Ämma killud 1.

Nagu eelmises postituses juttu, põeb S. tuulerõugeid eriti raskelt.
Eile saabus armas ämm triot hoidma ja nägi samuti, mida laastav haigus nägusa noormehega teinud on.
"Vaene poiss!" hüüatas ta summutatud nuuksete saatel (ta on nimelt erakordselt õrna hingega ja vaatepilt, kordan veel, ei olnud kergete killast).
Eelnevalt kirjeldatu platseerus muidugi ülejäänud päeva konkurentsituks esiteemaks ja mitmel korral pühkis vanaemake vargsi pisaraid.
Õhtul, juba veidi rahunenult teemat lahata suutes, täheldas ta aga muuseas järgmist:
"Igatahes see on hea, et Helis S.-ga juba enne tuulerõugeid tuttavaks sai..."

Tuulerõuged

Meil käis täna hommikul kiirabi.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga alustada nelja nädala tagusest ajast.
Nimelt jäi siis trio täies koosseisus tuulerõugetesse. Kõik ühel päeval!
Haigus kulges ülikergelt, tagades südamerahu, et "nüüd on see siis tehtud".
Neljapäeval, kaheksandal mail käisime arsti juures, kes meid terveks tunnistas. Reedel,üheksandal, tuli Helis koos S.-ga (peigmees) koju. Teadsin, et Helisel pole tuulerõugeid olnud, aga kuna kõikidel lastel tundusid koorikud kenasti peal olevat ja arsti juureski käidud, oli süda kerge- nakkusohtu enam pole. S. teadis end olevat seda lastehaigust põdenud.
Elu läks edasi.
Helis läks Tartusse tagasi, vahepeal veetis ka napi nädalakese hansalinn Lübeckis.
Käesoleva nädala esmaspäeva õhtul tulid noored taas koju.
Helisel oli väike palavik. Ah, mis see 37,5 ikka teeb! Järgmiseks hommikuks oli palavik läinud. Ainult nägu oli selline... nagu oleks raevukalt vistrikke pigistatud.
Mida sa oma näoga teinud oled, halasin. Ausõna, mitte midagi pole teinud, halas ka tema vastu, kuna punniline nägu tegi tuju tusaseks. Mingeid seoseid meil kahe nädala taguste sündmustega ei tekkinud.
Kuna Helis tahtis väga oma sõprade lõpueksamit kuulama minna, tegin talle korraliku õhtujumestuse, millega kõikse hullem õnnestus ära peita.
Pärastlõunal ta aga helistas.
"Mul on tuulerõuged." Niisiis- ikkagi.
Tema koju jõudes ei olnud selles enam kahtlustki.
Aga ka S. oli haigeks jäänud. Kõrgesse palavikku. Edasi kulges olukord paralleelselt.
Helis muutus järjest täpilisemaks. Temal palavikku enam ei tulnud.
See-eest püsis palavik S.-l. Kusjuures väga kõrge.
Neljapäeval saabus Helise täppide kõrgaeg.
Ühtlasi saabus ka tõe-hetk- S. läks samuti täpiliseks. Kohe väga. Kohe üliväga.
Ta siiski ei olnud lapsena tuulerõugeid põdenud!
Täppe tekkis tund-tunnilt (võib-olla lausa minut-minutilt) juurde. Olemine muutus järjest talumatumaks.
Ööd jäid magamata. Miski ei leevendanud valusegust sügelust.
Eile õhtul sõitsid noored Merimetsa haiglasse.
Sealt saadeti S. rohtudega koju tagasi.
Olukord muutus aga veelgi hullemaks.
Täna hommikul, kui kraadiklaas jälle 39,5 näitas, kutsusime kiirabi.
Lastehaigustega pole täiskasvanutel nalja, vastati. Ja tuldi kiiresti kohale.
Haiglasse minna õnneks siiski ei tulnud. Haiguse "tipp" on praeguseks seljatatud.
Loo moraal on see, et tuulerõuged võivad (aga ei pruugi) täiskasvanuna tõepoolest tohutult raskelt kulgeda. Nägin seda nüüd oma silmaga.
Jätke meelde- kui palavik kõrge ja täppe lisandub minutitega, ei tohi jääda ootama, vaid tuleb otsemaid haiglasse sõita- on olemas rohi, mis viirust hävitab, kui seda haiguse algusjärgus võtta.
Mida meie ei teadnud.
Ja kuna Helisel läks kergelt, ei osanud kartagi.
Tunnistan, et pole nii hullu nahka ealeski näinud!
Mnjah, ja selle, et koorikutega punnid on nakkavad, peaks kah kuhugi infosse riputama...

Toortoitlaste viperused V

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Sõbrannal on juba 10aastasest peale olnud paanikahäired, vahelduva eduga on paremaks ja hullemaks läinud. Hetkel on asi nii hull juba et ta on valmis võtma antidepressante. Siinkohal minu küsimus: kas on ka teistmoodi võimalik?

Nõuandeid:
- Aitab kui hommikul kolmele asjale mõelda, mille üle tänulikkust võib tunda.
- Kord päevas saata sõnum või helistada erinevatele inimestele ja öelda, miks nad lahedad on.
- Lugesin tärklisetalumatuse kohta ja tuluke peas hakkas põlema.
- Sisuliselt tuleb analoogselt sinna paanikahoo algpunkti sisse saada. 
- Lasta hirmul kasvada ja kasvada ja kasvada samal ajal tunnetada mis tunded üles tõusevad.
- Tuleks tervendada ka minevikku ja eelmisi elusid.
- Aga äkki ei ole paanikahäire?
- Mõnel juhul võib olla tegu diagnoosimata autismiga.
- Antidepressante soovitaks vältida, need muudavad hingetuks robotiks.

