Vanus

Inimese vanus on ikka tugevasti vaataja silmades! Kui mitmed eakamad inimesed ütlevad minu kohta siiani jutu sees "sina noor laps...", "sul noored jalad..." vms., siis Loviisaga arenes eile õhtul päevamuljeid vestes järgmine dialoog:
Loviisa: "Ma ei taha, et me ükskord ära sureme!"
Mina: "Mis sa nüüd, kindlasti elame me veel pika elu!"
Loviisa (mind pika pilguga vaadates): "No sinu kohta seda küll kindlalt öelda ei saa..." :D

Muhu ja Eesti

Kolmikutel on praegu veel Eesti piiridest arusaamisega raskusi. Mis mõttes, juurdlevad nad, sõidetakse laevaga Soome ja see ei ole Eesti, sõidetakse laevaga Rootsi ja see ei ole Eesti, aga sõidatakse laevaga Muhusse ja see on Eesti.
Ei aita ka see, kui seletan, et ühel või teisel naabermaal ei räägita ju meiega sama keelt.
Mis mõttes, juurdlevad kolmikud. Ka muhu keel on ju kohati arusaamatu!
Igatahes- kui eile õhtul praamiga mandri poole loksusin, seljataga pikk ja ülitöökas (seekord töömahu tõttu ilma kolmikuteta) nädalavahetus meie kauni maakodu heaks, sain Jossilt kõne:" Tere emme! Kus oled? Ah praami peal? Kas oled juba Eesti vetes?" :)

Treppredel

Mina vist enam poodi ei lähe! Sest teenindajatega mul tõepoolest kohe üldse ei vea!

V. avaldas kahtlust, kas ma ehk ise müüjate närvisüsteemile kuidagi ebasoodsalt ei mõju. Kakskümmend kooseluaastat pole ilmselt piisav aeg teineteise varjatud iseloomuomaduste väljakaevamiseks. Ehk on kujutluspildis tõepoolest lihtsam esile manada puntras närvidega kolmikumammat, lapsed seelikusabas, raevunult mööda kauplust tormamas ja valjuhäälselt oma õigusi nõudmas, vastasena vaene ehmatatusest värisev ning pisaraid ripsmete taha peitev nooruke müüja, kes füüreri kobrutava vihalaviini all oma viimseid väärikuseraasukesi päästa püüab. 

Olgu ära mainitud, et see tänane oli sel juhul üsna vinge vastane!

Võtan nimelt juba mõnda aega iga säärast janti kui näitemängu, kus ka mulle üllatuslik roll on usaldatud. 

Päris huvitav on jälgida inimeste erinevaid käitumismehhanisme- isegi, kui need enesele mõistetamatud tunduvad. Noh, nii mõtlen ma muidugi pärast...

Täna sattusin kauplusesse K-Rauta, kus müüdi soodushinnaga treppredeleid. Et mul oli üht säärast Muhusse vaja, läkski redel pikemalt mõtlemata kaubaks. Aga oh häda! Kuna trio oli kaupluses kaasas, ei märganud ma kohe kassas, et maksin redeli eest ikkagi täishinna- 25 euro asemel 39. Üsna tõsine hinnavahe, kas pole?

Avastasin vea alles auto juures, kui hakkasin mõttes peastarvutamisega tegelema ning makstud summa kahtlaselt kopsakas tundus.

Jätsin lapsed autosse ja tormasin tagasi, et ülemakstud summa tagasi nõuda. (Et sõna "nõuda" ei mõjuks liialt agressiivsena, lisan siia oma olukorda selgitava lause: "Vabandage, selle redeli hinnaks oli märgitud kakskümmend viis eurot, mina aga maksin kolmkümmend üheksa. Kas saaksin selle siiski soodushinnaga?") Selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. 

Kõige tähtsamaks tegelaseks ses järgnevas toredas näitemängus osutus kõiketeadev kassatädi, kelle juurde ma õnnetul kombel oma häda kurtma sattusin, kellele minu isik viisakast pöördumisest hoolimata vastukarva oli ning kes ilmselgelt ei soovinud mulle seda redelit hinnaalandusega ära anda.

"Kuulge, sellele redelile nüüd küll mingit allahindlust polnud!"

Kõiketeadva kassatädi korraldusel pidin kõigeks järgnevaks(!) esmalt infoletist mingi paberi hankima ning seejärel "osakonda" suunduma. (Kõlas, kui "kuriteopaika".)

Infos tuli päris pikalt oodata, kuna üks töömees vahetas parasjagu vales suuruses ostetud torusid ümber. Aga teha polnud midagi.

