme.
"No vaata...", seletas mu kõrval lebav patsiplika targal toonil, "see nende sõnavara, kui nad millestki räägivad, on kuidagi väike. Minu oma on palju suurem! Nad ei kasuta näiteks üldse oma jutus sellist sõna nagu "hale"."
"Ahsoo", ei osanudki ma nagu kuidagi reageerida, "ja kas on veel midagi, peale "haleda", mida nad tüdrukutest kehvemini teevad?"
"Muidugi!" teatas tüdruk võidurõõmsalt, "Joss näiteks nõustub üheosalise kombe selga panema, kuigi see pole üldse nii lahe, kui kaheosaline. Aga ta ei saa sellest aru!"
Einoh, mis sa oskad kosta!? Argumendid missugused...

Kevadine suusajutt

Nii vara ei ole mu tulbid veel ühelgi aastal oma ninasid mullast välja pistnud! Mulle nii meeldib see! Mulle meeldib üldse tänavune talveta olemine, st. vähene lumi ja suhteliselt soojad temperatuurid. Mulle meeldib, et kordagi ei tekkinud süütunnet seoses garaazis seisvate suuskadega- et äkki peaks ikka mõne korra Harku ringi üle mõõtma. Mkmm! Pole ju lund. Juhuu!
Sest- teen nüüd tähtsa avalduse- murdmaasõidust ei tunne ma tegelikult mingit rõõmu. Mõtlesin välja, miks seda möödunud talvedel üldse nii usinasti üritasin harrastada (ja miks see ikka ja jälle haledasti läbi kukkus)- ma tahtsin maratonile! Aga mitte selleks, et  armastan suusatamist, vaid selleks, et näha ennast maratonil. Sellistel kaalutlustel sportida on küllaltki piinarikas. Mõttetu pealekauba. Nagu armastuseta abielu...
Aga sellest on küll jube kahju, et sel talvel mägedele ei jõudnud.
Vaat mäest allalaskmist ma küll armastan! Kohe väga.
Kõrgelt.

Pere lugu

Tartust tulles on mul alati pea mõtteid täis. Sel korral tuli minna süvitsi oma perekonna looga. See on ääretult huvitav, kuid samas vägagi mõtlemapanev. Huvitav, kui paljud inimesed oskavad luua seoseid enda ja oma vanemate või vanavanemate käitumis- või suhtemustrite vahel? Miks mõnede sugupuude paaride seas on massiliselt lahutusi, teistes elatakse hambad ristis ebarahuldavates suhetes, kolmandas ei suudeta katkestada alkoholismi ahelat, neljandas sulandutakse liialt lastega...
Mida ütleb alateadvus partneri valikul? Mida mõistus? Kui tugevale vundamendile ehitatakse oma armastuse lugu? Kuidas käitus minu vanaema? Kuidas ema? Mida tegin mina?
Piiblis pole asjata öeldud, et vanemate patud nuheldakse kolmanda- neljanda põlveni. See iidne tõde vaatab vastu pea igalt koostatud genogrammilt. Aga kui paljud teavad sellest, et esivanemate õnnistus kümme ja enamgi põlve jõus on? Et tegelikult on meist igaühe võimuses katkestada meil lasuv needuse ahel? Et sellelt sarnaseid suhtemustreid täissirgeldatud pildilt vaatab vastu vaid üks takistus, too inimese igipõline vaenlane- suutmatus teha elus muudatusi. Muuta ennast, muuta olukorda või otsida abi.
Üks täiskasvanuks olemise lihtsaid tunnuseid on oskus võtta vastutus. See hõlmab ka "suurekssaamise vastutust" ehk vanemate tehtud vigade andeksandmist ning lahkudes päritoluperest elu jätkamist tuginedes iseenda kujundatud väärtushinnanguile. Väljakujunemata minapilt jätab inimese otsekui õhku. Korralikult laotud vundamendita ei ehita ei maja ega inimsuhteid...
Nii me siis joonistumegi põlvest põlve, ühest raskest ajast teise, vedades enesega kaasa lõputu hulga läbimurdmata sõlmpunkte ning teise sama palju põhjendusi. Kellele neid vaja? Mulle küll mitte!
Kas pole nii, et tihtilugu veaks elu justkui poolvägisi võõrale, tundmata rajale? Ega naljalt ei lähe! Pigem kahlata puusadeni tuttavate soolaugaste vahel, kui valida kuulu järgi kuivem variant. Tihtilugu tõrgub alalhoiuinstinkt kõige võimsamalt just seesmiste pingete tipul. Mõistus kisendab küll omasoodu, et "ära sa neisse jalajälgedesse enam astu!", kuid veri nõuab jäärapäiselt oma.
"Ja sa läed, ja sa läed, sa läed- kuni lõpuks näed... su ees on enda jäljed iga päev", laulab Tõnis Mägi.
Nii see kipub olema.
Tõsi, ega õlipuu hakkagi kunagi viinamarju kandma- kuid korralikku lõikust vajavad aeg-ajalt mõlemad. Oma juurtest pole pääsu, aga võra kaunimaks ning viljakandvamaks teha on igati meie võimuses.
Teisalt, poolvägisi teistsuguse teeraja valimine ei pruugi samuti oodatud lahendust tuua. Kurbus ja hirm suudavad ikka korralikult pimedusega lüüa. Nii võid pea norus astudes komistada küll maasvedeleva kullakoti otsa, kuid sama tuimalt... sellest lihtsalt üle astuda. Ning keegi kõrvalseisjatest ei saa aidata.
Sest õnnetuks olemine käib paraku samuti põlvest põlve...
Kuidagi kurvaks kisub? Aga ma tahaksin niiväga, et inimesed mõtleksid!
Oma perele, oma tänasele päevale, oma õnnele, oma väärtusele.
"Kullakotid" on ju tegelikult kõikidel olemas.
Kui vaid õnnistust jaguks...