Geniaalne!Meie, teadmatud, võtkem aga nüüd alandlikult kätest kinni ja hüüdkem gurudele valjuhäälne: alle-aaaaaa!!! 

Katsejänestest

Juhtusin mõni päev tagasi kõnelema ühe emmega, kelle laps alustab sügisest õpinguid kesklinna eliitkooli esimeses klassis. "Tubli laps," kiitsin. Noh, on ju tubli, et läbi eksamite kadalipu väljavalituks osutus...
"Me käisime kõikide parimate koolide katsed läbi," ütles too ema seepeale, "igale poole võeti vastu!"
Ma polnud endiselt kiitusega kitsi, kuigi katsete-sõna ei tekita minus just kõige positiivsemaid tundeid.
"Aga sellele eelnes ikka tohutu drill, iga päev etteütlused ja arvutamine, täitsime teise klassi matemaatika töövihikuid, tegime loogikaülesandeid ja õppisime inglise keelt," jätkas too emme,"peale selle käis ta kahes eelkoolis."
Mu kiitus kahanes märkamatult noogutamiseks. Jajah, eks vist tõesti tuleb palju treenida, pomisesin silmi maha lüües. Sest korraga ei olnud ma enam siiras.
Korraga vasardas mu peas vaid üks küsimus- mille nimel see kõik?
(Tõsi, ka Helis astus kooli  katsetega. Ehee, mõtlesin, et pakun lapsele rahuliku ja pingevaba kooliminekut! Õnneks ei olnud mul õrna aimugi, et ühele kohale pretendeerib lausa neli last, niisiis toimus  püüneleastumine suurema treeningu ja pabistamiseta- ja muud varianti ju tagataskus polnudki!)
Kuid mõelda vaid- päris eliitkooli tarvis tuleks trio drillimist alustada juba praegu- ikka selleks, et nad pooleteist aasta pärast südame värinal võõraste kohtumõistjate palge ette saata, ja hiljem juba sildistatult- kas piisavalt hea või läbikukkunud- tagasi saada.
Neid silte enam maha ei pese. Piisavalt hea võib ju esialgu uhkekski teha. Aga teadmine, et see on kellegi teise hinnang, kellegi teise otsus minu lapse elu üle, ei annaks ealeski rahutunnet. Liiatigi siis tagasisaatmine.
Minu lapsed on alati piisavalt head. Ka siis, kui nad ei soovi täna arvutada. Ka siis, kui mõni sõna jääb kokku veerimata. Ka siis, kui "vaal" seisab paberil ühe a-ga. Mis vahet seal on?
Hoopis teravama tähelepanuga jälgin iseenesliku õppimissoovi järk-järgulist teket. Püüan seda alal hoida, kui äsjasüttinud lõkkeleeki. Meie koolisüsteemis kipub õige ruttu tekkima olukord, kus sõna "peab" lööb sõnal "tahan" igaveseks jalad alt- ning õiget tahet enam ei tekkigi...
Ah, mis ma ikka arvustan- eks igaüks teeb nagu õigeks peab.
Lihtsalt- natuke kurb on.
Arvasin millegipärast, et ega see asi nii hull ikka ei ole...

Ilus uni

Läksime trioga õde Ellule bussijaama vastu. Trio oli üleväsinud ja kohe-kohe uinumas. Sel hetkel, kui Ellu autosse istus, kukkuski Jossi pea "tolksti" ettepoole. Ka teised uinusid peagi.
Viisime õde Ellu Nõmmele, kust ta juba oma auto võttis. Tüdrukud ärkasid, kui me auto seisma jäi ja Ellu väljus, Joss mitte. Joss ärkas alles kodus. Siis enam õde Ellut autos ei olnud.
Joss oli tuppa jõudes kuidagi kohmetu. Tundus otsekui midagi otsivat. Jalutas aga mööda maja, väike murekorts kulmude vahel. Ühel hetkel tuli ta minu juurde ja lausus vaikselt: "Ma vist unistasin õde Ellust nii palju, et nägin unes, nagu oleks ta meie autos olnud..."

Liiga vaikne

Emmeee!
Kuna trio oli lõunauinaku välja vilistanud, tundsin end juba kella viie paiku otsekui väljaväänatud kalts. Kuuldes neid ennastunustavalt mängimas, hiilisin külg ees magamistuppa,  viskusin oma armsasse voodisse, mille jalutsisse, lisan vahemärkusena, oli keegi asetanud eesti lipu, sellesama suure, mis rahvupühade ajal maja küljes lehvib, mistõttu hetkeks läbis mu väsinud keha ja vaimu marurahvuslik tundevirvendus- aga see polnud üldse tähtis. Sain lamada! Mnjah, kuni umbkaudu viie sekundi pärast kõlas südantlõhestav:
Emme!
Lisann.
Jaa, hõikasin vastu.
Eemmee!
Hüüe kordus tugevamates detsibellides.
Jaa, hõikasin vastu.
Eeemmmeee!
Lapse hääl lausa katkes suurest röökimisest.
Jaa, hõikasin täis kopsuga vastu.
Seekord ta igatahes kuulis...
Ära ole nii vaikne, kostis viimaks rahunenud hääl ja mäng jätkus vanades tuurides.

Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.

Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.

Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.

Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.

Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“