Lapsed olid endiselt autos ja aeg tiksus.

Vajalik paber käes, tõttasin jooksujalu "osakonda", st. paika, kus soodus-redelid seisid. Lubatud teenindajat polnud kusagil näha. Veidi kaugemal paistis aga veel üks infopunkt. Seal istus ka töötaja. Kurtsin talle kiiruga mure ära (kuna lapsed olid ju autos!), ta heitis treppredelitele põgusa pilgu, muutis hinna arvutis õigeks ja palus raha tagasisaamiseks uuesti ülalmainitud infoletti pöörduda. 

Aga siis saabus jooksujalu meie peategelane- tähtis kassatädi.

"Noh, kuidas redelitega on?"

Näitasin talle tõendit allahindluse kehtivuse kohta. Näitasin ka kollast hinnasilti treppredelite kohal.

"Kuulge, neil redelitel pole ju üldse samad koodid!"

Aga hinnasilt ja kirjeldus sildil vastab ju täielikult just neile redelitele!

"Need ei ole need redelid!"

Heake küll, aga näidake mulle siis neid redeleid! Mul on lapsed autos!

Nipsakas vastus, mis järgnes, solvas ikka päris korralikult:
"Huvitav, et kui õigete hindadega asju tahetakse soodushinnaga saada, on kõigil alati lapsed autos!"

Järgnes see, et tõin lapsed autost ära. Joss võib nimelt kergesti paanikasse sattuda, kui järsku avastab, et olen liiga kaua kadunud.
Kassatädi ei arvestanud vist, et neid nii palju on. Minu pilku vältides uuris ta oma pool tundi toolide koode.

Küsimuse peale, miks too teine töötaja siis kohe hinna ära muutis, tuli vastuseks: "Sinna letti ei oleks pidanud pöörduma. Neil seal on teine süsteem." (!)
Need "kahe eri süsteemi tüübid" ei suhelnud muide teineteisega kordagi!

Mingil hetkel võisin kätte võtta ühe teise, veidi teist värvi trepi, millel oli samuti teine kood- kuid kassasse ma sellega ei jõudnud- kõiketeadev kassatädi muutus jälle rahutuks ja pidas mu uuesti kinni.

Lõpuks anti mulle siiski luba võtta esimesena valitud trepp. Soodushinnaga. Aega oli läinud teist pool tundi. Ja ei ühtki vabandust!

Pöördusin tagasi infoletti. Ootasin seal koos trioga veelkord poole tunni ringis. Üks vene proua tahtis nimelt kõik ostetud kaubad ükshaaval tagastada.

Ega te vist enam väga ei imestakski, kui peale ülalkirjeldatut tõepoolest, lapsed sabas, raevunult mööda kauplust oleksin tormanud ja valjuhäälselt oma õigusi nõudnud?

Mina aga olen väärikas inimene.

Panin tagasisaadud raha hoolikalt rahakotti ning langetasin eesriide.

Kolmikud said tund aega tavapärasest hiljem lõunaunne.

Redel ootab pagasnikus rahulikult maalesõitu.

Iluvõimlemine

Loviisa ja Lisann käivad sellest sügisest iluvõimlemise trennis.
Lisannile meeldib, Loviisal võtab aga uue asjaga harjumine, nagu alati, aega.
Eelmisel korral ei saanud Lisann peapõrutuse tõttu trennist osa võtta. Loviisagi vingerdas, kuidas oskas, et pääseda. Lõpuks ta siiski taipas, et mind pole võimalik ära rääkida ning ohkas alistunult:
"Nojah, saab vähemalt kõhust lahti..."