Armastan väga seda väikest tüdrukut, kes elab mu sees. Kutsun ta täna välja. Kontakti loomiseks surun ta pisikesse pihku... tumepruuniks kõrbenud leivakannika. Tean, et ta armastab neid! Tüdruk on veidi uje, ei vaata silma. Kükitan ta silmade kõrgusele. Ta naeratab veidi eemalolevalt. Panen käed õblukestele õlgadele. "Ütle alati välja oma arvamus ning õpi kehtestama piire," lausun. Veidi ärev pilk vilksatab elutoa poole, kust kostab vanemate hääli. "Nii on ka neile parem," julgustan veel. Siis tõusen püsti. Asetan käed lapse pealae kohale. Mu huuled liiguvad vaikselt. Silitan kaht peenikest patsi. Me pilgud kohtuvad. Nüüd on see tehtud. Tüdrukuke pöörab ümber ja läheb. Tema tuba on koridori lõpust vasakul...

Kosmonaut

Täna, autosõidu-teel koju, hakkas Joss rääkima, et tema ei saa küll kunagi naist võtta. Minu miks-küsimuse peale ajas poiss end istmel tähtsalt sirgu ja teatas, et kuna ta on otsustanud kosmonaudiks hakata, ei anna amet aega naise ega lastega tegeleda. Pere jaoks peab ikka aega olema!
"Mõtle, ma olen vahel kolm päeva järjest kuu peal!"
Veidi aja pärast arvas ta, et lemmiklooma võib ta tulevikus ehk siiski võtta. Selle võib kosmoserännakute ajaks emme hoida tuua...
"Naist ei too ju emmele hoida," lisas noormees mokaotsast.

Viiul

Mul on kabinetis laua peal väike viiulikujuline pudel aprikoosi likööri. Keerutan seda pudelit tihtilugu sõrmede vahel. Eriti meeldib mulle pudeli kaelal neljanda sõrmega vibrato´t harjutada. Kahjuks ei ole sel pudeliviiulil keeli. Ja ka poognat pole peenele keelekastele paraku juurde lisatud. Muidu oleks lihtne. Täna õhtul mängiksin Monti Csárdás´it . 