Õnnetus ei hüüa tulles

Meil siin juhtus teisipäeva õhtul üsna tõsine õnnetus.
Vend Joss, kes ei seisa pudeliski paigal, tegi parasjagu saja seitsmekümnendat tiiru ümber esimese korruse. Me kõik oleme tema kihutamisega harjunud ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. Ühel heal hetkel sundis aga mingi senituvastamata sisemine jõud teda kardinaalsele suunamuutusele. Niisiis pööras ta end sel saatuslikul silmapilgul järsku kannapealt ringi ning tormas ummisjalu vasturingi tagasi.
Lisann ei olnud sellise äkilise lükkega üldse arvestanud. Ta seisis meie koridori kõige kitsamas kohas, diivanipadi käes. Tal oli parasjagu mõttes trepi alla onnike ehitada. Pelgalt mõtteks see seekord jäigi. Sest vennake jooksis õekese lihtsalt täie hooga pikali.
See kõik käis nii kähku! Kostis kõva mats ja hetk hiljem minu spontaanne läbilõikav kiljatus.
Sain kohe aru, et seekord polnud tegemist tühise kukkumisega. Kuklaga vastu kivipõrandat lennata pole sugugi naljaasi.
Laps oli peale kukkumist väga loid. Ta tahtis vaid vaikuses lamada. Kuna kell oli juba üheksa, panimegi temaga pidzaama selga ja läksime seekord lausa pesemata voodisse.
Süda ei andnud mulle siiski rahu. Istusin kogu aeg Lisanni kõrval. Tundsin, et sellises loiduses on midagi valesti.
Umbes tund peale kukkumist hakkas Lisann oksendama. Helistasin kohe lastearsti infoliinile ja sain käsu kiiresti pöörduda lastehaigla traumapunkti. Oksendamine tekkib nimelt ajutursest ning siis on hädavajalik kohene arstlik jälgimine.
Kuna oksendamine kordus (kokku kuus korda), kirjutati meid haiglasse sisse, tehti kohene röntgen ning laps pandi oksendamise leevendamiseks ning vedelikupuuduse korvamiseks ööseks tilguti alla.
Palatis jäi Lisann koheselt magama ning magas rahulikult hommikuni.
Mina seevastu ei saanud sõbagi silmale!
Traumaosakonnas on ilmselt väga tõsiste diagnoosidega väikesed patsiendid. Seinte tagant kostis pidevalt pisikeste inimeste lohutamatut nuttu, kohati lausa hüsteeriasse kalduvat kisendamist. See tekitas ühest küljest õõva, teisest küljest aga andis kindlustunde, et küllap just siin saab kõik ainult paremaks minna. Ainult et... kas ikka kõikidel lastel oli ema kõrval paitamas-lohutamas?
Palvetasin sel ööl lakkamatult oma lapse ja kõikide teiste seal viibivate lapsukeste eest. Ka selle väikese tüdruku eest, kes oma ema ja kasuisa käe läbi sandiks pekstuna kusagil sealsamas elu eest võitles...

Hommik algas päikesepaiste ja rõõmsate uudistega. Röntgenipilt oli täiesti korras ja võisime rahuliku südamega koju sõita. Lisannil polnud eelmise õhtu loidusest jälgegi, ta andis mänguloomadega naabervoodi murtud käeluuga tüdrukule etendust, ronis aknalaual ning lõkerdas muretult naerda. Muidugi peaks ta nüüd mõned päevad veidi rahulikumaid mänge mängima ning trenni ei tohi sel nädalal minna, sest peapõrutus nõuab siiski mõningast taastumisaega- aga see pisiasi ei tundu üldse Lisannisse puutuvat! Hetk tagasi laskus ta teiselt korruselt alla- mööda trepi käsipuud...

Noil ärevail hetkil sai mulle taaskord selgeks, et tervis on meie kalleim vara,
Ning et pole sugugi palju selle eest igal päeval tänada...

Koristaja

Viimase mõniteist aastat oleme majapidamise korrashoidmiseks enam-vähem pidevalt kasutanud koduabilise, selgemalt öeldes koristaja abi-  eelkõige just seepärast, et kraamimisele kuluvat väärtuslikku aega kuidagi mõtestatumalt ja miks mitte ka meeldivamalt kulutada.
Kui aga meie senine koristaja enne suve tööst loobus, tundsin ahastuse asemel hoopis kergendust. Otsustasin, et nüüdsest saan oma koduga ise hakkama.
Mul oli kõrini koristamisele eelneva päeva närvilisest tundest!
Ma ei ole nimelt loomult eriti külalislahke tüüp, kuigi mu headele tuttavatele võib see ehk nii tunduda. Võtan asja tunde järgi- kellega on hea olla, selle küllatulek loomulikult ainult siiras rõõm. Hoopiski ei kutsu ma aga üle oma läve iga juhututtavat või valikul "kui juba see seltskond tuleb, las tulevad nemad ka...". Mkmm! Minu kodu on ikka päriselt minu kindlus.
Koristajaga ongi seetõttu raske. Pole sõber, pole ka suvaline juhututtav.
Vabal valikul ma teda majja ei sooviks.
Samas on mul tema teeneid väga vaja.
Ühesõnaga püüdsin kogu suve ise hakkama saada. Algus tundus paljutõotav. Tegin ühe korruse korraga. Ütleme, et esimesel päeval esimese. Teisel päeval vannitoad. Kolmandal teise korruse. Õige pea tekkis aga olukord, kus neljandal päeval avastasin, et esimene korrus on juba täiesti must ning kogu koristamisaktsioon algas otsast...
Esimene korrus. Vannitoad. Teine korrus.
Mingil hetkel muutus asi täiesti nüriks. Jaks lõppes samuti otsa. Kui ikka majas on viiesed kolmikud, ega siis laus-segadusest pääsu pole. Segaduse sabas käib aga alati ka mustus. Päeva-paariga on tolmurullid platsis. Lõputu ring!
Suve lõpul jaksasin koristada vaid ühe toa kaupa. Nüüdseks on asi nii, et kusagil on alati tomuimeja ootel. Ja mina ei jaksa enam rassida.
Koristaja võimalik majjatulek tekitab endiselt närvilise tunde.
Tema võimalik mitte-tulek aga täieliku enesehaletsuse.

See koristaja käis meie juures õnneks vaid ühe korra.
Seletasin talle ilusasti ära, mida teha. Näitasin oma öko-puhastusvahendid ette. Koristusvahendid olid samuti kenasti vaatevälja pandud.
Seejärel läksin mõneks tunniks välja.
Tagasi tulles kargas juba ukse pealt ninna räige keemiahais. Ma vist lausa karjatasin õudusest!
Minu uus abiline oli aga kõige selle sees väga rahuloleva näoga. Ta oli nimelt kapis veidike sobranud ja sealt ühe igivana Cilliti vetsupuhastusvahendi-pudeli leidnud. Sellega nühkis ta üle kõik, mis majas küürimist nõudis- seinad, põrandad, kraanikausid, kõik! Maja haises kui keemiavabrik!
Tema aga vaid õhkas rahulolevalt: "See Silli on ikka üks hea asi küll!"

Ah et miks V. ei aita? Vaadake, tema tööpäev algab kell 6 ja lõppeb kell 22. Nende kellaaegade vahel jõuab vaid magada- ja sedagi napilt...

Uued tuuled lasteaias

Maikuus oli seis ikka väga nutune. Kohe nii nutune, et lasteaiakohad küll olid, kuid käia me seal peaaegu ei saanudki. Vastuseis oli vankumatu kui kivimüür.
Kaalusin tõsiselt muid variante. Aga kui sul on kolm last, keda tuleb pimedail sügis- ja talvehommikuil metsiku rahasumma eest kuhugi x kohta sõidutada, kui samal ajal on valla pakutavas asutuses, mis asub kodust minutise autosõidu või kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, kolme lasteaiaealise lapse puhul osalustasu ümmargune null, ei tõtta väga uisapäisa sildu põletama....
Uudis uue hooaja kaadrivahetusest andis julgust septembrikuiseks taasalustuseks. Pikki tunde ja päevi läks trio veenmisele, et "sel aastal on kõik palju parem", kusjuures alateadlikult veensin iseennastki, et "ega hullem ju ikka olla saa!"
Nii astusidki mu kolm päikesepruuni rõõmurulli sügisel taas üle selle kõhklusi tekitava maja läve. Taaskohtumine ületas kõiki ootusi, päris ausalt!
"Mulle meeldis lasteaias!", oli kui pai mu kõrvadele- ja seda veel Loviisa suust!
"Meil oli põnev päev!" kõlas Jossi arvamus.
"Mul on palju sõpru!" lisas Lisann.
Teadsin küll, et nende avalduste peale oleks naiivne kohesesse eufooriasse langeda. Aga uue õpetajaga rääkides tundsin ka ise olukorra kontrolli all olevat. Ka teine õpetaja oli paarilise vahetusest silmnähtavalt võitnud!
"H. ja K. on mõlemad lahked ja toredad," ütlevad lapsed. Jumal tänatud!
Nüüdseks oleme lasteaias käinud kolm nädalat. Saan õpetajatelt igapäevast tagasisidet- kõik tundub olevat nagu peab. Ainus hetkel teadaolev mure on Loviisa lõunauinak- aga seegi on viimastel päevadel päris nututa laabunud. Pealegi ei käi nad ju lasteaias iga päev.
Kui tohutult palju sõltub ikka inimesest! Lasteaias, koolis, küllap huviringiski...
Võib ju olla tobe süsteem või mis iganes muud, siiski on inimene see, kes selle meie jaoks talutavaks, et mitte öelda, lausa meeldivaks võib muuta. Või siis vastupidi...
Nüüd on see vähemalt tõestatud.