 Alustaksin nagu muuseas. Sissejuhatust võib venitada. Lubatud on isegi fraasisisesed kõikumised- kõik see lisab vaid vürtsi allasurutud kirele. Kõrgeimad noodid lõhestaksid otsemaid Kuulaja hinge, kriipides südame verevermeisse. Ometi anuks ta jätkamist. Madalate toonidega tekiksid ta otsaesisele sätendavad piisad, mis aeg-ajalt suurte pisaratena meelekohtadelt allapoole niriseksid.
Täna ei tunneks ma mingit halastust. Mul on selleks täielik õigus.
Kiire osa haaraks kaasa kogu ruumi. Oskan keerutada nii, et pearinglust ei teki. Mul on jalas pannaldega tantsukingad, seljas ülimalt kahar seelik. Tempo kogub aina tuure. Keeled muutuvad poogna all kõrvetav-tuliseks. Kuulaja tahaks hullununa viskuda seeliku pitsivahtu, et silme eest möödalibisevat elu jõuga taas tänaseks taandada. Aga ta on oma toolile otsekui kinni liimunud. Oimukohtadel tukslevad veresooned. Hingamine on katkendlik.
Oi, kuidas mulle täna viiul meeldib!
Lõpp oleks järsk. Kummardaksin seeliku kahisedes. Aplodeerida ei oleks vaja. Ta ei oleks selleks võimelinegi...
Vaataksin talle sügavalt silma ja keeraksin valju raksakaga viiulikaela kahekorra. Võtaksin jultunult ühe suure sõõmu säravpuhta armastuse terviseks.
Ning seejärel...
Laseksin tal taibata.

Meie eriline aeg

Juba mõnda aega on mul laste jaoks õhtuti enne pesemist ja raamatulugemist üks eriline aeg. See on aeg, kus istun oma toas ja lapsed käivad ükshaaval jagamas oma rõõme ja muresid, väljendamas oma hirmu ja lootust- ühesõnaga kõike, mis võib pakitseda ühes väikeses hinges. Ühtlasi aitab selline aeg rahuneda päevasest tormlemisest ning ette valmistada peatset uinumist. Algul nimetasime trioga seda aega "murede tunniks". Muresid oligi üsna palju. Teatud elusündmused raputavad ju kõiki. Vahel ei tulnud kõik väljaütlemist vajav korraga meeldegi. Aga mina võtsin rahulikult aega ja kuulasin. Just nii kaua kui vaja. Päevasaginas ei jõua ju tihtilugu lausetki lõpetada...
Mida aeg edasi, seda väikesemaks hakkasid mured jääma. Korduva ülerääkimise tulemusel nad lihtsalt kahanesid. Vägi läks välja. Ja järsku- oh üllatust, oli mõni mure täitsa kadunud! Muidugi, eks teisel päeval tule neid jälle- päevad pole ju vennad. Aga hoopis sagedamini leiavad nüüd minu tuppa tee rõõmud. Uskumatu, et üks tilluke rõõm võib vahel jagamistuhinas lausa naerulaginaks paisuda! Asjata ei öelda jagatud rõõm kahekordne olevat. Meil ta tihtilugu lausa neljakordistub- kui suure itsitamise peale uksetagusedki oma peanupud sisse pistavad ning lõbust osa tahavad saada.
Kui vajalik on inimesel olla kellegi jaoks kõige tähtsam! Ja kui palju saab lahendada sellise lihtsa mitte-midagi-tegemisega nagu tühipaljas kuulamine ja olemas olemine.
Nojah, kallistamine, kaisushoidmine ja silitamine on siiski samuti väga olulised...

Hea

Mul on nüüd jälle hea olla. Täna näiteks juurdlesin kannatusaja olemuse üle ning leidsin selle erakordselt ilusa olevat. Inspiratsiooni tilgub nii taevast kui südamest. Ka loodus näib kõigele toimuvale taltsalt kaasa nutvat ning kõige selle lõpmata kauni ja nukra taustal joonistuvad klaarilt esile kõik kõige kaitsetumad, kuid ehk ka kõige enamkõnelevad omadused- vaikus, haprus, piiripealsus...
 On hommik. Kell kabinetis "tik-takib" ühtlasel marsisammul, pisut kobamisi sekundeerivad talle mu enda südamelöögid. Joon lonkshaaval teed ning mõtlen eimillelegi. Just nii mõeldes tekkib tihtilugu selline kummaline piirideta olemine. Su kest otsekui lahustuks ning ümbritsev mateeriagi säilitaks tavapärase kuju vaid seetõttu, et su silmad on nõndamoodi harjunud. Tundub, et tegelikul ajal ei ole laualt kostva tik-tak´iga mingitki seost.
Su enese süda annab veretooni pitseri siin ja praeguoleku päris põhjustele...